Nii ei pööranudki ma erilist tähelepanu sellele, kust stardin või kui suured numbrid must mööda trügivad. Küll aga tuli juba viiendal kildil paar kiiremat sammu teha, sest jäin üksipäini tuulte meelevalda ja tundus mõistlik paarkümmend meetrit eespool liikunud 3h grupi saba kinni püüda.
Plaan oli otsida vaid ajutist tuulevarju, aga kuna tempomeister Margus hoidis rahva tuju üleval ja juhendas asjalikult kuidas joogipunktides organiseeruda või kuhu vetruval sillal hoida, siis läksid kilomeetrid lennates ning järsku avastasin, et pool distantsist ongi juba läbitud.
Eelmisel aastal panin umbes selles kohas pundist minema, aga sel korral polnud mul kuhugi kiiret ja hoidsin madalat profiili ning nuputasin, millal raskeks läheb. Ümbritsevat rahvast jäi aga ühe vähemaks ja kusagil 30 kilomeetri kandis oli meid alles vaid 5-6. Kuna erilist varju neist enam ei olnud ja tunne oli hea, siis 5 kilti enne lõppu otsustasin nad ikkagi hüljata.
Pulss kargas küll üles, aga kiirus tõusis vaid kümmekond sekundit kilomeetri kohta. Samas sain aga rõõmustada selle üle, et keha kannatas pingutada- mingeid krampe ei olnud ja samm püsis eelmise aastaga võrreldes päris särtsakas lõpuni välja.
Arvestades tervislikku seisundit ja neid 100 kilomeetrit, mis maratonieelsetel nädalatel jooksmata jäid, siis olin väga üllatunud, kui lõpuks kaotasin oma eelmise aasta rekordile vaid 30 sekundit. Ei teagi kas jooksin seekord strateegiliselt kavalamalt või siis oli plaanitust rahulikumalt läbitud Ironman mõjunud tõhusa arendava treeninguna.
Igal juhul oli enesetunne kardinaalselt erinev sellest, mida kogesin Võidupüha maratonil. Oodates kälimehi nautisin masaazi ja tabasin end mõttelt, et see oli vist esimene kord, kus maratoniaeg tuli oluliselt kiirem, kui enne starti prognoosisin. Peaks vist koguma hakkama neid alla 3h maratone- kaks juba koos ;)
Lõpuks ikka punases
