4 mägilast Erna matkal

Sel aastal tegelikult ei olnudki plaanis matkast osa võtta, sest xdreamsari oli juba piisavalt me kehasid koormanud, aga Ivo pealekäimisel võtsime end siiski kokku ja vedasime end koos varustusega Kautlasse. Ja nagu tavaliselt õnnestus meil ka seekord starti hilineda. Põhjus proosaline- me lihtsalt ei leidnud Kautlat esimse hooga üles.. Eheh, no kuidas me peakski teadma kus ta asub, kui pole kunagi finishisse jõudnud? :D

Stardipaigas siblis harjumatult palju inimesi- tänu retkele lendasid peakohal helikopterid ja väravas tervitas meid politseinik alkomeetriga. Olin isikuttõendava dokumendi maha unustanud ja vedas, et üldse niimoodi alale sisse pääsesin..

Formaalsused seljataga asusime kontrollpunkte GPS seadmesse toksima. Punktid olid antud mingis X koordinaatsüsteemis ja nende paikasaamine äsja soetatud aparaadiga polnudki nii lihtne. Kuigi hetkeks tekkis juba tunne, et läheme taaskord lihtsalt kompassi ja asimuudiga teele, siis pärast pooletunnist häkkimist saime 4 esimest kontrollpunkti siiski sisestatud. Nende läbimiseks oli meile aega antud päeval kella kaheni. 20km 13 tunniga ei tohiks ju väga keeruline olla!

Algus läkski päris ladusalt- vastutegevuse vältimiseks keerasime suurelt teelt metsa ja võtsime GPS-i abil suuna otse esimesse punkti. Läbitav maastik oli aga karm- rabale iseloomulik pehme pinnas väsitas lihaseid ja viimastel päevadel mahasadanud vesi leotas jalad päris kiiresti läbi. Abi polnud ka enne punkti alanud laudteest, mille lauad sõna otseses mõttes ujusid vees ja kus poole meetri sügavused auguhakatised suutsid mind mitmel korral endasse imeda.

Kuigi linnulennult oli esimsse punkti vaid 6km, läbisime seda üle 4 tunni ja kõmpisme maha tervelt 12km. 2-3 korda nii palju veel ja mõnel aastal juba katkestasime. Ülesanne ise nõudis meilt kalasnikovi detailide otsimist ja relva kokkupanemist. Sõjaväeteenistuse on meist läbinud ju vaid Ivo ja seega oli tema ainsana võimeline montööritöö enese peale võtma. Aastatega oli küll vilumus kadunud, aga 7 minutiga saime siiski kontrolllasu tehtud ja see andis meile 4 punkti.

Olles sokid kuivaks väänanud ja mõne minuti lõkkest allesjäänud tukkidega jalgu kuivatanud, asusime II punkti poole teele. Kuid vaid paarsaja meetri kaugusel hakkasid mu jalgu vaevama krambid. Esialgu püüdsin küll vapralt edasi astuda, aga valu muutus iga sammuga ühe hullemaks ja mõne minuti pärast pidin tõdema, et ma pole võimeline jätkama.. Meeskond siiski ei tahtnud mind veel koju sooja koti peale lasta ja nii nad siis ootasid, kui ma jalad taeva poole lebasin ja igasuguseid energiaküllaseid eliksiire manusatsin. Pärast veerandtunnist pausi jannataski tasa ja targu edasi sammuda.. Õnneks muutus metsaalune järjest kõvemaks ja see andis mu jalgadele päris hea võimaluse taastumiseks. Leidnud silla Jägala jõe ületamiseks avastasin, et olen võimeline isegi jooksma- siin sai ka tehtud raja kiirusrekord- 17km tunnis:)

Teise punkti jõudes oli alanud tihe vihmasadu ja metsa alt kuiva kohta leida oli pea võimatu. Ja nagu saatuse kiuste oli just siia punkti planeeritud tulepulgaga lõkke süütamine. Kraapisime küll metsast kokku kuivemaid kuuseoksi ja veidike takku, aga põlema me seda lõket 10 minutiga ei saanudki. Hiljem selgus, et me polnud ainsad- see ülesanne käis kõigile võistkondadele üle jõu.

