Kodukandi katsumused

Puhkuse ajal oli üpris võigas seadistada äratus 7:30-ks, aga kui kibeled olümpiadistantsi eestikatele, siis pole parata.

Tegelikkuses oleks poole kaheksani põõnamine olnud muidugi puhas õnnistus, aga kuna olin oma hädise jala pärast veidi mures, siis kargasid silmaluugid juba viiest lahti ja päris kinni nad enam ei vajunudki.

Lõpuks end voodist välja ajades avastasin, et pudruhelbed on otsas.. Nälg oli aga suur ja nii ma siis improviseerisin ning üritasin kokkukraabitud müslipõhjasid pudruks keeta. Kuna aga röstitud helbed suuremad asjad janutajad ei ole, siis kulus potti pandud vedeliku aurustumiseks tohutu aeg ja seetõttu olin kodust lahkudes oma graafikust juba veerand tundi maas.

Õnneks oli võistluspaik kiviga visata ja pool unise peaga ümber supisaba infotelgi poole pressides hakkas tunduma, et olen omadega siiski kenasti mäel. Kui aga selgus, et kaasvõistlejatel on hommikusöögiga ikkagi hästi olnud ja järjekord lookleb hoopis stardimaterjalide kättesaamiseks, tuli minulgi rivi lõpus oma koht sisse võtta.

Sellist nalja pole mu silmad varem näinud, et 150 osavõtjaga spordiüritusel tuleb materjalide kättesaamiseks pool tundi sabas seista, aga kui lõpuks oma kleepsud, numbrid ja muu atribuutika vahetusalasse maha viskasin, oli mul jäänud alla 20 minutit, et kalipso kilomeetri kaugusele pargitud autost ära tuua.

Õnneks sain vaid mõned sajad meetrid plätudes sörkjooksu harjutada, kui ruuporist anti teada, et rohkearvulise osavõtjaskonna palvetele vastu tulles on start poole tunni võrra edasi lükatud. Hetkeks küll viirastus deja vu Viljandist, aga lõõskavasse päiksesse vahtides ununes see kohe- pigem oli mul nüüd piisavalt aega, et käia poes banaane ostmas ja nii sain end enne starti isegi korraks vette kastetud.

Algus oli hea ja ujumise ning esimesed 20 kilti sadulas pidas jalg kenasti vastu. Teistkordselt lehvitava Russalka juurest pagedes hakkas aga midagi seal parema hüppeliigese kohal ikkagi haiget tegema. Võtsin mikrogrammi tempot alla ja kannatas sõita, aga vahetusalas jalga maha pannes lõi sihverplaadile kohe punaselt vilkuma kirja: "Seisa, aga ära liiguta!".

Aktiveerinud AdBlocki selle tüütu pinina vaigistamiseks, liipasin kuidagi oma asjadeni ja tõmbasin jooksutossud jalga. Kuna aga oma trumpalal olin ilmselgelt teistel jalus, siis ütles mõistuse hääl pärast mõnesajameetrist komberdamist, et pole mõtet vigastuse süvenemisega riskida ja targem on katkestada.

Aga veel enne kui vabahoo ramm käigu väljavõtmisest raugeda jõudis sosistas kurjam vasakult õlalt, et vigastus tekkis ja süvenes ju rattasõidul- proovi kilt või paar ikkagi sörkida, äkki läheb paremaks..

Ja ära Sa märgi- kui jalg jooksuliigutusega harjus, siis valu taandus ja sain vaikselt tempot juurde kruvida. Üldiselt pärast 5 kilomeetrit ma enam mingit valu ei tundnud ja kui poleks sokkide mahaunustamisest tingutud ville talla alla tekkinud, võinuks teine ring täiesti murevaba olla.

Kuigi lõpuks tuli jooksuaega 40:42 ja nii kiiresti pole ma triatloni sees 10 kilti ka terve jalaga läbinud, siis ilmselgelt on sel mõõgal ka teine tera. Sellised eneseületused pakuvad küll magusaid emotsioone ja nende pärast ma elu armastangi, aga päris katki ei tasu end siiski teha, nii et eks tulevik annab arutust, kui mõistlik see ponnistus tegelikult oli. Mõnda aega lasen  nüüd kindlasti jalal puhata ja siis proovin teda jälle vaikselt ujumise ning sörgiga otsast dresseerima hakata ;)

Läks veits lappama..

Kuna puhkenädal sai läbi ja Tln-a triatlon ootas ees, siis tundus aeg sobilik mõne arendava treeningu jaoks.

Esmaspäeval tegin 6x100m ujumist ja kõik tundus hästi, aga teisipäevane jooksutrenn läks täiesti raisku, sest juba esimese 3-minutilise tsükli lõpus hakkas kõhus keerama.. Põhjust polnud muidugi vaja kaugelt otsida- ju siis paari tunni eest sissekeeratud 4-käigulise eine seedimisprotsess polnud veel korralikult lõpule jõudnud.

Teoorias ma muidugi tean, et kui keha jukerdab, siis pole mõtet arendavat trenni teha, aga praktikas lootsin, et kui probleemiks on vaid toit, siis vast läheb paremaks, kui pingutustsüklite vahelisel ajal eriti rahulikult sörkida.

Ütleme nii, et plaanitust veidi pikem taastumisaeg aitas küll vältida ropsimist, aga trenni eesmärgiks seatud korralikust pingutusest polnud juttugi. Plaan oli joosta lõike pulsiga 160+, aga kolmanda tüskli maksimumi ei saanud ma üle 144. HaLLoo!

