Nimelt veetsin ootamatute töökohustuste tõttu erakordselt pikki päevi ja öid kontoritoolis ning nädala jooksul kinnistest ruumidest praktiliselt välja ei pääsenudki. Ühel hetkel ei saanud ma töömõtetest enam üldse lahti ja need muudkui keerlesid mu peas. Selle tulemusel tekkis peavalu, ma ei suutnud enam uinuda ja kõik see päädis migreenihooga.
Igaüks saab aru, et nii ei ole mõtet rapsida ja kuna suurem tulekahju oli möödas, siis üritasin vähe rahulikumalt võtta- mõtete hajutamiseks koristasin elamist, õhtuti läksin juba üheksast magama, proovisin mediteerida jne. Aga miski ei midagi- peavalu ei kadunud. Arst soovitas uus töö otsida või antidepressante proovida.
Ei aitäh! Ja siis mul meenus, et 10 aastat tagasi, kui mul erilist füüsilist aktiivsust ei olnud, valutas mul ju kogu aeg pea ja iga paari kuu tagant olin migreeniga pikali. Sain aru, et pikutamisest selleks korraks aitab ja kohe järgmisel päeval väntasin rattaga tööle. Kui hommikul mind veel veidi häiris, et ilm oli jahe ja vihma udutas, siis õhtuks oli peavalu juba sedapalju järele andnud, et sisuliselt terve tee oli mul suu kõrvuni, sest nii hea oli taas liikuda!
Ühesõnaga, et tuju oleks hea, tervis tugevam ja jaksaksin paremini ka igapäevatoimetustega hakkama saada, on vaja end liigutada. Et see lihtne tõde edaspidi paremini meeles püsiks, vaatan aeg-ajalt uuesti seda lühikest eestlaste tehtud videklippi:
