Saaremaal taas jooksuaeg

Saaremaa kolme päeva jooksust on saanud juba traditsioon. Kuigi järjestikustel päevadel pingutamine on oma olemusel raske, siis pole ma tema läbimiseks kunagi mingit spetsiaalset ettevalmistust teinud ja pigem on ta kujunenud selliseks mõnusaks hooajalõpu perepuhkuseks Spas.

Seekord oli olukord aga vähe teine. Pärast maratoni olin püsinud terve ja päris korralike koormustega vehkinud jooksutrenne teha. Eelmise aastal veidi põdurana joostud rajarekord oli silme ees ja ootasin päris huviga, milleks keha veel treenituna võimeline on.

Esimese päevas stardist minnes oligi tunne päris mõnus. Jalg oli kerge ja hoog tundus hea. Mida kilomeeter edasi seda tuimemaks aga olemine muutus ja 10 kildi lõpuaeg pani kukalt kratsima. Olen Saaremaal küll vaid korra ajast 38:36 nobedamalt suutnud, aga kuna oma eelmise aasta graafikust olin ikkagi terve minuti juba maas, siis millegi üle nagu hõisata ka polnud.

Lootsin salamisi, et äkki keha pole veel maratonirütmist välja saanud ja kiirus võisteldes vaikselt parandab, aga kui öösel jalalihased tuikasid ning valutav reielihas takistas laupäevasel soojendusel kiirenduste tegemist, sain aru, et seekord pole siin mingit kala, keda püüda.

Arvasin, et äkki seesama vana väljalöönud reievigastus pärsibki mu sooritust, aga kui esimese kilomeetri lõpus oli pulss vaid 148 ja hingeldasin seejuures nagu aastakümneid suitsetanud voorimees, süvenes minus veendumus, et olin trennidega lihtsalt üle pannud.

Päris huvitav. Varem olin sellest vaid lugenud, aga nüüd tundsin omal nahal kuidas jooksed ja pingutad ning tunne on nagu ikka, aga stopper käib lihtsalt kiiremini. Võrreldes mullusega kadus teise päeva 16-kildisel rajal lausa 3 minutit kuhugi musta auku.

Sellega olin kukkunud 66. kohale. Võisin küll püüda end lõbustada mõttega kas õnnestub paremustabelis kukkuda nii palju, et leiaksin aastaraamatus äramärkimist kurioosumina, kes oma kuuest osaluskorrast viiel lõpetanud kohtadel 72 või 73, aga tegelikult toimus põnevus hoopis kusagil tagapool.

Nimelt oli ka Piret võtnud nõuks selle kolmepäevase katsumuse läbi teha. Olin vahepealsete aastatega jõudnud juba unustada, kui keeruline on alustada regulaarse treenimisega, aga seda põnevam oli seda teekonda jälgida.

Esimesed kuud lihtsalt liigutasime- kõndisime, sörkisime ja sõitsime rattaga. Ajapikku treeningud pikenesid, aga niikui proovisime kiiremaid jooksusamme teha, tekkisid probleemid. Ja polnudki muud teha, kui tuli aeg maha võtta ja anda jalgadele aega puhata ning taastuda. 3 kuud lihtsalt pole piisav aeg, et kompenseerida varasemate aastate tegematajätmisi ;)

Aga mis seal ikka, tuli alustada algusest. Jõudsime vaid veid üle nädala jalgu uuesti harjutada jooksusammuga, kui oligi juba aeg Saaremaale sõita. Küsimusi oli palju- kuidas lihased jaksavad, mismoodi liigesed kestavad, kuidas kõõlused vastu peavad?

Aga tegelikult läks kõik kenasti. Ei tapa distants, vaid tapab tempo. Jooksed rahulikult ja ei loe, et Sul puudub aastatepikkune treeningkogemus. Ja ei olnud ka sellest midagi, et varem polnud üle 10 kildi korraga joostudki- nüüd tuli kolme päevaga maraton (10km+16.2km+16km) nagu niuhti. Sellise tüdruku võib kosida küll ;)

Carting

Arvan, et aasta oli 2000, kui esmakordselt karti oma ihusilmaga nägin. Nüüd, 18 aastat hiljem, istusin sellesse riistapuuse üheksandat korda.

Kui tavalised kontorirotid lähevad ringrajale tiirutama, on võib-olla patt seda võistluseks nimetada, aga kuna tulede kustudes tallatakse lapatsit eesmärgiga kolleegidest nobedam olla, siis võin küll siin sprodiblogis heietada ka sellest, kuidas eilne firmaüritus läks.

Osalemas oli meid 17. Formaat nägi esmalt ette tutvust rajaga, seejärel kvalifikatsiooni stardipositsioonide määramiseks ja võidusõitu sinna otsa. Kaarte oli segama saabunud sügisene õhuniiskus isiklikult ja esimesed ringid kulusid saamaks aru, kuidas libedast tagumisest rajaosast üldse tervena läbi pääseda.

Kuidagi ma aga harjusin ja nii õnnestus mul soojendusel saada kirja kiireim ring. Tõsi, edu teiste ees oli vaid mõni kümnendik. Kvalifikatsioonis parandasin oma aega veel sekundiga ja see oli piisav tagamaks parim lähe võidukihutamisele. Enesekindlus oli laes ja taevaluukide avanedes arvasin, et võit on vaid vormistamise küsimus.

Aga nagu ikka, tõi elu mu pilvedesse tõusnud ego kiirel maa peale tagasi. Esiteks oli mul probleeme kohanemisega, sest võistluseks saadud kart käitus eelmisest erinevalt. Lisaks nappis tal võrreldes teistega sirgekiirust ja minu üllatuseks võttis vihmane rada mult mõned eelised. Näiteks said raskemad sõitjad kiiremaid kurve läbida märksa hoogsamalt, sest suurema massi tõttu ei tekkinud neil külglibisemist nii vara, kui mul.

Ja nii juhtuski, et kui tõttasin kaotatud juhtpositsiooni tagasi võtma, leidsin end ootamatult hoopis kummivallist. Jõudsin küll kiirelt rajale tagasi, aga olin langenud kolmandaks. Üks ring kulus aega, et teistele järele jõuda, aga möödumiskatsed ei õnnestunud.

Kolmandal ringil teised eksisid 11 kurvis ja tundus juba, et õnnestub võtta kaks skalpi korraga, aga kui proovisin pirueti teinud kolleegi nina eest läbi lipsata, alustas ta just liikumist ja panime nokad kokku nii, et kumbki ei saanud liikuma.

Veidike nõka-nõkatamist ja kui minema pääsesime, olin õnnekombel endiselt kolmas. Kui vahe kinni sõidetud, üritasin möödumist sisekurvist. Möödumine ei olnud kaugeltki puhas, aga vähemalt tõusin teiseks:

Järgmisel korral proovisin möödumist väljast ja nii õnnestuski taas liidripositsioon sisse võtta:

Edasised ringid olid ülirasked, sest uisutamist oli kõvasti ja seitsmendasse kurvi sisenedes olin vesiliu tõttu järjekindlalt lihtsalt kelgureisija. Ei aidanud pidurdamine, keeramine, pööramise ajal kiirendamine ega midagi.

