EV100 maraton

Pärast tervisemuredest tingitud treeningpausi ei saa öelda, et ma seda maratoni väga oodanud oleks.. Just neil võtmenädalatel, kuhu olin plaaninud 1.5-2.5 tunnised jooksutrennid valmistamaks liigeseid maratoniks ette, tuli juua kummeliteed ja oodata tervenemist.

Aga isegi siis, kui olin plaanitud jooksumahust läbinud vaid napi viiendiku, ei osanud ma väga muretseda, sest eelmise aasta Tallinna maraton oli tulnud päris kergelt ja vahepeal olin endale tõestanud, et ka järjestikel päevadel on võimalik maraton läbida.

Seega ma ei kahelnud, et jõuan finishisse ja olin uljalt Pärnu poole teele asumas, aga elu kippus järjepanu erinevaid takistusi teele pilduma.. Esiteks teatasid korraldajad, et Pärnust võistlejaid stardipaika transportiv buss on täis ja pean ise vaatama kuidas Torisse kohale saan. Õnneks oli sõber Coger valmis abikäe ulatama, aga selle vastuvõtmiseks pidin Pärnusse jõudma.

Aga ka sellega oli omajagu pusmist.. Nimelt olin ostnud pileti 11:27 rongile, aga tööl vajasid mõned kiired asjad lahendamist ja täistunnil olin alles kontoris. Ilgelt raske kott käe otsas jõudsin sörkides küll peagi trammipeatusesse, aga mida polnud, oli lubatud transpordivahend..

Hilines va sindrinahk. Ja kui lõpuks saabus, saime liikuda vaid mõned sajad meetrid, kui Viru ringil sohver oma kockpitist väljus ning teatas, et eessõitev tramm andis just otsad, peame veidi ootama.. Kuna veerand tundi enne rongi väljumist ma väga pikka kohvipausi omale lubada ei saanud, panin kohe läbi Vanalinna Balti jaama poole ajama.

Küll oleks tahtnud selle tinatükina tundunud spordikoti kus see ja teine visata, et kergem spurtida oleks, aga no ei saanud- maratoniasjad alustades tossudest olid ju kõik seal sees ning riiete vahetuse peale päris kindlasti enam aega ei olnud.

Kuidagi saime kotiga kompromissile ja paar minutit enne rongi väljumist võisin kergelt leemendavalt oma kohal istet võtta. Coger oli Pärnus kenasti vastas ja kõik nagu juba sujus, aga mida lähemale Torile jõudsime, seda vähem kütust auto võttis.. Taganttuul nimelt tugevnes iga minutiga ja Tori tervitas meid vihmasabinaga.

Korraldajad kasutasid ohtralt kive, et asjad oma kohtadel püsiks ja kambakesi kinni hoides oli võimalik ka number haaknõeltega särgile kinnitada ning juba oligi kahuripaugu toel stardipauk kõlanud.

Teadsin, et ettevalmistus on olnud kasin ja suure osa distantsist on tuul vastu ning kuigi hoidsin ennast nagu tagasi, siis esimese kilomeetri jooksin alla 4 minuti- jalg oli lihtsalt nii kerge :O Mõistus ütles, et selline pidu ei saa pikalt kesta ja edasi püüdsin ökonoomitada ja hoida teiste varju.

Mõne kildi tiksusingi seal kellegi tuules, aga kui viisakusest vahepeal ka ise ette läksin, siis kadusid möödudasoovijad kõik kuhugi ära ja nii avastasin end 10. kilomeetri sildi juures ikka veel seda kohutavat tuult murdmas.