Kuna kurkukerkinud pannkoogmaitse varjutas kõik mu muud tajud, siis tegelikult ei saanud ma ka vajalikku tagasisidet organismi muude nõrkuste kohta ja nii sättisin end kolmapäeval paha-aimamatult veel ka pikemale rattatiirule.

Päädis see siis sellega, et istun nüüd sirge jalaga diivanil ja mõistatan kas Tallinna triatlonini jäänud 2 päeva on piisavad, et achilkat vaevav põletikuhakatis taanduda jõuaks?

Sprindikas Elvas

Jõudsin küll omast arust varakult Elvasse kohale, aga kui tuli hakata eraldistardi torusid maha kruttima, siis kadus aeg taas käest ja 10 minutit enne starti tammusin ikka veel närviliselt peldiku ukse taga.

See närveldamine oleks võinud muidugi olemata olla, kui külamammid suutnuks oma hädadega pärast starti tegeleda, aga kui üks neist oma laia õlaga temaga sama-aegselt vetsulävele jõudnud noorsportlase lihtsalt kummuli lükkas sain aru, et maailmas on asju, mis ei kannata oodata.

Pärast korraldajate manitsevat loengut mul endal õnneks kellegagi jõudu katsuda ei tulnud ja jõudsin nibin-nabin ikkagi õigeks ajaks starti. Läbielatu tekitas aga õudukaid ja kujutledes, mis kõik võib juhtuda, kui vees mõne krunnikandja teele ette jään, kippus ideaaltrajektoor pidevalt käest kaduma.

Niimoodi sik-sakitades läbisin ettenähtust tõenäoliselt märksa pikema tee ja veest väljudes polnud positsioon just kiita. Lisaks tõlgendasin valesti vahetusala piiri- see ei olnud mitte seal, kus vaip lõppes ja korraldaja seisis, vaid vallamaja nurga taga.

Kohtuniku märguande peale sain oma veast aru ja ronisin ratta seljast kärmelt maha, aga et ka tõre pealtvaataja rahule jääks, pidin veidi maad tagasi jooksma. Kokkuvõttes oli see apsakas piisav, et minu rattavõimekusele vastav punt jõuaks püüdmatusse kaugusesse libiseda.

Nii ma seal siis üksi kangutasin. Mingil hetkel läks liider mööda, aga tema kiirus oli selline, et tuuldevõtt ei tulnud mul isegi mitte mõttesse. Tegelikult ei tundunud see võimalik ka tema jälitajate puhul, aga kui tõusu kerides neile juhuslikult uuesti saba peale sain selgus, et pulss langes 10 lööki ja kiirus kasvas, nii et hea õnne korral võib tuules sõit lubatud mõnikord ka tore olla;)

Kui liidrid maha jooksurajale pöörasid, siis sain pool ringi veel ühe tugeva jalaga härra taga priiküüti ja viimase ringi suurel tõusul suutsin juba ise vahetusalas käest libisenud grupile järele võtta. Kui muidu ei saanud arugi, et keha eelmise nädala katsumustest ja nädalasisestest trennidest kurnatud on, siis joosta oli seekord raske. Keha oli tuim ja jalad ei liikunud, nii et plaanipärane puhkekas kulub nüüd kindlasti marjaks ära.

Lõdvestudes Tartu Millist

Kuna Tartus on juba korduvalt käidud, siis arvasin end täpselt teadvat kus mis asub, aga tegelikkuses ei suutnud ma isegi infotelki iseseisvalt üles leida, sest imeväel muutub selle asukoht igal aastal. Õnneks head kaasvõistlejad aitasid ja nii sai kõik ikkagi õigeaegselt vahetusalasse ning palav bussisõit stardipaika võis alata.

Ma ei mäleta küll täpselt miks soojendusujumine tegemata jäi, aga täitsa võimalik, et hooaja esmakordne kalipso selga-ajamine võttis nii palju energiat, et selleks ei jäänud lihtsalt aega. Sellest tulenevalt oli ujumine suht tuim, aga kuna jõgi on alati valmis nõrgemaid ujujaid abistama, siis sel alal märkimisväärset ajakaotust ei tulnud.

Ei teagi kas kasu oli olnud paarist vahepeal tehtud intensiivsest rattatrennist või rahulikumast algustempost, aga ratas pakkus Valgaga võrreldes märksa paremat emotsiooni- jaksasin lõpuni pingutada ja keskmine pulss tuli lausa 7 lööki kõrgem.

Kui ujumist ja ratast polnud võimalik väliste tegurite nagu voolukiirus või muutunud trass tõttu varasemaga võrrelda, siis jooksuring oli jäänud samaks ning kuna seal õnnestus oma eelmise aasta aeg pea pooleteist minutiga üle teha, siis võisin finishis rõõmsalt tõdeda, et füüsis suudab veel jätkuvalt areneda. See ei olnudki tegelikult kuigi ammu, kui 10-kildi aeg 41:30 oleks ka ilma eelnevate aladeta rahuldust pakkunud ;)

Selle mõnusa emotsiooni pealt panin järgmisel päeval veel veits hullu ja sõitsin Krootuselt läbi Viljandi Paidesse. Teel sain kõike- soosivat ja vastutöötavat tuult, vihma, päikest, rahet ning mudarallit. Sõidu peale kulus umbes 7.5h ja läbitud sai seejuures 180 kilomeetrit. Seejuures tegin kaks planeeritud söögipausi ja ühe sunnitud peatuse, et äikesepilv üle tee lubada:

Üldiselt oli sõites tunne hea, aga eks lähinädalad annavad arutust kui kurnav või kosutav see nädalavahetus tegelikult oli.