Midagi läks katki

Kuna kevadlaager jäi sel aastal vahele, siis oli vaja mingi aseaine leida. Lõpuks tuli hea idee võtta töölt poolpuhkus ja sõita Lõuna-Eestisse treenima. Plaan oli hilisõhtutel ja hommikupoolikutel tööd pusida ning päeva valge aeg pühendada sportimisele.

Juhtus aga nii, et viimases koduses rattatrennis jäin mitmeks tunniks vihma kätte. Ise-enesest ei olnud selles midagi erilist ja ka veel järgmise päeva jooksutrennis tundus kõik normaalne, aga seejärel kammis tühjast kohast täitsa ära..

Kraadiklaas näitas küll vaid 37.1, aga tunne oli selline nagu vaevleksin mingi 40-kraadises palaviku käes. Keha oli täiesti jõuetu ja isegi istukile ajamine nõudis tõsist pingutust, mis siis veel seismisest või kuhugi kaugele sõitmisest rääkida.

Paar päeva sai sõitu lõunasse edasi lükatud, aga kuna minu veendumuse kohaselt selline kammajaa pikalt kesta ei saa, siis lõpuks sai end ikkagi maale sätitud. Paranemise asemel lisandus seal aga veel köha ja päev hiljem ka nohu. Aeg muudkui läks ja mingist trennitegemisest polnud endiselt juttugi.

Seda siis uue nädala alguseni, kui mul lõpuks lihtsalt üle viskas sellest poolkudemisest ja otsustasin, et saagu mis saab- lähen väntan paar tundi ning eks siis keha ise otsustab kas saab terveks või läheb täiesti katki ja jään korralikult haigeks.

Tuleb tõdeda, et jalad küll alguses väheke tõrkusid, aga mida aeg edasi seda paremaks olemine sadulas läks. Teisipäeva veel puhkasin igaks petteks, aga kui kolmapäeval oli tunne endiselt ok, julgesin juba 3 järjestikust trennipäeva teha.

Laupäeval väike puhkus vahele ja pühapäevane ühistrenn Tour2France seltskonnaga otsa ning sain nädalaga enda kohta igati korraliku 500 kilomeetrit kokku. Pole küll päris lõunamaalaager, aga vähemalt poole suve peale peaks selle põhjaga nüüd küll välja kündma.

Lõpetuseks ka väike stiilinäide pühapäevasest ühistrennist, millest mulle endale jääb kõige eredamalt meelde kaadritagune seik, mil suutsin ühes augus sõita puruks mõlemad kummid.. Rattal siis!

Veelkord eelmist aastat meenutades..

Internetiavarustes surfides sattusin vaatama eelmise aasta Triatloni karikasarja tulemusi ja endalegi üllatuseks avastasin, et olen sealsete osalejate nimekirjas. Ja mitte ainult nimekirjas- Paides tehtud triatlonil olin oma vanusegrupis lausa punktikohale jõudnud.

Mitte et 20 koht midagi erilist oleks, aga arvestades seda kuidas meie murdmaasuusatajad on MK sarja juba mitu aastat ilma ühegi punktita pidanud nühkima, siis vast võib minusugune harrastaja ikkagi pisut rõõmustada, et Eesti tasemel silm peas;)

Nooh, ja et süües kasvab isu, siis tuligi mul nüüd ketserlik mõte astuda sammuke edasi ja paari üksiku etapi asemel teha eeloleval suvel kaasa terve triatloni karikasarja. Kuna linnajooksudel olen juba kirjas, siis teeb see suve väga tihedaks, aga ehk on kõigil mõnus, kui erinevates Eesti paikades toimuvate võistlused annavad piisava põhjuse spade ja motellide külastamiseks kogu perega ;)