Mingis joogipunktis toimus siiski väike vangerdus ja edasi sain päris pikalt ühe kohaliku jooksuhundi tuules istuda. Pealtvaatajad tundusid mõistvat minu taktikalise käigu briljantsust ja tervitasid seda tulise aplausiga, aga kui selja taha vaadates märkasin seal Jüri Jaansonit, oli kohe selge, et tegelikult ergutatakse meie olümpiasangarit ja liitusin nende kiiduavaldustega. Vähemalt mõtteis ;)

Edasi jooksimegi päris pikalt kolmekesi. Poolel maal ajasime tiba juttugi ja imestasime, et aeg nii hea on- poolmaratoni olime läbinud vaid 1h ja 31 minutiga. Mul isiklikult oli tunne hea ja alanud metsavahel jäid teised maha.

See pidu ei kestnud aga kaua, sest juurikatega kaunistatud liivasel maastikul hakkas mu parema põlve väliskülg valutama. Võisin ju püüda valust üle olla, aga mingil määral positsioneeris keha end ikkagi ümber ja see tekitas koormuse muudesse kohtadesse ning peagi hakkasid ka vasaku jala liigesed järgemööda üles ütlema.

Ikka väga-väga ammu pole ma mõelnud katkestamisele, aga nüüd oli see tõsiselt päevakorras.. Sellega, et maratonis hakkab valus, tuleb arvestada. Tavaliselt juhtub see aga umbes 7 kilomeetrit enne lõppu ja hambad ristis on võimalik see ära kannatada. Seekord aga oli mul minna veel pea 20 kilomeetrit ja kuklas tiksus teadmine, et nädala pärast seisab ees Tipust Topini ning ei tundunud kuigi tark ennast nii ära lõhkuda, et ma seal osaleda ei saa..

Aga nagu ikka, siis kohe ma veel alla ei andnud.. Algatuseks võtsin hoo tiba maha. Kui metsa-alune lõppes ja sain taas siledale asfaldile, siis liigesvalu natuke taandus. Peatusin kõigis teeninduspunktides- erinevalt tavalisest sõin ja jõin seal mõnuga.

Natuke see aitas ja eriti hästi mõjusid soolapähklid, aga mida punkt edasi, seda raskem oli uuesti liikuma saada. Samm oli tönts ja kiirus aina kukkus. Mitte drastiliselt, aga iga järgnev kilomeeter oli paar sekundit aeglasem, kui eelmine. Ja  iga järgnev samm oli veidi valusam ning ebamugavam, kui eelmine. Ja finish ei tulnud ega tulnud lähemale.

10 kilti minna ja lõpp tundus lootusetult kaugel. Peas trummeldas vaid üks mõte- mida paganat ma sinna Ironmanile ronin, kui isegi puhanud jalgadega on maraton nagu õudusunenägu? Aega selle kordades raskema katsumuseni on ju vaid poolteist kuud..

5 kilti minna ja poolmaratonil osalejad panid must nagu ühel jalal seisvast kurest paremalt ning vasakult mööda. Mõtlesin, et ma ei jõua vist kunagi kohale. 2 kilomeetrit minna ja sammude vahelt ma enam asfalti ei näinud- nii lähestikku olid tossu nina ja kand üksteisele. Nüüd möödusid must juba ka teised maratoonarid.. Valus!

Ainult kilomeeter veel, aga õnnetuseks oli tegu maailma pikima kilomeetriga.. Olin juba finishisirgel, aga see lõpujoon ei tulnud ega tulnud lähemale.. Ja siis.. 200 meetrit oli jäänud ja kuigi olin varem otsustanud, et seekord mingit spurti ei tee ja lõpetan maratoni mõnusalt rahulikult tiksudes, löön lastele patsu jne, siis tegelikult tajudes, et see nii emotsionaalne teekond on lõpuks päriselt lõppemas, ei suutnud ma ikkagi panna vastu kiusatusele proovida kas ka sellises seisus suudaksin veel pingutada..

Suutsin.. See ei olnud küll teab mis tark tegu, aga sain kinnituse, et lihastega oli kõik hästi ja neis oli veel jaksu küll.. Lihtsalt liigesed ei olnud maratoniks valmis ja nõrkesid ära.. Põhjus on teada- enne maratoni on vaja teha pikki jookse, ilma ei saa..

