Kärstnas müterdamas

Seekordne xdreami etapp tundus lõppevat juba enne, kui alatagi jõudis- nimelt teatas üks kolmest kangest Sirist 2 päeva enne starti, et on haigestunud ega saa seekordsel pühal üritusel osaleda.. Mulle oli see teatudmõttes isegi kergendav, sest etapi vahelejäämine oleks mu väetile põlvele olnud kahtlemata hea uudis. Kuna aga mehed ei nuta, siis vähemalt püüdsime teha näo, et otsime meie langejale asendaja. Kuna aga selgus, et kõik mu tuttavad on vedelamad, kui tarretis, siis sportlik huvi sundis mind nui neljaks ikkagi leidma üles selle vapra eesti mehe, kes ei karda pisukest väljakutset Viljandimaa metsades- selleks osutus kunagine klassivend Raul. Pärast napiks jäänud ööd algas minu võistluspäev hommikul kell 11 väikese shopinguduuriga, sest puudus ju öiseks kaardiuurimiseks hädavajalik pealamp. Tundus, et matkapoe müüjanna kahtles tugevalt minu ostuvõimes, sest pakkus mulle alustuseks niitpeene nööriga kinnitatavat lampi, mille valgusvihk ulatus napilt 50 cm kaugusele. See mind siiski ei rahuldanud ja lõpuks õnnestus mul välja kaubelda korralik laia kummipaelaga ja hea valgustugevusega lambike. Tagasi kodus pakkisin riided kilesse ja segasin valmis spordieliksiiri ning otsustasin väljasõiduni jäänud tundidega kompenseerida eesseisvat ärkvelolekut ja natuke tukkuda.. Und aga kahjuks ei tulnud ja patareide laadimiseks ettenähtud aeg kulus peaasjalikult voodis vähkremisele. Kui Ivo lõpuks minu juurde jõudis ja me rattad katusel linnast välja vurasime, oli kell saanud juba 19:00 õhtul. Koos väikese söögipeatusega Viljandis jõudsime 21:30 Kärstnasse. Seal tervitas meid sadakond põllule pargitud autot ja kobe vihmasabin, oujee. Mõned kohaletulnud olid juba ka telgi lahti pakkinud- vapsjee suvitajad:D Stardi ajaks jäi vihm siiski üle ja võistlus sai alguse päris normaalsetes oludes- lihtsalt rohi oli niiskevõitu. Stardipaugu kõlades pakkisime oma kaardid lahti ja selgus, et esimene rajaosa tuleb kõigil võistlejatel läbida eraldi- loosi tahtel sai Ivo kilomeetrise ringi, mulle jäi 4 ja esmavõistlejat Rauli õnnistati ca 5km distantsiga. Hoolimata metsatee mudasusest, tegi Raul head tööd- kimas kiiremini kui Eveli Saue ja juba 42 minutit pärast starti sõitsime kõik koos ratastega vahetusalalt välja. Esimene rattaetapp möödus suuremate viperusteta- ainult ühe korra magasime kaasvõistlejate tagatulesid imetlema jäädes õige teeotsa maha ja pidime veast aru saades väikese jupi tagasi pedaalima- kadu ei olnud suur, kusagil 5-10 minutit. Rattaetapi esimene kontrollpunkt üllatas meid oma asukohaga- kallerdas teine keset järve ankrusse heitnud paadis. Koorisime õhtuhämaruses end paljaks ja väike supelung saigi tehtud. Kätte oli jõudnud südaöö, aga sooja nahaga see paarikümne meetrine sulistamine oli pigem mõnu kui katsumus:) Järgmisesse punkti liikumisel tekkis juba valik kas sõita mööda teed üüratu ringiga või seigelda ratas kaenlas läbi metsa. Kuigi elu on näidanud, et tasub eelistada teid, siis otsustasime sel korral siiski õnne proovida kohas, kus mets tundus kaardi järgi kõige õhem. Kohalejõudes selgus, et kaardile märgitud hoone oli korralik elumaja ja sinna tuli juurde ka hea läbitavusega muldtee.. Kuigi ristumiskoht jäi kaardist välja, siis tundus loogiline, et see võib meid välja viia suure teeni, milleni plaanisime läbi metsa minna.. Seekord me vaist ei petnud meid ja II rattapunkt saigi võetud. Edasi jätkasime mööda suuremaid teid ja jõudsime punkti, kus tuli teha esimene lisaülesanne- selleks oli Ainja motokrossiraja pikkuse mõõtmine, kusjuures üle 50-meetrine eksimine tähendanuks selle 1.8km pikkuse ringi veelkordset läbimist. Krossirada oli karm- ratas näpuotsas nendest seinjärskudest küngastest ülesronimine oli ülikurnav. Eriti Ivole, kelle raudne kaaslane kaalub ca 20kg. Hoolimata sellest, et ma esimesel langusel tegin pidurikangide segiajamise tõttu hirmuäratava