Tiheda treeningkavata nädalaid kogunes tänu põdurale reielihasele sel sügisel plaanitust kaks korda rohkem, aga mis siin ikka põdeda- üle võlli läinud võistlushooajast kurnatud keha vist oskas sellest isegi veidi rõõmu tunda.
Ja mina tundsin head meelt vananemise üle, sest mida soliidsem iga, seda vähem korvpallis rabeldakse ja ennast ning teisi ohtu seatakse. Just sellisele järeldusele olin ma jõudnud 5 minutit enne kossutrenni lõppu, kui end üht süütut söödupalli vastu võtma sättisin.
Järgmisel hetkel aga tundsin kuidas midagi kiiret ja rasket rindkerele koputas ning avamiskutset ootamata kohe sisse astuda püüdis. Õnneks roided külalist päris kopsu ei lubanud, aga vähenenud ruumalaga kambrisse enam värsket õhku peale ei voolanud ja pilt hakkas virvendama ning oligi mäng selleks korraks mängitud.
Nüüd on kolm nädalat möödas- luud tunduvad terved, sinikaid ei ole, aga iga hingetõmme pakub teravaid elamusi, lebotamine on valus ja joosta pole võimalik. Rattaga olen küll juba paar korda kerimas käinud, aga kuna talvel tekib aeg-ajalt vajadus kasutada küljelihaseid libisemise tasakaalustamiseks, siis ega selles tegevsues midagi nautimisväärset ei ole.
Mõistan, et tegu oli õnnetu juhusega, aga kuna roided jaanuaris veel niikuinii palli patsutada ei luba, siis sai tehtud raske otsus vähemalt kevadsessioon kossus vahele jätta. Muidugi on kahju, sest antud pundiga on ei tea kui palju aastaid koos käidud ja individuaalalade vahele oli selline kollektiivne tegevus igati mõnus, aga no ma ei saa riskida sellega, et enne suvist poolpikka Otepääl veel mõne kuu käsi põsakil unistava pilguga aknast välja vahin.
2016-12-28
2016-12-08
Nato test
Kuskilt jäi mulle kõrva ühe sõjardi tõdemus, et noored muutuvad järjest äpumaks ja nende hulk, kes puht füüsiliselt ei suuda teenistusse tulles NATO testi miinimumnõuetele vastavalt teha, üha suureneb.
Uudishimuliku inimesena pöördusin kohe internetiavarustesse uurima, mida kõnealune test ja selle miinimumnõuded endast siis kujutavad. Sain teada, et vaja on kahe minuti jooksul sooritada kätekõverdusi ja istesse tõuse nii palju kui jaksad ning lisaks joosta 3200 meetrit aja peale.
Iga ala annab 0-100 punkti ja selleks, et test edukalt läbida, tuleb koguda vähemalt 190 silma. Kui aga tahad kaitseliitu tööle asuda, siis ühest-kahest tugevusest ei piisa, vaja on kõigil üksikaladel teenida minimaalselt 60 punkti. Minusuguse 35-aastase mehehakatise puhul tähendab see:
- 33 kätekõverdust
- 34 istessetõusu
- jooksukiirust 5:36min/km kohta
Mina, kes ma end regulaarselt liigutan, vajan vaid kaht viimast ala miinimumi täissaamiseks ja ainus küsitavus on kätekõverdused. Aga kuigi mu käed on nõrgad, sest vedelesin gümnaasiumi jõusaali matil ja rääkisin anekdoote ajal, mil teised 100-kilose kangiga rinnalt surumisi vehkisid teha, siis no 33 kätekõverdust punnin ikka ära.
Ma ei arva, et terve mees peaks 10 kilti jooksma 40 minutiga, sest inimeste füsioloogilised eeldused on erinevad ja mõnele see ongi mission impossible, küll aga olen veendunud, et inimkeha vajab toimimiseks füüsilist koormust ja kui keegi neid NATO testi miinimunõudeid täita ei suuda, siis tuleb kärmelt midagi ette võtta.
Kõik ei pruugi lugeda või uskuda teaduskirjandust, mis pajatab sellest kuidas ürginimene liikus 15-20 kilti päevas raskel maastikul ja kuidas aju seniajani vajab normaalseks talituseks füüsilist aktiivsust, aga kui oled kogu aeg väsinud ja haige, siis proovi midagi muuta. Liiguta ennast rahulikult paar-kolm korda nädalas ja vaata, mis juba paari kuuga juhtub.
Meil kõigil muidugi võiks säärane kogemus olla kehalise kasvatuse tundidest kaasa antud, aga millegi pärast mäletame sellest ajast vaid veri ninast väljas jooksmist hinde saamiseks. Mingil arusaamatul põhjusel ei või kehalise tundides ka koduseid töid anda ja täna on olukord selline, kus gümnaasiumi astmes on nö liikumisõpetus vähendatud ühele päevale nädalas- mis harjumus saab niimoodi kujuneda?
Ühesõnaga, ei ole mõtet loota teistele. Kui on nälg, siis tuleb ikka ise külmikuni roomata. Ja kui füüsis on nii ära vajunud, et paar korrust trepil võtab hingeldama, siis tuleb hakata end liigutama, sest ega keegi teine peale ravimitööstuse ei rõõmusta, kui viiekümneselt insuldi või atakiga haiglasse kukud.
Uudishimuliku inimesena pöördusin kohe internetiavarustesse uurima, mida kõnealune test ja selle miinimumnõuded endast siis kujutavad. Sain teada, et vaja on kahe minuti jooksul sooritada kätekõverdusi ja istesse tõuse nii palju kui jaksad ning lisaks joosta 3200 meetrit aja peale.
Iga ala annab 0-100 punkti ja selleks, et test edukalt läbida, tuleb koguda vähemalt 190 silma. Kui aga tahad kaitseliitu tööle asuda, siis ühest-kahest tugevusest ei piisa, vaja on kõigil üksikaladel teenida minimaalselt 60 punkti. Minusuguse 35-aastase mehehakatise puhul tähendab see:
- 33 kätekõverdust
- 34 istessetõusu
- jooksukiirust 5:36min/km kohta
Mina, kes ma end regulaarselt liigutan, vajan vaid kaht viimast ala miinimumi täissaamiseks ja ainus küsitavus on kätekõverdused. Aga kuigi mu käed on nõrgad, sest vedelesin gümnaasiumi jõusaali matil ja rääkisin anekdoote ajal, mil teised 100-kilose kangiga rinnalt surumisi vehkisid teha, siis no 33 kätekõverdust punnin ikka ära.
Ma ei arva, et terve mees peaks 10 kilti jooksma 40 minutiga, sest inimeste füsioloogilised eeldused on erinevad ja mõnele see ongi mission impossible, küll aga olen veendunud, et inimkeha vajab toimimiseks füüsilist koormust ja kui keegi neid NATO testi miinimunõudeid täita ei suuda, siis tuleb kärmelt midagi ette võtta.
Kõik ei pruugi lugeda või uskuda teaduskirjandust, mis pajatab sellest kuidas ürginimene liikus 15-20 kilti päevas raskel maastikul ja kuidas aju seniajani vajab normaalseks talituseks füüsilist aktiivsust, aga kui oled kogu aeg väsinud ja haige, siis proovi midagi muuta. Liiguta ennast rahulikult paar-kolm korda nädalas ja vaata, mis juba paari kuuga juhtub.
Meil kõigil muidugi võiks säärane kogemus olla kehalise kasvatuse tundidest kaasa antud, aga millegi pärast mäletame sellest ajast vaid veri ninast väljas jooksmist hinde saamiseks. Mingil arusaamatul põhjusel ei või kehalise tundides ka koduseid töid anda ja täna on olukord selline, kus gümnaasiumi astmes on nö liikumisõpetus vähendatud ühele päevale nädalas- mis harjumus saab niimoodi kujuneda?
Ühesõnaga, ei ole mõtet loota teistele. Kui on nälg, siis tuleb ikka ise külmikuni roomata. Ja kui füüsis on nii ära vajunud, et paar korrust trepil võtab hingeldama, siis tuleb hakata end liigutama, sest ega keegi teine peale ravimitööstuse ei rõõmusta, kui viiekümneselt insuldi või atakiga haiglasse kukud.
Kuna kätes jõudu napib, siis 57. kätekõverdusega juhtus nii
2016-12-02
Kuidas sportides terveks jääda?
Vaadates lõppevat aastat, ei tohiks ma sel teemal tegelikult midagi arvata- võistlushooaeg on ammu läbi, aga tuleviku tarbeks põhja ladumise asemel ravin mina juba mitmendat kuud erinevaid põletikukoldeid. Mis siis ikkagi valesti läks?
Põgus rahvaküsitlus ütles, et põhjus on liigses sportimises. Kõik need vigastused ja muud hädad, mis mind pidevalt saadavad, pidavat veenvalt tõestama, et sport on ebatervislik. Sobrasin siis veits mälus ja lugesin vanu blogipostitusi ning sain tõesti päris pika nimekirja oma vigastustest:
Muus osas on aga elu täna märksa parem, kui minu 10 aastat nooremal versioonil:
Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on aga tervis viimastel kuudel- esmalt kõhutõbi ja seejärel kõrvapõletik, mis lõi edasi igemetesse ning kuigi tänaseks on kõik sümptomid kadunud, siis väsimus ja jõuetus istuvad ikka veel sees.
Veidi numbritesse süübinuna arvan end teadvat ka hädade põhjuseid- nimelt näitab treeningpäevik, et olen sel aastal jooksnud paarsada ja rattaga sõitnud ca 2200 kilomeetrit vähem, kui mullu. Mitte, et 270 liikumistunnist kontoriinimesele ei piisaks, aga kuna kahanenud treeningmahtude juures võistluste arv kasvas ja nad muutusid oma iseloomult äkilisemateks, siis kokkuvõttes intensiivse koormuse osakaal suurenes.
Ühesõnaga tegin Pulleritsu- ajanappusel rõhusin arendavatele treeningutele ja parandasingi seeläbi tulemusi. Õnneks kümne kildi rekordi nimel päris ahhilkaopile minema ei pidanud, aga kuna maksimumilähedane pingutamine kulutab organismi reserve, siis lõpuks said varud ikkagi otsa ja jäin lihtsalt haigeks.
Ma olen sesosas muidugi ka eriline hellik- täitsamehed võivad ka poole ajast intensiivseid trenne teha ja midagi ei juhtu, aga võime koormuseid taluda eristabki tipuvõimelisi inimesi tavalistest. Enda puhul näen, et kui pingutuste osakaal juba üle viie prossa läheb, siis hakkavad liigesed tunda andma ja muutun haigustele vägagi vastuvõtlikuks.
Eks isiklike eripärasustega lihtsalt tuleb õppida arvestama, aga rusikareegel ütleb, et hoides anaeroobsete treeningute osakaalu alla 10%, on keeruline endale liiga teha. Sel aastal läksin sellest piirist üle ja sain kõrvetada. Aga hoolimata mõningatest tagasilöökidest, kaaluvad liigutamisega kaasnevad hüved ikkagi kõik muu üles- vähemalt minu jaoks ;)
Põgus rahvaküsitlus ütles, et põhjus on liigses sportimises. Kõik need vigastused ja muud hädad, mis mind pidevalt saadavad, pidavat veenvalt tõestama, et sport on ebatervislik. Sobrasin siis veits mälus ja lugesin vanu blogipostitusi ning sain tõesti päris pika nimekirja oma vigastustest:
- 2008: Rammisin kardiga rehvivalli ja roided ei lasknud mul mitu kuud rooli kuju unustada.
- 2009: Jalgpallis koksu saanud põlv paistetas mitmeks kuuks üles.
- 2010: Vigastuse ennetamisest soetatud tallatoed põhjustasid mõlema sääre luuümbruse põletiku.
- 2010: Nikastasin võrkpallis selga
- 2011: Õlalt tuge otsinud poole suurem korvpallur koolutas mu rangluud
- 2011: Meeleoluka seltskonnamängu tulemusel vigastasin reielihast
- 2013: Pikas trennis lagunenud rattasuss põhjustas ülekoormatud teises jalas kõõlusepõletiku
- 2013: Paaril korral rattaga uperpallitades vigastasin rangluud ja roideid
- 2014: Õppetund lumelauga lõppes punnitava randme tõttu traumapunktis
- 2015: Uued tossud panid achilleuse valutama
Muus osas on aga elu täna märksa parem, kui minu 10 aastat nooremal versioonil:
- Varem valutas mul selg mitmeid kordi aastas, nüüd on viimasest korrast nii palju möödas, et ma ei mäletagi seda enam.
- 25-lt olin mõnekuuliste vahedega migreeniga kummuli. Viimasel kolmel aastal on seda probleemi esinenud vaid korra.
- Mingis vanuses hakkas vererõhk vaikselt tõusma- nüüd on ta jälle tagasi 120+ juures.
- Kui nooremana end liigutada üritasin, hakkasid põlved isegi pehmel maastikul joostes valutama ja perearst soovitas tegeleda millegi muuga, sest see ala lihtsalt ei sobivat kokku minu jalgade ehitusega. Tänaseks olen aga kõige kiuste läbinud 9 maratoni asfaldil ja põlvedega pole mingeid märkimisväärseid probleeme.
Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on aga tervis viimastel kuudel- esmalt kõhutõbi ja seejärel kõrvapõletik, mis lõi edasi igemetesse ning kuigi tänaseks on kõik sümptomid kadunud, siis väsimus ja jõuetus istuvad ikka veel sees.
Veidi numbritesse süübinuna arvan end teadvat ka hädade põhjuseid- nimelt näitab treeningpäevik, et olen sel aastal jooksnud paarsada ja rattaga sõitnud ca 2200 kilomeetrit vähem, kui mullu. Mitte, et 270 liikumistunnist kontoriinimesele ei piisaks, aga kuna kahanenud treeningmahtude juures võistluste arv kasvas ja nad muutusid oma iseloomult äkilisemateks, siis kokkuvõttes intensiivse koormuse osakaal suurenes.
