Vara veel hõisata, aga pärast kõrvaseenest vabanemist sain mõned nädalad juba päris korralikult liigutada ja ka enesetunne on hoopis teine- märksa kergem on olla ja ka tuju on kohe hoopis parem.
Tundub, et varasemate aastate töö tulemusel olen üldise põhja juba sedapalju heaks saanud, et ka pärast mõningaid tagasilööke uuesti treenima hakates kannatab keha üsna pikal tiksuda ilma, et tekiks ebamugavustunne. Aga ikkagi olin meeldivalt üllatunud, et pärast 280 kildist rattasõitu Tallinnast Krootusele, ei saanud järgmisel päeval väga arugi, et midagi tehtud on.
Sellise seisu pealt oli hea edasi minna ja pidades silmas Otepää triatlonit, lisasin üle pika aja treeningplaanidesse ka jooksmise. Kokku jõudsin kahe nädalaga läbida rattaga 700 kilti, joosta 65 kilomeetrit ja korra käia ka ujumas ning oligi aeg minna Elva rattamaratonile.
Sellise mahu pealt tulles oli keha aga suht tuim ja kiiretel alguslõikudel oli suure grupi sabas püsimisega ikka tõsiseid raskusi ning läinud nad olidki. Kolmveerandtunnise sõidu järel hakkas keha aga normaalselt tööle, tunne oli päris mõnus ja jaksasin mõne eespool liikuja isegi kinni püüda. Lõbu kestis kuni jõudsin järele sellisele 10+ grupile ja eest ma neil enam minema ei saanudki ning nii tuligi viimased 15 kilti üheskoos loksuda.
Njääh, ei ole selline grupisõit kruusateel ikka minu teema, aga vähemalt sain päris korraliku trenni enne järgmise nädala triatlonit. Nüüd veel mõned intensiivsed jooksu ja rattatrennid otsa, paar päeva puhkamiseks ning eks siis näis, mismoodi see poolpikk seal Pühajärvel tehtud saab ;)
2017-07-30
2017-07-14
Ahaa
Mitte et ma sel aastal enam midagi päästa loodaks, aga vaadates tulevikku tegin investeeringu varustusse ja ostsin maantekale võimsusanduri. Ühest küljest tore mänguasi, aga teisalt võimaldab see ikkagi täpsemalt treeninguid planeerida ja edusamme mõõta, kui pulsiandur.
Jõudsin sellega teha küll vaid mõned trennid ja 20-minutilise FTP-testi, kui pärast Rakke maratoni jäin taas kõrvapõletikuga kimpu. Ei hakanud sel korral aga enam saatekirjaga eriarsti juurde pääsemist ootama, sest haiguste vahel ei suudeta niikuinii midagi leida ja seepärast otsustasin koheselt tasulise arsti vastuvõtule minna.
Algus oli küll tavapärane- aparaat näitas, et sisekõrv on korras, aga täpsemal vaatlusel selgus, et miski tekitab kõrvas siiski ebaharlikku lima ja põhjuseks tundub olevat.. seen. No tore-tore, nii lihtsa diagnoosi saamiseks pidin aasta otsa kulutama erinevate kabinettide uksi ja efktiivse ravi asemel võtma vastu hoopis antibiotsisoovitusi, mis teadupärast pigem tugevdavad, kui nõrgendavad seenekultuuri..
Aga vähemalt olen selle aasta jooksul tublisti õppinud kuidas oma immuunsust tugevdada ja saanud igapäevaeluga hakkama ka olukorras, kus keha peab pidevalt mingi võõrliigiga võitlema. Selge see, et raviprotsess võtab veel aega, aga vähemalt tean nüüd, mis suunas toimetada. Kui üks ravim ei toimi, siis katsetan järgmist. Lisaks on alati kasulik vähendada seenele maitsvaid suhkruid oma töögilaual ja tagada, et ujudes ei satuks vesi kõrva (selleks on olemas erinevad kitid ja muud abivahendeid).
Kui see tõesti nüüd oli põhjus, siis olen tuleviku osas optimistlik ja ehk saan aasta pärast samal ajal valmistuda koos sõprade-tuttavatega samuti Etape du Touri tõuse vallutama, mitte ei mängi kodus mükoloogi ;)
Jõudsin sellega teha küll vaid mõned trennid ja 20-minutilise FTP-testi, kui pärast Rakke maratoni jäin taas kõrvapõletikuga kimpu. Ei hakanud sel korral aga enam saatekirjaga eriarsti juurde pääsemist ootama, sest haiguste vahel ei suudeta niikuinii midagi leida ja seepärast otsustasin koheselt tasulise arsti vastuvõtule minna.
