Saaremaal taas jooksuaeg

Saaremaa kolme päeva jooksust on saanud juba traditsioon. Kuigi järjestikustel päevadel pingutamine on oma olemusel raske, siis pole ma tema läbimiseks kunagi mingit spetsiaalset ettevalmistust teinud ja pigem on ta kujunenud selliseks mõnusaks hooajalõpu perepuhkuseks Spas.

Seekord oli olukord aga vähe teine. Pärast maratoni olin püsinud terve ja päris korralike koormustega vehkinud jooksutrenne teha. Eelmise aastal veidi põdurana joostud rajarekord oli silme ees ja ootasin päris huviga, milleks keha veel treenituna võimeline on.

Esimese päevas stardist minnes oligi tunne päris mõnus. Jalg oli kerge ja hoog tundus hea. Mida kilomeeter edasi seda tuimemaks aga olemine muutus ja 10 kildi lõpuaeg pani kukalt kratsima. Olen Saaremaal küll vaid korra ajast 38:36 nobedamalt suutnud, aga kuna oma eelmise aasta graafikust olin ikkagi terve minuti juba maas, siis millegi üle nagu hõisata ka polnud.

Lootsin salamisi, et äkki keha pole veel maratonirütmist välja saanud ja kiirus võisteldes vaikselt parandab, aga kui öösel jalalihased tuikasid ning valutav reielihas takistas laupäevasel soojendusel kiirenduste tegemist, sain aru, et seekord pole siin mingit kala, keda püüda.

Arvasin, et äkki seesama vana väljalöönud reievigastus pärsibki mu sooritust, aga kui esimese kilomeetri lõpus oli pulss vaid 148 ja hingeldasin seejuures nagu aastakümneid suitsetanud voorimees, süvenes minus veendumus, et olin trennidega lihtsalt üle pannud.

Päris huvitav. Varem olin sellest vaid lugenud, aga nüüd tundsin omal nahal kuidas jooksed ja pingutad ning tunne on nagu ikka, aga stopper käib lihtsalt kiiremini. Võrreldes mullusega kadus teise päeva 16-kildisel rajal lausa 3 minutit kuhugi musta auku.

Sellega olin kukkunud 66. kohale. Võisin küll püüda end lõbustada mõttega kas õnnestub paremustabelis kukkuda nii palju, et leiaksin aastaraamatus äramärkimist kurioosumina, kes oma kuuest osaluskorrast viiel lõpetanud kohtadel 72 või 73, aga tegelikult toimus põnevus hoopis kusagil tagapool.

Nimelt oli ka Piret võtnud nõuks selle kolmepäevase katsumuse läbi teha. Olin vahepealsete aastatega jõudnud juba unustada, kui keeruline on alustada regulaarse treenimisega, aga seda põnevam oli seda teekonda jälgida.

Esimesed kuud lihtsalt liigutasime- kõndisime, sörkisime ja sõitsime rattaga. Ajapikku treeningud pikenesid, aga niikui proovisime kiiremaid jooksusamme teha, tekkisid probleemid. Ja polnudki muud teha, kui tuli aeg maha võtta ja anda jalgadele aega puhata ning taastuda. 3 kuud lihtsalt pole piisav aeg, et kompenseerida varasemate aastate tegematajätmisi ;)

Aga mis seal ikka, tuli alustada algusest. Jõudsime vaid veid üle nädala jalgu uuesti harjutada jooksusammuga, kui oligi juba aeg Saaremaale sõita. Küsimusi oli palju- kuidas lihased jaksavad, mismoodi liigesed kestavad, kuidas kõõlused vastu peavad?