Ühesõnaga tegin Pulleritsu- ajanappusel rõhusin arendavatele treeningutele ja parandasingi seeläbi tulemusi. Õnneks kümne kildi rekordi nimel päris ahhilkaopile minema ei pidanud, aga kuna maksimumilähedane pingutamine kulutab organismi reserve, siis lõpuks said varud ikkagi otsa ja jäin lihtsalt haigeks.
Ma olen sesosas muidugi ka eriline hellik- täitsamehed võivad ka poole ajast intensiivseid trenne teha ja midagi ei juhtu, aga võime koormuseid taluda eristabki tipuvõimelisi inimesi tavalistest. Enda puhul näen, et kui pingutuste osakaal juba üle viie prossa läheb, siis hakkavad liigesed tunda andma ja muutun haigustele vägagi vastuvõtlikuks.
Eks isiklike eripärasustega lihtsalt tuleb õppida arvestama, aga rusikareegel ütleb, et hoides anaeroobsete treeningute osakaalu alla 10%, on keeruline endale liiga teha. Sel aastal läksin sellest piirist üle ja sain kõrvetada. Aga hoolimata mõningatest tagasilöökidest, kaaluvad liigutamisega kaasnevad hüved ikkagi kõik muu üles- vähemalt minu jaoks ;)
2016-10-17
Täpsusjooks Saaremaal
Nagu viimastel aastatel tavaks, pidi ka see hooaeg lõppema Saaremaal, et spa-hoolitsuste vahel osaleda kohalikul rahvajooksul ja läbida kolme järjestikuse päevaga maratonidistants (10km + 16.2km + 16km).
Kui pärast Paide-Türit hakkas tervis juba enamvähem ordnungisse saama, siis teisipäeval kammis jälle ära ja pidin pool päeva istuma kontroris jopega nagu mingi munk kuigi teised rääkisid, et tööruumid on normaalselt soojad.
Ma ei teagi kust selline geniaalne idee, aga millegi pärast arvasin kolmapäeval, et mu olukorda võiks parandada üks korvpallitrenn. Lõppes see muidugi sellega, et vaheltlõikele spurtides tõmbasin midagi vasaku reie tagaküljes ära, öösel jäi kurk valusaks ja hommikuks saabus nohu.
Kuna aga kraadiklaas näitas numbrit 36.6, siis ei jaksanud ma kuulata neid simuleerimisteemalisi süüdistusi ja vedasin end reedel ikkagi Saaremaale. Reiehäda oli küll tunda, aga ühtlases rütmist jooksmist see otseselt ei seganud ja nii palju kannatas ka üleüldine olemine pingutada, et sain aja alla 40 minuti.
Tase läheb iga aastaga aga kõvemaks ja selline tulemus andis 700 osaleja seas alles 109 koha. Kuna sel võistlusel peetakse ka kurioosumite arvestust, siis oli mu helesinine unistus jätkata eelmiste aastate traditsiooni ja lõpetada 72 või 73 kohaga. Pärast sellist avapäeva tundus see aga ulme ja kaalusin tõsiselt võimalust tervise säästmiseks laupäevase etapi üldse vahele jätta.
Nii siiski ei läinud, sest Priit pakkus Säärde saamiseks lahkesti küüti ja nii avatasin end ikkagi jooksurajalt. Tunne oli kusjuures parem, kui päev varem- pulsiga 160 juures kestsin kenasti ja raja teises pooles suutsin isegi veidi juurde panna. Protokoll näitas päeva 70 tulemust ja koondtabelis tõsusin sellega reale nr 77. Korraks tekkis isegi lootus, et äkki on tuhast tõusmine siiski veel võimalik.
Pühapäev tõi aga kiirelt maa peale tagasi. Kui pulss stardist minnes eriti tõusta ei tahtnud ja grupp grupi järel eest libises sain aru, et ju siis pool tõbisena ma kolme päeva ikkagi ei kesta. Aga siis kusagil poole maa peal juhtus midagi ootamatut- olemine läks kuidagi kergeks ja varem plehku pääsenud pundid hakkasid selg ees vastu tulema.
Ei saa öelda, et finish jube kergelt oleks tulnud, aga üldiselt jooksin kogu distantsi teise poole sisemiselt naerdes, sest lihasjõul liikumine tundus lihtsalt nii mõnus. Ei pea sugugi tegema trenni selleks, et kedagi võita- regulaarne liigutamine paneb inimest oma kehas lihtsalt hästi tundma ja ega õnneks suurt rohkemat vaja polegi.
Haa, ja praamil tulemusi silmitsedes selgus, et tegin lõpuks ikkagi ka oma tulemuse ära- olen nüüd Saaremaa Kolme Päeva jooksul osalenud 4 korda ja kohad on 72, 72, 73 ja 73. Seega kui võimed esikohale pürgimist ei võimalda, võib seada ka jõukohasemaid eesmärke ja tegelda näiteks täpsusjooksuga ;)
Kui pärast Paide-Türit hakkas tervis juba enamvähem ordnungisse saama, siis teisipäeval kammis jälle ära ja pidin pool päeva istuma kontroris jopega nagu mingi munk kuigi teised rääkisid, et tööruumid on normaalselt soojad.
Ma ei teagi kust selline geniaalne idee, aga millegi pärast arvasin kolmapäeval, et mu olukorda võiks parandada üks korvpallitrenn. Lõppes see muidugi sellega, et vaheltlõikele spurtides tõmbasin midagi vasaku reie tagaküljes ära, öösel jäi kurk valusaks ja hommikuks saabus nohu.
Kuna aga kraadiklaas näitas numbrit 36.6, siis ei jaksanud ma kuulata neid simuleerimisteemalisi süüdistusi ja vedasin end reedel ikkagi Saaremaale. Reiehäda oli küll tunda, aga ühtlases rütmist jooksmist see otseselt ei seganud ja nii palju kannatas ka üleüldine olemine pingutada, et sain aja alla 40 minuti.
Tase läheb iga aastaga aga kõvemaks ja selline tulemus andis 700 osaleja seas alles 109 koha. Kuna sel võistlusel peetakse ka kurioosumite arvestust, siis oli mu helesinine unistus jätkata eelmiste aastate traditsiooni ja lõpetada 72 või 73 kohaga. Pärast sellist avapäeva tundus see aga ulme ja kaalusin tõsiselt võimalust tervise säästmiseks laupäevase etapi üldse vahele jätta.
Nii siiski ei läinud, sest Priit pakkus Säärde saamiseks lahkesti küüti ja nii avatasin end ikkagi jooksurajalt. Tunne oli kusjuures parem, kui päev varem- pulsiga 160 juures kestsin kenasti ja raja teises pooles suutsin isegi veidi juurde panna. Protokoll näitas päeva 70 tulemust ja koondtabelis tõsusin sellega reale nr 77. Korraks tekkis isegi lootus, et äkki on tuhast tõusmine siiski veel võimalik.
Pühapäev tõi aga kiirelt maa peale tagasi. Kui pulss stardist minnes eriti tõusta ei tahtnud ja grupp grupi järel eest libises sain aru, et ju siis pool tõbisena ma kolme päeva ikkagi ei kesta. Aga siis kusagil poole maa peal juhtus midagi ootamatut- olemine läks kuidagi kergeks ja varem plehku pääsenud pundid hakkasid selg ees vastu tulema.
Ei saa öelda, et finish jube kergelt oleks tulnud, aga üldiselt jooksin kogu distantsi teise poole sisemiselt naerdes, sest lihasjõul liikumine tundus lihtsalt nii mõnus. Ei pea sugugi tegema trenni selleks, et kedagi võita- regulaarne liigutamine paneb inimest oma kehas lihtsalt hästi tundma ja ega õnneks suurt rohkemat vaja polegi.
Haa, ja praamil tulemusi silmitsedes selgus, et tegin lõpuks ikkagi ka oma tulemuse ära- olen nüüd Saaremaa Kolme Päeva jooksul osalenud 4 korda ja kohad on 72, 72, 73 ja 73. Seega kui võimed esikohale pürgimist ei võimalda, võib seada ka jõukohasemaid eesmärke ja tegelda näiteks täpsusjooksuga ;)
2016-10-03
Linnajooksude sari tehtud
Kuigi maratoni järelmõjud olid seekord kergamad, siis ega järgmisel päeval treppidest ikkagi mõnus laskuda ei olnud ja nii sai paaril korral ka liftiga patustatud.
Vändata kannatasid jalad aga kohe ja nii kerisingi juba järgmisel päeval rattaga tööle. Reedel suutsin juba terve tunni sadulas püsida ja pühapäeval polnud ka 2h enam probleemiks. Kuna kõik tundus hästi, siis lisasin järgmise nädala tegemistesse ka mõned sörgid ja suurendasin rattaga tehtavaid poognaid veelgi.
Vändata kannatasid jalad aga kohe ja nii kerisingi juba järgmisel päeval rattaga tööle. Reedel suutsin juba terve tunni sadulas püsida ja pühapäeval polnud ka 2h enam probleemiks. Kuna kõik tundus hästi, siis lisasin järgmise nädala tegemistesse ka mõned sörgid ja suurendasin rattaga tehtavaid poognaid veelgi.
Tavatoimetusi tehes millegi üle küll kurta polnud, aga erinevalt rattast oli joosta emotsionaalselt kuidagi väga ebameeldiv ja järeldasin sellest, et küllap on keha viimaste kuude vintsutustest ikkagi suht tühi veel.
Sellises seisus Paide-Türi rahvajooksule minnes mul mingeid erilisi ootuseid ei olnud ja nii mõtlesin eelmisel päeval rattaga Paidesse sõites end piisavalt ära väsitada, et pühapäeval mingit lolli soovi jooksurajal kihutada üldse tekkida ei saakski.
Aga hea mees, kes plaanibki. Kuulanud pool ööd akna taga vihisevat tuult silmitsesin laupäeva hommikul teavasse kogunenud halle pilvi ja otsustasin lõpuks ikkagi neljarattalise transpordivahendi kasuks.
Tagant järgi vaadates oli see päris tark tegu. Puhkuse pealt tulles läks küll alguses kimamiseks, aga
kuna suutsin pulssi hoida ja viimastel kilomeetritel veidike tõstagi, siis hetkeseisuga pole mul põhjust arvata, et enesele liiga oleksin teinud. Ei tahaks veel hõista, aga kui suudan ligi tund aega hoida kiirust alla nelja minuti, siis võib loota, et ka tervis hakkab vaikselt tagasi normi loksuma.
Sellega sai siis ka joon Linnajooksude sarjale nüüd alla. Koondtulemus jäi küll haiguse tõttu vahele jäänud Pärnu tõttu saamata, aga kuna 100 kilti tuli siiski kokku, on nüüd ikkagi põhjust novembrit oodata, sest vanad tossud on omadega ikka suht läbi juba ;)
2016-09-12
Logisev maraton
Eelmise blogipostituse ägamisest oli vist kasu ja neljapäevast hakkas olemine jõudsalt paremaks minema. Õhtuks oli juba nii hea, et järglase lasteaiakaaslase sünnipäeval tundsin esihammastega kurki närides juba köögivilja, mitte igemetest voolava vere maitset. Great success!
Kuna palavikku pole nädal aega olnud ja linnajooksude sarja tossude väljalunastamiseks oli maratoni läbimine hädavajalik, siis ega ma erilist varianti mitte osalemiseks ei näinud. Küsimus oli vaid selles, kuidas teha seda tervist oluliselt kahjustamata.
Tänu lühildasele rakumälule pidin aga alustama algtõdedest, sest paarinädalase põdemise ja voodis vähkremisega oli keha jooksuoskuse täielikult minetanud. Ree peale saamiseks osalesin laupäeval nädistreeningul, kus Pärnust saabunud Coger näitas ette ja mina püüdsin ta liigutusi hoolsalt järele matkida. Paarikümne minutiga olid sammud selged ja julgesin juba ka 3x25s kiirendusigi proovida. Üldjoontes tundus kõik hästi.
Pühapäevane kergelt pilves ja kuiv ilm tundus maratoniks igati sobilik. Kerge hommikusöök sisse, väike bussiseiklus vahele ja olingi stardikoridoris koha sisse võtnud. Riskide minimeerimiseks veel ka vatitropid kõrva ja kusagilt läbi udu kõlaski stardipauk. Alguses oli plaan hoida pulss targu madalal (alla 150) ja esimesed 6-7 kilti oli tunne väga hea ning püsisin lausa 3:15 graafikus.
Sellega aga pidu ka lõppes, sest kusagil kaheksanda verstaposti juures hakkas mul külm. Kuna õhk oli tegelikult soe, siis sai see tähendada vaid üht- keha energiavarud olid juba lõppemas. Ja minna jäi veel oi kui palju.
Ennetamaks suuremat energiakriisi, nosisin edaspidi usinasti geele ja jõin igas teeninduspunktis. Kui 22 kilomeetrit sai läbitud, vaatasin kella- olin sinna jõudnud täpselt sama ajaga, kui viimases trennis. Ainuke erinevus, et 26. augustil tundus keskmine pulss 138 sellise tempo jaoks kahtlaselt kõrgena. Nüüd aga 11 lööki suuremat näitu silmitsedes jäi mulle arusaamatuks, mille üle ma tookord küll nurisesin.
Kuna sellises seisus mul midagi püüda ega tõestada ei olnud, siis üritasin säilitada külma pead ja võtta rahulikult. Kui liigesed jäid kangeks, ei sundinud end pingutama. Kui lihased hakkasid juba 30 kildil tõmblema ja jalad tahtsid alt kaduda, kärpisin hoogu.
Kõigist nendest järeleandmistest hoolimata oli tegemist ühe mu elu raskeima maratoniga. Kui muidu läheb keeruliseks viimasel seitsmel kildil, siis sel korral algas kannatamine juba 14 kilomeetrit enne lõppu ja sealt edasi sai mu ainsaks eesmärgiks mitte kõndida.
Nii ma siis asetasin jalgu järjekindlalt teineteise ette ja rühkisin samm sammult finishile lähemale. Seejuures olin andnud endale lubaduse, et ei mingit kiirendamist ega tempo lisamist viimastel kilomeetritel, ei mingisugust spurtimist lõpusirgel. Ja nii ei olnud üldse probleemi ka kaht viimast sammu astuda, et mu kõrval pikalt pingutanud naisterahvas enda ees üle lõpujoone lubada.
