Ühel ilusal augustikuu päeval vedisin end Kosele, kus tähistati õe kuti vananemist. Pidu iseenesest oli mõnus- palju toredaid inimesi ja värske õhk ning mõõdukas koguses pulli ja tralli.
Õhtu hämardudes kolis rahvas tubasematesse ruumidesse ja käsile võeti seltskonnamängud. Eriti palju nalja pakkus kõigile akrobaatikaharjutus "haara põrandalt karp ilma käsi kasutamata". Ma ei tea kuidas see juhtus, aga kui piimapaki põhjast oli järele jäänud vaid õhuke viil, andsin meelitustele järele ja proovisin siis ka kui keeruline see hammaste kasutamine ikka olla saab..
Noja piisas vaid põgusast spagateerimisest, kui puusaliiges hüppas oma õigest kohast välja ja suure raginaga said kahjustada nii liigese enda sidemed kui ka olukorda lahendama tõtanud reielihased.. Pärast esmase valu möödumist ei tundunud lugu siiski väga hull ja kükkasendis sain mängu edukalt lõpuni teha, aga järgmisel päeval sai magamistoa trepist üles-alla liikumisest ikka väga keeruline missioon.
Kui ehmatuse põhjustanud puusaliiges ise eriti pikalt tunda ei andnud, siis nikastusega kaasnenud vasaku reie tagalihaste venitus osutus oodatust märksa ebameeldivamaks. Igapäeva elu väga ei seganud, aga treenida ei saanud ja nii ma siis läksingi Otepää rattamaratonile 0 kilomeetriga pärast viimast võistlust. Plaan oli küll vajadusel katkestada, aga kuna Kulgureid oli sel korral stardis vaid neli, muutus finisheerimine oluliseks ja nii ma kuidagi kõik selle 63 kilti ikkagi läbi veeresin.. Tasuks hooaja kehvim koht, mis iroonilisel kombel oli täpselt võrdne 2010 aasta parima tulemusega. Vot selline mõju siis kevadlaagril :P
Finishis selgus, et ega ma ei olnud Kulgur, keda saatus sel korral nöökis.. Harlest vaevas Jõulumäe etapist saati mingi müstiline lihashäda, mis kumas punase triibuna ta paremal jalal. Raul aga kukkus rajal kaasvõistlejale otsasõitu vätides sõrme liigesest välja ja kiirabibrigaadi puudumise tõttu toitlustuspunktides pidi ta viimased 40km sõitma fakisõrm uhkelt taevapoole näitamas.. No mul ei ole sõnu- selline siis ongi tervisesport? :O
Aga kui tundus, et enam hullemaks minna ei saa, siis tegelikult sai küll.. Keeruline öelda kas pikale veninud treeningpausist või stressist seoses ohtusattunud maratoniga, aga augustikuu viimasel päeval otsustas ka immuunsus alla anda ja jättis külmetuse sisenemiseks ukse lahti. Ja ega viimane siis mõni Mats ole, et end kaua oodata laseb- tunni ajaga oli ta kohal koos kurguvalu, nohu ja muu mölluga. Eeldasin, et natuke rahvameditsiini ja olen paari päevaga vormis, aga ei old abi ei kuumast teest, jalavannidest ega ingverist ning polnudki vaja oma pead vaevata kas Xdreami-hooaja viimasel etapil asendusliikmena osaleda või mitte- haiguse tõttu see lihtsalt tuli vahele jätta.
Väga hull- terve aasta suutsin haiguseid vältida ja elasin üle kevadise treeninglaagri, korduvad lennureisid, suure suvise nakkuspuhangu Pärnus ja külmetamise öisel Xdreamil, aga poolteist nädalat enne aasta põhieesmärki (Tallinna maratoni) oskasin ikka kusagilt mingi tõve hankida ja viimase poole aasta tööle ning ajale 3:30 tuleb taaskord vaid lehvitada. Valus..