kukerpalli võisime me ringi lõpus tänada oma õnnetähte- kui Sven oleks terve olnud, siis poleks meil kellelgi odomeetrit olnud. Nüüd aga Raul oma rattaga säästis meile lisaringi. Pärast sellist pingutust hakkas aga võistkonnaliikmete füüsilise ettevalmistuse erinevus üha teravamalt välja tulema ja meie liikumine polnud enam kaugeltki nii lennukas, kui võistluse algfaasis. Ei teagi, kas see tuli siis väsimusest või millestki muust, aga just siin tegime oma võistluse esimese suurema prohmaka. Nimelt keerasime enne rattaprklasse jõudmist üks kolmeharuline ristmik liiga vara peateelteelt kõrvale ja ootamatult avastasine end keset ürgset loodust ega saanud enam üldse pihta, kus oleme. Pärast kolmveerandtunnist seiklemist erinevatel sihtidel ja metsateedel jõudsime lõpuks tagasi juba varasemast tuttavale teelõigule ja alles siis saime oma eelnevast veast aru. Nüüd oli rattaparklasse jõudmine juba puhas formaalsus. Kohalejõudes tervitati meid kosutava joogiga ja teatati, et oleme esimese 80 sees. See oli üllatavalt hea tulemus arvestades meie eksirännakuid ja langenud liikumiskiirust. Kui seda kohta vaid hoida suudaks, siis võiksime oma sooritusega vägagi rahule jääda. Meie optimism aga langes kohe, kui silmitsesime jooksuraja kaarti- tuleb tunnistada, et sellist nalja polnud veel keegi meist varem näinud. Nimelt polnud sellel kaardil märgitud pmst mitte midagi peale kõrgusjoonte. Ja nagu teede puudumisest veel vähe oleks- 80% kaardist oli välja lõigatud ja alles olid jäänud vaid üks sentimeetripikkune sikk-sakiline ussripik.. Kuna kell oli juba 3 öösel ja hakkas valgenema, siis loobusime ka pealampidest ja astusime vapralt raja kõige raskemale osale vastu. Olles kompassi järgi pool kilometterit õkva metsa põrutanud linkisime lõpuks ära, et sellest auklikust kaardist on ju suurema mõõtkavaga joonis ka kaardilehe teisel poolel olemas. Fikseerinud põhikooli matemaatika kaasabil I jooksupunkti asukoha suurel kaardil, väljusime metsast ja asusime sihtmärgi poole teele. Ise veel imestasime, et miks need teised võistlejad seda punkti küll poole tee pealt otsivad, aga olime ju oma aritmeetikas 100% kindlad ja tuhisesime neist mööda.. Pärast tunniajalist ringiekslemist saime kaasvõistlejatelt teada, et ega rahvas asjatult poolele teele ei kogunenud- punkt tõesti asuski seal.. See ei olnud etteantud mõõtkava puhul mitte kuidagi võimalik, aga oma silmi tuli ometigi uskuda.. Selle I jooksupunkti juures elasime üle ka võistluste kõige ärevema hetke- nimelt hakkas okste vahel turnides mu põlv sedapalju valutama, et ka hambavalu kahvatuks selle kõrval.. Ütlesin kaaslastele, et kui see üle ei lähe, siis ma pole kahjuks võimeline seda võistlust jätkama.. Saabus vaikus. Aga selgus, et minu murdmiseks on ikka midagi enamat vaja- jätkatest sirge jalaga luukamist läks jalg siledale maale jõudes üha paremaks ja mõne aja pärast kannatas isegi kerget sörki.. Seda aga polnudki tarvis, sest võistkonnakaaslased pidasid lugu mõtteteras tasa sõuad kaugele jõuad:P Järgmise kahe punkti leidmisega meil erilisi probleeme ei olnud- meid ei seganud isegi see, et korraldajad olid osa kaardist peegelpilti pandud. Vastu valgust sai seda ju kenast lugeda:P Probleemid ei lasknud end aga pikalt oodata- 11 punkti leidmiseks tuli esmalt otsida üles metsa peidetud tähistus, mille juurest tuli võtta kurss 350 kraadi ja liikuda 1390 meetri edasi. No mis seal ikka- panime asimuudi paika ja hakkasime samme loendama. Alguses sai liigutud koos paari teise võistkonnaga, aga kuna meie liikumise kiirus oli veidi suurem, ja osa rahvast jäi 1300 sammu juures punkti otsima, siis leidsime end peagi üksinduses. Meie arust pidi punkt asuma veel vähemalt 700 sammu edasi, sest mu samm ei saa olla meetrine- eriti veel metsas haige jalaga liikudes. Mõnda aega raiesmikul tuiates sai meile siiski selgeks, et seal seda 11. punkti ei ole ja kaardi järgi olime jõudnud juba 12. punkti vahetusse lähedusse. Paar vastutulnud võistkonda teatasid samuti, et nemad seda eelmist punkti ei leindud ja nii me siis otsustasime, et me ei saa siin tervet päeva kulutada- finishisse jõudmine tundus meile olulisem, kui selle ühe punkti võtmine.. 