Aga kuigi kaotasin ses ühes kurvis lähimale jälitajale kõvasti aega ja vahepeal sattusid ka ringiga mahajääjad elu vürtsitama, siis õnneks tuli finishijoon ikkagi enne kätte, kui jõudsin oma positsioonist ilma jääda. Jehuu- seega jätkus kena tava, et Eesti pinnal pole ma kardivõistluses kunagi esikohata jäänud. Ei tea kaua selline õnn kesta saab :)

Tallinna Maraton vol#9

Kui jätta kõrvale asjaolu, et pühapäeval tuli ennast keset ööd üles ajada, siis oli minek oma 15. maratonile pingevaba. Olin bankettidel maiustades end eelmise aastaga võrreldes ümmargusemaks söönud ja haiguse tõttu olid ka ettevalmistavad treeningud vahele jäänud, nii et eesmärgiks sai olla vaid mõnus läbimine.

Nii ei pööranudki ma erilist tähelepanu sellele, kust stardin või kui suured numbrid must mööda trügivad. Küll aga tuli juba viiendal kildil paar kiiremat sammu teha, sest jäin üksipäini tuulte meelevalda ja tundus mõistlik paarkümmend meetrit eespool liikunud 3h grupi saba kinni püüda.

Plaan oli otsida vaid ajutist tuulevarju, aga kuna tempomeister Margus hoidis rahva tuju üleval ja juhendas asjalikult kuidas joogipunktides organiseeruda või kuhu vetruval sillal hoida, siis läksid kilomeetrid lennates ning järsku avastasin, et pool distantsist ongi juba läbitud.

Eelmisel aastal panin umbes selles kohas pundist minema, aga sel korral polnud mul kuhugi kiiret ja hoidsin madalat profiili ning nuputasin, millal raskeks läheb. Ümbritsevat rahvast jäi aga ühe vähemaks ja kusagil 30 kilomeetri kandis oli meid alles vaid 5-6. Kuna erilist varju neist enam ei olnud ja tunne oli hea, siis 5 kilti enne lõppu otsustasin nad ikkagi hüljata.

Pulss kargas küll üles, aga kiirus tõusis vaid kümmekond sekundit kilomeetri kohta. Samas sain aga rõõmustada selle üle, et keha kannatas pingutada- mingeid krampe ei olnud ja samm püsis eelmise aastaga võrreldes päris särtsakas lõpuni välja.

Arvestades tervislikku seisundit ja neid 100 kilomeetrit, mis maratonieelsetel nädalatel jooksmata jäid, siis olin väga üllatunud, kui lõpuks  kaotasin oma eelmise aasta rekordile vaid 30 sekundit. Ei teagi kas jooksin seekord strateegiliselt kavalamalt või siis oli plaanitust rahulikumalt läbitud Ironman mõjunud tõhusa arendava treeninguna.

Igal juhul oli enesetunne kardinaalselt erinev sellest, mida kogesin Võidupüha maratonil. Oodates kälimehi nautisin masaazi ja tabasin end mõttelt, et see oli vist esimene kord, kus maratoniaeg tuli oluliselt kiirem, kui enne starti prognoosisin. Peaks vist koguma hakkama neid alla 3h maratone- kaks juba koos ;)

Lõpuks ikka punases

You are an Ironman

Ironmani läbimsega on vist nii nagu lapsevanemaks saamisega- kui pikalt analüüsima jääda, siis ei ole Sa selleks kunagi valmis. Kui see aga on eesmärgiks seatud, siis tuleb see ükshetk lihtsalt ära teha.

Kirja olin end Tallinna Ironmanile pannud juba novembris, aga kui olnuks võimalus, oleksin oma osaluse hea meelega paar nädalat enne ürituse toimumist maha parseldanud ja lükanud selle kõik kuhugi tulevikku. Oli mul ju juuni läinud terviseprobleemide nahka ja sellise poolpidusena EV100 maratoni ning TipustTopini läbisega endale veidi liiga teinud, nii et kulus nädalaid enne, kui sellest kõigest välja tulin.

Taasliikuma sain alles juuli keskel ja üritasin siis päästa, mis päästa annab. Jää, millel käia oli väga õhuke. Ühest küljest oli vaja teha Ironmani jaoks hädavajalikke pikki trenne, teisalt ei tohtinud end väga kurnata, sest ilmselgelt oli baasvastupidavus kahjustatud ja väga lihtne olnuks endale liiga teha ning uuesti haigestuda.

Viimase paarinädalase treeningtsükliga sai läbitud 700 kilomeetrit rattal ja joostud 175 kilomeetrit. Võistlusnädala algusesse plaanitud ujumistrenn jäi küll vahale, aga üle üle 4 kuu kahel korral vette ma ikkagi jõudsin.

Ja nii see võistluspäev kõigist minu hirmudest ja ootustest hoolimata kätte jõudiski. Eelnevad päevad olid kulunud suuresti mööda poode sobilike toidulisandite otsimisele ja varustuse korrastamisele. Kõik see oli kulutanud kõvasti närvirakke ja nii oli laupäeval üsna raske end nelja ajal öösel üles ajada.

Aga kui enne mitte, siis Lennusadama külm merevevesi äratas ikkagi üles ja karmilt. Mina ei tea, kus tõde on- korraldajad mõõtsid veetemperatuuriks 15 kraadi, üks pro klassi võistleja arvas aga oma kogemuse pealt, et tunnetuslikult see üle 11-12 kraadi küll ei ole. Mina oskan öelda vaid nii palju, et isegi kalipsoga sisseminnes läks keha šokki ja hingata polnud võimalik. Paar minutit vees ja arvasin, et tuleb paati ära ronida ning sinna mu Ironman jääb..

Kohe ma siiski veel alla ei vandunud ja end rahulikuks sundides hulpisin tasapisi edasi ning keha mingil määral isegi leppis selle olukorraga. Küll aga ei tundud ma pärast pooletunnist veesolekut enam oma väikesi sõrmi. Umbes tunni pealt kadus võime liigutada randmeid ja ilma tõukefaasita muutus edasiliikumine veelgi vaevalisemaks. Vees ei saanud tegelikult arugi, aga kuivale maale jõudes värisesin täiega. Hiljem selgus, et sarnased probleemid vaevasid isegi neid, kes kandsid jalasoojendajaid ja veetsid vees aega minust vähem. Mõni kogenum vangutas vaid pead, kui kuulis, et olin vette läinud ühekordse mütsiga ja hulpinud nii ses külmas vees poolteist tundi.