Kolmandasse punkti hiilisime mööda teest kaugel asuvaid põlluservi ja pidime läbipääsu leidma täiesti kinnikasvanud metsaalustest. See katsumus selja taga, jõudsime suurtele turbaväljadele, kus saime käia peaaegu, et siledal maal. Selline meelakkumine ei kestnud aga kaua, sest punkt kostitas meid füüsiliselt raske ülesandega- tuli mööda nöörvõrku sik-sakitades ületada jõgi. Hoolimata krambiohus jalgadest said siiski kõik selle üleandega hakkama ja 4 punkti oligi meie kontol jälle juures.

Stardis nii lihtsana tundunud neljas punkt paistis nüüd aga juba hoopis teise nurga alt. Kuna aga saime teada, et kontrollaega on paari tunni võrra edasi lükatud, siis pidasime targemaks enne teele asumist teha väikese söögi- ja puhkepausi. Mööda aedu turnides ja tihedaid padrkuid läbides jõudsime kohale alles kell 15:00. Ja üllatus-üllatus- ka siin ootas meid füüsiliselt raske atraktsioon. Nimelt tuli kõigil võistkonnaliikmetel järjekorras turnida mööda kahe nööriga kinnitatud prusse kusagil 10m kõrgusel lauda lae all.

Ülesande sooritamiseks oli aega 25 minutit, aga pärast esimest kahte liiget oli sellest alles jäänud vaid 9. Keeruline olukord paneb aga inimesed pingutama ja nii ei jäänudki Ivol muud üle, kui rada päeva rekordiga läbida. Ja kui mina suutsin näidata temast vaid paarikümne sekundit nõrgemat aega, siis oligi ülesanne sooritatud ja terve minut jäi veel ülegi. Preemiaks suurepärased 9.5 punkti.

Kõnelune IV punkt jäi päris mitmele võistkonnale viimaseks ja meidki tabas siin kaotus- karm rada oli vajutanud tugeva pitseri Sveni põlvele ja ilma invaliidistumisriskita ei olnud tal võimalik enam jätkata. Kuna aga matka on lubatud jätkata ka kolmekesi, siis kuivatasime end veidike paistma hakanud päiekse käes ja seadsime oma sammud vaikselt viienda punkti poole.

Tee oli meile tuttav, sest lookles suuresti sama rada pidi, mis tõi meid neljandassegi punkti. Ainult punkti enda leidmine osutus vaevaliseks- 500 meetrit enne punkti muutus pinnas vesiseks ja punkti väidetavas asukohas tervitas meid vööni vesi. Otsustasime minna välja tee peale ja seal mõnda aega edasi tagasi tuiates leidsime ka punkti üles- saime teada, et punkti asukohta oli märgadele oludele viidates "veidi" liigutatud:P

Punkt ise-enesest oli puhas rõõm- meil kui näljastel ränduritel tuli ära süüa 2 lusikatäit valgeid väänlevaid sääsevastseid ja juua peale tops klimbirikast kliistrit. Keegi ei pirtsutanud ja maksimumpunktidest jäime ilma vaid seetõttu, et meid oli 4 asemel 3.

Jalgu kuivatades otsustasime, et kuna me pole veel kaotanud ühtegi elu, siis riskime vastutegevusega ja lähme edasi mööda teid. Tee on küll pikem, aga liikumiskiirus arvatavasti suurem ja see on ainus võimalus südaööks seitsmendasse punkti jõua. Aega oli meil selleks jäänud vähem, kui 5h.

Teekond kuuendasse ei olnud siiski sugugi lihtne- viimase 2km läbimiseks valisime kaardile joonistatud rabaraja, mille lootsime laudtee olevat, aga mis tegelikkuses osutus tõeliseks mülkaks- igal sammul hüppeliigeseni sisse vajudes oli selle läbimine füüsiliselt imekurnav ja kui lõpuks punkti jõudsime hakkas kell juba 23 saama.

Sooritanud esmaabi ülesande, püüdes elustada ataki saanud meest, ja taskus 8.5 punkti asusime 7 punkti poole teeele. Olime teada saanud, et aega on kella kaheni ja tundus, et mööda Teid minnes peaksime selle ajaga jõudma küll. Ainus mure oli, kuidas ületada Jägala jõgi, mis oli juba paaril eelmiselgi aastal meile komistuskiviks saanud.. Seekord lahenes kõik aga kergelt- nimelt leidsime mingi erasilla ja üks südaöine kõne omanikule ning ületusluba oligi käes.

