EstonianCup: Tehtud

Loomulikult ma tean, et Jõulumägi on veel tulemas, aga kuna Kalevipojal õnnestus koondtulemuseks vajalik kuues linnuke kirja saada, siis viimasele etapile võib minna lihtsalt nautima.

Pärast totaalset puhkenädalat arvasin end varasematest võistlustest taastunud olevat ja hellitasin lootust Kuremaal hooaja parim tulemus teha ning varustasin end seekord korralikult. Pole vist kunagi nii palju süüa ja juua EstCupi etapile kaasa võtnud:

• Igasse tundi 1 geel
• 20km-i enne lõppu üks Mg
• Enne starti pistsin pintslisse ühe batooni ja teise võtsin igaks juhuks veel ka rajale kaasa.

Kuna aga stardikoridori sisenemine jäi viimsele hetkele, avastasin end seltskonnast, kus isegi minusugune olematute temposõiduvõimetega tegelane tundis end kunnina- kui tavaliselt mul grupi ees pikalt olla ei lasta, sest rongid panevad paremalt ja vasakult mööda, siis seekord sain sisuliselt poolteist tundi vedamistööd teha.

Umbes 100+ möödasõitu ja keegi hea inimene luges mu kohaks 305- jõudsin veel mõelda, et väga hea, nii hoida, kui avastasin, et kogu mu kaasa veditud toidumoon on otsas ning suuremad tõusud on alles võtmata. Laiuse voor ja muud lõpust lahutanud mäehakatised tuli nüüd krampide tõttu rahulikult kerida ning mõned kiiremad nagu võistkonnakaslane Raul ka mööda lasta, aga kuna raskustesse sattujaid oli teisigi, jõudsin joonele 301-na.

Elu tulemus jäi taaskord tegemata, aga selle eest sain kõva tempotrenni ja emotsionaalselt oli väga nauditav sõit. Hooaja lõppkoht ei ole veel teada, aga kui võrdlen arvesseminevaid tulemusi eelmise aastaga, siis edestan ennast rohkem, kui 100 punktiga ja seega võib hooajaga igati rahule jääda.

Etapp	2013	2014
Viljandi	302	292
Tallinn	368	305
Rõuge	320	356
Elva	356	307
Otepää	373	357
Kalevipoeg	308	301

Tõsi, areng ei ole küll teab mis suur, aga sisuliselt kõigil etappidel (va ponnistused haigena) tegin koharekordid ja erilist head meelt teeb asjaolu, et suurimad hüpped õnnestus teha Tallinnas ja Elvas, mis teadupärast on kiired sõidud ning just nende jaoks on mul eelmistel aastatel võimsust nappinud.

Nii et nüüd võib igati rahuliku südamega rattatrennidele selleks aastaks joone alla tõmmata- Jõulumäele sarja meeneid ära tooma küll lähen, aga põhirõhk on järgmistel nädalatel juba jooksul, sest õigepea toimub Tallinna jooksumaraton ja kui õnnestub haiguseid vältida, võiks ju isiklik tulla.

Otepää ja mudakonn

Eks inimene harjub kõigega ja keset kuumalainet sellist laussadu, millega Otepää meid tervitas, küll oodata ei osanud. Soojendussõit ei tulnud meeldegi- saaks vaid kuidagi räästa all riided selga ja stardijoonele seisma. Käiks see pauk juba ära, ehk liigutades hakkab veidikenegi soojem.

Kuna pärast hooaja avasähvatust mingeid tulemusi pole, siis olin ilma jäänud ka privileegist eest poolt startida ja alustada tuli koos 500+ grupiga. Alguses oli päris põnev aeglasemate vahel laveerida, aga üsna pea sai selgeks, et igale poole ikka ei maksa oma nina toppida, sest juba esimesel mudalõigul vänderdati lenksud risti ja põõsas ma olingi.

Midagi hullu ei juhtunud ja paar kriimustust teekonna jätkumist takistada ei suutnud. Üldiselt oli tunne hea- jõudu jagus ja endalegi üllatuseks suutsin ka libedatel lõikudel ratastel püsida. Küll aga olin veidi hädas kiirete kurvidega ja kui pärast järjekordset pikaks läinud poognat kraavipervel ukerdades jäin täpselt võistkonnakaaslase Rauli trajektoorile, siis pidi vaene mees otsasõidu vältimiseks suunduma kraavi põhja uperpallitama.

Veendunud, et eluvaim jäi meeskonnaliikmel sisse jätkasin kergete süümepiinadega teed. Kuna teadsin, et raja teine pool on raskem, üritasin end küll veidi tagasi hoida, aga sellest hoolimata lähenesin Harimäe tõusul ees liikunud pundile päris jõudsalt ja laskumise lõpuks jõudsin neile ilma suurema pingutuseta isegi järele. Metsavahel õnnestus enamik neist veel ühe kaupa ka ära noppida ja päris meeldiv oli järjekordselt kohalugejalt kuulda, et olin oma eelmise punkti 406. koha 340 vastu vahetanud.

Sellega aga lõbu ka lõppes. Esmalt avastasin, et krampide ennetamiseks mõeldud magneesium on maha jäänud. Selle kompenseerimiseks mõtlesin siis igaks petteks kaasa võetud geeli lutsutada, aga jõukatsumine korgiga õnnestus enda kasuks pöörata alles keset tõusu hetkel, mil kett kinni kiilus ja olin jälle külili. Gravitatsioon mõjus lisaks minule ka geelipaki sisule ja nii temast huumus saigi.

