Töönädal seljatatud ja Kulgur Teami liikmena tuli oma kondid järjekordsele Estonian Cupi etapile lohistada, sedapuhku siis Rõugesse. Vältimaks laupäevahommikust pikka autosõitu oli plaan end juba reede õhtul Lõuna-Eestisse paigutada ja hoolimata 0-nähtavusest paduvihmas, õnnestuski kohale jõuda.
Kuna raskemapoolne profiil ja palav ilm pidanuks mulle sobima, siis heietasin vaikselt lootus lõpuks ka 300 sisse sõita ning panin kohe stardist enda kohta võib-olla tiba liiga kõrge pulsiga minema, aga kuna esimestel metsaseisakutel oli piisavalt aega taastumiseks, tundus kõik hästi.
Õnnetuseks ilmnes aga tõsiasi, et metsavaheteed on porised ja libedad ning kuna pärast eelmiste kummide vahetamist Racing Ralphi vastu on mul saanud kombeks sellistes oludes pidevalt käbla käia, siis Viljandis vigastatud õla tõttu ei tahtnud ma sellega riskida ja nii ma siis kargasingi iga mülka ees rattalt maha ja sumasin jala läbi.
Võrreldes nendega, kes sellistest keskmistest poriaukudest hooga läbi panid, kaotasin vaid mõned sekundid, aga energiat kulutasin tõenäoliselt rohkem ja mis veel hullem- uuesti rattaselga hüpates ei saanud ma oma uusi imetabaseid Looki klippe enam kinni. Viskasin vanad pedaalid pärast Tln-t minema, sest pingutuskruvi vint oli maas ja arvasin, et on ebamugav, kui jalg kõvemal pedaalimisel mõnikord lahti tuleb, aga see oli ikka nohu võrreldes uue olukorraga, kus aeg-ajalt maadlesin pedaaliga mitu kilomeetrit ja õnnestusin alles siis, kui tuli juba uus mülgas ning kõik algas otsast peale.
Ei teagi kas pidevast peale ja maha hüppamisest või valest toitumisest või millestki muust, aga juba 20km enne lõppu hakkasid krambid tekkima. Tegelikult olin korralikult joonud ja singlitõusudel rahulikult teiste sabas üles jalutanud ning täiesti arusaamatu, kuidas nii vara. Panin siis ühe magneesiumiampulli sisse ja nii palju see aitas, et kannatas sellise 85-90% võimsusega lõpuni kerida- ainult 3-4 korda pidin krampide tõttu hoo maha võtma, aga finishisse ma sain.
Võistlusjärgne lõdvestus toimus sel korral siis Peipsi ääres, kus elasin pühapäeva hiliste tundideni kaasas Pireti ponnistustele xDreami II etapil ja koju Tallinnasse jõudsime alles õhtul kümneks. Nädalavahetuse kokkuvõttes jäi enesele püstitatud eesmärgist küll paarkümmend kohta puudu, aga mõnus aeg looduses jälle veedetud ja võistkond vähemalt püsib kursil- eesmärgiks seatud top50 kohta edestame paari pügalaga :)