Tegelikult muidugi saab.. Tuleb aeglasemalt alustada. Ei ole mõtet kujutada ette, et kui kunagi jooksin nii või naamoodi, siis diivanilt tõustel olen sama, kes toona. Ei ole! Kui viimaste kuude töö on tegemata, siis oled põdur ja sellega tuleb arvestada ning alustada rahulikumalt, kui vanadel headel aegadel. Võid kindel olla, et ükskõik, kui rahulik see algus ka poleks, siis kasina vormi pealt on maratoni viimases veerandis ka seda nö "aeglast" tempot ikkagi pea võimatu hoida..

Ühest küljest ma ei pea seda õigeks, et olematu vormi pealt end niimoodi lõhkuda, aga teisalt need emotsioonid, mis tekivad, kui satud raskesse olukorras ja ronid sealt välja.. Seda on väga keeruline sõnadesse panna- seda peab ise kogema.

Ma muidugi ei mäleta enam väga eredalt oma esimesi maratone, aga värske emotsiooni pealt ülteks, et see viimane oli üks raskemaid.. Aga samas ka üks magusamaid. See oli mu 13. maraton ja koht ka 13. Mida ilusamat saaks veel endale EV100 tähistamiseks kinkida? ;)

Krõks

Tervise säästmiseks polnud ma kaks kuud ujunud ja alkoholitarbimist pole ette tulnud pikemaltki, aga ikka õnnestus keset sooja suveilma hankida kõrvavalu, mille tekkimise varem just nende eelpool loetletud tegevuste kaela olin ajanud.

Eks siin märke oli.. Unetunde oli niigi nädalate kaupa krooniliselt nappinud, aga kui sellele lisanduvad väga pingelised hingetõmbepausita vaimset pingutust nõudvad 50-60h töönadalad, rikub see unekvaliteeti veelgi ja isegi, kui oleks aega tukkuda, kargavad silmaluugid eesseisvatele kohustustele mõeldes juba 4-5 ajal hommikul lahti ning sulgeda neid enam ei õnnestugi.

Ja kui sellises konditsioonis lõhkuda veel 10h nädalas trenni teha, siis polegi palju vaja, et keha murduks. Kahtlustan, et seekord sai i-le täpp pandud nädalavahetusel, kui järjestikuste treeningpäevade lõpetuseks valvsus kadus ja hellitatuna soojadest ilmadest jätsin puhvi kiivri alla panema ning tundide kaupa tundsin kuidas tuul kõrvus vilistas.

Koheselt ei juhtunud midagi, aga järgnevatel päevadel mõned intensiivsed trennid otsa ja neljapäevaks kammis juba täitsa ära. Kõrva ja kurguvalu ei läinud küll nii hulluks, kui eelmisel aastal, aga kaasnev jõuetus oli totaalne ja 10 päeva polnud mõtet trennitegemisele mõeldagi.

Tõbisusest tingituna jäi vahele kaks rattamaratoni. Neist esimesel, 90-kildisel katsumusel raskel Jõelähtme rajal, oli mu treeningplaanides oluline koht pidades silmas Ironmani ettevalmistust, aga kunagi ei tea, mis milleks hea on.

Sain aseainena siis paaripäevase spapuhkuse Rakeveres ja selline töömõteteta nädalavahetus mõjus nii kehale kui ka vaimule hästi. Tuju on hea ja uuesti liigutama hakates on näha, et füüsiline võimekus väga palju polegi kukkunud- 120 pulsiga sörkides on kiirus endiselt 5 minuti kanti kilomeetri kohta.

Küll aga jäi nüüd plaanitud pikad jooksupäevad tegemata ja juba mõne päeva pärast ettevõetav EV100 maratoni läbimine saab tõenäoliselt olema päris tõsine katsumus.