Saaremaa kolme päeva jooks

Aastale iseloomulikult tuli ka hooaja viimase võistlusega mahasaamiseks taluda mitmeid tagasilööke ja viperusi. Niikui osavõtutasu sai makstud tekkis säärtes mingi veider pingevalu ja kuigi Paide-Türi rahvajooksu sain veel tehtud, siis kolm päeva hiljem läks olukord ikka nii hulluks, et pidin kossutrenni pooleli jätma.

Õnneks hammutasin läbi, et kurja juureks on vigastuste ennetamiseks soetatud ortopeedilised tallad ja kui poolteist nädalat enne Saaremaa jooksu nad jalanõudest välja viskasin, sain üritse ajaks enamvähem terveks. Aga korralik ettevalmistus oli oli siiski rikutud.

Esimene päev 10km
Et ripakil olevad tööasjad saaks aetud ärkasin juba kell 6 hommikul ja 3h oli piisav, et rahuliku südamega linnast putku pista.

Kuressaarde jõudsin varuga- numbri sain kätte viperusteta ja ka enesetunne tundus soojenduse ajal igati hea. Ainus ärevust tekitav moment oli stardipaiga otsimine, sest finishivärava leidsin kohe üles, aga stardikaart ei olnud kusagil. Lõpuks selgus, et kaart ja ajavõtujoont ei olegi- kõik lasti lihtsalt ühe lipu kõrvalt minema.

Alguses oli tunne hea ja kerge. Rada läks küll veidi mäest alla, aga esimese km-i aeg 3:46 oli minu kohta ikkagi väga hea. Pulss oli ka selline 171 ja sellega pidanuksin 10km-i ära kestma küll. Kusagil nelja kilomeetri järel aga tundsin, et kaaskondlaste tempos püsimine nõuab mugavustsoonist väljumist ja kuna seda ma teha ei tahtnud, siis lasin neil minna.

Ja siis see juhtus- kusagil 5 kilomeetri posti juures hakkas parem põlv valutama. Mul ei ole pärast 2009 aasta jalkavigastusest taastumist põlvemuresid olnud ja nüüd siis selline ootamatus. Põhjuste üle juureldes meenus, et nädala eest grilli talvekorterisse vedades olin põlve kuhugi terava nurga vastu ära löönud ja kuigi igapäevaelus see koks tunda ei andnud, siis küllap koormuse talumiseks polnud ta ikkagi veel valmis.

Esimene mõte oli, et pole mõtet end lõhkuda ja katkestan. Aga kui võtsin nõksukese tempot alla tundus, et tegelikult polegi valu nii hull, et jooksmist segaks- rahvast möödus küll paremalt ja vasakult, aga sain enamvähem talutavas konditsioonis siiski finishisse ja jäin hingevärinal ootama, kuida jalg järgmised päevad üle elab.

Teine päev 16.2km
Eelmise päeva õhtul oli jalg ikka kehvamaks läinud ja valu segas isegi kõndimist. Ohtralt külma vett ja palju und ning laupäeva hommikul oli tunne ikka sedapalju hea, et otsustasin starti minna.

Teine etapp toimus Sõrve sääres, kuhu buss kenasti kohale viis. Jällegi tuli mõistada, kuspool see start on- kui olin juba kilomeetri ühes suunas sörkinud hakkas mulle tunduma, et buss oli vist stardijoone ikkagi ületanud ja mul tuleb paar kilti tagasi joosta.

Starti jõudsin suht viimasel hetkel ja teele sain võistlejaterivi lõpust. Eks selline laveerimine aeglaste vahel on tüütu, aga see oli ikkagi väike mure võrreldes põlvevaluga, mis tundus märksa hullem, kui eelmisel päeval ja esimese kilomeetri lõpus arvasin mõistlik olevat ikkagi kõrvale astuda.

Samal hetkel aga märkasin, et olen jõudnud järele grupile, kellest eelmisel päeval neljandal kilomeetril maha jäin ja kuna nende liikumiskiirus tundus aeglasem, sain aru, et olen jälle kihutama kippunud. Võtsin rahulikult nende grupi sappa ja tundus, et võin vähemalt neljanda kilomeetrini vastu pidada- just siis jõutakse finishi vahetusse lähedusse ja kus saaks veel mõistlikum olla katkestada.

Sinna jõudes aga oli valu vähe taandunud ja kuna 16km-i tempo lõhub jalgu tõenäoliselt vähem, siis otsustasin jätkata. Grupi tempo tundus täna vägagi sobilik ja tuulisel mereäärsel lõigul, kus inimesi järjest maha pudenes, sattusin gruppi lausa vedama.

