Sirvisin ükspäev ajakirja Jooksja ja kui kogenud sportlaste nõuannetele kuidas hoida rahulikke ning intensiivseid treeninguid tasakaalus, sain kaasa noogutada, siis kogu mu maailmapilt löödi uppi, kui jõudsin Pulleritsu mõttenurgani.
Sain nimelt teada, et ei ole mõtet maratonidel seasörkimas käia, sest õige mees kannatab ja kui Sa 800 meetrit kahe minutiga ei jookse, siis pole Sa mitte keegi. Ei ole küll kunagi proovinud, aga arvan, et minus vist tõesti ei ole sellist kiirust, et kaks staadioniringi ettepandud ajaühikus läbitud saaks.. Mis ma nüüd siis tegema pean, lõpetama igasuguse liigutamise, sest tulemusi ju ei ole?
Vaadates selles valguses lõppenud aastale tagasi hakkas mulle tunduma, et olen omadega täitsa sohu läinud.. Selle asemel, et pingutada ja kannatada, olen mina rõhunud hoopis pikkadele rahulikele treeningutele ja äkisilisemaid liigutusi teinud vaid võistluste sees, nii et raisatud aasta?
Jah, tulemus-sportlase jaoks kindlasti.. Mina aga oma naiivsuses olen ikkagi rahul, sest intensiivsuse vähendamisel on olnud üks omapärane kõrvalmõju- nimelt on mu tervis olnud parem ja ka kõige intensiivsematel nakkusperioodidel, kus pooled ümberkadused olid tõbised, püsisin mina tervena.
Nii et neile, kelle esmane eesmärk pole tulemuste tegemine, julgen mina oma kogemusenatukese pealt ka seasörgi laskmist soovitada ;)