Algus oli küll tavapärane- aparaat näitas, et sisekõrv on korras, aga täpsemal vaatlusel selgus, et miski tekitab kõrvas siiski ebaharlikku lima ja põhjuseks tundub olevat.. seen. No tore-tore, nii lihtsa diagnoosi saamiseks pidin aasta otsa kulutama erinevate kabinettide uksi ja efktiivse ravi asemel võtma vastu hoopis antibiotsisoovitusi, mis teadupärast pigem tugevdavad, kui nõrgendavad seenekultuuri..
Aga vähemalt olen selle aasta jooksul tublisti õppinud kuidas oma immuunsust tugevdada ja saanud igapäevaeluga hakkama ka olukorras, kus keha peab pidevalt mingi võõrliigiga võitlema. Selge see, et raviprotsess võtab veel aega, aga vähemalt tean nüüd, mis suunas toimetada. Kui üks ravim ei toimi, siis katsetan järgmist. Lisaks on alati kasulik vähendada seenele maitsvaid suhkruid oma töögilaual ja tagada, et ujudes ei satuks vesi kõrva (selleks on olemas erinevad kitid ja muud abivahendeid).
Kui see tõesti nüüd oli põhjus, siis olen tuleviku osas optimistlik ja ehk saan aasta pärast samal ajal valmistuda koos sõprade-tuttavatega samuti Etape du Touri tõuse vallutama, mitte ei mängi kodus mükoloogi ;)
2017-07-01
Juuni liikus ülesmäge
Juuni esimese nädalaga sain oma haigustest seks korraks võitu ja võisin taas tasapisi liigutama hakata. Tunnise rattatrenni pealt ei tundunud küll mõistlik MTB Estile minna, aga kuna üks etap juba oli haiguse tõttu vahele jäänud ja hooaja viimasest sõidust jään ka eemale, siis otsustasin koondtulemuse nimel ta rahulikumas tempos ikkagi läbida.
Plaaniks hea küll, aga pärast pikka treeningpausi oli kuuma päikese käes kulgemine minu jaoks ikka väga vaevaline. Rada juhtus ka olema päris ränk ja sõida kuidas tahad, aga kolmest tunnist pikemaks veniv võistlus oli kehale igal juhul kurnav ning jälle tuli hoida pöidlaid, et uuesti haigeks ei jääks.
Seekord läks sellega siiski õnneks. Järgmisel nädalal jõudsin veel paar pikka aeroobset trenni teha ja Rakveres oli tunne juba märksa parem. Nädalaga muidugi mingit imet ei sünni ja kohast pole mõtet rääkida, aga kui Jõelähtmel kaotasin võitjale pea 50%, siis nüüd olin liidrile juba pea 20% lähemale saanud. Ei midagi erilist, aga vähemalt on suund õige.
Kui olulistest asjadest rääkida, siis igal juhul teeb rõõmu see, et juunis kannatas keha juba päris korralikult harjutatada ja elas üle isegi 400-kildise rattanädala. Kokku kogunes vändakilomeetreid kuuga 700. Lisaks jõudsin korra käia ka sörkimas ja teha ühe ujumistrenni.
Tunne ei ole küll päris õige ja miski endiselt kurnab mu organismi, aga näib, et kuidagimoodi on ikkagi võimalik mööda seda õhukest nööri käia. Nii et eks tuleb edasi toimetada, sest Otepää 70.3 ei ole enam kaugel ja kui osalustasu juba makstud sai, siis tuleb sealt finishikaare alt ka läbi käia ;)
Plaaniks hea küll, aga pärast pikka treeningpausi oli kuuma päikese käes kulgemine minu jaoks ikka väga vaevaline. Rada juhtus ka olema päris ränk ja sõida kuidas tahad, aga kolmest tunnist pikemaks veniv võistlus oli kehale igal juhul kurnav ning jälle tuli hoida pöidlaid, et uuesti haigeks ei jääks.
Seekord läks sellega siiski õnneks. Järgmisel nädalal jõudsin veel paar pikka aeroobset trenni teha ja Rakveres oli tunne juba märksa parem. Nädalaga muidugi mingit imet ei sünni ja kohast pole mõtet rääkida, aga kui Jõelähtmel kaotasin võitjale pea 50%, siis nüüd olin liidrile juba pea 20% lähemale saanud. Ei midagi erilist, aga vähemalt on suund õige.
Kui olulistest asjadest rääkida, siis igal juhul teeb rõõmu see, et juunis kannatas keha juba päris korralikult harjutatada ja elas üle isegi 400-kildise rattanädala. Kokku kogunes vändakilomeetreid kuuga 700. Lisaks jõudsin korra käia ka sörkimas ja teha ühe ujumistrenni.
Tunne ei ole küll päris õige ja miski endiselt kurnab mu organismi, aga näib, et kuidagimoodi on ikkagi võimalik mööda seda õhukest nööri käia. Nii et eks tuleb edasi toimetada, sest Otepää 70.3 ei ole enam kaugel ja kui osalustasu juba makstud sai, siis tuleb sealt finishikaare alt ka läbi käia ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)