Oli näha, et hoolimata juba päris valusaks muutnud jalgadest tahtsid kõik sinna seitsmendasse punkti jõuda ja nägid selle nimel kõvasti vaeva. Kohalejõudmine oleks ju tähendanud lisa-aega hommikul kella üheksani ja kuna lõpuni jäänud punktid olid kõik suurte teede lähistel, siis oli reaalne võimalus jõuda esmakordselt kautlasse ja näha ära finish.

Ometigi nii ei läinud- avastasime, et järjekordne kaardile märgitud metsa-rada ei olnud mitte midagi muud, kui läbivettinud kaldaga kraav ja seda mööda tuli meil veel läbida ligi 3km. Aega oli aga jäänud kõigest 45 minutit ja meil polnud õrna aimugi, milliseks see raba nii pikal teel veel muutuda võib.. Kuulnud korraldajetelt, et punktis enam niikuinii ülesannet sooritada ei saa- kohalejõudmine tähendaks ainult luba jätkamiseks, siis otsustasime, et siinkohal jääb meie teekond katki..

Kuigi punkte läbisime vähe, siis võime matkaga ikkagi rahule jääda- karmides ilmastikuoludes saavutasime elu parima 5. koha ja mitte kunagi varem pole me rajal olnud nii kaua (27h) ning läbinud nii palju kilomeetreid (60). Isegi siis, kui oleksime teinud kangelaslikke pingutusi ja end seistmendasse punkti pressinud, poleks see tõenäoliselt me kohta parandanud. Oleksime küll võtnud mõned lisapunktid, aga esimese nelja võiskonna kombel kontrollajaks finishisse poleks me ikka kuidagi enam jõudnud..

Aga ei ole halba ilma heata- tänus sellele, et jõudsime öösel kell 4 juba Tallinnasse, sain paar tundi magada ja piisavalt energiat koguda, et jõudsin hommikul kella kümnese praami peale, mis viis mind firma suvepäevadele Saaremaal. Seal oli, mida muljetada ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab meid järgmisel aastal näha Erna matka keskmisel rajal, kus finishisse mittejõudmine ei tule kõne allagi ;)

Meie (Rainer Nagel, Marko Tempel, Ivo Hindreus ja Sven Süld) teekond kolmel lehel

