Viimasel ajal on maadeldud erinevate hädadega ja kuna olude sunnil tuli võistlusnädala treeningud ära jätta, siis oli Tallinna maratoni peamine eesmärk organismi liigselt mitte kurnamist ja vältida vigastuste süvenemist.
Kuna tegu oli intervall-lähtega, siis vile kõlades erilist trügimist ei olnud ja veeresingi rahulikult oma grupi viimasena üle stardijoone. Ka esimesed tõusud õnnestus üsna kergelt ära kerida, aga grupile iseloomuliku yoyotamise tõttu tuli juba esimestel kruusalõikudel kõvasti pingutada, et mitte vahet sisse lasta ja nii see tagasihoidmine ununema kippuski.
Metsavahed oli aga mõnusad ja tõusudel tundsin ennast hästi. Pärast 20ndat km-i otsustasin miskipärast eessõitjast mööda pressida ja nii jäin 4-5 minutiks üksi vastu tuult kangutama ning see tõmbas jala täiesti kinni.
Metsateedel taastusin aga tasapisi ära ja tunne läks vaikselt paremaks. Järsku teavitas keegi aga kukkumisest ja künka taga oligi üks kaasvõistleja siruli. Nägin, et Karol oli juba seisma jäänud ja küsisin kas telefon on abi kutsumiseks olemas ning saanud jaatava vastuse, siis sõitsin edasi, sest mida me seal ikka mitmekesi teha oleks saanud..
Kui pärast finishit Karoliga uuesti rääkima juhtusin selgus, et see õnnetu kukkuja olevat seal juba mõnda aega lebanud suutmata tõusta ja palunud möödujatelt telefoni, aga mitte keegi ei peatunud. Ja nii minutite kaupa.
Minul puuduvad sügavad meditsiinialased teadmised, aga piisas vaid pilgust mõistmaks, et seal oli tegemist millegi enama, kui lihtsalt mõne muhu ja marrastusega. Naabrit on loomulikult tore edestada, aga ma tõesti loodan, et hoolimata võistlushasardist on meis kõigis säilinud piisavalt inimlikkust taipamaks, et valudes vährkreva kaaslase aitamine on olulisem, kui taamal terendav 300-s koht vms.
Ma muidugi eeldan, et kõigil neil möödasõitnud inimestel lihtsalt ei olnud mobiili kaasas, aga kandkem neid siis edaspidi ühes- see võib päästa Su enda, Su sõbra või lihtsalt toreda kaasvõistleja elu sõna otseses mõttes.
2014-05-18
2014-05-05
Alustame harjutustega ehk Estonian Cup Viljandis.
Tervis on olnud korras ja laager läks hästi, aga nagu ikka ei osanud esimeselt võistluselt midagi oodata.
Start anti kerges vihmasajus ja nagu ikka, tuli esmalt linnamäest üles rühkida. Võimekuse kohta ei saanudki täpselt aru, sest tempot tuli sättida eessõitjatele vastavalt ja oligi hea- mida Sa ikka seal pika võistluse alguses end rihmaks tõmbad. Pärast mõningast üles-alla kõigutamist ja kruusateedel uhamist tekkis siiski tunne, et algus on olnud liiga kiire, sest metsateedel, kus eelmisel aastal oli kaasvõistlejatest mööda rühitud, olin seekord vastupidises olukorras ja imetlesin teiste madallendu.
Üritasingi siis veidi rahulikumalt võtta, aga sellest hoolimata hakkas 15km-k tunduma, et varsti tulevad krambid. No mida asja! Õnneks olid seekord hirmul lihtsalt suured silmad ja 20km kandis hakkas tunne nagu paremaks minema.
Ka trepimäest sain seekord uperpallitamata alla ja seda isegi hoolimata läbipaistmatuks muutunud prillidest. Neid seejärel taskusse toppides mängisin muidugi võimaluse kruusalõigul mõne grupi sabas tiksuda maha, aga mis seal ikka- niikuinii pidin varsti ratta seljast maha ronima, sest sõidu pealt ei õnnestunud kohe kuidagi üht joogipudelit kileka alla särgitaskusse toppida.