Kui tavaliselt on mul veest väljudes tunne, et nüüd on triatlon vaid vormistamise küsimus, siis mõeldes eesseisvatele distantsidele, mul seekord küll mingit enesekindlust läbimise osas polnud. Aga tegelikult läks kõik libedalt. Päris spordimehed mu koguaja peale muidugi naeravad, aga mul endal on hea meel, et pärast 180-kilomeetrist rattasõitu suutsin profiili mõttes vägagi raskel rajal ja palavates oludes joosta maratoni 3:30-ga sinna otsa. Eks iga maratoniläbija teab, kui kerge või raske on sellist aega saavutada, aga mina suutsin selle piiri alistada alles viiendal katsel. Ja kui toona olid liigesed ja lihased nii sodid, et järgmisel päeval tuli trepist laskuda selg ees, siis nüüd tundus see tempo kerge sörgina ning järgmisel päeval sisuliselt mingeid kaebusi ei olnud. Vajadusel võinuks ühe maratoni veel otsagi joosta, seega olen regulaarselt liigutades oma keha ikka tuntavalt tugevamaks ja vastupidavamaks suutnud timmida;)

Ei saa öelda, et Ironmani läbimine oli lihtne, aga päris tühjaks ma ennast kindlasti ei tõmmanud. Ujudes oli mu keskmine pulss 114, ratta seljas 129 ja joostes 133. Kokku veetsin rajal 10h ja 48min. Ära sõin ma selle ajaga 10 Nutrendi geeli, 2 marmelaadi ja 3 PowerBari Energizer batooni ning jõin ca 6 liitrit vedelikku.

Ühel hetkel värised külmast, teisel tunned end lõõskava päikese käes nagu praepannil. Kesest sähvivaid välgunooli oled mures oma elu pärast, padukas peksab naha punaseks, aga selle kõik kompenseerib saavutusrõõm, kui saad lõpuks higi ja vaevaga väljateenitult astuda Ironmani ihaldatud punasele vaibale. Sõnades on võimatu kirjeldada, mida kõike sel teekonnal tundsin, aga emotsioonide spekter oli kahtlemata väga lai. Kui oma kasinale ujumisettevalmistusele mõeldes olin enne starti päris vaimustuses mõttest, et äkki ujumist täismahus ei toimu, siis tagantjärgi on mul hea meel, et mu soov seekord ei täitunud, sest selline karmides tingimustes hakkamasaamine tegi esimese Ironmani kindlasti veelgi meeldejäävamaks ;)

Siht on silme ees

TipustTopini

Õhk on kargelt külm ja maad katab hõbedane uduloor.. Vaikust katkestab vaid raskete jooksusammude müdin. Porkuni koolimaja katusel tervitab  meid suur elektrooniline kell, mis näitab 4:54. Viis kilomeetrit on veel minna.. Mida Sina sellisel tunnil pühapäeva hommikuti teed?

Meie Tarmo Hõbeda igatahes jooksime.. Ja mitte ainult meie. Kusagil meie seljataga oli veel kaheksa inimolevust tegemas täpselt sedasama. Ja mõni verst eespool ootasid meid tiimikaaslased, et saada meilt koos GPS-seadmega sõbralik õlalepatsutus ja ise teekonda jätkata. Teekonda Tallinnasse. Teekonda, mis oli alanud Baltikumi kõrgema tipu (Suure Munamäe) otsast. Teekonda, mis selleks hetkeks oli kestnud juba 19 tundi.

Minu jaoks sai kõik alguse sellest, kui käisin Eesti Meedia tervisenädala raames kuulamas kontserni inspireerivaid inimesi rääkimas jooksmisest. Kui aga tutvustusvoorus kuuldi minu päritoluüksust, teadis keegi rääkida, et mina olengi vist see, kes jookseb maratoni alla 3h ja hopsti- järsku olingi kirjas kümnenda liikmena Eesti Meedia võistkonnas, kes läheb Tipust Topini nimelisele üritusele..

Ega ma tol hetkel muidugi ei teadnud, millesse mind mässiti, aga 29. juunil kuulsin Kubija hotelli konverentsiruumis istudes, et kamba peale tuleb meil omavahel distants ära jagada ja jõuda sügavalt Lõuna-Eestist tagasi Tallinnasse. Igaühel tuleb selliste 10-15 kilomeetriste juppidena võtta kolm vahetust ja nii saabki kõik see 334 kilomeetrit joostes läbitud. Kuna ettevõtmine toimub avatud liiklusega teedel, siis loomulikult tuleb olla väga ettevaatlik- kanda signaalvesti, pimedal ajal pealampi jne.

Korraldajatel poolt anti teatepulgaks GPS-seade ja kaart trassi ning teatevahetuspunktide asukohtadega. Kõik muu tuli osalejatel ise ära korraldada. Me komplekteerisime 3 autot. Igaühes 3-4 liiget, kes tegid järjest omad vahetused ära ja siis oli ca 7h aega taastumiseks enne, kui tuli koht järgmises teatevahetuses sisse võtta.

Proovisime vahepeal ka magada, aga ega sellest suurt midagi välja ei tulnud. Pingutusest kurnatud keha ja energiavarude taastamiseks täissöödud kõht lihtsalt ei lasknud uinuda. Pärast kaht vahetust ja mõningast vähkremist mul siiski õnnestus mingi tunniks tukastada, aga ärgates oli särk täiesti märjaks higistatud ja suht raske oli end taas käima saada.

Õnneks oli siis vaid üks vahetus veel jäänud.. Esimene etapp oli olnud hea- jooksime 10 kilti tempoga 4:13 kilomeeter, nautisime künkliku Lõuna-Eesti vaateid ja rääkisime üksteise liikumisharrastusest ning eesseisvast Rally Estoniast, mille üheks korraldajaks Tarmo ju on.

Teine vahetus enam nii lõbus ei olnud.. Selgus, et mu liigesed ei olnud nädalatagusest maratonist veel päris taastunud ja siit-sealt hakkas valusaks jääma. Lisaks tuli kaela ilge padukas. Mulle oli see kergenduseks, sest lühikestega jooksnud Tarmol tõmbas see lihased kangeks ja nii lasime tempo vähe alla ;)

Aga sellest hoolimata oli mul lõpetades tõsine probleem.. Nimelt oli mu vasakus jalalabas mingi väike luu nii valusaks jäänud, et põhimõtteliselt ei saanud ma enam jalale toetada. Normaalsest kõndimisest rääkimata..

Ja ma ei olnud kaugeltki ainus, kel oli muresid. Kokku osales sel teekonnal 10 tiimi, igaühes 10 liiget.. Seega oli EV100-t jooksmisega tähistamas 100 inimest ja nii pikal teel sellise hulga inimestega mingeid tagasilööke ikka tekib. Kes eksis ära, kel hakkas tervis jukerdama, keda vaevasid krambid jne.

Moel või teisel aga saadi sellest kõigest üle.. Toetati üksteist moraalselt, haiged kohad turgutati üles ja kui keegi kohe kuidagi enam ei suutnud, siis aitas vapper tiimikaaslane tema teekonna katta. Mina sain oma jala küll niipalju liikuma, et pool longates suutsin viimase 12-kildise jupiga seal Porkunikandis maha saada, aga jooksmise ajaks jututuju enam ei jagunud ja kui hiljem selgus, et üks rahvuslik põlv meie tiimis enam üldse ei liigu, siis asendajat minust enam ei olnud.

Õnneks leidus aga suurte energiaülejääkidega Kaarel ja nii me Pirita Topini ikkagi jõudsime. Ja sedasama tegid ka kõik teised osalejad. Meil kulus Munamäe Tipust Pirita Topini jõudmiseks 30h. Teistel natuke rohkem, aga see ei olnud võistlus. See oli ehe näide sellest, kuidas kollektiivis peitub jõud. Üksi olnuks sellise ajaga 334km-i läbimine võimatu (Rait võib muidugi vastu vaielda ;)), aga täiesti tavaliste kontori-inimeste vahel distantsi jagades, täiesti tehtav.