Kärstnas müterdamas

Seekordne xdreami etapp tundus lõppevat juba enne, kui alatagi jõudis- nimelt teatas üks kolmest kangest Sirist 2 päeva enne starti, et on haigestunud ega saa seekordsel pühal üritusel osaleda.. Mulle oli see teatudmõttes isegi kergendav, sest etapi vahelejäämine oleks mu väetile põlvele olnud kahtlemata hea uudis. Kuna aga mehed ei nuta, siis vähemalt püüdsime teha näo, et otsime meie langejale asendaja. Kuna aga selgus, et kõik mu tuttavad on vedelamad, kui tarretis, siis sportlik huvi sundis mind nui neljaks ikkagi leidma üles selle vapra eesti mehe, kes ei karda pisukest väljakutset Viljandimaa metsades- selleks osutus kunagine klassivend Raul. Pärast napiks jäänud ööd algas minu võistluspäev hommikul kell 11 väikese shopinguduuriga, sest puudus ju öiseks kaardiuurimiseks hädavajalik pealamp. Tundus, et matkapoe müüjanna kahtles tugevalt minu ostuvõimes, sest pakkus mulle alustuseks niitpeene nööriga kinnitatavat lampi, mille valgusvihk ulatus napilt 50 cm kaugusele. See mind siiski ei rahuldanud ja lõpuks õnnestus mul välja kaubelda korralik laia kummipaelaga ja hea valgustugevusega lambike. Tagasi kodus pakkisin riided kilesse ja segasin valmis spordieliksiiri ning otsustasin väljasõiduni jäänud tundidega kompenseerida eesseisvat ärkvelolekut ja natuke tukkuda.. Und aga kahjuks ei tulnud ja patareide laadimiseks ettenähtud aeg kulus peaasjalikult voodis vähkremisele. Kui Ivo lõpuks minu juurde jõudis ja me rattad katusel linnast välja vurasime, oli kell saanud juba 19:00 õhtul. Koos väikese söögipeatusega Viljandis jõudsime 21:30 Kärstnasse. Seal tervitas meid sadakond põllule pargitud autot ja kobe vihmasabin, oujee. Mõned kohaletulnud olid juba ka telgi lahti pakkinud- vapsjee suvitajad:D Stardi ajaks jäi vihm siiski üle ja võistlus sai alguse päris normaalsetes oludes- lihtsalt rohi oli niiskevõitu. Stardipaugu kõlades pakkisime oma kaardid lahti ja selgus, et esimene rajaosa tuleb kõigil võistlejatel läbida eraldi- loosi tahtel sai Ivo kilomeetrise ringi, mulle jäi 4 ja esmavõistlejat Rauli õnnistati ca 5km distantsiga. Hoolimata metsatee mudasusest, tegi Raul head tööd- kimas kiiremini kui Eveli Saue ja juba 42 minutit pärast starti sõitsime kõik koos ratastega vahetusalalt välja. Esimene rattaetapp möödus suuremate viperusteta- ainult ühe korra magasime kaasvõistlejate tagatulesid imetlema jäädes õige teeotsa maha ja pidime veast aru saades väikese jupi tagasi pedaalima- kadu ei olnud suur, kusagil 5-10 minutit. Rattaetapi esimene kontrollpunkt üllatas meid oma asukohaga- kallerdas teine keset järve ankrusse heitnud paadis. Koorisime õhtuhämaruses end paljaks ja väike supelung saigi tehtud. Kätte oli jõudnud südaöö, aga sooja nahaga see paarikümne meetrine sulistamine oli pigem mõnu kui katsumus:) Järgmisesse punkti liikumisel tekkis juba valik kas sõita mööda teed üüratu ringiga või seigelda ratas kaenlas läbi metsa. Kuigi elu on näidanud, et tasub eelistada teid, siis otsustasime sel korral siiski õnne proovida kohas, kus mets tundus kaardi järgi kõige õhem. Kohalejõudes selgus, et kaardile märgitud hoone oli korralik elumaja ja sinna tuli juurde ka hea läbitavusega muldtee.. Kuigi ristumiskoht jäi kaardist välja, siis tundus loogiline, et see võib meid välja viia suure teeni, milleni plaanisime läbi metsa minna.. Seekord me vaist ei petnud meid ja II rattapunkt saigi võetud. Edasi jätkasime mööda suuremaid teid ja jõudsime punkti, kus tuli teha esimene lisaülesanne- selleks oli Ainja motokrossiraja pikkuse mõõtmine, kusjuures üle 50-meetrine eksimine tähendanuks selle 1.8km pikkuse ringi veelkordset läbimist. Krossirada oli karm- ratas näpuotsas nendest seinjärskudest küngastest ülesronimine oli ülikurnav. Eriti Ivole, kelle raudne kaaslane kaalub ca 20kg. Hoolimata sellest, et ma esimesel langusel tegin pidurikangide segiajamise tõttu hirmuäratava