Allolevalt graafikult on selgelt näha kuidas ma sel aastal üldse ei kestnud ja tempo kogu distantsi vältel järjepidvalt langes. Muidugi ma teadsin, et keha on kurnatud, aga nii suur äravajumine tuli ikkagi üllatusena, sest olgem ausad- ka võrdluseks olev eelmise aasta graafik sai ju kerge haiguse pealt tekitatud, aga ometigi näeb ta märksa parem välja.
Aga olgugi, et rajal oli väga raske, siis järelmõjud on ikkagi positiivsed. Tervis ei ole halvenenud, pigem on olemine nüüd parem. Ja ma ei tea kas olen tänu võlgu topelt (suusa)sokkidele või aeglasemale tempole, aga esimest korda ei kaotanud ma maratonil ühtegi varbaküünt. Veelgi enam- isegi ainumastki villi ei tekkinud mu jalalabadele. Ma isegi ei usuks, et nii võimalik, kui poleks omal nahal kogenud ;)
Igatahes on nüüd aega end ravida ja loodetavasti saan mõne aja pärast end taas liigutama hakata, sest hädasti oleks vaja Paidest või Saaremaalt kinnitust, et ma tegelikult ikka ei ole veel nii vana ja väeti, et üldse joosta ei jaksa.
Kuna palavikku pole nädal aega olnud ja linnajooksude sarja tossude väljalunastamiseks oli maratoni läbimine hädavajalik, siis ega ma erilist varianti mitte osalemiseks ei näinud. Küsimus oli vaid selles, kuidas teha seda tervist oluliselt kahjustamata.
Tänu lühildasele rakumälule pidin aga alustama algtõdedest, sest paarinädalase põdemise ja voodis vähkremisega oli keha jooksuoskuse täielikult minetanud. Ree peale saamiseks osalesin laupäeval nädistreeningul, kus Pärnust saabunud Coger näitas ette ja mina püüdsin ta liigutusi hoolsalt järele matkida. Paarikümne minutiga olid sammud selged ja julgesin juba ka 3x25s kiirendusigi proovida. Üldjoontes tundus kõik hästi.
Pühapäevane kergelt pilves ja kuiv ilm tundus maratoniks igati sobilik. Kerge hommikusöök sisse, väike bussiseiklus vahele ja olingi stardikoridoris koha sisse võtnud. Riskide minimeerimiseks veel ka vatitropid kõrva ja kusagilt läbi udu kõlaski stardipauk. Alguses oli plaan hoida pulss targu madalal (alla 150) ja esimesed 6-7 kilti oli tunne väga hea ning püsisin lausa 3:15 graafikus.
Sellega aga pidu ka lõppes, sest kusagil kaheksanda verstaposti juures hakkas mul külm. Kuna õhk oli tegelikult soe, siis sai see tähendada vaid üht- keha energiavarud olid juba lõppemas. Ja minna jäi veel oi kui palju.
Ennetamaks suuremat energiakriisi, nosisin edaspidi usinasti geele ja jõin igas teeninduspunktis. Kui 22 kilomeetrit sai läbitud, vaatasin kella- olin sinna jõudnud täpselt sama ajaga, kui viimases trennis. Ainuke erinevus, et 26. augustil tundus keskmine pulss 138 sellise tempo jaoks kahtlaselt kõrgena. Nüüd aga 11 lööki suuremat näitu silmitsedes jäi mulle arusaamatuks, mille üle ma tookord küll nurisesin.
Kuna sellises seisus mul midagi püüda ega tõestada ei olnud, siis üritasin säilitada külma pead ja võtta rahulikult. Kui liigesed jäid kangeks, ei sundinud end pingutama. Kui lihased hakkasid juba 30 kildil tõmblema ja jalad tahtsid alt kaduda, kärpisin hoogu.
Kõigist nendest järeleandmistest hoolimata oli tegemist ühe mu elu raskeima maratoniga. Kui muidu läheb keeruliseks viimasel seitsmel kildil, siis sel korral algas kannatamine juba 14 kilomeetrit enne lõppu ja sealt edasi sai mu ainsaks eesmärgiks mitte kõndida.
Nii ma siis asetasin jalgu järjekindlalt teineteise ette ja rühkisin samm sammult finishile lähemale. Seejuures olin andnud endale lubaduse, et ei mingit kiirendamist ega tempo lisamist viimastel kilomeetritel, ei mingisugust spurtimist lõpusirgel. Ja nii ei olnud üldse probleemi ka kaht viimast sammu astuda, et mu kõrval pikalt pingutanud naisterahvas enda ees üle lõpujoone lubada.
Allolevalt graafikult on selgelt näha kuidas ma sel aastal üldse ei kestnud ja tempo kogu distantsi vältel järjepidvalt langes. Muidugi ma teadsin, et keha on kurnatud, aga nii suur äravajumine tuli ikkagi üllatusena, sest olgem ausad- ka võrdluseks olev eelmise aasta graafik sai ju kerge haiguse pealt tekitatud, aga ometigi näeb ta märksa parem välja.
Aga olgugi, et rajal oli väga raske, siis järelmõjud on ikkagi positiivsed. Tervis ei ole halvenenud, pigem on olemine nüüd parem. Ja ma ei tea kas olen tänu võlgu topelt (suusa)sokkidele või aeglasemale tempole, aga esimest korda ei kaotanud ma maratonil ühtegi varbaküünt. Veelgi enam- isegi ainumastki villi ei tekkinud mu jalalabadele. Ma isegi ei usuks, et nii võimalik, kui poleks omal nahal kogenud ;)
Igatahes on nüüd aega end ravida ja loodetavasti saan mõne aja pärast end taas liigutama hakata, sest hädasti oleks vaja Paidest või Saaremaalt kinnitust, et ma tegelikult ikka ei ole veel nii vana ja väeti, et üldse joosta ei jaksa.
2016-09-07
Kaputt
Pärast Tõrva triatlonit oli tunne üldiselt hea ja lõdvestuseks tegin esmaspäeval 2h rahulikku ratast ja teisipäeval tunnikese ujumist.
Edasi oli mõte end maratonikonditsiooni viia ja keskenduda jooksutreeningutele. Kui kolmapäeval 15-kilomeetrisel sörgil oli kõik veel hästi, siis reedesel 21-kildisel otsal käitus pulss kuidagi veidralt ja ennast läbi kombates avastasin, et üks lümfisõlm on veits hell.
Esialgu ei osanud sellest veel midagi arvata, aga kui kui öösel kõrv valutama hakkas, lagunes äkitsi kõik koost. Järgmisel päeval oli juba ka kurk kähe ja valuaisting kiirgas ka tarkusehammastesse. Pühapäeval tõusis palavik ja esmaspäeval seadsin sammud arsti juurde.
Selleks ajaks olid ülespaistetanud lümfid moodustanud juba mitu topeltlõuga ja nägin päris kosmos välja. Arst kirjutas kohe antibiotsid välja, aga kuna põletikunäitaja veres oli täiesti normis, siis soovitas oodata, sest tegemist võib olla ka mingi viirusliku variandiga ja sel juhul ab ei aita.
Kuna palavik tuli päev päevalt 0.2 kraadi alla, siis jäid tabletikud võtmata, aga päris tervenemist ei paista kusagilt. Külastasin vahepeal ka hambaarsti ja sain teada, et kikudega on kõik hästi. Ometigi on igemed kogu ulatuses põletikulsed ja see takistab tõsiselt söömist. Eelmisel nädalal kaotasin nelja päevaga näiteks kolm kilo. Täna on juba kolmapäev ja mu igemed on endiselt nii tundlikud, et piisab hambaharja näitamisest, kui nad juba veritsevad.
Ma ise arvan, et mulle sai saatuslikuks kolmapäevasele jooksutrennile järgnenud piknik mere rannas. Olin sinna minnes mütsi maha unustanud ja olemine oli päris tuuline. Kuna järjestikused võistlused olid aeroobsete trennide tasakaalu paigast ära löönud, siis küllap oli keha kurnatud ja polnudki palju vaja, et ta murduks. Nüüd siis nuputan, et mis pagana valemiga see maraton nii läbida, et ma ennast päris katki ei teeks. Hetkel mõningaid paranemismärke nagu on ja ei tahaks väga kergekäeliselt seda 25 aastast projekti juba seitsmendal korral katkestada ;)
Edasi oli mõte end maratonikonditsiooni viia ja keskenduda jooksutreeningutele. Kui kolmapäeval 15-kilomeetrisel sörgil oli kõik veel hästi, siis reedesel 21-kildisel otsal käitus pulss kuidagi veidralt ja ennast läbi kombates avastasin, et üks lümfisõlm on veits hell.
Esialgu ei osanud sellest veel midagi arvata, aga kui kui öösel kõrv valutama hakkas, lagunes äkitsi kõik koost. Järgmisel päeval oli juba ka kurk kähe ja valuaisting kiirgas ka tarkusehammastesse. Pühapäeval tõusis palavik ja esmaspäeval seadsin sammud arsti juurde.
Selleks ajaks olid ülespaistetanud lümfid moodustanud juba mitu topeltlõuga ja nägin päris kosmos välja. Arst kirjutas kohe antibiotsid välja, aga kuna põletikunäitaja veres oli täiesti normis, siis soovitas oodata, sest tegemist võib olla ka mingi viirusliku variandiga ja sel juhul ab ei aita.
Kuna palavik tuli päev päevalt 0.2 kraadi alla, siis jäid tabletikud võtmata, aga päris tervenemist ei paista kusagilt. Külastasin vahepeal ka hambaarsti ja sain teada, et kikudega on kõik hästi. Ometigi on igemed kogu ulatuses põletikulsed ja see takistab tõsiselt söömist. Eelmisel nädalal kaotasin nelja päevaga näiteks kolm kilo. Täna on juba kolmapäev ja mu igemed on endiselt nii tundlikud, et piisab hambaharja näitamisest, kui nad juba veritsevad.
Ma ise arvan, et mulle sai saatuslikuks kolmapäevasele jooksutrennile järgnenud piknik mere rannas. Olin sinna minnes mütsi maha unustanud ja olemine oli päris tuuline. Kuna järjestikused võistlused olid aeroobsete trennide tasakaalu paigast ära löönud, siis küllap oli keha kurnatud ja polnudki palju vaja, et ta murduks. Nüüd siis nuputan, et mis pagana valemiga see maraton nii läbida, et ma ennast päris katki ei teeks. Hetkel mõningaid paranemismärke nagu on ja ei tahaks väga kergekäeliselt seda 25 aastast projekti juba seitsmendal korral katkestada ;)
2016-08-21
Tõrvas käidud ja Triatloni karikasari tehtud
Kuna eelmise nädala lõpp oli räsiv, siis puhkasin kolm päeva enne, kui uuesti liigutama hakkasin. Algatuseks siis ujusin mõõdukalt pingutades 2 kilti, järgmisel päeval tegin tunniajase sörgi mõnede kiirendustega lõpus ja reedel väntasin vahepeal minutilisi spurte tehes 125.. minutit :P
Laupäeval oli kõik veel hästi, aga trenni- ja venitusevaba lebopäev mõjus kehvasti ning ööga jäi kogu keha kuidagi kangeks. Aga kui vile kõlas, siis pladinaga vette pannes läks see õnneks meelest ära.
Hooaja viimane triatlon sujus ise-enesest paremini, kui sama distants nädala eest Rõuges. Süda jaksas veel tublimalt pingutada ja rattasõiduks oli natuke nagu jõudu juurde tulnud. Ainus pettumus oli ujumine- seal tekkis sarnaselt Krootusele hingamispaanika ja isegi kui olukord normaliseerus, siis liikumiskiirus oli ikkagi tagasi sohu kukkunud- kaotust tuli tippudele isegi rohkem, kui Elvas.
Aga noh, veidike pingutamist mägisel jooksurajal ja tehtud see aasta viimane triatlon sai. Seejuures vahetasin eelmise aasta meeste põhiklassi 26. koha karikasarja kokkuvõttes nüüd seitsmenda positsiooni vastu. Olümpiadistantsil jäi küll punktikoht saavutamata, aga igal juhul olen meeldivate mälestuste võrra jälle rikkam.
Sel aastal on kirjutamine kuidagi jube tulemusepõhiseks läinud ja õppetunnid on ununenud kirja panna, aga toon nad siis vähemalt aasta lõpetuseks lühidalt välja:
Laupäeval oli kõik veel hästi, aga trenni- ja venitusevaba lebopäev mõjus kehvasti ning ööga jäi kogu keha kuidagi kangeks. Aga kui vile kõlas, siis pladinaga vette pannes läks see õnneks meelest ära.
Hooaja viimane triatlon sujus ise-enesest paremini, kui sama distants nädala eest Rõuges. Süda jaksas veel tublimalt pingutada ja rattasõiduks oli natuke nagu jõudu juurde tulnud. Ainus pettumus oli ujumine- seal tekkis sarnaselt Krootusele hingamispaanika ja isegi kui olukord normaliseerus, siis liikumiskiirus oli ikkagi tagasi sohu kukkunud- kaotust tuli tippudele isegi rohkem, kui Elvas.
Aga noh, veidike pingutamist mägisel jooksurajal ja tehtud see aasta viimane triatlon sai. Seejuures vahetasin eelmise aasta meeste põhiklassi 26. koha karikasarja kokkuvõttes nüüd seitsmenda positsiooni vastu. Olümpiadistantsil jäi küll punktikoht saavutamata, aga igal juhul olen meeldivate mälestuste võrra jälle rikkam.