Ise-enesest ma mingit erilist nälga seejurues ei tundnud ja ignoreerisin ka TP-d, aga edenemine muutus järjest ja järjest vaevalisemaks. Viimased 20km-i ma sisuliselt seisin- tegin küll väntamisliigutusi, aga pilt virvendas ees ja pulss enam üles ei läinud. Pärast kodus Polari graafikut vaadates tundus olukord isegi hullem, kui Rakkes:
Esimesed 2h: Keskmine pulss 155
Järgmine tund: Keskmine pulss 150
Viimane pooltund: Keskmine pulss 140!!

Kõige selle juures kirja läinud 357 koha üle ma üldse ei nurise, aga selline ärakukkumine on ikkagi ilmselge märk sellest, et keha polnud triatlonist taastunud ja valmis kolme poole tunniseks pingutuseks. Nüüd tuleb aeg maha võtta ja et minust ka sügisel mingit elulooma oleks, siis selle nädala ma lihtsalt puhkan- söön ja magan ning tunnen end niisama mõnusalt.

Kui akud laetud, siis edasine plaan näeb ette hooaja parimat kohta Kalevipojalt ja seejärel algab juba ettevalmistus Tallinna jooksumaratoniks ;)

TriSmile triatlon: Duubel kaks

Kuna olin endale pähe võtnud, et tegemist on minu hooaja kõige olulisema võistlusega, siis olin eriti korralik ja sõitsin juba võistluseelsel päeval stardipaika, et stardimaterjalid aegsasti välja võtta. Kui juba tuldud sai, võtsin vastu ka pakutud pastakausi ja üritasin sinna kõrvale kuulata olulist võistlusalast teavet, aga väga hästi see ei õnnestunud, sest söögilauad olid paigutatud lavaesinejast täpselt sellisele distantsile, et kaassööjate luristamine muutis tema sõnad arusaamatuks jõminaks.

Keeruline öelda kas paari päeva eest poesabas rögiseva gripihaige ees seismisest, aga igatahes oli hingamine ööl vastu võistlust väga väga imelik. Kurk küll valus ei olnud, aga sügavalt väljaohates kippus kõik sees kuidagi kahisema.

Kuna enesetunne üldiselt oli hea, siis ei tulnud mõttessegi jätta minemata. Kõik oli ju täpselt valmis mõeldud- mis kell ärgata, millal startida, kuidas geelid rattaraamile kleepida jne. Ainus, mida ma jälle ei teadnud, oli see organiseeritud parkimise tasu, mida osavõtumaks ei katnud. Loomulikult jäi mul üks münt puudu, aga õnneks oli mul seekord ettenägelikult ka suurem kupüür kaasas ja kõik laabus.

Kuna ilm oli palav ja vesi soe, siis ujumistunked olid keelatud. Eks abivahendite puudumine tegi natuke keeruliseks endale võimetekohase stardigrupi valmise, aga oleksin pidanud ikka päris suurt lõvi unes nägema, et mõningate konnatajate eeskujul sinna 15 minuti kampa ronida. Neid ikka vajus terve esimese distantsi poole läbi võistlejatesumma ja selliste haraliste koivalöökide vahel laveerimine oli paras katsumus- ei ole veest just teab mis mõnu täismehelt jalaga ribidesse saada.

Lõpuks kaldale jõudes oli tunne päris hea, sest sellist tavapärast ujumise järgset väsimust ma ei tundnud. Aeg oli küll eelmise aasta omast minutikese kehvem, aga kuna kalipsoga maadlemine jäi vahele, siis vahetusalas teenisin selle kaotsi läinud ajanatukese mitme kordselt tagasi.

Rattaga oli plaan, et esimesel ringil pulssi üle 155 ei lase, aga kus Sa seal mägede vahel saad- kümme kilomeetrit mindud ja juba oli keskminegi sellest piirist üle. Ajapikku pääses mõistus siiski taas võimule ja edasi sai juba veidi rahulikumalt võetud.

Ei teagi kas liiga kiirest algusest või on see 100-kilomeetrisel sõidul loomulik, aga kolmas ring oli jällegi paras kangutamine, sest jalg oli tönts ja keha kange. Väike ajaparandus siiski tuli ja kui kuulsin, et mõned heas toonuses ratturid olid oma eelmise aasta ajale keeruliste tuuleolude tõttu kaotanudki, võisin lõpuks igati rahul olla.

Ja ega seal suurt midagi võtta enam polnudki- tibake kõvem pingutus ja jooksuetapp oleks rikutud. Praegultki kippus juba esimesel tõusul eelnevatel päevadel valu teinud põlve kohal mingi väike lihas krampi kiskuma, aga õnneks magneesium toimis ja vedas lõpuni välja.

Kergelt see muidugi ei tulnud. Ma ei mäletanudki, et see jooksmine nii raske on ja kõik need 10 kilomeetrit venisid nagu tatt. Viimasel kahel verstal olid akud ikka täitsa tühjad ja mõeldes palavale ilmale tundus hea mõte lõpuponnistus ära jätta ning lihtsalt tulemus kirja saada.

Õnneks ei olnud lõpus enam kedagi püüda ka ja ees ning taga laiutas tühimik. Ja raskustest hoolimata sai jooksust ikkagi mu päeva säravaim tulemus, sest kui kokkuvõttes olin 155-s, siis sellel alal mahtusin lausa 50 parema sekka. Ratta ja ujumise kohad siis vastavalt 200 ja 275.

Kuum ilm on alati risk, aga protokollist on näha, et katkestajaid oli vähe ja ma paneks selle suuresti korralduse süüks- mul kulus selle 4h18min kestnud võistluse läbimiseks ca 4l vedelikku, aga ma ei pidanud kordagi tundma janu, sest toitlustuspunkte oli piisava tihedusega, teenindajad andsid joogid ilusti kätte ja pudelid sobisid rattahoidjasse. Sellisel viisil sportida on lausa lust ;)