Peagi tuli kuidagi märkamatult Hansgrohe kiirenduskilomeeter ja lõpujoonel kuulsin isegi piiksu. Mõne aja pärast tuli uuesti piiksuv joon ja alles siis taipasin, et see esimene jupp, kus mina pingutasin, ei läinudki arvesse :)
Olgu-olgu, ega ma teadlikult tegelikult tempot niikuinii ei sättinud ja pigem nautisin järgnenud metsavahesid- ei saa öelda, et ma ei oleks pingutanud, aga väsimust jalgadesse väga juurde ei kuhjunud ja nii juhtuski, et kusagil 40km-i tekkis tunne, et sel maal pole ma veel kunagi nii värske olnud.
Et pingutusvõimalus raisku ei läheks, siis järgmised 10km kruusateel uhasin üksinda mitmest eeldatavalt poolmaratoonarite grupist mööda, aga pärast sellist tempotrenni olin lõputõusudeks juba täitesti sodi. Üle ma neist kuidagi siiski sain ja viimastel kilomeetritel sõtkusin pildi suht virvendama, nii et treeningut ikka täie raha eest. Ja päris meeldiv oli, kui sõidu lõpus keegi veel tuli ja tänas mind vedamise eest- aga palun, see on ju suurepärane, kui sain kellelegi kasulik olla.
Kuigi lõpus enam mingit särtsu ei olnud ja paar kohta seetõttu kaotasin, siis aeg oli üllatavalt hea ja hiljem protokolli silmitsedes vaatas sealt vastu elu parim koht- eelmise aasta eesmärk jõuda kord 300 sekka sai siis nüüd väikese hilinemisega siiski täidtud ;)
Start anti kerges vihmasajus ja nagu ikka, tuli esmalt linnamäest üles rühkida. Võimekuse kohta ei saanudki täpselt aru, sest tempot tuli sättida eessõitjatele vastavalt ja oligi hea- mida Sa ikka seal pika võistluse alguses end rihmaks tõmbad. Pärast mõningast üles-alla kõigutamist ja kruusateedel uhamist tekkis siiski tunne, et algus on olnud liiga kiire, sest metsateedel, kus eelmisel aastal oli kaasvõistlejatest mööda rühitud, olin seekord vastupidises olukorras ja imetlesin teiste madallendu.
Üritasingi siis veidi rahulikumalt võtta, aga sellest hoolimata hakkas 15km-k tunduma, et varsti tulevad krambid. No mida asja! Õnneks olid seekord hirmul lihtsalt suured silmad ja 20km kandis hakkas tunne nagu paremaks minema.
Ka trepimäest sain seekord uperpallitamata alla ja seda isegi hoolimata läbipaistmatuks muutunud prillidest. Neid seejärel taskusse toppides mängisin muidugi võimaluse kruusalõigul mõne grupi sabas tiksuda maha, aga mis seal ikka- niikuinii pidin varsti ratta seljast maha ronima, sest sõidu pealt ei õnnestunud kohe kuidagi üht joogipudelit kileka alla särgitaskusse toppida.
Peagi tuli kuidagi märkamatult Hansgrohe kiirenduskilomeeter ja lõpujoonel kuulsin isegi piiksu. Mõne aja pärast tuli uuesti piiksuv joon ja alles siis taipasin, et see esimene jupp, kus mina pingutasin, ei läinudki arvesse :)
Olgu-olgu, ega ma teadlikult tegelikult tempot niikuinii ei sättinud ja pigem nautisin järgnenud metsavahesid- ei saa öelda, et ma ei oleks pingutanud, aga väsimust jalgadesse väga juurde ei kuhjunud ja nii juhtuski, et kusagil 40km-i tekkis tunne, et sel maal pole ma veel kunagi nii värske olnud.
Et pingutusvõimalus raisku ei läheks, siis järgmised 10km kruusateel uhasin üksinda mitmest eeldatavalt poolmaratoonarite grupist mööda, aga pärast sellist tempotrenni olin lõputõusudeks juba täitesti sodi. Üle ma neist kuidagi siiski sain ja viimastel kilomeetritel sõtkusin pildi suht virvendama, nii et treeningut ikka täie raha eest. Ja päris meeldiv oli, kui sõidu lõpus keegi veel tuli ja tänas mind vedamise eest- aga palun, see on ju suurepärane, kui sain kellelegi kasulik olla.
Kuigi lõpus enam mingit särtsu ei olnud ja paar kohta seetõttu kaotasin, siis aeg oli üllatavalt hea ja hiljem protokolli silmitsedes vaatas sealt vastu elu parim koht- eelmise aasta eesmärk jõuda kord 300 sekka sai siis nüüd väikese hilinemisega siiski täidtud ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)