13. punkt oli ka paras katsumus- see võis olla suvalises kohas 100 000 ruutmeetri suuruse ala sees. Jälgides aga teiste inimeste liikumist õnnestus meil see punkt suhteliselt kiirest üles leida. Ja nüüd oli ainsaks mureks leida veel tagasitee rattaparklasse. Kell oli hommikul 8. Vaagides kaarti siit ja sealt jõudsime ühisele otsusele, et eelmise etapi viga me ei korda ja läbi metsa sinna kanuuetapile lõikama ei hakka- pole see 15km ring mööda teed nii hull ju midagi. Mööda metsa tulnuks ju ka oma 5km seigelda ja see võtnuks tõenäoliselt ikka rohkem aega. Kanuuetapp algas päris kenasti- esmalt suutsime tõrjuda taganttuleva meeskonna rünnaku ja seejärel mööduda veel kahest paadist. Punkte võttis meil seekord Ivo ja natuke oli isegi kahju vaadata, kuidas ta rinnuni vees kalda poole sulistas. Samas sai ta päris kiirelt hakkama ja tõusime tänu lühikesele dokkimisajale veel päris mitmest paatkonnast mööda. Sõudmine järgmise punktini ei läinud aga enam sugugi nii libedalt- ühest paatkonnast saime küll mööda, aga teine libises kaugele ette ja veel kolmaski kanuu lendas meist vuhinal mööda ja midagi ei saanud teha. Ei tea- küllap me teeme midagi tehniliselt valesti. Seekord oli kalda ääres eriti palju kanuusid ja kui Ivo jälle pooleldi ujudes võsastikku kadus oli meil siiras lootus, et kohta on veel võimalik parandada.. Paadid aga muudkui lahkusid ja ei saanudki aru, kas nad siis leidsid punkti või olid selle otsimisest loobunud, aga pärast tunniajalist ootamist süvenes allesjäänutes veendumus, et punkt on tegelikult kõvasti lääne pool.. Ja nii nad endid siis kaldast lahti lükkasidki, et teisest kohast edasi otsida. Meie aga ootasime Ivot, kes oli läinud punkti võtma sellise rutuga, et oli isegi kaardi maha unustanud.. Aga nagu öeldakse- lõpp hea, kõik hea. Ühel hetkel murdis Ivo võpsikust välja ja teatas, et ära tõi!! Siinkohalt tuleb kiita tema võitlusvaimu- supertöö!! Oki, nüüd ahter kodusadamasse vedada ja ootaski sõit finishipaika, kus vaja veel vaid paar lisaülesannet sooritada. Kuna aga võistlus oli plaanitust palju pikemaks läinud (võitja finisheeris 6h asemel hoopis 8 tunniga), siis oli lõpukatsumusi lihtsustatud- tuli vaid üksteisele pätikat teha ja pall pealt korvi suruda. Viimased paarsada meetrit spurtisime nalja pärast täiega ja pool kogemata saime nii veel ühest võistkonnast möödagi. Aga rohkem rõõmustasin selle üle, et põlv ei olnud enam üldse valus.. Finishikell sulgus meie jaoks ajaga 12h ja 52 minutit. Võitjale kaotasime küll protsentuaalselt palju vähem, kui hooaja avaetapil, aga kuna pärast meid olevat rajale jäänud veel vaid 14 võistkonda, siis süvenes meis veendumus, et hoolimata meie kangelaslikest pingutustest, võib seekord tulla tasuks veelgi kehvem koht, kui avaüritusel. Aga koht kohaks- me kõik olime end ületanud ja võisime selle üle headmeelt tunda. Hiljem kodus esialgseid tulemusi vaadates jäi aga meie kõigi suu ammuli- kohaks oli märgitud 80. Kuna võistkondi oli 156 siis esmapilgul tundus tegemist olevat mingi eksitusega. Protokolli lähemalt silmitsedes selgus aga, et see tulemus võibki tõele vastata, sest punktide vahelejätmise tõttu oli trahvisaajate arv ülisuur ja kui mu loendamisoskus mind alt ei vea, siis oli ainult 60 võistkonda, kes suutsid kõik punktid üles leida. Meil õnnestus pääseda trahvita tänu sellele, et 11 punkt (mis meil võtmata jäi) oli korraldajate poolt tänu kaardi valele mõõtkavale paigutatud 1390 meetri asemel hoopis 960 meetri kagusele eelmisest tähisest. Eh, see seik seletab ka asjaolu, miks jooksuetapil punktid tulid palju varem, kui nad kaardil näidatud olid..