Sel aastal on kirjutamine kuidagi jube tulemusepõhiseks läinud ja õppetunnid on ununenud kirja panna, aga toon nad siis vähemalt aasta lõpetuseks lühidalt välja:
- Krootuse tähelepanek: Kuna täitsamehed kasutavad jalatside vahetuseks kingalusikaid, siis soetasin ka endale sellise riistapuu ja see tõepoolest aitab veidi vähendada ajakadu vahetusalades. Nüüd oleks veel vaid krõpsudega rattakingi vaja ;)
- Valga teadmus: Keha leotamine enne starti on vist ikkagi oluline, sest muidu on hingamis-šokk kerge tekkima
- Tallinna mõttetera: Veepudel tuleb rattarajale võtta ka siis, kui juua ei taha- kuumal päeval aitab vedeliku pähekallamine väga efektiivselt olemist jahutada
- Rõuge vanasõna: Võimalusel tuleks ka keset suve teha nädala-paarine treeningpaus- see võib tervisele ja ka tulemustele kasuks tulla
- Tartu ja Tõrva ühistõdemus: Enne võistluseid tuleb ikkagi korralikult eelinfot lugeda- suht jabur on enne starti paaniliselt infotelki otsida või keset võistlust pealtvaatajatelt küsida, kuhu poole minna tuleb.
2016-08-14
Õed tihedad
Suve selgroog murdus märkamatult ja jõudiski kätte päev, mil tuli korraga mitmes kohas olla. Õnneks küll mitte päris sama-aegselt. Lihtsalt hommikul üks sprinditriatlon Rõuges ja õhtul poolmaraton Rakveres sinna otsa.
Kui hooaega planeerides tundus selline kalender igati jõukohane, siis viimaste nädalate treeningpausi arvestades polnud ma selles enam sugugi kindel. Kuna aga kummastki sarjast loobuda ka ei raatsinud, hakkasin otsast minema.
Kalipso selga ja 19-kraadine vesi ei hammustanud. Arvestades tõika, et pärast Tlna triatlonit polnud ma kordagi vette saanud, läks ujumine väga hästi. Kursil püsimisega oli küll kohati probleeme ja piisas vaid mõnest pimetõmbest, et nina metsapoole pöörduks, aga ajaline kaotus liidritele tuli väiksem, kui tavaliselt.
Rattaga oli lugu keerulisem.. Ühest küljest oli hea näha, et puhkuse pealt tulles jaksas süda lüüa ja pulsinumbrid tegid rekordeid, aga omajagu võimsust oli jalast nende paari nädalaga siiski välja voolanud ja tempo oli isegi minu kohta kasin- veidi üle 32km/h.
Jooksu üle aga kurta ei saa. Muidugi on raske, kui rada kujutab endast lihtsalt üht suurt mäge, mille külge tuleb korduvalt eri kandi pealt üles-alla nühkida, aga kui jalad jooksuliigutusega harjusid, siis suutsin end veenda, et naudin seda pingutust.
Tegelikult oli muidugi lihtsalt kiire, sest vaja oli lastejooksu stardiks Rakverre jõuda. Ja tasus pingutada, sest õigeaegselt starti jõudes oleks Karidal jooksmata jäänud, kuna lapsed lasti 10 mintsa enne õiget aega rajale.. Hiljem selgus, et tegu ei olnud sugugi korraldajate tahtliku hoolimatusega ja see oli lihtsalt tööõnnetus, et aegsasti positsioonidele saabunud lapsed ja nende vanemad pidasid stardipauguks juhuslikult lõhkenud õhupalli;)
Aga naised-lapsed magama pandud, oli aeg ise joonele asuda. Materjale saades olin muidugi kõrvust tõstetud, kui koos numbriga anti ka kleeps, mis lubas startida eliitgrupist, aga ega ma seal massis lõpuks ei saanudki aru kuidas ma sinna põllale pääsema oleks pidanud, nii et läksin teele kust aga sain.
Ja sain päris hästi. Esimene kilomeeter tuli küll veits slallitada nende etteritta trüginud 2-tunni meeste vahel, aga palju aega sinna kaduma ei läinud- mingi 35 sekundit vast. Rohkem tegi rõõmu, et tunne oli hea ja ei saanud nagu arugi, et jalg hommikust väsinud oleks vms.
Seda kerget minekut jätkus siiski vaid umbes 7 kilomeetriks.. Siis läks juba suht ebamugavaks ja iga pisiasi hakkas häirima- küll läks samm sassi, sest pimedas ei saanud ma aru kas tee peal on lohk või muhk, kepikõndjate tõttu tuli kohati joosta kraavis ja joogipunktidesse tekkinud järjekordade tõttu polnud enam võimalik end tankida.
Põhiraskus aga hakkas siiski viimasel seitsmel kilomeetril, sest keegi oli teise ringi auks tõusud kõrgemaks ehitanud.. Esimesest tiirust mäletasin vaid üht põksu, aga teisel ringil oli tõus tõusu otsas ja tempo muudkui langes. Enne jooksu olin naisele öelnud, et pooleteist tunniga ikka joostud saan, aga ühel hetkel selgus, et selles graafikus on väga keeruline püsida ja sisuliselt pidin end viimastel kilomeetritel täiesti tühjaks jooksma, et etteantud ajapiiri mahtuda. Varu jäi lõpuks siiski tervelt 1.8 sekundit :O
Kuna olin omast arust jube ettenägelikult vältinud vajadust pärast nii kurnavat päeva hakata keset ööd Tallinna tagasi sõitma, siis olime vaadanud endale Rakvere-lähedal ühe ööbimiskoha.. Õnnetuseks oli AqvaSpa juba mitu kuud enne Ööjooksu bronnitud ja selle asemel valituks osutunud motell osutus pisukeseks läbikukkumiseks. Võib-olla olen lihtsalt vanaks jäänud, aga füüsiliselt kurnatud keha jaoks ei olnud tõesti teab mis mõnu puhata voodis, mis vibreeris akna taga mängiva Taukari ja tema järel pulti asunud DJ valitud helivõngete saatel kolmeni välja..
Kui hooaega planeerides tundus selline kalender igati jõukohane, siis viimaste nädalate treeningpausi arvestades polnud ma selles enam sugugi kindel. Kuna aga kummastki sarjast loobuda ka ei raatsinud, hakkasin otsast minema.
Kalipso selga ja 19-kraadine vesi ei hammustanud. Arvestades tõika, et pärast Tlna triatlonit polnud ma kordagi vette saanud, läks ujumine väga hästi. Kursil püsimisega oli küll kohati probleeme ja piisas vaid mõnest pimetõmbest, et nina metsapoole pöörduks, aga ajaline kaotus liidritele tuli väiksem, kui tavaliselt.
Rattaga oli lugu keerulisem.. Ühest küljest oli hea näha, et puhkuse pealt tulles jaksas süda lüüa ja pulsinumbrid tegid rekordeid, aga omajagu võimsust oli jalast nende paari nädalaga siiski välja voolanud ja tempo oli isegi minu kohta kasin- veidi üle 32km/h.
Jooksu üle aga kurta ei saa. Muidugi on raske, kui rada kujutab endast lihtsalt üht suurt mäge, mille külge tuleb korduvalt eri kandi pealt üles-alla nühkida, aga kui jalad jooksuliigutusega harjusid, siis suutsin end veenda, et naudin seda pingutust.
Tegelikult oli muidugi lihtsalt kiire, sest vaja oli lastejooksu stardiks Rakverre jõuda. Ja tasus pingutada, sest õigeaegselt starti jõudes oleks Karidal jooksmata jäänud, kuna lapsed lasti 10 mintsa enne õiget aega rajale.. Hiljem selgus, et tegu ei olnud sugugi korraldajate tahtliku hoolimatusega ja see oli lihtsalt tööõnnetus, et aegsasti positsioonidele saabunud lapsed ja nende vanemad pidasid stardipauguks juhuslikult lõhkenud õhupalli;)
Aga naised-lapsed magama pandud, oli aeg ise joonele asuda. Materjale saades olin muidugi kõrvust tõstetud, kui koos numbriga anti ka kleeps, mis lubas startida eliitgrupist, aga ega ma seal massis lõpuks ei saanudki aru kuidas ma sinna põllale pääsema oleks pidanud, nii et läksin teele kust aga sain.
Ja sain päris hästi. Esimene kilomeeter tuli küll veits slallitada nende etteritta trüginud 2-tunni meeste vahel, aga palju aega sinna kaduma ei läinud- mingi 35 sekundit vast. Rohkem tegi rõõmu, et tunne oli hea ja ei saanud nagu arugi, et jalg hommikust väsinud oleks vms.
Seda kerget minekut jätkus siiski vaid umbes 7 kilomeetriks.. Siis läks juba suht ebamugavaks ja iga pisiasi hakkas häirima- küll läks samm sassi, sest pimedas ei saanud ma aru kas tee peal on lohk või muhk, kepikõndjate tõttu tuli kohati joosta kraavis ja joogipunktidesse tekkinud järjekordade tõttu polnud enam võimalik end tankida.
Põhiraskus aga hakkas siiski viimasel seitsmel kilomeetril, sest keegi oli teise ringi auks tõusud kõrgemaks ehitanud.. Esimesest tiirust mäletasin vaid üht põksu, aga teisel ringil oli tõus tõusu otsas ja tempo muudkui langes. Enne jooksu olin naisele öelnud, et pooleteist tunniga ikka joostud saan, aga ühel hetkel selgus, et selles graafikus on väga keeruline püsida ja sisuliselt pidin end viimastel kilomeetritel täiesti tühjaks jooksma, et etteantud ajapiiri mahtuda. Varu jäi lõpuks siiski tervelt 1.8 sekundit :O
Kuna olin omast arust jube ettenägelikult vältinud vajadust pärast nii kurnavat päeva hakata keset ööd Tallinna tagasi sõitma, siis olime vaadanud endale Rakvere-lähedal ühe ööbimiskoha.. Õnnetuseks oli AqvaSpa juba mitu kuud enne Ööjooksu bronnitud ja selle asemel valituks osutunud motell osutus pisukeseks läbikukkumiseks. Võib-olla olen lihtsalt vanaks jäänud, aga füüsiliselt kurnatud keha jaoks ei olnud tõesti teab mis mõnu puhata voodis, mis vibreeris akna taga mängiva Taukari ja tema järel pulti asunud DJ valitud helivõngete saatel kolmeni välja..
2016-07-30
Kodukandi katsumused
Puhkuse ajal oli üpris võigas seadistada äratus 7:30-ks, aga kui kibeled olümpiadistantsi eestikatele, siis pole parata.
Tegelikkuses oleks poole kaheksani põõnamine olnud muidugi puhas õnnistus, aga kuna olin oma hädise jala pärast veidi mures, siis kargasid silmaluugid juba viiest lahti ja päris kinni nad enam ei vajunudki.
Lõpuks end voodist välja ajades avastasin, et pudruhelbed on otsas.. Nälg oli aga suur ja nii ma siis improviseerisin ning üritasin kokkukraabitud müslipõhjasid pudruks keeta. Kuna aga röstitud helbed suuremad asjad janutajad ei ole, siis kulus potti pandud vedeliku aurustumiseks tohutu aeg ja seetõttu olin kodust lahkudes oma graafikust juba veerand tundi maas.
Õnneks oli võistluspaik kiviga visata ja pool unise peaga ümber supisaba infotelgi poole pressides hakkas tunduma, et olen omadega siiski kenasti mäel. Kui aga selgus, et kaasvõistlejatel on hommikusöögiga ikkagi hästi olnud ja järjekord lookleb hoopis stardimaterjalide kättesaamiseks, tuli minulgi rivi lõpus oma koht sisse võtta.
Sellist nalja pole mu silmad varem näinud, et 150 osavõtjaga spordiüritusel tuleb materjalide kättesaamiseks pool tundi sabas seista, aga kui lõpuks oma kleepsud, numbrid ja muu atribuutika vahetusalasse maha viskasin, oli mul jäänud alla 20 minutit, et kalipso kilomeetri kaugusele pargitud autost ära tuua.
Õnneks sain vaid mõned sajad meetrid plätudes sörkjooksu harjutada, kui ruuporist anti teada, et rohkearvulise osavõtjaskonna palvetele vastu tulles on start poole tunni võrra edasi lükatud. Hetkeks küll viirastus deja vu Viljandist, aga lõõskavasse päiksesse vahtides ununes see kohe- pigem oli mul nüüd piisavalt aega, et käia poes banaane ostmas ja nii sain end enne starti isegi korraks vette kastetud.
Algus oli hea ja ujumise ning esimesed 20 kilti sadulas pidas jalg kenasti vastu. Teistkordselt lehvitava Russalka juurest pagedes hakkas aga midagi seal parema hüppeliigese kohal ikkagi haiget tegema. Võtsin mikrogrammi tempot alla ja kannatas sõita, aga vahetusalas jalga maha pannes lõi sihverplaadile kohe punaselt vilkuma kirja: "Seisa, aga ära liiguta!".
Aktiveerinud AdBlocki selle tüütu pinina vaigistamiseks, liipasin kuidagi oma asjadeni ja tõmbasin jooksutossud jalga. Kuna aga oma trumpalal olin ilmselgelt teistel jalus, siis ütles mõistuse hääl pärast mõnesajameetrist komberdamist, et pole mõtet vigastuse süvenemisega riskida ja targem on katkestada.
Aga veel enne kui vabahoo ramm käigu väljavõtmisest raugeda jõudis sosistas kurjam vasakult õlalt, et vigastus tekkis ja süvenes ju rattasõidul- proovi kilt või paar ikkagi sörkida, äkki läheb paremaks..
Ja ära Sa märgi- kui jalg jooksuliigutusega harjus, siis valu taandus ja sain vaikselt tempot juurde kruvida. Üldiselt pärast 5 kilomeetrit ma enam mingit valu ei tundnud ja kui poleks sokkide mahaunustamisest tingutud ville talla alla tekkinud, võinuks teine ring täiesti murevaba olla.
Kuigi lõpuks tuli jooksuaega 40:42 ja nii kiiresti pole ma triatloni sees 10 kilti ka terve jalaga läbinud, siis ilmselgelt on sel mõõgal ka teine tera. Sellised eneseületused pakuvad küll magusaid emotsioone ja nende pärast ma elu armastangi, aga päris katki ei tasu end siiski teha, nii et eks tulevik annab arutust, kui mõistlik see ponnistus tegelikult oli. Mõnda aega lasen nüüd kindlasti jalal puhata ja siis proovin teda jälle vaikselt ujumise ning sörgiga otsast dresseerima hakata ;)
Tegelikkuses oleks poole kaheksani põõnamine olnud muidugi puhas õnnistus, aga kuna olin oma hädise jala pärast veidi mures, siis kargasid silmaluugid juba viiest lahti ja päris kinni nad enam ei vajunudki.
