Xdreami hooaeg kulges alguses peale üle kivide ja kändude- esimesel etapil põrkas Sven korraldajaga kokku ja see ei lasknud meil kellelgi mõtetega 100% võistluse juures olla. Teisel etapil eksisime aga kohe alguses ära ja punkti täiesti valest kohast otside kaotasime terve tunni ning mingit head emotsiooni ei sündinud ka sealt.
Kolmas etapp jäi võistkonnal haiguste tõttu vahele, aga ma ise siiski osalesin asendusliikmena ühe tuttava tuttava meeskonnas. Tunne oli seekord palju ärevam, sest stardis räägiti kõrgetest sihtidest ja minu tavapärane seasilm visati kohe nurka ning anti selline korralik prozektor, mis pidi öisel etapil metsa-aluse ikka valgeks tõmbama.
Pealambi rakseid akusid seljakotti toppides jõudsin veel mõelda, et ei tea kas sellise kandamiga üldse jaksan nende tempos püsida, aga kui pauk käis, siis polnudki kõige hullem- esimesed kaks kilomeetrit oli tegemist, et tuuleski püsida, aga hiljem vedasin juba ise ja mida võistluse lõpu poole, seda tugevamana end tundsin.
Üldiselt algas kõik hästi- kaardilugemise eest pidi vastutama euroopas võistlemas käinud navigaator ja meeskonnalaaslaste mõningase abiga läks esimeste punktide leidmine ladusalt. Vahepeal leidsime end juba esi kahekümnest, aga kanuus tabas meid tagasilöök- mitte keegi meist ei märganud, et kanuu ei tulegi seekord viia tagasi starti, vaid hoopis teisele poole Väikest Väina. Märkasime seda muidugi siis, kui olime sealt just tulnud ning uuesti kanuud madalas vees tagasi kangutades jõudis vahepeal lausa valgeks minna.
Eks sellised apsakad tekitavad igasuguseid emotsioone ja kui tüürimees ähvardas kaardilugejale mõlaga äiata jäi minul vaid oodata, et kustpoolt see tutakas nüüd siis tuleb. Õnneks jutust siiski kaugemale ei jõutud ja jooksurajal olid kõik jälle sõbrad edasi.
Pilliroos ragistatud, kuul tõugatud, torni ronitud ja köistakistus alistatud jõudsimegi finishisse. Meeldiva ülaltusena saime teada, et kanuupunktide leidmisega oli teistelgi probleeme ja suure hulga trahvide tõttu tõusime lõppkokkuvõttes 35ndaks. Minu jaoks tähendas see elu parima koha kordamist ning jäi vaid oletada, kuhu see hooletusest kaotatud tund-poolteist meid tõstnud oleks;)
Aga selle positiivse emotsiooniga minu xdreami hooaeg ka lõppes, sest vanad võistkonnakaaslased ei olnud huvitatud viimasele etapile minemisest, nii et ühele peatükile sai sellega siis joon alla. Iial ei tea- ehk kunagi proovib ka xdreami uuesti, aga vähemalt järgmisel aastal on plaan siis rohkem treeningutele keskenduda ja võib-olla ka mingisuses vormis triatlonit proovida.
