Kuna traditsiooniline suusalaager Kubijal jäi lumenappusel ära, käis korra peast läbi mõte võtta murdmaavarustus Alpidesse kaasa, et saaks mäesuusale vahepalaks end paaril õhtupoolikul ka natuke aktiivsemalt liigutada. Esmalt oli aga vaja elada üle ettevõtte talvepäevad.
Sportlik nädalalõpp Kiviõlis tundus ise-enesest hea mõttena. Saabumine sihtkohta toimus reedel piisavalt vara, et aktiivsemad jõudsid juba samal õhtul kohaliku tuhahunniku libisemisomadusi kontrollida ja kuigi 20m/s puhuv küljetuul üritas kõigest väest põnevust luua, tundus pärast paari liugu mõistlik järgmisel päeval suuskadele siiski puhkust anda ja lumelauaga tutvust teha.
Aga öös on asju ja pärast hommikuni veninud soovikontserti selgus, et mäe asemel tuleb mul kuidagi hoopis Tln-sse tagasi saada, sest ootamatult seiskunud küttesüsteem ähvardas peret 15 külmakraadiga. Sain bossilt auto ja kui lugematu hulga e-mailide saatmine laupäeval suletud küttefirmadesse tulemust ei andnud, pidin pelletid kuidagi omal käel põlema saama. Välgumihkel ja kopsumaht aitasid seekord hädast välja, aga seadmemüüja sellist lähenemist arvatavasti heaks ei kiidaks.
Päev päästetud vurasin Ida-Virumaale tagasi. Õhtuks oli planeeritud ühine baarikülastus, aga kuna minu magamata keha sellest ei vaimustunud, siis läksin hoopis sörkima. Päris õudne kogemus- hämarusse mattunud Kiviõli oli täiesti inimtühi ja lisaks hõljuvatele lumehelvestele võis liikumas märgata ainult turvafirma patrullautosid vanglaterritooriumi vahetus läheduses.
Tühi maja soodustas aga varajast voodisseminekut ja nii juhtuski, et kui hommikul hakkas ülejäänud rahvas kojusõiduks bussi peale sättima, tundsin mina end sedavõrd teotahtelisena, et otsustasin vahele jäänud lumelauakatsetused järele vastata. Kolme-tunnine mäepilet sai aga kiirelt läbi, sest juba pärast esimest liftisõitu alla ukerdades õnnestus mäe laugel osal sedavõrd õnnetult istuli vajuda, et kaitseks ettepandud käsi andis randmest järele.
Kuidagi tuli siis ainult vasakule käele lootes saada ära laud, saapad, avada uksi ja tagastada varustus. Pärast seda kõike oli aga pilt juba sedavõrd tasku serval, et kilomeetri kaugusele traumapunkti veeremiseks tuli auto paar korda lausa kinni peatada. Mõningane nuuskpiirituse ja valuvaigistitega turgutamine tegi olemise siiski veidi paremaks ja suutsin keelduda kiirabi pakutud ühe otsa piletist Rakvere röntgeniaparaadi juurde ning sõitsin ise.
Mõni tund ootamist ja saabus ka erinevaid ladinakeelseid sõnu sisaldav diagnoos- doktoritädi tõlkis need põrutuseks, nikastuseks ja nihestuseks. Kuna midagi katki ei olnud, siis reisikindlustust kasutama ei hakanud ja nädala pärast sai sõit Austriasse ikkagi ette võetud. Ilmaga seekord ei vedanud ja udus ning paksus lumelopas õnnestus ilma keppide abistava toeta mõnel korral ka kukkuda, aga luud püsisid terved ja nii ma siin vaikselt paranen. Korvpallile veel ei mõtle, aga joosta juba täitsa saab.