Teel oli kõike- veidike sporti, palju meeskonnatööd logistika ja tekkinud probleemide lahendamiseks, kõvasti eneseületamist ja rõõmu millegi saavutamisest ning ära tegemisest. Ütlen siinkohal aitäh korraldajatele ja osalejatele, kes selle teekonna meeldejäävaks tegid!

EV100 maraton

Pärast tervisemuredest tingitud treeningpausi ei saa öelda, et ma seda maratoni väga oodanud oleks.. Just neil võtmenädalatel, kuhu olin plaaninud 1.5-2.5 tunnised jooksutrennid valmistamaks liigeseid maratoniks ette, tuli juua kummeliteed ja oodata tervenemist.

Aga isegi siis, kui olin plaanitud jooksumahust läbinud vaid napi viiendiku, ei osanud ma väga muretseda, sest eelmise aasta Tallinna maraton oli tulnud päris kergelt ja vahepeal olin endale tõestanud, et ka järjestikel päevadel on võimalik maraton läbida.

Seega ma ei kahelnud, et jõuan finishisse ja olin uljalt Pärnu poole teele asumas, aga elu kippus järjepanu erinevaid takistusi teele pilduma.. Esiteks teatasid korraldajad, et Pärnust võistlejaid stardipaika transportiv buss on täis ja pean ise vaatama kuidas Torisse kohale saan. Õnneks oli sõber Coger valmis abikäe ulatama, aga selle vastuvõtmiseks pidin Pärnusse jõudma.

Aga ka sellega oli omajagu pusmist.. Nimelt olin ostnud pileti 11:27 rongile, aga tööl vajasid mõned kiired asjad lahendamist ja täistunnil olin alles kontoris. Ilgelt raske kott käe otsas jõudsin sörkides küll peagi trammipeatusesse, aga mida polnud, oli lubatud transpordivahend..

Hilines va sindrinahk. Ja kui lõpuks saabus, saime liikuda vaid mõned sajad meetrid, kui Viru ringil sohver oma kockpitist väljus ning teatas, et eessõitev tramm andis just otsad, peame veidi ootama.. Kuna veerand tundi enne rongi väljumist ma väga pikka kohvipausi omale lubada ei saanud, panin kohe läbi Vanalinna Balti jaama poole ajama.

Küll oleks tahtnud selle tinatükina tundunud spordikoti kus see ja teine visata, et kergem spurtida oleks, aga no ei saanud- maratoniasjad alustades tossudest olid ju kõik seal sees ning riiete vahetuse peale päris kindlasti enam aega ei olnud.

Kuidagi saime kotiga kompromissile ja paar minutit enne rongi väljumist võisin kergelt leemendavalt oma kohal istet võtta. Coger oli Pärnus kenasti vastas ja kõik nagu juba sujus, aga mida lähemale Torile jõudsime, seda vähem kütust auto võttis.. Taganttuul nimelt tugevnes iga minutiga ja Tori tervitas meid vihmasabinaga.

Korraldajad kasutasid ohtralt kive, et asjad oma kohtadel püsiks ja kambakesi kinni hoides oli võimalik ka number haaknõeltega särgile kinnitada ning juba oligi kahuripaugu toel stardipauk kõlanud.

Teadsin, et ettevalmistus on olnud kasin ja suure osa distantsist on tuul vastu ning kuigi hoidsin ennast nagu tagasi, siis esimese kilomeetri jooksin alla 4 minuti- jalg oli lihtsalt nii kerge :O Mõistus ütles, et selline pidu ei saa pikalt kesta ja edasi püüdsin ökonoomitada ja hoida teiste varju.

Mõne kildi tiksusingi seal kellegi tuules, aga kui viisakusest vahepeal ka ise ette läksin, siis kadusid möödudasoovijad kõik kuhugi ära ja nii avastasin end 10. kilomeetri sildi juures ikka veel seda kohutavat tuult murdmas.

Mingis joogipunktis toimus siiski väike vangerdus ja edasi sain päris pikalt ühe kohaliku jooksuhundi tuules istuda. Pealtvaatajad tundusid mõistvat minu taktikalise käigu briljantsust ja tervitasid seda tulise aplausiga, aga kui selja taha vaadates märkasin seal Jüri Jaansonit, oli kohe selge, et tegelikult ergutatakse meie olümpiasangarit ja liitusin nende kiiduavaldustega. Vähemalt mõtteis ;)

Edasi jooksimegi päris pikalt kolmekesi. Poolel maal ajasime tiba juttugi ja imestasime, et aeg nii hea on- poolmaratoni olime läbinud vaid 1h ja 31 minutiga. Mul isiklikult oli tunne hea ja alanud metsavahel jäid teised maha.

See pidu ei kestnud aga kaua, sest juurikatega kaunistatud liivasel maastikul hakkas mu parema põlve väliskülg valutama. Võisin ju püüda valust üle olla, aga mingil määral positsioneeris keha end ikkagi ümber ja see tekitas koormuse muudesse kohtadesse ning peagi hakkasid ka vasaku jala liigesed järgemööda üles ütlema.

Ikka väga-väga ammu pole ma mõelnud katkestamisele, aga nüüd oli see tõsiselt päevakorras.. Sellega, et maratonis hakkab valus, tuleb arvestada. Tavaliselt juhtub see aga umbes 7 kilomeetrit enne lõppu ja hambad ristis on võimalik see ära kannatada. Seekord aga oli mul minna veel pea 20 kilomeetrit ja kuklas tiksus teadmine, et nädala pärast seisab ees Tipust Topini ning ei tundunud kuigi tark ennast nii ära lõhkuda, et ma seal osaleda ei saa..

Aga nagu ikka, siis kohe ma veel alla ei andnud.. Algatuseks võtsin hoo tiba maha. Kui metsa-alune lõppes ja sain taas siledale asfaldile, siis liigesvalu natuke taandus. Peatusin kõigis teeninduspunktides- erinevalt tavalisest sõin ja jõin seal mõnuga.

Natuke see aitas ja eriti hästi mõjusid soolapähklid, aga mida punkt edasi, seda raskem oli uuesti liikuma saada. Samm oli tönts ja kiirus aina kukkus. Mitte drastiliselt, aga iga järgnev kilomeeter oli paar sekundit aeglasem, kui eelmine. Ja  iga järgnev samm oli veidi valusam ning ebamugavam, kui eelmine. Ja finish ei tulnud ega tulnud lähemale.

10 kilti minna ja lõpp tundus lootusetult kaugel. Peas trummeldas vaid üks mõte- mida paganat ma sinna Ironmanile ronin, kui isegi puhanud jalgadega on maraton nagu õudusunenägu? Aega selle kordades raskema katsumuseni on ju vaid poolteist kuud..

5 kilti minna ja poolmaratonil osalejad panid must nagu ühel jalal seisvast kurest paremalt ning vasakult mööda. Mõtlesin, et ma ei jõua vist kunagi kohale. 2 kilomeetrit minna ja sammude vahelt ma enam asfalti ei näinud- nii lähestikku olid tossu nina ja kand üksteisele. Nüüd möödusid must juba ka teised maratoonarid.. Valus!