kukerpalli võisime me ringi lõpus tänada oma õnnetähte- kui Sven oleks terve olnud, siis poleks meil kellelgi odomeetrit olnud. Nüüd aga Raul oma rattaga säästis meile lisaringi. Pärast sellist pingutust hakkas aga võistkonnaliikmete füüsilise ettevalmistuse erinevus üha teravamalt välja tulema ja meie liikumine polnud enam kaugeltki nii lennukas, kui võistluse algfaasis. Ei teagi, kas see tuli siis väsimusest või millestki muust, aga just siin tegime oma võistluse esimese suurema prohmaka. Nimelt keerasime enne rattaprklasse jõudmist üks kolmeharuline ristmik liiga vara peateelteelt kõrvale ja ootamatult avastasine end keset ürgset loodust ega saanud enam üldse pihta, kus oleme. Pärast kolmveerandtunnist seiklemist erinevatel sihtidel ja metsateedel jõudsime lõpuks tagasi juba varasemast tuttavale teelõigule ja alles siis saime oma eelnevast veast aru. Nüüd oli rattaparklasse jõudmine juba puhas formaalsus. Kohalejõudes tervitati meid kosutava joogiga ja teatati, et oleme esimese 80 sees. See oli üllatavalt hea tulemus arvestades meie eksirännakuid ja langenud liikumiskiirust. Kui seda kohta vaid hoida suudaks, siis võiksime oma sooritusega vägagi rahule jääda. Meie optimism aga langes kohe, kui silmitsesime jooksuraja kaarti- tuleb tunnistada, et sellist nalja polnud veel keegi meist varem näinud. Nimelt polnud sellel kaardil märgitud pmst mitte midagi peale kõrgusjoonte. Ja nagu teede puudumisest veel vähe oleks- 80% kaardist oli välja lõigatud ja alles olid jäänud vaid üks sentimeetripikkune sikk-sakiline ussripik.. Kuna kell oli juba 3 öösel ja hakkas valgenema, siis loobusime ka pealampidest ja astusime vapralt raja kõige raskemale osale vastu. Olles kompassi järgi pool kilometterit õkva metsa põrutanud linkisime lõpuks ära, et sellest auklikust kaardist on ju suurema mõõtkavaga joonis ka kaardilehe teisel poolel olemas. Fikseerinud põhikooli matemaatika kaasabil I jooksupunkti asukoha suurel kaardil, väljusime metsast ja asusime sihtmärgi poole teele. Ise veel imestasime, et miks need teised võistlejad seda punkti küll poole tee pealt otsivad, aga olime ju oma aritmeetikas 100% kindlad ja tuhisesime neist mööda.. Pärast tunniajalist ringiekslemist saime kaasvõistlejatelt teada, et ega rahvas asjatult poolele teele ei kogunenud- punkt tõesti asuski seal.. See ei olnud etteantud mõõtkava puhul mitte kuidagi võimalik, aga oma silmi tuli ometigi uskuda.. Selle I jooksupunkti juures elasime üle ka võistluste kõige ärevema hetke- nimelt hakkas okste vahel turnides mu põlv sedapalju valutama, et ka hambavalu kahvatuks selle kõrval.. Ütlesin kaaslastele, et kui see üle ei lähe, siis ma pole kahjuks võimeline seda võistlust jätkama.. Saabus vaikus. Aga selgus, et minu murdmiseks on ikka midagi enamat vaja- jätkatest sirge jalaga luukamist läks jalg siledale maale jõudes üha paremaks ja mõne aja pärast kannatas isegi kerget sörki.. Seda aga polnudki tarvis, sest võistkonnakaaslased pidasid lugu mõtteteras tasa sõuad kaugele jõuad:P Järgmise kahe punkti leidmisega meil erilisi probleeme ei olnud- meid ei seganud isegi see, et korraldajad olid osa kaardist peegelpilti pandud. Vastu valgust sai seda ju kenast lugeda:P Probleemid ei lasknud end aga pikalt oodata- 11 punkti leidmiseks tuli esmalt otsida üles metsa peidetud tähistus, mille juurest tuli võtta kurss 350 kraadi ja liikuda 1390 meetri edasi. No mis seal ikka- panime asimuudi paika ja hakkasime samme loendama. Alguses sai liigutud koos paari teise võistkonnaga, aga kuna meie liikumise kiirus oli veidi suurem, ja osa rahvast jäi 1300 sammu juures punkti otsima, siis leidsime end peagi üksinduses. Meie arust pidi punkt asuma veel vähemalt 700 sammu edasi, sest mu samm ei saa olla meetrine- eriti veel metsas haige jalaga liikudes. Mõnda aega raiesmikul tuiates sai meile siiski selgeks, et seal seda 11. punkti ei ole ja kaardi järgi olime jõudnud juba 12. punkti vahetusse lähedusse. Paar vastutulnud võistkonda teatasid samuti, et nemad seda eelmist punkti ei leindud ja nii me siis otsustasime, et me ei saa siin tervet päeva kulutada- finishisse jõudmine tundus meile olulisem, kui selle ühe punkti võtmine.. 