Eelmise Estonian Cupi järgselt sai jooksu osakaalu suurendatud ja veloga jõudsin kahe nädala jooksul pööritada vaid 200km-i. Teisipäeval aga lõpetasin nädalase jooksuutsükli, kus nelja trenniga sai maha vuditud 80 kilti.
Jalad on sellistest jooksudest niikuinii sodid, aga lisaks tuli maadelda ka mitmesuguste muude muredega. Näiteks hõõrus pulsikell 28-kildisel jooksupäeval randme veits marraskile ja seetõttu otsustasin ajamõõtja järgmises trennis paremale käele tõsta. Pikkadel jooksudel on aga iga detail oluline ja kuigi kell kaalub ju vaid mõned kümned krammid, siis ometi hoidsin kätt seetõttu vist vähe teisiti ning sellest piisas, et parem õlg oleks 26-kildise jooksu järgsel hommikul nii valus, et tema taeva poole sirutamine ei tulnud enam kõne allagi.
Õnneks läks see kiirelt üle ja kui päev hiljem oli kraanikausi ummistust vaja lahti pumbata, siis ei tulnud mulle õlahäda enam meeldegi. Küll aga meenus see mulle järgmisel hommikul, kui paremasse käsivarde oli veerand-tunnisest kummimusiga vehkimisest tekkinud mingi veider närvivalu. Ja sellest ma ei saanudki enam päriselt lahti- igapäevatoimetuste juures ta küll taandus, aga neljapäeval-reedel piisas vaid veerand-tunnisest rattasõidust, kui ebameeldiv valu oli taas tagasi.
Noja kui Sul kehas on mingi häda, siis hakkab igast otsast kärisema ja nii ma ei imestanudki, kui reedel tekkis keset kuuma suve ei tea kust veel ka kurguvalu, no tere hommikust! Eks siis jälle tavapärane mesi, tee, sidrun, sooda ja laupäeva hommikuks oli kõik nagu korras ning võis selle Valgehobusemäe ikkagi üle vaadata.
Ilm oli palav ja kuna ma ei olnud oma seisundis kindel, siis võtsin alguses eriti rahulikult. Midagi hullu polnud ja pärast tunnist sõitu olin kohal 237. Juba hakkas enamvähem minema, kui sain mingi erilise takjapaela kasseti vahele ja pidin laskma mööda selle 20-se rongi, kellest just olin pika punnimisega lahti saanud.
No mis Sa teed- kulus 10-15km-i ja sainigi enamiku neist uuesti kätte. Viimased 10-15 kilti ei last ma end aga ümbritsevatest enam häirida ja sõitsin täiesti omas taktis- ei olnud jalas küll teab mis jõudu, aga ikka jube kaif on sõita, kui krampe ei ole ning suudad päris mitmel pundil eest minema panna. Protokolli järgi oli viimasel 6 kilomeetril vaid 118 ratturit must nobedamad ja see aitas mind kokkuvõttes viimastel etappidel juba harjumuspäraseks saanud kohale- sinna kusagile 180 alla.
Ühesõnaga päevaga jäin igati rahule- seisund oli kahtlane ja eelmisel aastal kaotasin pärast sarnast jooksutsüklit rattasõidus pea 50 kohta, aga seekord sellist ärakukkumist ei toimunud. Kindlasti oli selles oma osa ka õigesti ajastatud puhkenädalal, mis aitas lõpuks ometi TriSmile kurnatusest väja tulla. Oma tegin ära ja võistkonna arvestuses püsib Kulgur Team endiselt väikese varugagi 25 parema seas ;)
2015-08-14
Elu enne ja pärast Kolme Naeratust
Nädalapäevad enne TriSmile triatlonit toimus Lähtel järjekordne Estonian Cupi maastikurattasõit. Ma polnud küll baigiga pea kaks kuud sõitnud ja alguses tundus sõiduasend pentsikult harkjalgne, aga inimene harjub kõigega ja mõne kilomeetri pärast oli kõik juba normaalne.