Ainult kilomeeter veel, aga õnnetuseks oli tegu maailma pikima kilomeetriga.. Olin juba finishisirgel, aga see lõpujoon ei tulnud ega tulnud lähemale.. Ja siis.. 200 meetrit oli jäänud ja kuigi olin varem otsustanud, et seekord mingit spurti ei tee ja lõpetan maratoni mõnusalt rahulikult tiksudes, löön lastele patsu jne, siis tegelikult tajudes, et see nii emotsionaalne teekond on lõpuks päriselt lõppemas, ei suutnud ma ikkagi panna vastu kiusatusele proovida kas ka sellises seisus suudaksin veel pingutada..

Suutsin.. See ei olnud küll teab mis tark tegu, aga sain kinnituse, et lihastega oli kõik hästi ja neis oli veel jaksu küll.. Lihtsalt liigesed ei olnud maratoniks valmis ja nõrkesid ära.. Põhjus on teada- enne maratoni on vaja teha pikki jookse, ilma ei saa..

Tegelikult muidugi saab.. Tuleb aeglasemalt alustada. Ei ole mõtet kujutada ette, et kui kunagi jooksin nii või naamoodi, siis diivanilt tõustel olen sama, kes toona. Ei ole! Kui viimaste kuude töö on tegemata, siis oled põdur ja sellega tuleb arvestada ning alustada rahulikumalt, kui vanadel headel aegadel. Võid kindel olla, et ükskõik, kui rahulik see algus ka poleks, siis kasina vormi pealt on maratoni viimases veerandis ka seda nö "aeglast" tempot ikkagi pea võimatu hoida..

Ühest küljest ma ei pea seda õigeks, et olematu vormi pealt end niimoodi lõhkuda, aga teisalt need emotsioonid, mis tekivad, kui satud raskesse olukorras ja ronid sealt välja.. Seda on väga keeruline sõnadesse panna- seda peab ise kogema.

Ma muidugi ei mäleta enam väga eredalt oma esimesi maratone, aga värske emotsiooni pealt ülteks, et see viimane oli üks raskemaid.. Aga samas ka üks magusamaid. See oli mu 13. maraton ja koht ka 13. Mida ilusamat saaks veel endale EV100 tähistamiseks kinkida? ;)

Krõks

Tervise säästmiseks polnud ma kaks kuud ujunud ja alkoholitarbimist pole ette tulnud pikemaltki, aga ikka õnnestus keset sooja suveilma hankida kõrvavalu, mille tekkimise varem just nende eelpool loetletud tegevuste kaela olin ajanud.

Eks siin märke oli.. Unetunde oli niigi nädalate kaupa krooniliselt nappinud, aga kui sellele lisanduvad väga pingelised hingetõmbepausita vaimset pingutust nõudvad 50-60h töönadalad, rikub see unekvaliteeti veelgi ja isegi, kui oleks aega tukkuda, kargavad silmaluugid eesseisvatele kohustustele mõeldes juba 4-5 ajal hommikul lahti ning sulgeda neid enam ei õnnestugi.

Ja kui sellises konditsioonis lõhkuda veel 10h nädalas trenni teha, siis polegi palju vaja, et keha murduks. Kahtlustan, et seekord sai i-le täpp pandud nädalavahetusel, kui järjestikuste treeningpäevade lõpetuseks valvsus kadus ja hellitatuna soojadest ilmadest jätsin puhvi kiivri alla panema ning tundide kaupa tundsin kuidas tuul kõrvus vilistas.

Koheselt ei juhtunud midagi, aga järgnevatel päevadel mõned intensiivsed trennid otsa ja neljapäevaks kammis juba täitsa ära. Kõrva ja kurguvalu ei läinud küll nii hulluks, kui eelmisel aastal, aga kaasnev jõuetus oli totaalne ja 10 päeva polnud mõtet trennitegemisele mõeldagi.

Tõbisusest tingituna jäi vahele kaks rattamaratoni. Neist esimesel, 90-kildisel katsumusel raskel Jõelähtme rajal, oli mu treeningplaanides oluline koht pidades silmas Ironmani ettevalmistust, aga kunagi ei tea, mis milleks hea on.

Sain aseainena siis paaripäevase spapuhkuse Rakeveres ja selline töömõteteta nädalavahetus mõjus nii kehale kui ka vaimule hästi. Tuju on hea ja uuesti liigutama hakates on näha, et füüsiline võimekus väga palju polegi kukkunud- 120 pulsiga sörkides on kiirus endiselt 5 minuti kanti kilomeetri kohta.

Küll aga jäi nüüd plaanitud pikad jooksupäevad tegemata ja juba mõne päeva pärast ettevõetav EV100 maratoni läbimine saab tõenäoliselt olema päris tõsine katsumus.

TallinnaRM

Nüüd oli vahepeal paar nädalat aega trenni teha. Esimesel nädalal kulgesin rahulikult ja teisel pikkisin sisse ka ühe intervalli rattaga. Kokku väntasin sel perioodil 350 ja jooksin 30 kilomeetrit.

Kõik olnuks kena, aga võistlusnädala keskpaigaks olin täiesti töss. Kahtlustan, et põhjus oli laupäevases trennis, kuhu läksin vaid ühe pudeliga. Arvasin, et rahulik sõit ja palju ma ikka selle mõne tunniga joon, aga ilm oli Eesti kevade kohta harukordselt soe ning vesi oli mul juba poole trenni pealt otsas.

Seega mingi tund aega vähkresin vedelikupuuduses ja õhtul oli suht niru olla. Pühapäeva puhkasin, aga esmaspäeval joostes tunne ikka raske. Kusjuures teisipäevaste intervallide ajal tundus, et olemine paraneb, aga kolmapäeval käis klõps- keset rahulikku sõitu lihtsalt jõud kadus ja järgmisel päeval oli isegi ühe korrusevahe tõusmine mööda treppe vaevaline.

Vähe sellest, et mul ei õnnestunud end sealt august õigeks ajaks välja puhata, tuleb natuke jälle rääkida ka remondijuttu. Mul oli nimelt plaan pärast Mulgit kinnikiilunud pidureid veits puhastada ja pikalt vett täis olnud amort lõpuks lahti võtta, aga päevad kadusid käest ning meenus see kõik mulle alles võistluseelsel õhtul.

Siis aga olin töönädalast juba kurnatud ja jaksu jagus vaid kassetivahetuseks, aga seegi läks lörri. Uus kassett pidanuks olema identne vanaga, aga ketiga ta sõbraks ei saanud, nii et ju tuleb nad siis ikka mõlemad korraga vahetada. Aga see on pisiasi- suurem mure tekkis siis, kui proovisõitu tehes esikäikar pooleks läks.. Toho pime, kas sarnaselt autole hakkab ka ratas mingist vanusest alates igast otsast lagunema ja raha neelama? Esikäikar ei maksa küll palju, aga reede õhtul kell 9 pole seda kusagilt võtta.. Liiati veel siis, kui täitsamehed sõidavad kõik eest ühega ;)

Korraks isegi mõtlesin, et kuna füüsis ka nii niru, siis äkki ei peaks üldse minema, aga kui kuidagi õnnestus kett keskmise hammaka peale pidama saada, siis otsustasin raja matkatempos ikkagi läbi sõita. Sai ju suure vaevaga end just põhidistantsilt ümber XXL-le vormistatud ja triatlonit silmas pidades on mul just selliseid pikki trenne tarvis.