Lõpuks end voodist välja ajades avastasin, et pudruhelbed on otsas.. Nälg oli aga suur ja nii ma siis improviseerisin ning üritasin kokkukraabitud müslipõhjasid pudruks keeta. Kuna aga röstitud helbed suuremad asjad janutajad ei ole, siis kulus potti pandud vedeliku aurustumiseks tohutu aeg ja seetõttu olin kodust lahkudes oma graafikust juba veerand tundi maas.
Õnneks oli võistluspaik kiviga visata ja pool unise peaga ümber supisaba infotelgi poole pressides hakkas tunduma, et olen omadega siiski kenasti mäel. Kui aga selgus, et kaasvõistlejatel on hommikusöögiga ikkagi hästi olnud ja järjekord lookleb hoopis stardimaterjalide kättesaamiseks, tuli minulgi rivi lõpus oma koht sisse võtta.
Sellist nalja pole mu silmad varem näinud, et 150 osavõtjaga spordiüritusel tuleb materjalide kättesaamiseks pool tundi sabas seista, aga kui lõpuks oma kleepsud, numbrid ja muu atribuutika vahetusalasse maha viskasin, oli mul jäänud alla 20 minutit, et kalipso kilomeetri kaugusele pargitud autost ära tuua.
Õnneks sain vaid mõned sajad meetrid plätudes sörkjooksu harjutada, kui ruuporist anti teada, et rohkearvulise osavõtjaskonna palvetele vastu tulles on start poole tunni võrra edasi lükatud. Hetkeks küll viirastus deja vu Viljandist, aga lõõskavasse päiksesse vahtides ununes see kohe- pigem oli mul nüüd piisavalt aega, et käia poes banaane ostmas ja nii sain end enne starti isegi korraks vette kastetud.
Algus oli hea ja ujumise ning esimesed 20 kilti sadulas pidas jalg kenasti vastu. Teistkordselt lehvitava Russalka juurest pagedes hakkas aga midagi seal parema hüppeliigese kohal ikkagi haiget tegema. Võtsin mikrogrammi tempot alla ja kannatas sõita, aga vahetusalas jalga maha pannes lõi sihverplaadile kohe punaselt vilkuma kirja: "Seisa, aga ära liiguta!".
Aktiveerinud AdBlocki selle tüütu pinina vaigistamiseks, liipasin kuidagi oma asjadeni ja tõmbasin jooksutossud jalga. Kuna aga oma trumpalal olin ilmselgelt teistel jalus, siis ütles mõistuse hääl pärast mõnesajameetrist komberdamist, et pole mõtet vigastuse süvenemisega riskida ja targem on katkestada.
Aga veel enne kui vabahoo ramm käigu väljavõtmisest raugeda jõudis sosistas kurjam vasakult õlalt, et vigastus tekkis ja süvenes ju rattasõidul- proovi kilt või paar ikkagi sörkida, äkki läheb paremaks..
Ja ära Sa märgi- kui jalg jooksuliigutusega harjus, siis valu taandus ja sain vaikselt tempot juurde kruvida. Üldiselt pärast 5 kilomeetrit ma enam mingit valu ei tundnud ja kui poleks sokkide mahaunustamisest tingutud ville talla alla tekkinud, võinuks teine ring täiesti murevaba olla.
Kuigi lõpuks tuli jooksuaega 40:42 ja nii kiiresti pole ma triatloni sees 10 kilti ka terve jalaga läbinud, siis ilmselgelt on sel mõõgal ka teine tera. Sellised eneseületused pakuvad küll magusaid emotsioone ja nende pärast ma elu armastangi, aga päris katki ei tasu end siiski teha, nii et eks tulevik annab arutust, kui mõistlik see ponnistus tegelikult oli. Mõnda aega lasen nüüd kindlasti jalal puhata ja siis proovin teda jälle vaikselt ujumise ning sörgiga otsast dresseerima hakata ;)
2016-07-27
Läks veits lappama..
Kuna puhkenädal sai läbi ja Tln-a triatlon ootas ees, siis tundus aeg sobilik mõne arendava treeningu jaoks.
Esmaspäeval tegin 6x100m ujumist ja kõik tundus hästi, aga teisipäevane jooksutrenn läks täiesti raisku, sest juba esimese 3-minutilise tsükli lõpus hakkas kõhus keerama.. Põhjust polnud muidugi vaja kaugelt otsida- ju siis paari tunni eest sissekeeratud 4-käigulise eine seedimisprotsess polnud veel korralikult lõpule jõudnud.
Teoorias ma muidugi tean, et kui keha jukerdab, siis pole mõtet arendavat trenni teha, aga praktikas lootsin, et kui probleemiks on vaid toit, siis vast läheb paremaks, kui pingutustsüklite vahelisel ajal eriti rahulikult sörkida.
Ütleme nii, et plaanitust veidi pikem taastumisaeg aitas küll vältida ropsimist, aga trenni eesmärgiks seatud korralikust pingutusest polnud juttugi. Plaan oli joosta lõike pulsiga 160+, aga kolmanda tüskli maksimumi ei saanud ma üle 144. HaLLoo!
Kuna kurkukerkinud pannkoogmaitse varjutas kõik mu muud tajud, siis tegelikult ei saanud ma ka vajalikku tagasisidet organismi muude nõrkuste kohta ja nii sättisin end kolmapäeval paha-aimamatult veel ka pikemale rattatiirule.
Päädis see siis sellega, et istun nüüd sirge jalaga diivanil ja mõistatan kas Tallinna triatlonini jäänud 2 päeva on piisavad, et achilkat vaevav põletikuhakatis taanduda jõuaks?
Esmaspäeval tegin 6x100m ujumist ja kõik tundus hästi, aga teisipäevane jooksutrenn läks täiesti raisku, sest juba esimese 3-minutilise tsükli lõpus hakkas kõhus keerama.. Põhjust polnud muidugi vaja kaugelt otsida- ju siis paari tunni eest sissekeeratud 4-käigulise eine seedimisprotsess polnud veel korralikult lõpule jõudnud.
Teoorias ma muidugi tean, et kui keha jukerdab, siis pole mõtet arendavat trenni teha, aga praktikas lootsin, et kui probleemiks on vaid toit, siis vast läheb paremaks, kui pingutustsüklite vahelisel ajal eriti rahulikult sörkida.
Ütleme nii, et plaanitust veidi pikem taastumisaeg aitas küll vältida ropsimist, aga trenni eesmärgiks seatud korralikust pingutusest polnud juttugi. Plaan oli joosta lõike pulsiga 160+, aga kolmanda tüskli maksimumi ei saanud ma üle 144. HaLLoo!
Kuna kurkukerkinud pannkoogmaitse varjutas kõik mu muud tajud, siis tegelikult ei saanud ma ka vajalikku tagasisidet organismi muude nõrkuste kohta ja nii sättisin end kolmapäeval paha-aimamatult veel ka pikemale rattatiirule.
Päädis see siis sellega, et istun nüüd sirge jalaga diivanil ja mõistatan kas Tallinna triatlonini jäänud 2 päeva on piisavad, et achilkat vaevav põletikuhakatis taanduda jõuaks?
2016-07-17
Sprindikas Elvas
Jõudsin küll omast arust varakult Elvasse kohale, aga kui tuli hakata eraldistardi torusid maha kruttima, siis kadus aeg taas käest ja 10 minutit enne starti tammusin ikka veel närviliselt peldiku ukse taga.
See närveldamine oleks võinud muidugi olemata olla, kui külamammid suutnuks oma hädadega pärast starti tegeleda, aga kui üks neist oma laia õlaga temaga sama-aegselt vetsulävele jõudnud noorsportlase lihtsalt kummuli lükkas sain aru, et maailmas on asju, mis ei kannata oodata.
Pärast korraldajate manitsevat loengut mul endal õnneks kellegagi jõudu katsuda ei tulnud ja jõudsin nibin-nabin ikkagi õigeks ajaks starti. Läbielatu tekitas aga õudukaid ja kujutledes, mis kõik võib juhtuda, kui vees mõne krunnikandja teele ette jään, kippus ideaaltrajektoor pidevalt käest kaduma.
Niimoodi sik-sakitades läbisin ettenähtust tõenäoliselt märksa pikema tee ja veest väljudes polnud positsioon just kiita. Lisaks tõlgendasin valesti vahetusala piiri- see ei olnud mitte seal, kus vaip lõppes ja korraldaja seisis, vaid vallamaja nurga taga.
Kohtuniku märguande peale sain oma veast aru ja ronisin ratta seljast kärmelt maha, aga et ka tõre pealtvaataja rahule jääks, pidin veidi maad tagasi jooksma. Kokkuvõttes oli see apsakas piisav, et minu rattavõimekusele vastav punt jõuaks püüdmatusse kaugusesse libiseda.
Nii ma seal siis üksi kangutasin. Mingil hetkel läks liider mööda, aga tema kiirus oli selline, et tuuldevõtt ei tulnud mul isegi mitte mõttesse. Tegelikult ei tundunud see võimalik ka tema jälitajate puhul, aga kui tõusu kerides neile juhuslikult uuesti saba peale sain selgus, et pulss langes 10 lööki ja kiirus kasvas, nii et hea õnne korral võib tuules sõit lubatud mõnikord ka tore olla;)
Kui liidrid maha jooksurajale pöörasid, siis sain pool ringi veel ühe tugeva jalaga härra taga priiküüti ja viimase ringi suurel tõusul suutsin juba ise vahetusalas käest libisenud grupile järele võtta. Kui muidu ei saanud arugi, et keha eelmise nädala katsumustest ja nädalasisestest trennidest kurnatud on, siis joosta oli seekord raske. Keha oli tuim ja jalad ei liikunud, nii et plaanipärane puhkekas kulub nüüd kindlasti marjaks ära.
See närveldamine oleks võinud muidugi olemata olla, kui külamammid suutnuks oma hädadega pärast starti tegeleda, aga kui üks neist oma laia õlaga temaga sama-aegselt vetsulävele jõudnud noorsportlase lihtsalt kummuli lükkas sain aru, et maailmas on asju, mis ei kannata oodata.
Pärast korraldajate manitsevat loengut mul endal õnneks kellegagi jõudu katsuda ei tulnud ja jõudsin nibin-nabin ikkagi õigeks ajaks starti. Läbielatu tekitas aga õudukaid ja kujutledes, mis kõik võib juhtuda, kui vees mõne krunnikandja teele ette jään, kippus ideaaltrajektoor pidevalt käest kaduma.
Niimoodi sik-sakitades läbisin ettenähtust tõenäoliselt märksa pikema tee ja veest väljudes polnud positsioon just kiita. Lisaks tõlgendasin valesti vahetusala piiri- see ei olnud mitte seal, kus vaip lõppes ja korraldaja seisis, vaid vallamaja nurga taga.
Kohtuniku märguande peale sain oma veast aru ja ronisin ratta seljast kärmelt maha, aga et ka tõre pealtvaataja rahule jääks, pidin veidi maad tagasi jooksma. Kokkuvõttes oli see apsakas piisav, et minu rattavõimekusele vastav punt jõuaks püüdmatusse kaugusesse libiseda.
Nii ma seal siis üksi kangutasin. Mingil hetkel läks liider mööda, aga tema kiirus oli selline, et tuuldevõtt ei tulnud mul isegi mitte mõttesse. Tegelikult ei tundunud see võimalik ka tema jälitajate puhul, aga kui tõusu kerides neile juhuslikult uuesti saba peale sain selgus, et pulss langes 10 lööki ja kiirus kasvas, nii et hea õnne korral võib tuules sõit lubatud mõnikord ka tore olla;)
Kui liidrid maha jooksurajale pöörasid, siis sain pool ringi veel ühe tugeva jalaga härra taga priiküüti ja viimase ringi suurel tõusul suutsin juba ise vahetusalas käest libisenud grupile järele võtta. Kui muidu ei saanud arugi, et keha eelmise nädala katsumustest ja nädalasisestest trennidest kurnatud on, siis joosta oli seekord raske. Keha oli tuim ja jalad ei liikunud, nii et plaanipärane puhkekas kulub nüüd kindlasti marjaks ära.
2016-07-09
Lõdvestudes Tartu Millist
Kuna Tartus on juba korduvalt käidud, siis arvasin end täpselt teadvat kus mis asub, aga tegelikkuses ei suutnud ma isegi infotelki iseseisvalt üles leida, sest imeväel muutub selle asukoht igal aastal. Õnneks head kaasvõistlejad aitasid ja nii sai kõik ikkagi õigeaegselt vahetusalasse ning palav bussisõit stardipaika võis alata.
Ma ei mäleta küll täpselt miks soojendusujumine tegemata jäi, aga täitsa võimalik, et hooaja esmakordne kalipso selga-ajamine võttis nii palju energiat, et selleks ei jäänud lihtsalt aega. Sellest tulenevalt oli ujumine suht tuim, aga kuna jõgi on alati valmis nõrgemaid ujujaid abistama, siis sel alal märkimisväärset ajakaotust ei tulnud.
Ei teagi kas kasu oli olnud paarist vahepeal tehtud intensiivsest rattatrennist või rahulikumast algustempost, aga ratas pakkus Valgaga võrreldes märksa paremat emotsiooni- jaksasin lõpuni pingutada ja keskmine pulss tuli lausa 7 lööki kõrgem.