13. punkt oli ka paras katsumus- see võis olla suvalises kohas 100 000 ruutmeetri suuruse ala sees. Jälgides aga teiste inimeste liikumist õnnestus meil see punkt suhteliselt kiirest üles leida. Ja nüüd oli ainsaks mureks leida veel tagasitee rattaparklasse. Kell oli hommikul 8. Vaagides kaarti siit ja sealt jõudsime ühisele otsusele, et eelmise etapi viga me ei korda ja läbi metsa sinna kanuuetapile lõikama ei hakka- pole see 15km ring mööda teed nii hull ju midagi. Mööda metsa tulnuks ju ka oma 5km seigelda ja see võtnuks tõenäoliselt ikka rohkem aega. Kanuuetapp algas päris kenasti- esmalt suutsime tõrjuda taganttuleva meeskonna rünnaku ja seejärel mööduda veel kahest paadist. Punkte võttis meil seekord Ivo ja natuke oli isegi kahju vaadata, kuidas ta rinnuni vees kalda poole sulistas. Samas sai ta päris kiirelt hakkama ja tõusime tänu lühikesele dokkimisajale veel päris mitmest paatkonnast mööda. Sõudmine järgmise punktini ei läinud aga enam sugugi nii libedalt- ühest paatkonnast saime küll mööda, aga teine libises kaugele ette ja veel kolmaski kanuu lendas meist vuhinal mööda ja midagi ei saanud teha. Ei tea- küllap me teeme midagi tehniliselt valesti. Seekord oli kalda ääres eriti palju kanuusid ja kui Ivo jälle pooleldi ujudes võsastikku kadus oli meil siiras lootus, et kohta on veel võimalik parandada.. Paadid aga muudkui lahkusid ja ei saanudki aru, kas nad siis leidsid punkti või olid selle otsimisest loobunud, aga pärast tunniajalist ootamist süvenes allesjäänutes veendumus, et punkt on tegelikult kõvasti lääne pool.. Ja nii nad endid siis kaldast lahti lükkasidki, et teisest kohast edasi otsida. Meie aga ootasime Ivot, kes oli läinud punkti võtma sellise rutuga, et oli isegi kaardi maha unustanud.. Aga nagu öeldakse- lõpp hea, kõik hea. Ühel hetkel murdis Ivo võpsikust välja ja teatas, et ära tõi!! Siinkohalt tuleb kiita tema võitlusvaimu- supertöö!! Oki, nüüd ahter kodusadamasse vedada ja ootaski sõit finishipaika, kus vaja veel vaid paar lisaülesannet sooritada. Kuna aga võistlus oli plaanitust palju pikemaks läinud (võitja finisheeris 6h asemel hoopis 8 tunniga), siis oli lõpukatsumusi lihtsustatud- tuli vaid üksteisele pätikat teha ja pall pealt korvi suruda. Viimased paarsada meetrit spurtisime nalja pärast täiega ja pool kogemata saime nii veel ühest võistkonnast möödagi. Aga rohkem rõõmustasin selle üle, et põlv ei olnud enam üldse valus.. Finishikell sulgus meie jaoks ajaga 12h ja 52 minutit. Võitjale kaotasime küll protsentuaalselt palju vähem, kui hooaja avaetapil, aga kuna pärast meid olevat rajale jäänud veel vaid 14 võistkonda, siis süvenes meis veendumus, et hoolimata meie kangelaslikest pingutustest, võib seekord tulla tasuks veelgi kehvem koht, kui avaüritusel. Aga koht kohaks- me kõik olime end ületanud ja võisime selle üle headmeelt tunda. Hiljem kodus esialgseid tulemusi vaadates jäi aga meie kõigi suu ammuli- kohaks oli märgitud 80. Kuna võistkondi oli 156 siis esmapilgul tundus tegemist olevat mingi eksitusega. Protokolli lähemalt silmitsedes selgus aga, et see tulemus võibki tõele vastata, sest punktide vahelejätmise tõttu oli trahvisaajate arv ülisuur ja kui mu loendamisoskus mind alt ei vea, siis oli ainult 60 võistkonda, kes suutsid kõik punktid üles leida. Meil õnnestus pääseda trahvita tänu sellele, et 11 punkt (mis meil võtmata jäi) oli korraldajate poolt tänu kaardi valele mõõtkavale paigutatud 1390 meetri asemel hoopis 960 meetri kagusele eelmisest tähisest. Eh, see seik seletab ka asjaolu, miks jooksuetapil punktid tulid palju varem, kui nad kaardil näidatud olid..

