Kuna touri start oli planeeritud kella kolmeks reedel, sättisin end juba neljapäeva õhtul Lõuna-Eestisse. Hommikused tööasjad Skype vahendusel aetud, kiirelt kett õliseks ja Rõuges ma olingi.
Proloog
Eraldistart oli minu jaoks uus kogemus, aga kuna mul oli võimalus varem startijate pealt spikerdada, siis õige liikumissuuna tabasin õnneks ära. Napid sajad meetrid stardist ja sain aru, et rada tulnuks eelnevalt ikka läbi sõita, sest kust ma muidu hooga mäest tulles tean kas sealt pimeda kurvi tagant paistev trepp on sõidetav või ei. Kukkumine Viljandist veel värskelt meeles tulin targu sadulast maha, poseerisin fotograafile ja kepsutasin ratas käevangus mäest alla.
Ei olnud ma veel kilomeetritki läbinud, kui minut hiljem startinud lätlane juba mööda tuhises- raskeks läheb niimoodi viimast kohta vältida jõudsin vaid mõelda. Metsavahel muutusin siiski tiba optimistlikumaks, sest tõusudel oli selg ees vastutuljaid ja kui hirmkiirel ning käänulisel laskumimisel õnnestus napilt ka kukkumist vältida võisin tulemustelehte silmitsedes rahul olla, sest oma eesmärgist olin paarkümmend pügalat ees ;)
I etapp
Kuna pärast proloogi oli järgmise stardini vaid mõni tund, siis ega kuhugi kaugele ei olnud mõtet minna ja enamik taastuski koha peal, kuidas oskas. Kuna ilm oli palav, siis üritasin varju hoida ja jõin/sõin palju jaksasin. Start ise oli maru rahulik, sest võrreldes massiüritustega oli minejaid vähe ja ka rivi lõpust liikuma hakates ei kaotanud ma suurt midagi. Etapp ise oli väga tehniline- künkad ja mättad, sinkadi-vonkadi ning viltuse kaldega mudased metsarajad, märgade laudadega purded jms.
Kuigi alguses sadelesin seal niisama kohapeal, siis ajapikku kohanesin tigimustega ja jõudsin isegi varem möödunud Läti paarile järele. Kitsa raja tõttu ootasin möödumisvõimalust mitu kilomeetrit, aga lõpuks neil siiski eest minema sain. Järgnes aga 12 km-i kruusa rallit ja ega see väga efektiivne seal üksi rassida ei olnud- jõudsin küll mõnele aeglasemele järele ja sain möödagi, aga jõudu kulus omajagu. Vahetult enne metsavahele sukeldumist jõudsid juba varem tuttavad lätakad must uuesti mööduda ja jäid vana kombe kohaselt, jäid siis ette munema. Kui lõpuks mööda pääsesin, oli kange isu vajutada, aga kõik see päädis sellega, et panin ninapidi kraavi ja kukkusin külili. Hoog oli null, aga kui langed kogu keha raskusega kopsupidi mingi mahasaetud võsavõrse otsa, siis nalja ei ole. Katsusin ettevaatlikult kas roided ikka terved ja ega kusagilt õhk kahinaga välja ei tule, aga kere tundus ühes tükis olevat ja sain jätkata.
Napp minut hiljem üritasin ennetada uut kukkumist ja tulin purde ületamiseks ratta seljast maha, aga üle kraavi hüppasin nii õnnetult, et tõmbasin pedaali otse sääremarja. See oli veel valusam, kui roidehäda ja tundsin, kuidas miski voolab lahinal mööda mu jalga. Silmad siiski lahtist haava ei tuvastanud ja kuna jalale oli võimalik toetuda, siis ronisin uuesti ratta selga ja oh imet- saingi finishisse.
II etapp
Kuna iga liigutuse järel ajas valu mind üles, siis oli mul võimalus pool ööd vaagida kas on mõistlik mul üldse hommikul starti minna või ei. Kuna käte jõul suutsin end voodist püsti ajada ja ratta selge õnnestus ronida, siis mõtlesin, et lähen ikka proovin- tagasi saab ju alati tulla.
Stardist minek oli muidugi piin, sest mu raputust kartvad roided ei olnud mättarohkest põlluteest just vaimustuses ja kogu kamp vajus eest ära. Mõtlesingi siis, et kui ma ajalimiiti ei mahu, siis ongi hea põhjus kõrvale astuda, aga kruusateel sain grupi uuesti kätte ja ajapikku keha harjus koormusega ning ühel hetkel valu enam sõitu ei seganudki. Etapp oli profiili poolest raske ja see ise-enesest sobis mulle ning samm sammult oma kohta parandades tuli päeva lõpuks sellest mu tuuri parim koht- kokkuvõttes oli 54 ja soolode arvestuses 41 positsioonil.
III etapp
Kuna tegu oli suuresti kruusaralliga, siis hirmu lõpuni mittesaamise ees mul enam ei olnud ja üldiselt läkski kõik tavapäraselt- metsalõikudel jõudsin mõnele grupikesele järele ja sain möödagi, aga teede peal võtsid nad mu uuesti kinni ja ei jaksanud ma neil tuuleski püsida. Või siis väga ei üritanudki, sest see tundus ebaviisakas.. Etapi kõige mäletamisväärsem objekt oli mingi tohutu suur hunnik, mis oli keset põldu kuhjatud. See ei tundunud looduslik, aga oli sedapalju suur, et vaevalt keegi selle sinna käsitsi kokku kandis. Igatahes hõikas keegi selle mäe all välja, et kes üles sõidab saab 2 õlut- kesvamärjuke mind ei huvitanud, aga ennast tõestada tahtsin ikka. Njääh- kuigi sain kõrgemale kui ümberkaudsed, siis ühel hetkel jäi ikka ratas kuhugi mätta taha kinni ja edasi tuli jala vantsida.
Üldiselt see Lätimaa jupp oligi kõige lahendam- jõudsin sealsetes metsades ühele kümnesele rivile järele ja singlitel parandasin järjest ja järjest oma positsiooni kuni olin juba teine, aga siis kukkusin ühel tõusunukil lihtsalt ümber. HaLLoo! Alumine jalg jäi veel ka klipi sisse kinni ja päris mitu hetke kulus enne, kui ratta jalgevahelt kätte sain. Kui lõpuks püsti pääsesin olid kõik teised juba ammu kadunud ja ega ma rohkem neid ei näinudki.
Kindlasti oleksid need 3 päeva olnud nauditavamad, kui ma poleks I etapil tobedalt kukkunud ja valu pidanud kannatama, aga tehtud ta sai ja sõit olemist hullemaks ei teinud- käelaba suurune sinikas juba muudab vaikselt värvi ja arstitädi kinnitas, et roided on terved, tuleb lihtsalt oodata ja küll ka valu kaob.
