Kui normaalsed inimesed üritavad puhata enne öist xdreamietappi, siis mina alustasin oma päeva ettevõtte suvepäevadel, kus juba kell 8 kolleegid mu telgi ümber mõmisema hakkasid. Kuna magama olin saanud viie ajal, siis polnud neid unetunde just ülearu kogunenud ja enese käimatõmbamiseks oli tarvis keha kohe shokeerida- nii ma siis otsustasingi kohe hommikul vara leeduaktega veidi võrkpalli taguda. Olime kõiksinud vast tunnikese ja keha tundus juba igati soe olevat.. Ja ometigi leidsin ma end äkitselt pärast täiesti tavalist ründelööki seljavaluga maas lebamas ja isegi enese käpuliajamine oli ülimalt keeruline, mis siis veel käimisest rääkida.
Nõme lugu- võistkonnakaaslase haigestumise tõttu olin eelmisel päeval kõvasti üht vana sõpra Harlest moosinud, et ta tuleks ja asendusliikmena meie võiskonna hädast välja aitaks. Kas ma tõesti pean talle olukorras, kus teine on kõik oma nädalavahetuse plaanid minu pärast ringi mänginud teatama, et ma ise ei saa tulla ja üritus jääb ära?
Pärast mõningast rippumist üla- ja alaspidi, enese painutamist ja selja peal kiikumist läks olukord ikkagi sedapalju paremaks, et sain jalad kronksu tõmmata ja mahtusin kuidagi rooli taha. Stardipaigas tõstsid kaaslsed mu sõna otses mõttes sadulasse ja kuna ma sealt enam ise ära ei saanud, siis otsustasime, et üritame ettevaatlikult liikuda ja kui olukord läheb hullemaks, siis jätame pooleli.
Stardipaugu kõlades oli aga mõistus kadunud ja konkurentide vahel kihutades said esimesed 3 rattapunkti päris kiirelt võetud. Mina sõidu pealt muidugi kaarti lugeda ei suutnud, aga kuna vähem, kui 50 minutiga kanuud juba paistsid, siis oli Ivo meid kenasti õigesse kohta juhatanud ja minu ainus mure oli nüüd oma sirge seljaga kuidagi kanuusse saada.
Kuna esimene kanuupunkt oli paigutatud kitsasse jõesoppi, siis tekkis sinna kohutav ummik, sest järvelt tuli aina uusi ja uusi paate peale. Kui olime juba 5 minutit täiesti paigal istunud otsustasime Ivo üle ääre lükata, sest tundus, et jala saab ta punkti kiiremini võetud. Kuidagi õnnestus meil kanuu vahepeal ka sõidusuunda keerata ja kui Ivo naasis saime juba kenasti minema.
Veel mõned risti-põiki sõitmised üle järve ja saidki ka ülejäänud 3 kanuupunkti läbitud ja võisime kuival maal päästevestid seljast võtta. Veel olime kulutanud alla pooletseise tunni. Keskpärane koht oli osaliselt tingitud ka sellest, et minu seljahäda tõttu me ei tahtnud kanuud lohistada ja pidime seetõttu enne ja pärast pärast viimast punkti tegema väikese kaare ümber poolsaare.
Edasi viis seiklus meid metsajooksule. Maastik oli üpris raske- tee peale jäi nii tihedat metsa, künkaid, kui ka muda-auke.. Kuigi mulle tundus, et enamuse ajast olime kitsal metsarajal teiste võistlejate taga kinni ja liikusime pikas rivis, siis tulemusteleht näitab, et 3 jooksupunkti läbimise peale kulutas ainult 18 võistkonda vähem aega, kui meie. Kokkuvõttes olime tõusnud juba kolmekümnendaks.
Kell hakkas pool 2 saama, kui pidime lahku minema ja igal võiskonnaliikmel tuli iseseisvalt üks punkt pimedas metsas üles leida. Õige pea sain aru, et minu pealamp ei ole ikka sobivaim vahend pimedatel metsateedel sõitmiseks- nimelt märkasin valgusvihus teele kukkunud puud vaid poolteise meetri kauguselt ja see ei olnud piisav, et kokkupõrget vältida. Sadulast lennates jõudsin veel mõelda, et nüüd on minuga kõik, aga end püsti ajades tundsin üllatuslikult, et selg on vaata, et paremakski läinud.
