Kirja olin end Tallinna Ironmanile pannud juba novembris, aga kui olnuks võimalus, oleksin oma osaluse hea meelega paar nädalat enne ürituse toimumist maha parseldanud ja lükanud selle kõik kuhugi tulevikku. Oli mul ju juuni läinud terviseprobleemide nahka ja sellise poolpidusena EV100 maratoni ning TipustTopini läbisega endale veidi liiga teinud, nii et kulus nädalaid enne, kui sellest kõigest välja tulin.
Taasliikuma sain alles juuli keskel ja üritasin siis päästa, mis päästa annab. Jää, millel käia oli väga õhuke. Ühest küljest oli vaja teha Ironmani jaoks hädavajalikke pikki trenne, teisalt ei tohtinud end väga kurnata, sest ilmselgelt oli baasvastupidavus kahjustatud ja väga lihtne olnuks endale liiga teha ning uuesti haigestuda.
Viimase paarinädalase treeningtsükliga sai läbitud 700 kilomeetrit rattal ja joostud 175 kilomeetrit. Võistlusnädala algusesse plaanitud ujumistrenn jäi küll vahale, aga üle üle 4 kuu kahel korral vette ma ikkagi jõudsin.
Ja nii see võistluspäev kõigist minu hirmudest ja ootustest hoolimata kätte jõudiski. Eelnevad päevad olid kulunud suuresti mööda poode sobilike toidulisandite otsimisele ja varustuse korrastamisele. Kõik see oli kulutanud kõvasti närvirakke ja nii oli laupäeval üsna raske end nelja ajal öösel üles ajada.
Aga kui enne mitte, siis Lennusadama külm merevevesi äratas ikkagi üles ja karmilt. Mina ei tea, kus tõde on- korraldajad mõõtsid veetemperatuuriks 15 kraadi, üks pro klassi võistleja arvas aga oma kogemuse pealt, et tunnetuslikult see üle 11-12 kraadi küll ei ole. Mina oskan öelda vaid nii palju, et isegi kalipsoga sisseminnes läks keha šokki ja hingata polnud võimalik. Paar minutit vees ja arvasin, et tuleb paati ära ronida ning sinna mu Ironman jääb..
Kohe ma siiski veel alla ei vandunud ja end rahulikuks sundides hulpisin tasapisi edasi ning keha mingil määral isegi leppis selle olukorraga. Küll aga ei tundud ma pärast pooletunnist veesolekut enam oma väikesi sõrmi. Umbes tunni pealt kadus võime liigutada randmeid ja ilma tõukefaasita muutus edasiliikumine veelgi vaevalisemaks. Vees ei saanud tegelikult arugi, aga kuivale maale jõudes värisesin täiega. Hiljem selgus, et sarnased probleemid vaevasid isegi neid, kes kandsid jalasoojendajaid ja veetsid vees aega minust vähem. Mõni kogenum vangutas vaid pead, kui kuulis, et olin vette läinud ühekordse mütsiga ja hulpinud nii ses külmas vees poolteist tundi.
Kui tavaliselt on mul veest väljudes tunne, et nüüd on triatlon vaid vormistamise küsimus, siis mõeldes eesseisvatele distantsidele, mul seekord küll mingit enesekindlust läbimise osas polnud. Aga tegelikult läks kõik libedalt. Päris spordimehed mu koguaja peale muidugi naeravad, aga mul endal on hea meel, et pärast 180-kilomeetrist rattasõitu suutsin profiili mõttes vägagi raskel rajal ja palavates oludes joosta maratoni 3:30-ga sinna otsa. Eks iga maratoniläbija teab, kui kerge või raske on sellist aega saavutada, aga mina suutsin selle piiri alistada alles viiendal katsel. Ja kui toona olid liigesed ja lihased nii sodid, et järgmisel päeval tuli trepist laskuda selg ees, siis nüüd tundus see tempo kerge sörgina ning järgmisel päeval sisuliselt mingeid kaebusi ei olnud. Vajadusel võinuks ühe maratoni veel otsagi joosta, seega olen regulaarselt liigutades oma keha ikka tuntavalt tugevamaks ja vastupidavamaks suutnud timmida;)
Ei saa öelda, et Ironmani läbimine oli lihtne, aga päris tühjaks ma ennast kindlasti ei tõmmanud. Ujudes oli mu keskmine pulss 114, ratta seljas 129 ja joostes 133. Kokku veetsin rajal 10h ja 48min. Ära sõin ma selle ajaga 10 Nutrendi geeli, 2 marmelaadi ja 3 PowerBari Energizer batooni ning jõin ca 6 liitrit vedelikku.
Ühel hetkel värised külmast, teisel tunned end lõõskava päikese käes nagu praepannil. Kesest sähvivaid välgunooli oled mures oma elu pärast, padukas peksab naha punaseks, aga selle kõik kompenseerib saavutusrõõm, kui saad lõpuks higi ja vaevaga väljateenitult astuda Ironmani ihaldatud punasele vaibale. Sõnades on võimatu kirjeldada, mida kõike sel teekonnal tundsin, aga emotsioonide spekter oli kahtlemata väga lai. Kui oma kasinale ujumisettevalmistusele mõeldes olin enne starti päris vaimustuses mõttest, et äkki ujumist täismahus ei toimu, siis tagantjärgi on mul hea meel, et mu soov seekord ei täitunud, sest selline karmides tingimustes hakkamasaamine tegi esimese Ironmani kindlasti veelgi meeldejäävamaks ;)
Siht on silme ees