Aga tegelikult läks kõik kenasti. Ei tapa distants, vaid tapab tempo. Jooksed rahulikult ja ei loe, et Sul puudub aastatepikkune treeningkogemus. Ja ei olnud ka sellest midagi, et varem polnud üle 10 kildi korraga joostudki- nüüd tuli kolme päevaga maraton (10km+16.2km+16km) nagu niuhti. Sellise tüdruku võib kosida küll ;)

Carting

Arvan, et aasta oli 2000, kui esmakordselt karti oma ihusilmaga nägin. Nüüd, 18 aastat hiljem, istusin sellesse riistapuuse üheksandat korda.

Kui tavalised kontorirotid lähevad ringrajale tiirutama, on võib-olla patt seda võistluseks nimetada, aga kuna tulede kustudes tallatakse lapatsit eesmärgiga kolleegidest nobedam olla, siis võin küll siin sprodiblogis heietada ka sellest, kuidas eilne firmaüritus läks.

Osalemas oli meid 17. Formaat nägi esmalt ette tutvust rajaga, seejärel kvalifikatsiooni stardipositsioonide määramiseks ja võidusõitu sinna otsa. Kaarte oli segama saabunud sügisene õhuniiskus isiklikult ja esimesed ringid kulusid saamaks aru, kuidas libedast tagumisest rajaosast üldse tervena läbi pääseda.

Kuidagi ma aga harjusin ja nii õnnestus mul soojendusel saada kirja kiireim ring. Tõsi, edu teiste ees oli vaid mõni kümnendik. Kvalifikatsioonis parandasin oma aega veel sekundiga ja see oli piisav tagamaks parim lähe võidukihutamisele. Enesekindlus oli laes ja taevaluukide avanedes arvasin, et võit on vaid vormistamise küsimus.

Aga nagu ikka, tõi elu mu pilvedesse tõusnud ego kiirel maa peale tagasi. Esiteks oli mul probleeme kohanemisega, sest võistluseks saadud kart käitus eelmisest erinevalt. Lisaks nappis tal võrreldes teistega sirgekiirust ja minu üllatuseks võttis vihmane rada mult mõned eelised. Näiteks said raskemad sõitjad kiiremaid kurve läbida märksa hoogsamalt, sest suurema massi tõttu ei tekkinud neil külglibisemist nii vara, kui mul.

Ja nii juhtuski, et kui tõttasin kaotatud juhtpositsiooni tagasi võtma, leidsin end ootamatult hoopis kummivallist. Jõudsin küll kiirelt rajale tagasi, aga olin langenud kolmandaks. Üks ring kulus aega, et teistele järele jõuda, aga möödumiskatsed ei õnnestunud.

Kolmandal ringil teised eksisid 11 kurvis ja tundus juba, et õnnestub võtta kaks skalpi korraga, aga kui proovisin pirueti teinud kolleegi nina eest läbi lipsata, alustas ta just liikumist ja panime nokad kokku nii, et kumbki ei saanud liikuma.

Veidike nõka-nõkatamist ja kui minema pääsesime, olin õnnekombel endiselt kolmas. Kui vahe kinni sõidetud, üritasin möödumist sisekurvist. Möödumine ei olnud kaugeltki puhas, aga vähemalt tõusin teiseks:

Järgmisel korral proovisin möödumist väljast ja nii õnnestuski taas liidripositsioon sisse võtta:

Edasised ringid olid ülirasked, sest uisutamist oli kõvasti ja seitsmendasse kurvi sisenedes olin vesiliu tõttu järjekindlalt lihtsalt kelgureisija. Ei aidanud pidurdamine, keeramine, pööramise ajal kiirendamine ega midagi.

Aga kuigi kaotasin ses ühes kurvis lähimale jälitajale kõvasti aega ja vahepeal sattusid ka ringiga mahajääjad elu vürtsitama, siis õnneks tuli finishijoon ikkagi enne kätte, kui jõudsin oma positsioonist ilma jääda. Jehuu- seega jätkus kena tava, et Eesti pinnal pole ma kardivõistluses kunagi esikohata jäänud. Ei tea kaua selline õnn kesta saab :)