Tuleb tõdeda, et hooaja lõpus on rahvaspordiüritusi hõredalt, aga võistluskalendrist silma jäänud Mispo Talvemaraton kõlas küll nagu väljakutse. Esmapilgul tundus muidugi päris kreisi joosta kolmel järjestikusel päeval 42km-i, aga kuna sügisel oli esmakorselt elus tajunud, et ka maratoni järgselt on täiesti võimalik jooksuliigutusi teha, siis äkki on isegi mõeldav?
Elu tegi aga omad korrektuurid ja peagi sai selgeks, et ajaliselt ei mängi Vändrasse minekuga välja. Küll aga oli mõte juba idanema hakanud ja seepärast otsutasin endale midagi analoogset korraldada ning joosta need maratonid kodu ümber. Et asjal ka ametlik mekk man oleks, regasin oma ponnistuse Suunto virtuaaljooksule (http://marathon100.com/uudised/vaata/suunto-33-virtuaaljooksu-osavotjate-nimekiri-ja-tulemused).
Tegin siis kerge pooleteistnädalase ettevalmistuse ja asusin teele. Esimesed 32km-i jooksin ca 5.5km ringil ja viimased 10 sättisin nii, et jõuaks kontorisse. Paarist plusskraadist hoolimata olid teed kohati libedad ja taevast tibas midagi sadada. Üleüldine tunne oli aga hea ja kui paar sunnitud metsapeatust välja arvata, siis läks esimene päev kenasti. Puhas jooksuaeg tuli mõni minut üle 3h ja tarbitud sai selle ajaga ca pool liitrit mineraalvett, üks banaan ja viil leiba. Selle viimase kohta õppisin, et jooksutrenni see ei sobi- käis teine nagu näts suur ringi ja alla ei tahtnud minna.
Teine päev oli keerulisem. Tööl läks pikemalt ja sain jooksma plaanitust hiljem ning kõigele lisaks oli maha sadanud korralik lumelopp. Seega juba esimese kilomeetriga olid mu jalad läbimärjad, keerutav tuul muutis liikumise vaevaliseks, aina tihenev sadu takistas vaatevälja ja saha poolt lahti aetud kergliiklusteedel käis suss väga ebamugavalt all ringi.
Ma polnud ka rada enda jaoks korralikult läbi mõelnud ja nii ma siis ekslesin esimese poole jooksust lihtsalt mööda linna ringi. Seejärel jõudsin tagasi auto juurde, sõin ühe banaani ja jõin 200ml mineraalvett ning teise poolmaratoni jooksin lilleküla stata ümber ca 2.5km ringil. Jalg oli eelmise päevaga võrreldes ikka tönts ja ega ka ilm elu kergemaks ei teinud, nii et seekord kulus maratonile veidi üle 3h20min. Samas tegi headmeelt asjaolu, et konditsioon oli viimasel kilomeetril veel sedapalju hea, et veidi pingutades suutsin selle läbida ajaga 4min16s.
Emotsioon oli küll üleval, aga kolmanda päeva jooksust otsustasin loobuda.. Eelkõige selle pärast, et juba maratonieelsete trennidega olin vasakule põlvele veidi liiga teinud ja vähem või rohkem see segas mul joosta. Fifty-fifty, et põlv oleks ka kolmanda päeva vastu pidanud, aga ma ei tahtnud vigastusega riskida.. Ühest küljest nagu alla-andmine, aga suutsin selle enda jaoks ikkagi pigem võiduks põjendada;)
Teema nimelt selles, et mu totralt tugev kohusetunne ei luba püstitatud eesmärkidest taganeda ja olen sedapsi endale nii mõnelgi korral vigastuse tekitanud. Seekord aga sain endast võitu ja suutsin loobuda. Olin endale tegelikult juba tõestanud, et järjestikustel päevadel on võimalik maraton läbida ja võib-olla ongi hea, et hammas verele jäi. On ka järgmiseks aastaks midagi, kuhu püüelda. Algatuseks panin end Tallinna Ironmanile kirja ;)
