Pärast Tallinna maratoni otsustasin end suveks kahele triatlonile kirja panna- esmalt läbida olümpiadistants Tartu Millil ja mõned nädalad hiljem üritada TriSmile'l oma eelmise aasta aega parandada.
Kuna seepeale treeningutesse lisatud jooksud lõhkusid mu rattavõimekust, siis oli mul plaan Rõuge eel mõned puhkepäevad võtta. Teisipäeval aga õnnestus mul vihma kätte jäädes külmetuda ja nii tuli isegi reedeks ettenähtud soojendustreening vahele jätta.
Kui laupäeva hommikul lisandus veel ka veider peavalu, siis kaalusin lausa osavõtust loobumist, aga kuna palavikku ei olnud ja kurguvalu oli nagu taandunud, siis moraalsest kohustusest võistkonnakaaslaste ees vedisin end ikkagi starti.
Plaan oli võtta vähe kergemalt, aga kus Sa seal võistlussituatsioonis saad ja eks ta kokkuvõttes tuli ikka korralik pingutus, sest keha oli tühi ja pulss eriti üles minna ei tahtnud. Lisaks kippusid viimasel 15km-l krambid mind kimbutama ja lõpuks tuli etapi keskmine pulss 8 lööki madalam, kui mõne nädala eest Tallinnas.
Kõike seda arvestades polnud kohal väga vigagi- kaotasin esimeste sõitudega võrreldes vaid poolsada postistiooni ja olin ikkagi oma võistkonna parim. Aga eks lähipäevad ja -nädalad näitavad kuivõrd hästi või halvasti selline pingutus pool-tõbisena kehale ning tema taastusvõimele mõjus.