Kui ujumist ja ratast polnud võimalik väliste tegurite nagu voolukiirus või muutunud trass tõttu varasemaga võrrelda, siis jooksuring oli jäänud samaks ning kuna seal õnnestus oma eelmise aasta aeg pea pooleteist minutiga üle teha, siis võisin finishis rõõmsalt tõdeda, et füüsis suudab veel jätkuvalt areneda. See ei olnudki tegelikult kuigi ammu, kui 10-kildi aeg 41:30 oleks ka ilma eelnevate aladeta rahuldust pakkunud ;)
Selle mõnusa emotsiooni pealt panin järgmisel päeval veel veits hullu ja sõitsin Krootuselt läbi Viljandi Paidesse. Teel sain kõike- soosivat ja vastutöötavat tuult, vihma, päikest, rahet ning mudarallit. Sõidu peale kulus umbes 7.5h ja läbitud sai seejuures 180 kilomeetrit. Seejuures tegin kaks planeeritud söögipausi ja ühe sunnitud peatuse, et äikesepilv üle tee lubada:
Üldiselt oli sõites tunne hea, aga eks lähinädalad annavad arutust kui kurnav või kosutav see nädalavahetus tegelikult oli.
Ma ei mäleta küll täpselt miks soojendusujumine tegemata jäi, aga täitsa võimalik, et hooaja esmakordne kalipso selga-ajamine võttis nii palju energiat, et selleks ei jäänud lihtsalt aega. Sellest tulenevalt oli ujumine suht tuim, aga kuna jõgi on alati valmis nõrgemaid ujujaid abistama, siis sel alal märkimisväärset ajakaotust ei tulnud.
Ei teagi kas kasu oli olnud paarist vahepeal tehtud intensiivsest rattatrennist või rahulikumast algustempost, aga ratas pakkus Valgaga võrreldes märksa paremat emotsiooni- jaksasin lõpuni pingutada ja keskmine pulss tuli lausa 7 lööki kõrgem.
Kui ujumist ja ratast polnud võimalik väliste tegurite nagu voolukiirus või muutunud trass tõttu varasemaga võrrelda, siis jooksuring oli jäänud samaks ning kuna seal õnnestus oma eelmise aasta aeg pea pooleteist minutiga üle teha, siis võisin finishis rõõmsalt tõdeda, et füüsis suudab veel jätkuvalt areneda. See ei olnudki tegelikult kuigi ammu, kui 10-kildi aeg 41:30 oleks ka ilma eelnevate aladeta rahuldust pakkunud ;)
Selle mõnusa emotsiooni pealt panin järgmisel päeval veel veits hullu ja sõitsin Krootuselt läbi Viljandi Paidesse. Teel sain kõike- soosivat ja vastutöötavat tuult, vihma, päikest, rahet ning mudarallit. Sõidu peale kulus umbes 7.5h ja läbitud sai seejuures 180 kilomeetrit. Seejuures tegin kaks planeeritud söögipausi ja ühe sunnitud peatuse, et äikesepilv üle tee lubada:
Üldiselt oli sõites tunne hea, aga eks lähinädalad annavad arutust kui kurnav või kosutav see nädalavahetus tegelikult oli.
2016-06-26
Valkamas
Ja oligi käes aeg teha algust triatloni karikasarjaga. Ühest küljest tervitas Valga meid küll 33 soojakraadiga, aga teisalt ka külma duššiga, sest tehisjärve poolekraadise ülekuumenemise tõttu keelati kalipsod.
Mis seal siis ikka- korralik ligunemine vees ja ujumine algas. Vesi oli tõesti kohati nii soe, et keha hakkas kuumama, aga paar korda sattusin ka alumistest kihtidest üleskeerutatud külmadele laikudele, mis tekitas taas Krootuselt kogetud hingamisprobleemi. Aga kuna teadsin, millega tegu, siis jäin rahulikuks ja kokkuvõttes see mingit erilist mõju ei avaldanud.
Rattaga aga läksin alt.. Arvasin, et see on rahulik algus, kui pulssi üle 155 ei lase, aga pärast 10 km-i selgus, et võin seal pedaalides ükskõik kuidas väänelda, aga isegi 150 ma enam kätte ei saa. Lõpuks tuli keskmine 148 lööki ja olin jummala läbi ning ega jooksus kergemaks ei läinud.
Kui rattas tuul veel jahutas, siis jooksus lõi kuumus ikka täiega kannaga pähe. Õnneks avastasin kusagil viiendal kilomeetril, et voolikute veejoast läbijooksmine avaldab tuntavat jahutavat mõju ning nii oli finishi eel tunne veel piisavalt hea, et otsustasin ka väikese lõpuspurdi teha. Alles pärast lõpetamist hakkasin mõtlema kas üldse on eetiline niimoodi finishivaibal kellestki mööduda, aga kuna hea kaasvõistleja tuli surus pärast veel kätki, siis vast ta pikka viha ei pea ;)
Mis seal siis ikka- korralik ligunemine vees ja ujumine algas. Vesi oli tõesti kohati nii soe, et keha hakkas kuumama, aga paar korda sattusin ka alumistest kihtidest üleskeerutatud külmadele laikudele, mis tekitas taas Krootuselt kogetud hingamisprobleemi. Aga kuna teadsin, millega tegu, siis jäin rahulikuks ja kokkuvõttes see mingit erilist mõju ei avaldanud.
Rattaga aga läksin alt.. Arvasin, et see on rahulik algus, kui pulssi üle 155 ei lase, aga pärast 10 km-i selgus, et võin seal pedaalides ükskõik kuidas väänelda, aga isegi 150 ma enam kätte ei saa. Lõpuks tuli keskmine 148 lööki ja olin jummala läbi ning ega jooksus kergemaks ei läinud.
Kui rattas tuul veel jahutas, siis jooksus lõi kuumus ikka täiega kannaga pähe. Õnneks avastasin kusagil viiendal kilomeetril, et voolikute veejoast läbijooksmine avaldab tuntavat jahutavat mõju ning nii oli finishi eel tunne veel piisavalt hea, et otsustasin ka väikese lõpuspurdi teha. Alles pärast lõpetamist hakkasin mõtlema kas üldse on eetiline niimoodi finishivaibal kellestki mööduda, aga kuna hea kaasvõistleja tuli surus pärast veel kätki, siis vast ta pikka viha ei pea ;)
2016-06-19
Soojendustriatlon Krootusel
Olin küll alles reedel teinud 90-kildise rattatiiru, aga kui maal olles korraldatakse maja kõrval tasuta triatlonivõistlus, siis ei saanud kiusatusele vastu panna ja otsustasin osaleda.
Ujumist oli vaid 300 meetrit ja kuna talvel olin enda kohta kogunud meeletu kilometraazi, siis mõtlesin selle kohe ikka täishooga läbi panna. Juhtus aga nii, et jõudes napi 50 meetri kaugusel asunud esimese poi juurde oli hing kinni ja panemise asemel tuli vaadata, et ära ei upuks.
Aru ma ei saanud, mis toimub, aga meeletult õhku ahmides suutsin kuidagi selle ujumistrassi siiski läbida ja rattale hüpates tundus, et kokkuvõttes oli see ikkagi hea otsus, et kalipso äravõtmisele seekord aega kulutada ei tulnud.
Kuna tuulessõit oli lubatud, siis pressisin pea lenksu all eesliikunud grupile järele lootuses veidi priiküüti saada, aga sabale astudes selgus, et isegi minusuguse nõrga ratturi jaoks oli see tempo liigrahulik ning arvestada tasub seekord siiski vaid ise-endaga.
Ja nii ma siis selle 8-kildise rattaringi omas tempos läbisingi. Päike oli välja tulnud ja kuna möödumised andsid mõnusa tunde, siis olin vahetusalasse naastes heas tujus ning tuhisesin jooksurajale. Eeldatust küll palju vaevalisemalt, aga kuidagi said ka need 2000 jooksumeetrit tehtud ja hooaja esimene triatlonilinnuke oligi kirjas.
Ja mis peamine- olen jälle kogemuse võrra rikkam. Sain nimelt järgmisel päeval samas järves hommikusuplust tehes aimu, mis minuga ujumisetapil oli juhtunud. Selgus, et ka täiesti rahulikes tingimustes on mul jahedas vees mõnda aega ebamugav hingata.
Õnneks see häda möödub, kui keha saab natuke aega ümbritseva keskkonna temperatuurimuutusega harjuda, nii eks ma siis nüüd edaspidi tean, et minu jaoks on väga oluline enne starti ka vees korralik "soojendus" teha;)
Ujumist oli vaid 300 meetrit ja kuna talvel olin enda kohta kogunud meeletu kilometraazi, siis mõtlesin selle kohe ikka täishooga läbi panna. Juhtus aga nii, et jõudes napi 50 meetri kaugusel asunud esimese poi juurde oli hing kinni ja panemise asemel tuli vaadata, et ära ei upuks.
Aru ma ei saanud, mis toimub, aga meeletult õhku ahmides suutsin kuidagi selle ujumistrassi siiski läbida ja rattale hüpates tundus, et kokkuvõttes oli see ikkagi hea otsus, et kalipso äravõtmisele seekord aega kulutada ei tulnud.
Kuna tuulessõit oli lubatud, siis pressisin pea lenksu all eesliikunud grupile järele lootuses veidi priiküüti saada, aga sabale astudes selgus, et isegi minusuguse nõrga ratturi jaoks oli see tempo liigrahulik ning arvestada tasub seekord siiski vaid ise-endaga.
Ja nii ma siis selle 8-kildise rattaringi omas tempos läbisingi. Päike oli välja tulnud ja kuna möödumised andsid mõnusa tunde, siis olin vahetusalasse naastes heas tujus ning tuhisesin jooksurajale. Eeldatust küll palju vaevalisemalt, aga kuidagi said ka need 2000 jooksumeetrit tehtud ja hooaja esimene triatlonilinnuke oligi kirjas.
Ja mis peamine- olen jälle kogemuse võrra rikkam. Sain nimelt järgmisel päeval samas järves hommikusuplust tehes aimu, mis minuga ujumisetapil oli juhtunud. Selgus, et ka täiesti rahulikes tingimustes on mul jahedas vees mõnda aega ebamugav hingata.
Õnneks see häda möödub, kui keha saab natuke aega ümbritseva keskkonna temperatuurimuutusega harjuda, nii eks ma siis nüüd edaspidi tean, et minu jaoks on väga oluline enne starti ka vees korralik "soojendus" teha;)
2016-06-12
Esimene poolmaraton
Pärast Raplat ühe intensiivsema rattatrenni olin teinud, aga üldiselt oli tegu puhkenädalaga ja nii polnudki väga imestada, et reedesel lahtijooksul tundusid jalad päris heas korras olevat. Ma küll maratoni ja poolpika triatloni sees olen ka varem 21-kilidseid otsi teinud, aga kuna nüüd linnajooksude raames tekkis Narvas esmakordselt võimalus seda distantsi ka puhanuna läbida, siis isiklik rekord tundus vaid vormistamise küsimusena.
Hotellitoa aknale koputav vihm küll üritas hommikul mu entusiasmi jahutada, aga ma ei lasknud end eksitada ja juba ma otsisingi registreerimistelki ümbritseva lombi kõige kitsamat kohta, et stardimaterjalideni pääseda. Pingsalt maha vahtides ei pannud ma muidugi tähele, et lühimat hüpet nõudva paiga kohal rippus mingi silt ja nii ma talle oma laubaga tugevuskontrolli tegingi. Pidas teine vastu ja nii otsustasid minu taga samuti hüppevalmis olnud inimesed mõnd muud sisenemiskohta proovida.
Kallava vihma eest autosse riideid vahetama pugedes olin päris hädas, sest ei teadnud, mida selga panna. Mitte et ma vajanuksin toon tooniga sobivat outfiti, aga kuigi olen läbi seitsme suve osalenud ca 100 rahvaspordiüritusel, siis vihma on stardis sadanud vaid 2-3 korral, nii et mul puudus teadmine, kui palju katet mu keha sellise märja ja külmaga vajab.
Nii palju ma eelmise aasta rattalaagrist mäletasin, et jahedas mu lihased ei tööta ja seepärast otsustasin panna pigem rohkem, kui vähem. Aga avastades, et soojale pesule lisaks selga aetud kilesesse suusadressikasse pole mõistlik haaknõelaga auke torgata, siis numbri kinnitamsie eesmärgil sinna otsa tõmmatud T-Särk tundus siiski imelik.. Aga polnud parata- kell oli palju ja tuli minna sooja tegema.
Viimasel hetkel stardikoridori jõudes sain muidugi aru, et see dressikas on liiast, aga kuna kaasa juhtus lastega stardi hetkel tiba kaugemal olema, siis nii ma oma kolme kihiga teele läksingi. Ütleme nii, et täitsa-meeste valitud lühikesed oleks minu jaoks teistpidi äärmus olnud, aga selle suusajope luku pidin küll juba pärast esimest paari kilomeetrit lahti tegema.
Muus osas oli jooks nagu jooks ikka. Esimesed kilomeetrid võtsin rahulikult ja kuna pulss püsis alla 155 löögi, siis kujutasin ette, et sellise tempoga jaksaks ka maratoni läbida (optimist!). Plaan oli distantsi teisel poolel juurde panna, aga asudes 10km-l vastutuulelõigul üksi 50 meetri kaugusel olevat punti jälitama, panin vist veits üle.
Umbes 3km-ga jõudsin neile küll saba peale ja panin osadest möödagi, aga see oli ka kõik ning viimane raja kolmandik oli minu jaoks lihsalt üks tuim kannatamine. Lisaks olin autos riietudes teinud algajaliku vea ja jätnud vasakule jalavarjule topeltsõlme tegemata, nii et viimased 6 kilti tuli mul joosta lahtise tossu paelaga. Ma ei usu, et see edenemist mõjutas, aga eks ta emotsionaalselt ikkagi veidi emamugav oli- samas ma ei kujutanud ka ette kuidas ma oma veest tilkuvate näppudega ja üleüldiselt kangeks jäänud kehaga oleks hakanud sõlme tegemiseks küürutama, nii et valikut nagu eriti polnud.