Sõit ise oli puhas nauding- olin Paide sprinditriatlonist kenasti taastunud ja jaksasin kruusalõikudel isegi tööd teha ning singlitel kellegi jäljes veeremine tundus lausa puhkusena. Viimastel kilometritel magasin küll ühe vasakpöörde maha ja sabas olnud punt pääses minema, aga ikkagi parandasin oma selle aasta parimat kohta 35 pügalaga.
Noja siis oligi käes TriSmile nädal. Alanud puhkuse tõttu treeninguteks eriti mahti polnud, sest erinevad mängumaad nõudsid üle vaatamist ja vanad tuttavad külastamist, aga aeg-ajalt õnnestus laps siiski kellegi hoolde jätta ning paar rahulikku treeningpäeva sain ikka kirja. Pühajärvel lõi aga reaalsus kannaga pähe, sest sellise häälestuse pealt rahvasummas ujudes tekkis juba paari minutiga tunne, et ma vist ikka ei suuda..
Aga kuhu Sa seal keset järve ikka lähed- tõmbasin lihtsalt suurest massist välja ja püüdsin mingi rahuliku rütmi leida. Olin omadega nii ametis, et unustasin ümbruse jälgimise sootuks ära ja ühel hetkel oleksin peaaegu pääsetepaadile otsa põrutanud. Paadiga ei juhtunud õnneks midagi, aga ega selline lisapoogen mingit positiivset mõju kellaseieritele avaldada ei saanud ja nii olingi pärast ujumist oma eelmise aasta graafikule kaotamas.
Võta nüüd kinni kas varasemate võistluste väsimusest või siis hoopis intensiivsete treeningute puudumisest, aga ujumise tuimus ja emotsioonitus jätkus ka rattarajal. Alles kolmandal ringil suutsin keskenduda ja sundida end pingutama. Mitte et tempo sellest tõusnud oleks, aga kiirus vähemalt ei langenud ja sellest piisas, et viimasel ringil tekiks võimalus vastutulevaid selgu imetleda.
Hoolimata puisest algusest parandasin oma rattaetapi tulemust 3.5 minutiga ja teise sama palju kärpisin ka jooksu ajast, nii et kokkuvõttes sai oma aastatagusele kloonile ikkagi koht kätte näidatud. Mitte et aega oleks vaja hirmsasti tähtsustada, aga paranev tulemus lubab loota, et allakäik pole veel alanud ja tervena elatud aastad jätkuvad;)
Aga ole kui heas vormis tahes, siis selline 4-tunnine intensiivne pingutus on kehale ikkagi kurnav. Niisama argitoimetusi tehes ei saanud sellest arugi, aga kui nädal hiljem Alutaguse Estonian Cupil jälle ratta selga ronisin, olid lihased ikka veel valusad.
Sõitu see vähemalt alguses ei seganud ja oma stardigrupis jaksasin püsida küll. Kusagil poolel maal toimus aga kustumine ja tundsin, kuidas jaks lihtsalt lõppes. Sõin ja jõin, aga keha oli tühi mis tühi ja kilomeetrid venisid nagu tatt. Viimasel 10 kildil oli mul tunne, et seisan, aga küllap oli palav ilm ja raske rada ka teisi küpsetanud, sest hoolimata vaevalisest edenemist sain ikkagi kirja elu parima koha:P
Püüan mõista, miks need TriSmile järelmõjud alati nii karmid on ja isegi ligi tunni kauem kestnud poolpikast triatlonist taastumine käis kiiremini. Kahtlustan, et põhjuseks on ikkagi jooksuetapp, sest 10km-i tundub küll lühike, aga pärast 100-kildist rattaotsa mäest alla kihutamine taob lihased ikkagi sedapalju sodiks, et nende uuesti ülesehitamine võtab paratamatult aega.
Aga kuna triatlonitele sai selleks aastaks joon alla, siis edaspidi suurendan jooksu osakaalu ja ehk õnnestub nii see haigustevaba aasta Tallinna sügisjooksul isiklikuks rekordiks vormistada.