Kusagil 4km enne lõppu mõned ärksamad panid siiski hoogu juurde ja nendega ma kaasa punnima ei hakanud. Kulgesin omas tempos lõpuni ja finishis selgus, et olin eelmise päeva 98 koha vahetanud 67 vastu. Selle tõdemuse peale avanesid aga taevaluugid ja vihma eest tuli minna peitu kohalikku aulasse- seal jagati veel suppi ja nii see taastumine viimaseks päevaks algas.

Kolmas päev 16km
Ei suju mul ikka see maailma asjadest aru saamine ja stardipaiga leidmine osutus taas keeruliseks, sest pikk jooks pidi kogunema nähtamatu rohelise joone taha mingil tänaval, mille nimi mulle mitte midagi ei öelnud.. Kuidagi teiste järel leidsin õige koha ikkagi üles ja minema ma sain.

Seekord oli tunne kohe algusest peale raske. Kitsastel tänavatel ei hakanud väga pressima, aga mingi hetk märkasin ees siiski omale eelmistest päevadest tuttavat gruppi ja võtsin neile järele. Aga seda rõõmu oli siiski vaid korraks, sest nende tempo tundus täna minu jaoks ikkagi liiast olevat ja pudenesin kiirelt maha. Mingil moel paaril korral õnnestus neile siiski veel saba peale pääseda, aga kusagil 8km-l läksid nad ikkagi eest ja seekord lõplikult. Küllap oli ka neil raske, sest lõpus jäi vahe vaid paarkümmend sekundit, aga täna ma ei olnud kindel kas minus üldse oli rohkem energiat, et neile järele jõuda.

See ei olegi tähtis, sest põlv pidas lõpuni vastu ja finishis ootas mind medal ning kruus Ülemiste vanakest meenutava pildiga. Äge- polegi varem ühtegi tassi saanud spordiüritusest ja nüüd vähemalt on, millest teed juua;)

Kodukandijooks- lõpuks ometi :P

Olen käinud sörkimas Berliinis ja Stockholmis, aga lapsepõlve kodu kõrvalt mööda vonklevale Paide-Türi rahvajooksule pole kunagi jõudnud. Või täpsemalt- noortejooksule Kirnasse/Väätsale kunagi ammu ikka mõnel korral sattusin, aga põhidistants on jäänud läbimata, sest see tundus ju nii pikk, nii pikk.

Kuna selle aasta plaanidesse Haanja100 ei mahtunud ja Saaremaa jooksuni oli veel aega, tundus hetk soodne selle puudujäägi kõrvaldamiseks ja nii ma ennast suure hurraaga kirja paningi.

Stardijoonel seistes ei olnud tuju aga kiita, sest eelmise päeva soojendusjooksul olid säärte pealmised lihased täiesti tühjast kohast hakanud valutama ja nii hullusti, et pärast 20 minutilist sörkimist kõndisin nagu puuhobune. Valuvaigistavad geelid ja kompressioonsokid olid olemise pühapäevaks natuke paremaks teinud, aga jalgu korrasolevaks kindlasti nimetada ei saanud.

Mitte et mul oleks suuri eesmärke olnud, aga tahtsin saada tagasisidet, kuidas taastumine maratonist on sujunud, nüüd aga pidin oma pead vaevama teadmatusega kas üldse tasub lõpuni ponnistada ja tervist ohtu seada.

Aga ega ma seal pikalt mõelda ei saanud- olin ennast kuidagi esiritta nihverdanud ja kui pauk käis, tuli uhama panna, sest muidu oleks tagant tulijad mu lihtsalt jalge alla trampinud. Õnneks ei olnud jalgade olukord siiski väga hull ja jooksmist ei seganud- ausalt öeldes ei tulnud probleem võistluskiirusel meeldegi.

Jooks ise oli mõnus- ilm oli küll tuuline, aga sügise kohta soe ja nats isegi kahetsesin, et pika dressiga jooksin. Kuigi mingit särtsu mu kehas ei olnud, siis sellisel mugavustsooni piiril pulsiga 167 kannatas terve tee joosta ja tempo ning koht tulid isegi paremad, kui eeldasin.

Linnuke kirjas ja tuju hea, aga mõned päevad tuleb nüüd ikkagi jalgadele rahu anda, sest pärast kosutavat finishisuppi ei saanud ma enam hästi püsti- säärte pealmised lihased olid nii valusad, et karju appi. Arusaamatu, kuidas paar puhkepäeva sellise häda küll kaasa tõid ;)