Eks omajagu aitas ka üritusele külgepandud silt Eest Meistrivõistlused Poolmaratonis, aga hoolimata kehvast ilmast läbisid selle 21 100 meetrise distantsi rohkem, kui 900 jooksusõpra. Tippspordi mõttes pole eestlastel jooksualadel küll suurt millegagi uhkeldada, aga kui meie tavainimeste tase on selline, et esimese 100 hulka mahtumiseks tuleb näidata keskmist kiirust 4min/km, siis pole meil ka põhjust oma kaasmaalasi laiskuses süüdistada ;)
Hotellitoa aknale koputav vihm küll üritas hommikul mu entusiasmi jahutada, aga ma ei lasknud end eksitada ja juba ma otsisingi registreerimistelki ümbritseva lombi kõige kitsamat kohta, et stardimaterjalideni pääseda. Pingsalt maha vahtides ei pannud ma muidugi tähele, et lühimat hüpet nõudva paiga kohal rippus mingi silt ja nii ma talle oma laubaga tugevuskontrolli tegingi. Pidas teine vastu ja nii otsustasid minu taga samuti hüppevalmis olnud inimesed mõnd muud sisenemiskohta proovida.
Kallava vihma eest autosse riideid vahetama pugedes olin päris hädas, sest ei teadnud, mida selga panna. Mitte et ma vajanuksin toon tooniga sobivat outfiti, aga kuigi olen läbi seitsme suve osalenud ca 100 rahvaspordiüritusel, siis vihma on stardis sadanud vaid 2-3 korral, nii et mul puudus teadmine, kui palju katet mu keha sellise märja ja külmaga vajab.
Nii palju ma eelmise aasta rattalaagrist mäletasin, et jahedas mu lihased ei tööta ja seepärast otsustasin panna pigem rohkem, kui vähem. Aga avastades, et soojale pesule lisaks selga aetud kilesesse suusadressikasse pole mõistlik haaknõelaga auke torgata, siis numbri kinnitamsie eesmärgil sinna otsa tõmmatud T-Särk tundus siiski imelik.. Aga polnud parata- kell oli palju ja tuli minna sooja tegema.
Viimasel hetkel stardikoridori jõudes sain muidugi aru, et see dressikas on liiast, aga kuna kaasa juhtus lastega stardi hetkel tiba kaugemal olema, siis nii ma oma kolme kihiga teele läksingi. Ütleme nii, et täitsa-meeste valitud lühikesed oleks minu jaoks teistpidi äärmus olnud, aga selle suusajope luku pidin küll juba pärast esimest paari kilomeetrit lahti tegema.
Muus osas oli jooks nagu jooks ikka. Esimesed kilomeetrid võtsin rahulikult ja kuna pulss püsis alla 155 löögi, siis kujutasin ette, et sellise tempoga jaksaks ka maratoni läbida (optimist!). Plaan oli distantsi teisel poolel juurde panna, aga asudes 10km-l vastutuulelõigul üksi 50 meetri kaugusel olevat punti jälitama, panin vist veits üle.
Umbes 3km-ga jõudsin neile küll saba peale ja panin osadest möödagi, aga see oli ka kõik ning viimane raja kolmandik oli minu jaoks lihsalt üks tuim kannatamine. Lisaks olin autos riietudes teinud algajaliku vea ja jätnud vasakule jalavarjule topeltsõlme tegemata, nii et viimased 6 kilti tuli mul joosta lahtise tossu paelaga. Ma ei usu, et see edenemist mõjutas, aga eks ta emotsionaalselt ikkagi veidi emamugav oli- samas ma ei kujutanud ka ette kuidas ma oma veest tilkuvate näppudega ja üleüldiselt kangeks jäänud kehaga oleks hakanud sõlme tegemiseks küürutama, nii et valikut nagu eriti polnud.
Eks omajagu aitas ka üritusele külgepandud silt Eest Meistrivõistlused Poolmaratonis, aga hoolimata kehvast ilmast läbisid selle 21 100 meetrise distantsi rohkem, kui 900 jooksusõpra. Tippspordi mõttes pole eestlastel jooksualadel küll suurt millegagi uhkeldada, aga kui meie tavainimeste tase on selline, et esimese 100 hulka mahtumiseks tuleb näidata keskmist kiirust 4min/km, siis pole meil ka põhjust oma kaasmaalasi laiskuses süüdistada ;)
2016-06-06
Raplas rekordamas
Võrreldes Tartuga oli seekordne lastejooks kordades pikem ja selle 400 meetriga jõudis Karida end mitu korda kinni tõmmata ja taastuda. See oli hea, sest rampväsinuna finisheerides ei jaksanud ta kurtagi, et auhinna kättesaamiseks pidi mitu aega järjekorras seisma, aga kuna meenepakk oli vägagi korralik, siis kompenseeris see igal juhul tema kannatused kuhjaga;)
Enda jooks läks aga tõusude ja mõõnadega. Alguses oli jalg eriti kerge ja väga mõnus oli vudida. Õigepea aga muutus jooks parema stardikoha nimel vahele jäetud tualetikülastuse tõttu ebamugavaks ja 3-5 kilomeeter üks kangutamine oli paras piin ning tempo langes.
Pooleldi õnnistusena tuli selle peale tagant punt, kelle tuules sain seitsmenda kilomeetrini vähe kergemalt läbi, aga kui neil seal tõmbamiseks läks, polnud mul enam midagi juurde panna ja nii olin sunnitud neil laskma minna.
Kuigi viimastel kilomeetritel kaotasin veel mõned kohad ja lõpuks sain ka sahmaka paduvihma, siis kokkuvõttes jääb päevast ikkagi meeldiv mälestus. Kahju ainult, et väljajoostud tulemus sportinfosse ei jõudnud ja nii pole ma ikka veel ametlikult alla 40-minuti klubisse saanud ;)
Enda jooks läks aga tõusude ja mõõnadega. Alguses oli jalg eriti kerge ja väga mõnus oli vudida. Õigepea aga muutus jooks parema stardikoha nimel vahele jäetud tualetikülastuse tõttu ebamugavaks ja 3-5 kilomeeter üks kangutamine oli paras piin ning tempo langes.
Pooleldi õnnistusena tuli selle peale tagant punt, kelle tuules sain seitsmenda kilomeetrini vähe kergemalt läbi, aga kui neil seal tõmbamiseks läks, polnud mul enam midagi juurde panna ja nii olin sunnitud neil laskma minna.
Kuigi viimastel kilomeetritel kaotasin veel mõned kohad ja lõpuks sain ka sahmaka paduvihma, siis kokkuvõttes jääb päevast ikkagi meeldiv mälestus. Kahju ainult, et väljajoostud tulemus sportinfosse ei jõudnud ja nii pole ma ikka veel ametlikult alla 40-minuti klubisse saanud ;)
2016-05-21
Tartu Kevadjooks
Siiani oli see ju olnud vaid teooria, et pikkadel rattamaratonidel ei käi ja keskendun sel aastal hoopis lühematele jooksuvõistlustele.
Praktikas aga oli muidugi päris valus vaadata kuidas klubikaaslaste tulemused Kuusalust tulevad ja ise kusagil sünnipäevapeol kringlit näost sisse ajades jääd kõigist neist pingutusega kaasnevatest emotsioonidest ilma.
Teadsin, et küll tulevad ka minu hetked ja Tartu Kevadjooks on ju peagi ukse ees, aga kusagil kukla taga oli ikkagi väike okas, sest mis see 10 kilti siis ära ei ole- 40 mintsa ja sutsti läbi. Aga nagu ikka, siis piisab mul vaid mõttes kellegi või millegi alahindamisest kui elu tuletab meelde, et ta on ikka päris mitme tahuga ja kui vaja, siis ka keeruline.
Ja nii siis juhtuski, et umbes nädal aega enne hooaja esimest võistlust sain teada, et mul on reied. Või täpsemalt jõudis mu teadvusse, et mu vasakul reiel eksisteerivad ka tagumised lihased. Ma ei olnud neid teadaolevalt ära tõmmanud ega midagi, aga päev päevalt muutus vasak jalg üha valusamaks.
Täpsuse huvides olgu öeldud, et vigastanud ei olnu ma seda jalga hiljuti.. Kunagi 5 aasta eest oli mul temaga ühel sünnipäevapeol küll väike arusaamatus kuidas spagaadiharjutust teha, aga arvasin, et oleme sellest üle saanud. Vähemalt talvel olime mõlemad väga rõõmsad, et lihaselastsus on lõpuks taastanud ja valu pärast pole küll enam põhjust üheski asendis kisama pista.
Nüüd aga oli vana häda tagasi.. Ja mitte ainult! Kolmapäevases kossutrennis suutsin oma vaagna kaasmängija pihta niimoodi ära lüüa, et pool külge tõmbus merekarva siniseks ja järgmistel päevadel sain jälgida põnevat võistlust kumb valu on tugevam.
Esmalt võttis juhtrolli enda kanda puus ja asus kõndimist segama. Neljapäeval domineeris reis muutes püstitõusmise ebamugavaks. Reede oli jälle puusa päev, kes keelas külgedele pööramise ära. Laupäevaks liikusin juba päris kabedalt, aga jooksueelsel soojendusel selgus võitja- kiirendusi tehes oli just kange reis see, kes oleks nagu mingi piiraja liikumiskiirusele peale tõmmanud.
Sprindikiirus 10-kilomeetris aga kuigi oluline pole ja kuna tugevat häirivat valu ka enam kusagilt ei kiiranud, siis läksin starti. Esimene kilomeeter tuli ajaga 4:30 ja järgmised tuntavas vastutuules kusagil 4 minuti kanti. Tagasitee allatult oli juba puhas nauding ja kokkuvõttes sai 10 kilomeetrit 40 minutiga tehtud.
Praktikas aga oli muidugi päris valus vaadata kuidas klubikaaslaste tulemused Kuusalust tulevad ja ise kusagil sünnipäevapeol kringlit näost sisse ajades jääd kõigist neist pingutusega kaasnevatest emotsioonidest ilma.
Teadsin, et küll tulevad ka minu hetked ja Tartu Kevadjooks on ju peagi ukse ees, aga kusagil kukla taga oli ikkagi väike okas, sest mis see 10 kilti siis ära ei ole- 40 mintsa ja sutsti läbi. Aga nagu ikka, siis piisab mul vaid mõttes kellegi või millegi alahindamisest kui elu tuletab meelde, et ta on ikka päris mitme tahuga ja kui vaja, siis ka keeruline.
Ja nii siis juhtuski, et umbes nädal aega enne hooaja esimest võistlust sain teada, et mul on reied. Või täpsemalt jõudis mu teadvusse, et mu vasakul reiel eksisteerivad ka tagumised lihased. Ma ei olnud neid teadaolevalt ära tõmmanud ega midagi, aga päev päevalt muutus vasak jalg üha valusamaks.
Täpsuse huvides olgu öeldud, et vigastanud ei olnu ma seda jalga hiljuti.. Kunagi 5 aasta eest oli mul temaga ühel sünnipäevapeol küll väike arusaamatus kuidas spagaadiharjutust teha, aga arvasin, et oleme sellest üle saanud. Vähemalt talvel olime mõlemad väga rõõmsad, et lihaselastsus on lõpuks taastanud ja valu pärast pole küll enam põhjust üheski asendis kisama pista.
Nüüd aga oli vana häda tagasi.. Ja mitte ainult! Kolmapäevases kossutrennis suutsin oma vaagna kaasmängija pihta niimoodi ära lüüa, et pool külge tõmbus merekarva siniseks ja järgmistel päevadel sain jälgida põnevat võistlust kumb valu on tugevam.
Esmalt võttis juhtrolli enda kanda puus ja asus kõndimist segama. Neljapäeval domineeris reis muutes püstitõusmise ebamugavaks. Reede oli jälle puusa päev, kes keelas külgedele pööramise ära. Laupäevaks liikusin juba päris kabedalt, aga jooksueelsel soojendusel selgus võitja- kiirendusi tehes oli just kange reis see, kes oleks nagu mingi piiraja liikumiskiirusele peale tõmmanud.
Sprindikiirus 10-kilomeetris aga kuigi oluline pole ja kuna tugevat häirivat valu ka enam kusagilt ei kiiranud, siis läksin starti. Esimene kilomeeter tuli ajaga 4:30 ja järgmised tuntavas vastutuules kusagil 4 minuti kanti. Tagasitee allatult oli juba puhas nauding ja kokkuvõttes sai 10 kilomeetrit 40 minutiga tehtud.
2016-04-29
Midagi läks katki
Kuna kevadlaager jäi sel aastal vahele, siis oli vaja mingi aseaine leida. Lõpuks tuli hea idee võtta töölt poolpuhkus ja sõita Lõuna-Eestisse treenima. Plaan oli hilisõhtutel ja hommikupoolikutel tööd pusida ning päeva valge aeg pühendada sportimisele.
Juhtus aga nii, et viimases koduses rattatrennis jäin mitmeks tunniks vihma kätte. Ise-enesest ei olnud selles midagi erilist ja ka veel järgmise päeva jooksutrennis tundus kõik normaalne, aga seejärel kammis tühjast kohast täitsa ära..
Kraadiklaas näitas küll vaid 37.1, aga tunne oli selline nagu vaevleksin mingi 40-kraadises palaviku käes. Keha oli täiesti jõuetu ja isegi istukile ajamine nõudis tõsist pingutust, mis siis veel seismisest või kuhugi kaugele sõitmisest rääkida.
Paar päeva sai sõitu lõunasse edasi lükatud, aga kuna minu veendumuse kohaselt selline kammajaa pikalt kesta ei saa, siis lõpuks sai end ikkagi maale sätitud. Paranemise asemel lisandus seal aga veel köha ja päev hiljem ka nohu. Aeg muudkui läks ja mingist trennitegemisest polnud endiselt juttugi.
Seda siis uue nädala alguseni, kui mul lõpuks lihtsalt üle viskas sellest poolkudemisest ja otsustasin, et saagu mis saab- lähen väntan paar tundi ning eks siis keha ise otsustab kas saab terveks või läheb täiesti katki ja jään korralikult haigeks.
Tuleb tõdeda, et jalad küll alguses väheke tõrkusid, aga mida aeg edasi seda paremaks olemine sadulas läks. Teisipäeva veel puhkasin igaks petteks, aga kui kolmapäeval oli tunne endiselt ok, julgesin juba 3 järjestikust trennipäeva teha.
