Valkamas

Ja oligi käes aeg teha algust triatloni karikasarjaga. Ühest küljest tervitas Valga meid küll 33 soojakraadiga, aga teisalt ka külma duššiga, sest tehisjärve poolekraadise ülekuumenemise tõttu keelati kalipsod.

Mis seal siis ikka- korralik ligunemine vees ja ujumine algas. Vesi oli tõesti kohati nii soe, et keha hakkas kuumama, aga paar korda sattusin ka alumistest kihtidest üleskeerutatud külmadele laikudele, mis tekitas taas Krootuselt kogetud hingamisprobleemi. Aga kuna teadsin, millega tegu, siis jäin rahulikuks ja kokkuvõttes see mingit erilist mõju ei avaldanud.

Rattaga aga läksin alt.. Arvasin, et see on rahulik algus, kui pulssi üle 155 ei lase, aga pärast 10 km-i selgus, et võin seal pedaalides ükskõik kuidas väänelda, aga isegi 150 ma enam kätte ei saa. Lõpuks tuli keskmine 148 lööki ja olin jummala läbi ning ega jooksus kergemaks ei läinud.

Kui rattas tuul veel jahutas, siis jooksus lõi kuumus ikka täiega kannaga pähe. Õnneks avastasin kusagil viiendal kilomeetril, et voolikute veejoast läbijooksmine avaldab tuntavat jahutavat mõju ning nii oli finishi eel tunne veel piisavalt hea, et otsustasin ka väikese lõpuspurdi teha. Alles pärast lõpetamist hakkasin mõtlema kas üldse on eetiline niimoodi finishivaibal kellestki mööduda, aga kuna hea kaasvõistleja tuli surus pärast veel kätki, siis vast ta pikka viha ei pea ;)

Soojendustriatlon Krootusel

Olin küll alles reedel teinud 90-kildise rattatiiru, aga kui maal olles korraldatakse maja kõrval tasuta triatlonivõistlus, siis ei saanud kiusatusele vastu panna ja otsustasin osaleda.

Ujumist oli vaid 300 meetrit ja kuna talvel olin enda kohta kogunud meeletu kilometraazi, siis mõtlesin selle kohe ikka täishooga läbi panna. Juhtus aga nii, et jõudes napi 50 meetri kaugusel asunud esimese poi juurde oli hing kinni ja panemise asemel tuli vaadata, et ära ei upuks.

Aru ma ei saanud, mis toimub, aga meeletult õhku ahmides suutsin kuidagi selle ujumistrassi siiski läbida ja rattale hüpates tundus, et kokkuvõttes oli see ikkagi hea otsus, et kalipso äravõtmisele seekord aega kulutada ei tulnud.

Kuna tuulessõit oli lubatud, siis pressisin pea lenksu all eesliikunud grupile järele lootuses veidi priiküüti saada, aga sabale astudes selgus, et isegi minusuguse nõrga ratturi jaoks oli see tempo liigrahulik ning arvestada tasub seekord siiski vaid ise-endaga.

Ja nii ma siis selle 8-kildise rattaringi omas tempos läbisingi. Päike oli välja tulnud ja kuna möödumised andsid mõnusa tunde, siis olin vahetusalasse naastes heas tujus ning tuhisesin jooksurajale. Eeldatust küll palju vaevalisemalt, aga kuidagi said ka need 2000 jooksumeetrit tehtud ja hooaja esimene triatlonilinnuke oligi kirjas.

Ja mis peamine- olen jälle kogemuse võrra rikkam. Sain nimelt järgmisel päeval samas järves hommikusuplust tehes aimu, mis minuga ujumisetapil oli juhtunud. Selgus, et ka täiesti rahulikes tingimustes on mul jahedas vees mõnda aega ebamugav hingata.

Õnneks see häda möödub, kui keha saab natuke aega ümbritseva keskkonna temperatuurimuutusega harjuda, nii eks ma siis nüüd edaspidi tean, et minu jaoks on väga oluline enne starti ka vees korralik "soojendus" teha;)

Esimene poolmaraton

Pärast Raplat ühe intensiivsema rattatrenni olin teinud, aga üldiselt oli tegu puhkenädalaga ja nii polnudki väga imestada, et reedesel lahtijooksul tundusid jalad päris heas korras olevat. Ma küll maratoni ja poolpika triatloni sees olen ka varem 21-kilidseid otsi teinud, aga kuna nüüd linnajooksude raames tekkis Narvas esmakordselt võimalus seda distantsi ka puhanuna läbida, siis isiklik rekord tundus vaid vormistamise küsimusena.

Hotellitoa aknale koputav vihm küll üritas hommikul mu entusiasmi jahutada, aga ma ei lasknud end eksitada ja juba ma otsisingi registreerimistelki ümbritseva lombi kõige kitsamat kohta, et stardimaterjalideni pääseda. Pingsalt maha vahtides ei pannud ma muidugi tähele, et lühimat hüpet nõudva paiga kohal rippus mingi silt ja nii ma talle oma laubaga tugevuskontrolli tegingi. Pidas teine vastu ja nii otsustasid minu taga samuti hüppevalmis olnud inimesed mõnd muud sisenemiskohta proovida.