Eks rajal see esikäiguvahetuse puudumine tiba ikka segas- laskumistel polnud väntamisest kasu ja lasin tirri ning mõningaid tõuse tuli ikka rämeda jõuga kangutada, aga tõenäoliselt poleks mind seekord ükski ratas aidanud. Sarnaselt Alutagusele sõitsin taas piirajaga, aga seekord oli latt veel madalama pulsi juurde sätitud. Sisuliselt ei suutnud ma raja esimesel kolmandikul pulssi üle 140 ajada ja rahvas kadus eest.

Kusagil 40-minutilise sõitmise järel vaatasin pikemal sirgel tagasi ja ei näinud kedagi. Hiljem protokollist selgus, et kusagil seal need 15 inimest ikkagi olid, aga hoolimata sellest, et tiksusin viimaste hulgas, tegi ikkagi headmeelt asjaolu, et krampe polnud taas kusagil.

Ja mida aeg edasi, seda paremini hakkasin ennast tundma ja sain vaikselt juurde panna. Viimased 20 kilomeetrit kannatas keha juba päris korralikult pingutada ning ka koht vaikselt paranes. Midagi hiilgavat ei olnud, aga ma ei peagi praegu veel vormis olema. Üldiselt sain kinnituse, et liikumissuund on õige, aga mõistust ei tohi kaotada ja trenni tuleb ikka kahe pudeliga minna.

Kuna sellega said mu kolm maastikusõitu asendusliikmena läbi, siis ei ole kindel, kas järgmisele etapile üldse osalen. Aga kuna sinna on veel aega, siis väga sellele ei mõtle- 3 nädalat on vahepeal nüüd kindlasti aega puhata ja atra seada.

Graaf: Võrdlus Janiga. Alguses hävisin rämedalt ja lõpuks jäigi vahe selliseks 

nagu ta esimese kolmandikuga sisse sõideti.

ViljandiRM

Vaid mõni päev pärast järvejooksu olin tagasi Viljandis- sedapuhku siis ratast sõitmas. Sõidu ajal juhtus küll ka üht-teist, aga mu enda jaoks oli huvitavam see, mis eelnes.

Kõik algas sellest, kui suvist Ironmani silmas pidades tuli mõte tellida maanteekale hiinast mingid odavad karbonjooksud, et enne, kui läheb uute rataste soetamiseks, saaksin reaalse tunnetuse, et kas ja kuidas kergem pöörlev kehand edenemisele kaasa aitab.

Juhtus aga nii, et otsingute käigus eesmärk hägustus ja kui märkasin Velo plussis tuntud tootja maastikuratta võistlusjookse 60% allahindlusega mõtlesin, et kergemaid jookse võin ka ju baigi peal katsetada. Saidki nad siis soetatud ja kuna tegemist tubeless-ready jooksudega, siis lasin sinna peale kohe ka vastavad rehvid paigaldada- sisekummi kaal nagu niuhti kokku hoitud.

Kogu komplekti kaaluvahe vanade jooksudega on küll käega katsutav, aga iroonia seisneb selles, et mu maastikuratas sai just 10-aastaseks ja tegemist on 26" isendiga, mille raam on nii raske, et isegi sõbrad pole nõus teda seljavigastuse hirmus auto katusele tõstma.

Ühesõnaga, sellises mõõdus rattaid põhimõtteliselt enam ei toodeta ja seega pole mul neid imetabaseid jookse uue ratta soetamisel võimalik kasutada. Seega läheb see kulutus õigepea kas korstnasse või ma siis ei osta uut ratast ning teen hoopis sedapalju trenni, et suudan ka selle lastemõõdus rattaga võistlustel 29-tollistele vastu saada ;)

Jooksud käes, tuli nad ka alla panna, aga vana ratast eemaldades avastasin, et tagumised piduriklotsid on metallini kulunud. Taas tuli mööda poode kolistada, aga kui sobivad klotsid paika said selgus, et ratas ei taha enam pöörelda. Nimelt omavad uute jooksude pidurikettad kaalu kokkuhoiu mõttes plastikdetaile, mis aga ei mahu piduriklotsidest väljaulatuvatest tiladest kuidagi mööda..

Kratsisime isaga küll veidi aega kukalt, aga kui ei saa nõuga, saab jõuga ning saagisime segavad tilad lihtsalt maha. Ratas hakkas küll ringi käima, aga järgiseks oli pidurilink lakanud töötamast. Lähemal uurimisel selgus, et mu rattal on õlipidurid ja tõenäoliselt oli osa õlist lihtsalt süsteemist välja voolanud..

Paides rattapoodidega üldse kitsas ja laupäeval oli see ainuski kinni.. Sobiva dot-õli leidsime ehituspoest ja isa põhjatutest tööriistakappidest kaevasime välja paar süstalt, millega saime vajaliku koguse õli kuidagi süsteemi pressitud.

Põhimõtteliselt läks rattaputitamisele terve päev, aga stardis ma pühapäeval olin. Keha oli küll veidi väsinud, sest olin alles reedel teinud 3-tunnise trenni sees ka FTP-testi (kokku pool tundi max pingutust), aga üldiselt oli tunne hea- hoopis teine tera, kui nädala eest Alutagusel.

Minek oli isegi nii hea, et esimesed veerand tundi püsisin Jani sabas. Siis jäin kuskil metsavahel ummikusse ja edasi tiksusin omas tempos. Üldiselt oli kõik hästi kuni raudteelõiguni- seal pidin pikalt üksi kangutama, aga kui lõpuks kiiremad mööda läksin ja nende sabas üritasin püsida, siis jõud rauges.

Sportlased vist nimetavad seda haamriks. Ratas oli justkui maa külge liimitud ja kohe kuidagi ei tahtnud edasi veereda. Õnneks oli lõpuni vaid 3 kilti ja tahtejõuga kannatasin selle ära, mingi imeläbi sain ka Pika tänava tõusust üles ning oligi päästev finish. Uhh, vist mu elu kõige vaevalisem rattasõidu lõpp ja seda vanemate silme all :)

Aga kokkuvõttes üldse ei kurda. Esiteks sain elu parima koha- 132. Senine parim sai ületatud 50 pügalaga ja alutagusega võrreldes oli parandus veelgi suurem. Ainus mure, et ma nüüd ei tea palju sellest arengust läks uute jooksude ja palju minu paranenud vormi arvele ;)

Kõige rohkem aga tegi mulle headmeelt see, et terve sõidu ei olnud mul krambipoegagi. Eelmisel etapil sai naljaga pooleks kirutud mineraalidele tehtud kulutusi, aga seekord tuleb tõdeda, et raha on ikkagi õigesse kohta läinud. Väga mõnus, kui isegi siis, kui enam ei jaksa, saab pingutust edasi nautida, sest krambid ei kollita. Ülikaif!