Laupäeval väike puhkus vahele ja pühapäevane ühistrenn Tour2France seltskonnaga otsa ning sain nädalaga enda kohta igati korraliku 500 kilomeetrit kokku. Pole küll päris lõunamaalaager, aga vähemalt poole suve peale peaks selle põhjaga nüüd küll välja kündma.
Lõpetuseks ka väike stiilinäide pühapäevasest ühistrennist, millest mulle endale jääb kõige eredamalt meelde kaadritagune seik, mil suutsin ühes augus sõita puruks mõlemad kummid.. Rattal siis!
Juhtus aga nii, et viimases koduses rattatrennis jäin mitmeks tunniks vihma kätte. Ise-enesest ei olnud selles midagi erilist ja ka veel järgmise päeva jooksutrennis tundus kõik normaalne, aga seejärel kammis tühjast kohast täitsa ära..
Kraadiklaas näitas küll vaid 37.1, aga tunne oli selline nagu vaevleksin mingi 40-kraadises palaviku käes. Keha oli täiesti jõuetu ja isegi istukile ajamine nõudis tõsist pingutust, mis siis veel seismisest või kuhugi kaugele sõitmisest rääkida.
Paar päeva sai sõitu lõunasse edasi lükatud, aga kuna minu veendumuse kohaselt selline kammajaa pikalt kesta ei saa, siis lõpuks sai end ikkagi maale sätitud. Paranemise asemel lisandus seal aga veel köha ja päev hiljem ka nohu. Aeg muudkui läks ja mingist trennitegemisest polnud endiselt juttugi.
Seda siis uue nädala alguseni, kui mul lõpuks lihtsalt üle viskas sellest poolkudemisest ja otsustasin, et saagu mis saab- lähen väntan paar tundi ning eks siis keha ise otsustab kas saab terveks või läheb täiesti katki ja jään korralikult haigeks.
Tuleb tõdeda, et jalad küll alguses väheke tõrkusid, aga mida aeg edasi seda paremaks olemine sadulas läks. Teisipäeva veel puhkasin igaks petteks, aga kui kolmapäeval oli tunne endiselt ok, julgesin juba 3 järjestikust trennipäeva teha.
Laupäeval väike puhkus vahele ja pühapäevane ühistrenn Tour2France seltskonnaga otsa ning sain nädalaga enda kohta igati korraliku 500 kilomeetrit kokku. Pole küll päris lõunamaalaager, aga vähemalt poole suve peale peaks selle põhjaga nüüd küll välja kündma.
Lõpetuseks ka väike stiilinäide pühapäevasest ühistrennist, millest mulle endale jääb kõige eredamalt meelde kaadritagune seik, mil suutsin ühes augus sõita puruks mõlemad kummid.. Rattal siis!
2016-04-05
Veelkord eelmist aastat meenutades..
Internetiavarustes surfides sattusin vaatama eelmise aasta Triatloni karikasarja tulemusi ja endalegi üllatuseks avastasin, et olen sealsete osalejate nimekirjas. Ja mitte ainult nimekirjas- Paides tehtud triatlonil olin oma vanusegrupis lausa punktikohale jõudnud.
Mitte et 20 koht midagi erilist oleks, aga arvestades seda kuidas meie murdmaasuusatajad on MK sarja juba mitu aastat ilma ühegi punktita pidanud nühkima, siis vast võib minusugune harrastaja ikkagi pisut rõõmustada, et Eesti tasemel silm peas;)
Nooh, ja et süües kasvab isu, siis tuligi mul nüüd ketserlik mõte astuda sammuke edasi ja paari üksiku etapi asemel teha eeloleval suvel kaasa terve triatloni karikasarja. Kuna linnajooksudel olen juba kirjas, siis teeb see suve väga tihedaks, aga ehk on kõigil mõnus, kui erinevates Eesti paikades toimuvate võistlused annavad piisava põhjuse spade ja motellide külastamiseks kogu perega ;)
Mitte et 20 koht midagi erilist oleks, aga arvestades seda kuidas meie murdmaasuusatajad on MK sarja juba mitu aastat ilma ühegi punktita pidanud nühkima, siis vast võib minusugune harrastaja ikkagi pisut rõõmustada, et Eesti tasemel silm peas;)
Nooh, ja et süües kasvab isu, siis tuligi mul nüüd ketserlik mõte astuda sammuke edasi ja paari üksiku etapi asemel teha eeloleval suvel kaasa terve triatloni karikasarja. Kuna linnajooksudel olen juba kirjas, siis teeb see suve väga tihedaks, aga ehk on kõigil mõnus, kui erinevates Eesti paikades toimuvate võistlused annavad piisava põhjuse spade ja motellide külastamiseks kogu perega ;)
2016-02-29
Laagrike-laagrike Kubijal
Viimasel viisaastakul juba traditsiooniks saanud talvine sportlik nädalalõpp Kubijal oli sel korral eriti oodatud, sest hädasti oli vaja argirutiinists välja saada ja mõned aasta alguses tegemata treeningud tagasi teha.
Õnneks oli latt väga madalal ja tundus ebareaalne, et eelmise aasta 10-kilomeetrine suusamaht seekord ületamata jääb. Tegelikult liikusin Lõuna-Eestisse juba teistest varem neljapäeval, et Põlva soodsate hindadega ujulas veidi salatrenni teha ja pärast tunniajast väljas külmetamist ning kaitseliidu broneeringu lõppemist oodates see ka õnnestus.
Reede hommikul veel väike jooksutiir Tartus peale ja minipuhkus Kubijal võis alata. Välja nägi see siis nii, et reedel 15km soojenduseks, laupäeva hommikul 20 kilti ühistrenni ja õhtul 11 versta vere maitse suus üksipäini ponnistamist.
Pühapäeva hommikul veel 10 kilti sörki peale ja oligi asi lill. Muidugi jääb see kõvasti alla vanadele headele aegadele, kus Kubija nädalavahetusega sai suusatatud sada ja rohkem kilomeetrit, aga selle eest oli mul seekord aega ka spas vedeleda ning naerda kõht kõveras kuidas Rula päikese võlutud lombis veesuustamist harjutas;)
Õnneks oli latt väga madalal ja tundus ebareaalne, et eelmise aasta 10-kilomeetrine suusamaht seekord ületamata jääb. Tegelikult liikusin Lõuna-Eestisse juba teistest varem neljapäeval, et Põlva soodsate hindadega ujulas veidi salatrenni teha ja pärast tunniajast väljas külmetamist ning kaitseliidu broneeringu lõppemist oodates see ka õnnestus.
Reede hommikul veel väike jooksutiir Tartus peale ja minipuhkus Kubijal võis alata. Välja nägi see siis nii, et reedel 15km soojenduseks, laupäeva hommikul 20 kilti ühistrenni ja õhtul 11 versta vere maitse suus üksipäini ponnistamist.
Pühapäeva hommikul veel 10 kilti sörki peale ja oligi asi lill. Muidugi jääb see kõvasti alla vanadele headele aegadele, kus Kubija nädalavahetusega sai suusatatud sada ja rohkem kilomeetrit, aga selle eest oli mul seekord aega ka spas vedeleda ning naerda kõht kõveras kuidas Rula päikese võlutud lombis veesuustamist harjutas;)
2016-02-09
Aasta esimene jooks..
Täna on 9. veebruar ja juba ma tegingi selle aasta esimese jooksutiiru- kilomeetreid kogunes lausa 6.
Hea, et mul ei ole kombeks uusaastalubadusi anda- muidu äkki oleks veel lolli peaga lubanud, et jooksen sel aastal rohkem ja nii oleks ma päris plindris, sest eelmisel aastal oli selleks ajaks koos juba pea 130 versta.
Aga suures pildis on siiski kõik hästi- tervis on korras, vigastusi ei ole ja kuigi aega napib, siis mingisugune regulaarne liigutamisrutiin on säilinud. Näiteks on mul selle aastanumbri sees ujutud juba üle 10km-i ja suusatanud olen mingi sajaka.
Pikki võistluseid oleks selliste mahtude pealt muidugi raske teha, aga eks tuleb teistega suhelda ja kui Kulgur Team saab ka minuta Estonian Cupi meeskonna kokku, siis mul vast olekski mõtekam teha mingi kergem aasta. Võtta vahelduseks osa linnaooksude sarjast või pusida mingite muude lühemate sutsakatega ;)
Hea, et mul ei ole kombeks uusaastalubadusi anda- muidu äkki oleks veel lolli peaga lubanud, et jooksen sel aastal rohkem ja nii oleks ma päris plindris, sest eelmisel aastal oli selleks ajaks koos juba pea 130 versta.
Aga suures pildis on siiski kõik hästi- tervis on korras, vigastusi ei ole ja kuigi aega napib, siis mingisugune regulaarne liigutamisrutiin on säilinud. Näiteks on mul selle aastanumbri sees ujutud juba üle 10km-i ja suusatanud olen mingi sajaka.
Pikki võistluseid oleks selliste mahtude pealt muidugi raske teha, aga eks tuleb teistega suhelda ja kui Kulgur Team saab ka minuta Estonian Cupi meeskonna kokku, siis mul vast olekski mõtekam teha mingi kergem aasta. Võtta vahelduseks osa linnaooksude sarjast või pusida mingite muude lühemate sutsakatega ;)
2016-01-24
Kõik on uus jaanuari kuus
Kuidas uut aastat alustad nii tiksud terve ülejäänud 12 kuud otsa? Mina igatahes käisin 1. jaanuaril ujumas. Juba raske oli. Eks näis mis realiseerub- kas terve aasta nüüd siis ujun või on kogu aeg raske;)
Muid uudiseid on ka.. Kuna pulsivööle uue patarei ostmisest hoolimata jätkas mu südame löögisagedus pendeldamist surma tähistava nulli ja ülima erutusseisundi ehk 250 vahel, siis läksin poodi uut vööd ostma..
Aga kellavitriini ees meenus mulle millegi pärast, et kella klaasis on ju mõra ja tegelikult ka see majasuurune GPS, mis tuleb eraldi käele paitutada, jupsib alailma.. Ja kuna ennustuse kohaselt on tulemas ujumisaasta, siis tundus eriti ahvatlev, et uued kellad suudavad pulssi mõõta ka vees ja nii ma siis oma 7 aastat usinalt teeninud RS800CX-i välja vahetasingi.
Kui kõrvale jätta südametunnistuse hääle küsimus miks peab töötava seadme välja vahetama, siis uus mänguasi on igati tore. Aku peab piisavalt kaua, olen saanud kasulikku tagasisidet oma ujumispulsi kohta ja mis kõige toredam- enam ei pea ma korvpalli mängides kella käe peal hoidma. See võib rahulikult kogu treeninglogi ka saalinurgas vedeledes maha salvestada.
Lisaboonusena sunnitakse mind nüüd pidevalt pisikesele jalutuskäigule, kui end liiga kauaks arvuti taha blogipostitusi kirjutama unustan ja seejuures loetakse üle kõik sammud, mida ma teen. See on veel eriti tore, sest nüüd ma saan palju paremini aru kolleegide jutust, kes arutavad palju nemad samme mingis päevas teinud on.. Pean muidugi end talitsema ja mitte purustama nende illusioone, et 70 000 sammu nädalas on ülim ;)
Üks varjukülg on kellal siiski ka.. Nimelt ei suuda ta minu eest trenni teha ja kuna enne uue ilmakodaniku saabumist on argitoimetusi mustmiljon, siis on mu treeningkoormus eelmise aastaga võrreldes kõvas langustrendis ja karta võib, et ega olukord lähikuudel paranemas ei ole.
Seega ühelegi võistlusele ma veel reganud ei ole ja suurt midagi peale Tln-a maratoni hetkel ka ei plaani. Kui klubi ridades on vaja kusagil särki kanda, siis olen valmis abikäe ulatama, aga arvata on, et ega peale varumehe rolli ma sel aastal suurt muud välja ei kanna niikuinii ;)
Muid uudiseid on ka.. Kuna pulsivööle uue patarei ostmisest hoolimata jätkas mu südame löögisagedus pendeldamist surma tähistava nulli ja ülima erutusseisundi ehk 250 vahel, siis läksin poodi uut vööd ostma..
Aga kellavitriini ees meenus mulle millegi pärast, et kella klaasis on ju mõra ja tegelikult ka see majasuurune GPS, mis tuleb eraldi käele paitutada, jupsib alailma.. Ja kuna ennustuse kohaselt on tulemas ujumisaasta, siis tundus eriti ahvatlev, et uued kellad suudavad pulssi mõõta ka vees ja nii ma siis oma 7 aastat usinalt teeninud RS800CX-i välja vahetasingi.
Kui kõrvale jätta südametunnistuse hääle küsimus miks peab töötava seadme välja vahetama, siis uus mänguasi on igati tore. Aku peab piisavalt kaua, olen saanud kasulikku tagasisidet oma ujumispulsi kohta ja mis kõige toredam- enam ei pea ma korvpalli mängides kella käe peal hoidma. See võib rahulikult kogu treeninglogi ka saalinurgas vedeledes maha salvestada.
Lisaboonusena sunnitakse mind nüüd pidevalt pisikesele jalutuskäigule, kui end liiga kauaks arvuti taha blogipostitusi kirjutama unustan ja seejuures loetakse üle kõik sammud, mida ma teen. See on veel eriti tore, sest nüüd ma saan palju paremini aru kolleegide jutust, kes arutavad palju nemad samme mingis päevas teinud on.. Pean muidugi end talitsema ja mitte purustama nende illusioone, et 70 000 sammu nädalas on ülim ;)
Üks varjukülg on kellal siiski ka.. Nimelt ei suuda ta minu eest trenni teha ja kuna enne uue ilmakodaniku saabumist on argitoimetusi mustmiljon, siis on mu treeningkoormus eelmise aastaga võrreldes kõvas langustrendis ja karta võib, et ega olukord lähikuudel paranemas ei ole.
Seega ühelegi võistlusele ma veel reganud ei ole ja suurt midagi peale Tln-a maratoni hetkel ka ei plaani. Kui klubi ridades on vaja kusagil särki kanda, siis olen valmis abikäe ulatama, aga arvata on, et ega peale varumehe rolli ma sel aastal suurt muud välja ei kanna niikuinii ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)