Sõit ise oli puhas nauding- olin Paide sprinditriatlonist kenasti taastunud ja jaksasin kruusalõikudel isegi tööd teha ning singlitel kellegi jäljes veeremine tundus lausa puhkusena. Viimastel kilometritel magasin küll ühe vasakpöörde maha ja sabas olnud punt pääses minema, aga ikkagi parandasin oma selle aasta parimat kohta 35 pügalaga.
Noja siis oligi käes TriSmile nädal. Alanud puhkuse tõttu treeninguteks eriti mahti polnud, sest erinevad mängumaad nõudsid üle vaatamist ja vanad tuttavad külastamist, aga aeg-ajalt õnnestus laps siiski kellegi hoolde jätta ning paar rahulikku treeningpäeva sain ikka kirja. Pühajärvel lõi aga reaalsus kannaga pähe, sest sellise häälestuse pealt rahvasummas ujudes tekkis juba paari minutiga tunne, et ma vist ikka ei suuda..
Aga kuhu Sa seal keset järve ikka lähed- tõmbasin lihtsalt suurest massist välja ja püüdsin mingi rahuliku rütmi leida. Olin omadega nii ametis, et unustasin ümbruse jälgimise sootuks ära ja ühel hetkel oleksin peaaegu pääsetepaadile otsa põrutanud. Paadiga ei juhtunud õnneks midagi, aga ega selline lisapoogen mingit positiivset mõju kellaseieritele avaldada ei saanud ja nii olingi pärast ujumist oma eelmise aasta graafikule kaotamas.
Võta nüüd kinni kas varasemate võistluste väsimusest või siis hoopis intensiivsete treeningute puudumisest, aga ujumise tuimus ja emotsioonitus jätkus ka rattarajal. Alles kolmandal ringil suutsin keskenduda ja sundida end pingutama. Mitte et tempo sellest tõusnud oleks, aga kiirus vähemalt ei langenud ja sellest piisas, et viimasel ringil tekiks võimalus vastutulevaid selgu imetleda.
Hoolimata puisest algusest parandasin oma rattaetapi tulemust 3.5 minutiga ja teise sama palju kärpisin ka jooksu ajast, nii et kokkuvõttes sai oma aastatagusele kloonile ikkagi koht kätte näidatud. Mitte et aega oleks vaja hirmsasti tähtsustada, aga paranev tulemus lubab loota, et allakäik pole veel alanud ja tervena elatud aastad jätkuvad;)
Aga ole kui heas vormis tahes, siis selline 4-tunnine intensiivne pingutus on kehale ikkagi kurnav. Niisama argitoimetusi tehes ei saanud sellest arugi, aga kui nädal hiljem Alutaguse Estonian Cupil jälle ratta selga ronisin, olid lihased ikka veel valusad.
Sõitu see vähemalt alguses ei seganud ja oma stardigrupis jaksasin püsida küll. Kusagil poolel maal toimus aga kustumine ja tundsin, kuidas jaks lihtsalt lõppes. Sõin ja jõin, aga keha oli tühi mis tühi ja kilomeetrid venisid nagu tatt. Viimasel 10 kildil oli mul tunne, et seisan, aga küllap oli palav ilm ja raske rada ka teisi küpsetanud, sest hoolimata vaevalisest edenemist sain ikkagi kirja elu parima koha:P
Püüan mõista, miks need TriSmile järelmõjud alati nii karmid on ja isegi ligi tunni kauem kestnud poolpikast triatlonist taastumine käis kiiremini. Kahtlustan, et põhjuseks on ikkagi jooksuetapp, sest 10km-i tundub küll lühike, aga pärast 100-kildist rattaotsa mäest alla kihutamine taob lihased ikkagi sedapalju sodiks, et nende uuesti ülesehitamine võtab paratamatult aega.
Aga kuna triatlonitele sai selleks aastaks joon alla, siis edaspidi suurendan jooksu osakaalu ja ehk õnnestub nii see haigustevaba aasta Tallinna sügisjooksul isiklikuks rekordiks vormistada.
Tellimine:
Postitused (Atom)