Graaf: Nii heal positsioonil ma isegi klubisiseselt tavaliselt 

ei ole- said vist mägedejooksud ostetud ;)

Tiir ümber Viljandi järve

Siia sattusin ka omapäraselt.. Tööandja oli küll pakkunud osalemisvõimalust, aga kuna magasin sooviavaldamiseks ettenähtud aja maha, siis üldse ei arvestanud enam selle võimalusega ja enda nime leidmine protokollist mõni päev enne jooksu, tuli pisukese üllatusena.

Aga mis seal ikka, käed-jalad ju liiguvad ja vedasin end siis mulgimaale kohale. Mingeid erilisi eesmärke mul ei olnud, aga mõtlesin, et oma eelmise aasta tulemusest võiks ikka nobedam olla. Oli mul siis vaja eelmisel aastal selline ulmeline alla 50 minuti jooks teha ;)

Aga vähemalt oli toonane pingutus mulle väga hea stardinumbri taganud ja lootsin sellest teatavat kasu lõigata, aga kui lõpuks vetsujärjekorra ära kannatasin ja stardialasse jõudsin selgus, et grupid on juba kokku lastud.

Pole ma ju mingi kõrge koha peale jooksja, aga kusagilt 1000 juurest startimine on ka jama, sest kiiruste erinevuse tõttu olen lihtsalt kaasvõistlejatele ohtlik ja nii ma siis Pireti õhutamisel üle aia ronisingi, et oma väljateenitud kohale pääseda.

Minema sain kusagil 200 koha pealt aga ikka läks omajagu aega enne, kui stardijoonele jõudsin ja esimesel 500 meetril oli ka paar korda kõndimist. Edasi sai aga joosta vabas vees ja kui miski ei läinud plaanitult, siis võis vaid ise-ennast süüdistada.

Esiteks ei suutnud ma hästi ennast pingutama sundida.. Tõenäoliselt tulenes see sellest, et keha oli mõne päeva tagusest Alutaguse rattasõidust veel väsinud, aga ega ma polnud ka ühtegi intensiivset jooksutreeningut sel aastal veel teinud, nii et polnud ka midagi imestada.

Teiseks olin ma hädas rajavalikuga. Eelmisel aastal sai tuimalt panna teiste järgi, sest kõik läksid üht radapidi, aga seekord toimus hargnemisi mitmes kohas. Esmalt keeras üks minust aeglasem seltskond võssa. Ma panin ikka mööda teed edasi, aga kui pärast kohtusime, sain aru, et veidi nad sealt võitsid.

Õppisin siis sellest ja järgmises pooldumiskohas valisin siis ka otsetee. Aga see vist ka ei olnud väga hea valik, sest pehme põllu peal oli liikumine vaevaline ja lisaks tuli mingi oja läbimiseks laskuda sügavale orgu ja pärast teisest nõlvast üles ronida. See tõmbas kopsu ikka nii kinni, et pärast kruusa peal mitu minutit taastusin enne, kui keha jälle normaalselt tööle hakkas.

Lõpus aga tunne päris hea ja kui keegi luges mulle 3 kilti enne lõppu esisaja koha, siis see sundis ikka pingutama ja nii õnnestus kõigi tagant tulijate rünnakud pareerida ning ja mõnest eesliikujast sain veel möödagi.

Kokkuvõttes võib igati rahule jääda- ilm oli soe ja oma eelmise aasta aega edestasin üle 3 minuti. Natuke veel parem koht stardirivis ja õigem rajavalik ning naiste võitja võinuks olla püütav. Jajah, see 13 aastane tütarlaps..

Ühesõnaga mu jooksuvõimekus on sisuliselt lapse tase.. Ja mitte paha pärast- pigem võiks olla see kainestav nii mulle kui ka ülejäänud 2800-le, et ei ole vaja pühapäevasportlasel hakata endale midagi ette kujutama ja parem on niisama nautida liikumist ning sellest tulenevat head enesetunnet ;)

AlutaguseRM

Tegelikult ei pidanud ma sel aastal üldse maastikurattasarja sõitma. Eelmise aasta tulemuste põhjal ma Kulguri esindusmeeskonda niikuinii ei mahtunud ja ratas on juba ka vana ning nagiseb igast otsast.

Juhtus aga nii, et üks tiimikaaslane teatas paar päeva enne avastarti, et ta esimesel kolmel etapil osaleda ei saa ja et raha päris tuulde ei läheks, siis vormistasingi end tema asemele. Kiirelt õnnestus ka paarikümne kildi kaugusele öömaja sebida ja nii täitiski aprilli viimase nädalavahetuse perekondlik väljasõit Ida-Virumaale.

Soojendusel sain aga aru, et nädala alguses lõppenud laager istub veel kindlalt kontides ja jalad on täiesti sodid. Noja polnudki siis imestada, kui stardipaugu kõlades hakkas rahvas paremalt ja vasakult mööda lendama.

Hoolimata sellest, et püüdsin end teadlikult tagasi hoida ja viimast välja ei pannud, siis sõit polnud veel 25 minutit vanagi, kui mul hakkas vasak säär juba krampi kiskuma. No püha püss- miks ma nende mineraaltablettide peale raha kulutan, kui neist üldse kasu pole?

Võtsin siis hoogu veelgi maha ja tiksusin pulsiga 145-150 kandis. Vahefinishiks olin langenud võistlejaterivi viimasesse kolmandikku, aga kusagil 1.5h peal hakkas keha nagu paremini tööle ja sain natuke juurde vajutada. Krambioht küll püsis ja nagu piiraja oleks peal olnud, sest niikui pulss üle 150 läks, jõud rauges, aga vähemalt hakkas inimesi vaikselt selg ees vastu tulema.

Päris nii suurt tõusu, kui eelmisel aastal, ei õnnestunud korrata ja jäin oma mullusele tulemusele mõne kohaga alla, aga kui helgemat poolt vaadata, siis võitjale sain aastaga 5 mintsa lähemale. Ja kuna eelmisel aastal jäin pärast seda sõitu kuuks ajaks haigeks, siis seekord püüan paremini ja loota võib, et ainuüksi puhkuse pealt peaks nüüd lähinädalatel vorm paremaks minema.

Graaf: Ainult Jan libises stabiilselt eest- raja lõpuosas vahe teiste Kulguritega aga 

stabiliseerus või hakkas isegi vähenema

Kulgur Team Gironas

See oli 2015, kui sai viimati Lõuna-Euroopa kevadlaagris käidud ja ootusärevus pika pausi järel suur. Liiati veel seetõttu, et kui varem oli kõik ette-taha ära organiseeritud, siis nüüd tuli oma väikese seltskonna ise hakkama saada.

Mitte et ma logistika või olmetegemiste pärast muretsenud oleks- pigem oli küsimus selles, kuidas kaheksakesi grupitrenne teeme, kui oma tasemelt erinevad juhtume olema? Või noh, olgem ausad- kuidas ma oma hädise 100-verstase kilometraazi pealt tulles talvläbi zwiftijatega sammu jaksan pidada?

Elu aga loksutas kõik paika- trenne sai teha ka paarikaupa või üksi. Minu puhul taandus kõik hoopis sellele kuidas mul õnnestub oma töökohustused enne minekut laiali jaotada..