Tutvus maastikurattaga

Kuna ma pidevalt komistasin xdreamiks soetatud ratta otsa, siis otsustasin talle mingit lisategeuvst otsida. Telekast nähtud kokkuvõte Elioni rattamaratonide sarjast tekitas tunde, et see on talle paras karistus ja kuna jalg oli rattaretkest veel soe, siis nii mu nimi osalejate hulka sattuski.

Õnnetuseks toimus minu väljavalitud etapp Rõuges ja et sinna õigeks ajaks kohale jõuda, pidin juba keset ööd üles ärkama. Kuna eelmisel päeval kardisõidus saadud roidevigastus mul niikuinii magada ei lasknud, siis suuri raskusi üles saamisega siiski ei olnud ja kell 6 olin juba ratast auto katusele tõstmas.

Aga nagu ajal kombeks, siis kadus ta ikkagi kuidagi käest- alguses kodus veits sahmimist, siis Lasnamäele tuttavale järele, pärast veel väike tiir tema kiivrit tooma ja tuligi maanteel omajagu pingutada, et õigeks ajaks stardipaigas olla. Ega seal enam muud ei jõudnudki, kui number külge, roidevalu leevendamiseks mandliopist ülejäänud valuvaigisti sisse ning rajale.

Startisin kusagilt täitsa lõpust kurvi tagant ja pean tõdema, et rajast ma suurt ei mäletagi.. Aga nii palju sain siiski targemaks, et see on loll jutt, et  Eestis mägesid ei ole- mind igatahes tehti nendega tuttavaks ja neid oli kohe oi kui palju. Aeg-ajalt ilmus välja ka mõni kaasvõistleja, kes kuuldes, et oleme umbes 700ndal kohal ähvardas ilgelt panema hakata, aga miskipärast nende entusiastlik hoog mõne aja pärast rayges ja rohkem ma neid tavaliselt ei näinud.

Pärast paari kukkumist ja 3.5h kestnud üleüldisi väntsutusi jõudsin lõpuks siiski finishisse. Keha oli väsimusest krambiäärel, aga tuju oli hea ja olin endaga rahul, et olin suutnud alustatu lõpule viia.

Esmaspäeval läksin igaks seitsmeks petteks ka arstile oma valutavat rindkere näitama ja õnneks ta kinnitas mu kahtluseid- luud on terved, söö valuvaigisteid ja küll läheb üle.. Nooh, lõpp hea kõik hea :)

Sir on sündinud

Ei, jutt ei ole härrasmehest, kelle ees Briti kuninganna mõõgaga vehib, vaid hoopis kolmest endisest kolleegist Svenist, Ivost ja Rainerist, kes ühele saunapeol kokkujuhtudes olid nii härga täis, et kuuldes lugu pika xdream-orienteerumise läbinud naisest arvasid, et ka nemad on selleks võimelised.

Lugesime siis üksteise eesnimede algustähed kokku ja nii saigi paha-aimamatult SIR-i nimeline võistkond mingile Winter Xdream nimelisele üritusele kirja pandud. Ega me eesootavast ei teadnud muud, kui et aega on 7h ja selle ajaga tuleb läbi käia nii palju kontrollpunkte, kui võimalik.

Mina oma vaimusilmas kujutlesin seda kõike Erna matka sarnase ettevõtmisena, aga kohapeal selgus, et kirsad ei ole sel üritusel üldse IN ja kõik tegelased on end liibuvatesse dressidesse riietanud. Õnneks olin mugavuse huvides autosõidu ajaks märganud jalga torgata tossud ja nii paistsin natukenegi sportlikum välja.

Stardipaugu kõlades läks meil omajagu aega, et saada aru kuidaspidi kaarti hoitakse, aga kaasvõistlejate eeskujul kuskile poole lõpuks siiski liikuma saime. Kuna lumi oli paks, siis võistlejaterivi lõpus vantsides meil orienteerumisega väga palju tegeleda ei tulnudki- kõigi punktide juurde viis ju ilusti sissetallatud rada.

Kell muidugi tiksus halastamatult ja mingi hetk sai meile selgeks, et ega kõiki punkte me võtta ei jõua ja ajapiiris püsimiseks tuleb võistluskeskusesse naasta. Õnneks jõudsime väikese varuga, sest enne finishikaare alla lubamist sunniti meid veel paar korda Valgehobusemäest üles-alla jooksma ja kõige lõpuks ka vaatetorni tippu tõusma. Kõik see sai tehtud ja finisheerides jäi kontrollajast 10 sekundit ülegi- stardist oli möödas 6h 59min ja 50 sekundit.

Arvestades kogemuse ja igasuguse füüsilise ettevalmistuse puudumist võib päevaga rahul jääda- 19 punkti 22-st leidsime me siiski ju üles ja päris viimaseks jäämist õnnestus kah vältida. Aga mitte poolesaja võistkonna edestamine, vaid saadud vahva emotsioon oli see, miks end ka kogu suviseks sarjaks ära regasime- nüüd veel vaja varustus sebida ja 4 elamusterohket nädalavahetust kindlustatud ;)