Punkt ise oli õnneks keset teed ja selle võtmine mulle raskusi ei valmistanud. Küll aga läks kaardilugemine väga vaevaliselt- pea igas teeristis pidin seisma jääma ja vaatam, kuhu suunda sõita. Vaid ühes ristis olin peatumatagi kindel, et tuleb sõita otse. Seejuures ei lasknud ma ennast segada ka asjaolust, et ristis oli kümmekond teist inimest, kes jutukõmina järgi otsustades plaanisid vasakule keerata. Võimalik, et distantsiliselt nad isegi võitsid, aga kuna kaart läks tegelikkusega väga hästi kokku, siis muretsesin rohkem täiskuu ja ulguvate huntide pärast;)
Järgmisesse punkti jõudes oli Harles juba kohal. Jõudsime kahekesi napilt aru saada, mida lisaülesanne endast kujutab, kui saabus ka Ivo. Selgus, et keegi ei olnud meist kukkumisest pääsenud- kõige rohkem oli siiski kannatanud Ivo, kes oli paar päris tõsisist kriimu saanud ning lisaks lõhkunud ka kella korpuse ja kompassi.
Kuigi paljud võistkonnad leidsid lisaülesannet lugedes, et pole mõtet aega raista ja läksid kohe trahviringile, siis meile ei tundunud see laevadepommitamise loogikaülesanne eriti keeruline ja saime selle kambapeale päris nobedalt tehtud. Lisaülesande etapivõit oli aga tingitud siiski sellest, et unustasime enne alasse sisenemist punkti võtta ja seepärast tegime seda vahetult enne alast väljumist. Igatahes tõstis selline "23-sekundiline" lisaülesande sooritamine meid koguarvestuses seitsmendaks.
Selleks hetkeks oli pool võistlusest läbi ja hakkasid tekkima ka esimesed väsimusest tingitud probleemid- Ivo enam eriti jooksusammu teha ei suutnud ja Harlest hakkasid vaevama jalakrambid. Õnneks magneesium ikkagi sedavõrd palju aitas, et saime võistluse lõpuni teha.
Pärast lõigutud kaardilt 4 aimatava asukohaga jooksupunkti läbimist istusime taas ratta selga. Ei tea küll kuidas aga ühel hetkel saime aru, et oleme vist õige teeotsa maha maganud ja kaardilt välja põrutanud. Tagasi ei tahtnud aga minna ja nii siis lootsime, et rataste alla sattunud magistraal teeb mõne aja pärast 90-kraadise kurvi ja jõuame järgmise punkti leidmiseks vajaliku elektriliini alla välja. Üle 3 km ärevat ootamist ja väikest seiklust tupikuga lõppenud metsasihil jõudsimegi loodetud kohta. Etapiaeg oli küll alles 106-s, aga vähemalt teadsime jälle, kus oleme.
Järgmiseks olid korraldajad planeerinud üle 30km rattaralli. Kaardilugemine tuli Ivol väga hästi välja ja tunniga saime kõik 36 vihjet läbitud. Rajal õnnestus abistada ka paari teist lootusetult eksinud võistkonda õige tee leidmisega. Vahetusalasse jõudes olime me endiselt suurepärasel 26. positsioonil.
Kui loogikaga lisaülesanne oli olnud meie trump, siis puulehtede tundmine vedas meid alt. Jalaka pidamine sarapuuks ja lepa ning haava segaminiajamine tähendas karistuseks 3 staadionirngi. Selle 1200 meetri läbimine tõmbas jalad üpris läbi ja setõttu oli raskusi ka tõukerattaga liikumisel. 3km saime siiski paarikümne minutiga läbitud ja oligi aeg minna viimasel jooksuetapile.
Legendi järgi tundus viimase 3 punkti läbimine vaid 4.5km ja selle läbimiseks ei hakanud me rajale enam isegi mitte midagi süüa-juua kaasa võtma. Tegelikkus oli aga selline, et tihe mets ja mitmekümne meetrised künkad, mille otsa punktid olid paigaldatud, võtsid Ivo nii läbi, et pärast 20m vaatetorni otsast alla tulemist pidime paar korda isegi lebamispause tegema, sest pilt juba täiega virvendas ees. Kuigi kukkumisest ülespaistetanud mokk ja kriimustatud keha olid Ivo kõvasti räsinud, siis viimased 300m suutsime isegi sörkida ja pärast 10h ja 20min kestnud pingutust saime öelda, et tehtud. Finish näitab, et hoolimata kõigist raskustest saavutasime elu kõrgeima- 35 positsiooni. Kokku suutis selle raske võistluse lõpetada tavapärase 170 asemel ainult 125 vaprat võistkonda.
Kuigi selg oli esmaspäevaks juba märks parem, läksin õhtul ikkagi igaks juhuks traumapunkti kontrolli. Tegin küll veits hädisemat nägu, kui asi väärt ja seda enam tuli üllatusena, kui arst pilti vaadates teatas, et tuleb op ja järgneb vaevarikas taastumine. Vähkresin siis pool ööd seal haiglavoodis kuniks hommikul saabus kirurg ja teatas, et kui keegi tulevikus tuleb selle põhjal lõikamise juhtuga, siis ära lase. Kirjutas mulle 90% allahindluse second skini ostmiseks ja elu läheb edasi;)