Ja tuleb tõdeda, et ega hästi ei õnnestunudki.. Esmaspäeval alustasin tööpäeva juba öösel neljast ja panin järgmisel ööl kaheni välja. Teisipäev algas viiest- jätkus veel ka terve õhtuse lennu ja mõned tunnid ööst otsagi. Kolmapäeval oli aga seis ikka selline, et esimene trenn jäi mul vahele.

Neljapäevaks olin aga kõige kriitilisemate asjadega enamvähem mäel ja laager võis alata. Ainus häda, et olin kolme viimase ööpäeva jooksul kokku maganud vaid 10h- pea valutas ja mingit mõnu sellises seisus treenimine ei valmistanud.

Uni
Nagu juba pajatada jõudsin, siis esimene treening algas jubeda unevõla pealt ja kujutas endast vaid tuima kannatamist. Raskusi valmistas grupis püsimine ja 12 kilti väldanud tõusu otsa jõudsin ühena viimastest.

Magamine tegi aga imet. 10 tundi und ja järgmiseks päevaks olin kui ümbersündinud. Sisuliselt terve 5-tunnise trenni pedaalisin naeratus näol ja tõusude otsa polnud mingit probleemi rühkida meie pundi kiirematega koos.

Väike numbrimaterjal ka siia otsa. Alustasin nimelt igat hommikut 20-minutilise sörgiga (pulss 120 ümber) ja sõltumata eelmise päeva treeningute raskusest, paranes kilomeetri aeg iga päevaga mõne sekundi võrra. Teise tsükli lõpus läks meil aga öine istumine pikaks- sain seetõttu magada vaid 4h ja sellest piisas, et jooksukiirusest kaoks 15 sekundit. Ei mingit alkoholi ega haigust- lihtsalt üks magamata öö ja kukkusin tagasi tasemele, kus olin laagri alguses. Ja ka ülejärgmisel päeval polnud ma veel tagasi vahepeal saavutatud levelil.

Treeningud.
Treening on teadupärast pingutamine ja sellest taastumine. Alustan viimasest- puhkepäevi oli planeeritud 3. Ülejäänud päevad sisustasime aga rattasõiduga- tsüklite pikkused 3+3+2+2 päeva. Esimesed treeningud tegime lühemad ja mida aeg edasi seda enam kasvas pikkus ning suurenes intensiivsus.

Kui esimene päev välja arvata, siis nõrku hetki ei olnud. Kuna eesmärk oli laduda põhja, siis hoidsin end reeglina teiste tuulde ja ise ei paugutanud, aga tõuse üritasin sõita kellegi kiirema tempos ja mahajäämust ei pidanud kordagi tunnistama ;)

Arengu mõttes tundub, et see mudel toimis. Kui esimese päeva 600-meetrise kõrgusevahega tõusu sõitsin tunni ja surin, siis viimasel päeval 1200 kõrgusele ronides tundsin kõik see poolteist tundi ennast suhteliselt mugavalt. Pulss oli mõlemal juhul sama, aga võimsust oli kahe nädalaga 18% juurde tulnud.


Kokkuvõte
Olen ka siin Eestis üritanud kevadel puhkuse võtta ja ratast sõita, aga no lõunalaagrit ei asenda see ikka kuidagi. Üks probleem kodukamaral on suutmatus vabaneda argikohustustest, aga lõpuks pole siin ju lihtsalt mägesid.

Eestis uhad 3h sõita ja tõusumeetreid koguneb heal juhul paarsada. Hispaanias aga oli neid iga trenni 1500 - 2000 ja nii polnud eriline vaev saada kokku selliseid numbreid:

• Treeningaeg: 48h
• Distants: 1055km
• Tõusumeetreid: 15 500m
• Keskmine pulss: 122
• Saavutused: 1 KOM (elu esimene ja võimalik, et ka viimane teadlikult luuratud ning vormistatud segmendirekord)

Eks hommikujooksudest tuli vast ka üks maratonidistants siia lisaks, aga need on nii väikesed numbrid, et jäävad statistile vea piiridesse ja ei vääri märkimist. Aga et mälestused ehedana püsiks, panen siia lõpetuseks ka väikese videokokkuvõtte:

Tervis

Juba mõne päeva pärast seisab ees sõit kevadlaagrisse ja viimase nädala olen taas tõbine olnud. Aasta on vaid kolm kuud vana ja sellest tervelt 4 nädalat on mul läinud haiguste nahka.

Ei saa muidugi välistada võimalust, et olen vanadusest nõdraks jäänud, aga erinevalt eelmisest aastast ma üldse ei muretse. Kui mullu need pidevad kõrva- ja igemehädad tõmbasid ikka täiesti tühjaks ning tegid nõutuks, siis nüüd ma ikkagi enamvähem tean, milles kühvel. Tööpinged on suured, und vähe ja selle pealt tahan ikka liiga palju ning liiga kiirelt teha. Noja see kloorivesi on ka muidugi saatanast :P

Jaanuari kohta ma ei ütleks, et liiga palju. Liigutasin nii 4-5h nädalas, aga kui mõned ööd jäid vahele, siis pärast kaht pikka basseinitrenni keha murdus ja jäin kaheks nädalaks tõbiseks. Ei midagi erilist, tavaline muster- esmalt kurguvalu, seejärel nohu. Jooksuvõimekus kusjuures väga ei kannatanud.

Seejärel panin üle.. Olin jõudnud vaid paar nädalat liigutada ja selle pealt 6h suuskamist Kubija nädalavahetusega (kohatise 15 külmakraadiga kusjuures), oli ikka liiast ja kurk jäi taas valusaks. Selle peale ei läinud nädalatki, nii et kokkuvõttes pääsesin taas kergelt.

Märtsis pidas tervis hästi- vahepeal sai juba 7.5-8.5 tunniseid treeningnädalaid teha, aga kui kuu lõpus sai lühikese vahega kolm korda basseinis käidus, läksin ikkagi katki. Ise-enesest väga halb ajastus enne kevadlaagrit haige olla, aga kuna konditsioon üldiselt hea (märtsi jooksukiirused treeningutel juba alla 5 min/km), siis väga ei pabla- küll soe lõunamaa päike haavad parandab ;)

Laagerduma

Ega pärast eelmise hooaja lõppu midagi hiilgavat ei ole. Paar nädalat puhkust oli plaanipärane, aga sellele järgnes nädalake tõbisust ja kui siis lastega kelgumäel hullates õnnestus veel ka selg ära tõmmata, venis treeningpaus lõpuks tervelt kuu pikkuseks.

Kuna perele sobivat kohta ja seltskonda ei õnnestunud välja valida, olin kõigil lõunalaagri pakkumistel juba minna lasknud ning sesmõttes tuli eileõhtune kalli kaasa küsimus kas ma siis üksi ei lähegi, veidi üllatuslikult..

Aga no sellist juhust ei saanud käest lasta- lennupiletid Hispaaniasse said kohe hommikul ostetud ja õhtuks oli ka koht Kulgur Teami rendivillas 10 - 24 aprilliks bronnitud. Jehuu, üle kolme aasta õnnestub ehk taas kevadel korralikult põhja laduda ja kinnine nina soojas kliimas mõneks nädalaks unustada ;)