Kallava vihma eest autosse riideid vahetama pugedes olin päris hädas, sest ei teadnud, mida selga panna. Mitte et ma vajanuksin toon tooniga sobivat outfiti, aga kuigi olen läbi seitsme suve osalenud ca 100 rahvaspordiüritusel, siis vihma on stardis sadanud vaid 2-3 korral, nii et mul puudus teadmine, kui palju katet mu keha sellise märja ja külmaga vajab.

Nii palju ma eelmise aasta rattalaagrist mäletasin, et jahedas mu lihased ei tööta ja seepärast otsustasin panna pigem rohkem, kui vähem. Aga avastades, et soojale pesule lisaks selga aetud kilesesse suusadressikasse pole mõistlik haaknõelaga auke torgata, siis numbri kinnitamsie eesmärgil sinna otsa tõmmatud T-Särk tundus siiski imelik.. Aga polnud parata- kell oli palju ja tuli minna sooja tegema.

Viimasel hetkel stardikoridori jõudes sain muidugi aru, et see dressikas on liiast, aga kuna kaasa juhtus lastega stardi hetkel tiba kaugemal olema, siis nii ma oma kolme kihiga teele läksingi. Ütleme nii, et täitsa-meeste valitud lühikesed oleks minu jaoks teistpidi äärmus olnud, aga selle suusajope luku pidin küll juba pärast esimest paari kilomeetrit lahti tegema.

Muus osas oli jooks nagu jooks ikka. Esimesed kilomeetrid võtsin rahulikult ja kuna pulss püsis alla 155 löögi, siis kujutasin ette, et sellise tempoga jaksaks ka maratoni läbida (optimist!). Plaan oli distantsi teisel poolel juurde panna, aga asudes 10km-l vastutuulelõigul üksi 50 meetri kaugusel olevat punti jälitama, panin vist veits üle.

Umbes 3km-ga jõudsin neile küll saba peale ja panin osadest möödagi, aga see oli ka kõik ning viimane raja kolmandik oli minu jaoks lihsalt üks tuim kannatamine. Lisaks olin autos riietudes teinud algajaliku vea ja jätnud vasakule jalavarjule topeltsõlme tegemata, nii et viimased 6 kilti tuli mul joosta lahtise tossu paelaga. Ma ei usu, et see edenemist mõjutas, aga eks ta emotsionaalselt ikkagi veidi emamugav oli- samas ma ei kujutanud ka ette kuidas ma oma veest tilkuvate näppudega ja üleüldiselt kangeks jäänud kehaga oleks hakanud sõlme tegemiseks küürutama, nii et valikut nagu eriti polnud.

Eks omajagu aitas ka üritusele külgepandud silt Eest Meistrivõistlused Poolmaratonis, aga hoolimata kehvast ilmast läbisid selle 21 100 meetrise distantsi rohkem, kui 900 jooksusõpra. Tippspordi mõttes pole eestlastel jooksualadel küll suurt millegagi uhkeldada, aga kui meie tavainimeste tase on selline, et esimese 100 hulka mahtumiseks tuleb näidata keskmist kiirust 4min/km, siis pole meil ka põhjust oma kaasmaalasi laiskuses süüdistada ;)

Raplas rekordamas

Võrreldes Tartuga oli seekordne lastejooks kordades pikem ja selle 400 meetriga jõudis Karida end mitu korda kinni tõmmata ja taastuda. See oli hea, sest rampväsinuna finisheerides ei jaksanud ta kurtagi, et auhinna kättesaamiseks pidi mitu aega järjekorras seisma, aga kuna meenepakk oli vägagi korralik, siis kompenseeris see igal juhul tema kannatused kuhjaga;)

Enda jooks läks aga tõusude ja mõõnadega. Alguses oli jalg eriti kerge ja väga mõnus oli vudida. Õigepea aga muutus jooks parema stardikoha nimel vahele jäetud tualetikülastuse tõttu ebamugavaks ja 3-5 kilomeeter üks kangutamine oli paras piin ning tempo langes.

Pooleldi õnnistusena tuli selle peale tagant punt, kelle tuules sain seitsmenda kilomeetrini vähe kergemalt läbi, aga kui neil seal tõmbamiseks läks, polnud mul enam midagi juurde panna ja nii olin sunnitud neil laskma minna.

Kuigi viimastel kilomeetritel kaotasin veel mõned kohad ja lõpuks sain ka sahmaka paduvihma, siis kokkuvõttes jääb päevast ikkagi meeldiv mälestus. Kahju ainult, et väljajoostud tulemus sportinfosse ei jõudnud ja nii pole ma ikka veel ametlikult alla 40-minuti klubisse saanud ;)