Ilm oli super- oleks võinud lühikesteski minna, aga panin ikkagi sääred ja värgid peale, et treeningvõistlusel ei külmetaks. Minu saabumise ajaks oli stardikoridor muidugi juba pilgeni täis ja lintide vahele ma ei mahtunud, aga sellest polnud hullu, sest start oli rahumeelne- erinevalt suurtest sarjadest keriti alguses tasa ja targu ning mingit trügimist ei toimunud.
Aja möödudes tekkis ikkagi ka väike võistlushasart ja võimalusel hakati kohti parandama. Proovides ühe ja teise tuules püsida avastasin end aga juba viiendaks kilomeetriks suht punases ning otsustasin tempot veidi alla võtta. Kuna aga tagant tulijatega oli vahe päris suureks kärisenud, siis jäi paariks pikaks kruusalõiguks täiesti üksi ja seda küll puhkuseks nimetada ei saa.
Võtsin seda siis kui tempotrenni ja kangutasin üksi kuni tekkis võimalus ühele mööduvale rongile saba peale hüpata. Üksteise alla vedades püüdsime raja esimese kolmandiku lõpetuseks kinni ka esireast startinud Pulleritsu. Jah, selle Eesti profesionaalseima harrastaja, kes kiire elutempo tõttu oma aega aeroobsetele trennidele ei raiska ja teeb vaid intensiivseid..
Mul tegelikult on ükskõik kas olin tast ees või taga, aga kui ta mingil hetkel tuulest maha pudenes tabasin end küll mõttelt, et millise tiitliga ta siis nüüd ennast peab ristima, kui minusugune lödipüks mööda paneb? Ega praalimine ei ole ju keelatud, aga sel moel kaasinimesi sildistades ei maksa siis ka imestada, kui hiljem tulebki tõepoolest üksinda kogu maailma vastu võistelda, sest inimloomus lihtsalt on selline- solvajale tahetakse ikka koht kätte näidata ;)
Sõit aga kulges vaikselt omas rütmis edasi- kiiremad libisesid eest ja aeglasemad jäid maha. Viimased 15km jäime vahepeal sõpra aidanud Haanja rattaklubilasega kahekesi ja korda mööda tempot tehes läksid ka pikad kruusalõigus nobedalt.
Arvasin, et tunnen Krootuse järve taguseid metsi päris hästi, aga rattaga on maailm ikka teistsugune ja kuidagi suutsin sel kilomeetrisel jupil mitu korda käiguvahetusega ikka nii pusse panna, et pidin ratta seljast mahagi tulema. Viperustest hoolimata sain lõpuni ja üldiselt jäi sõidust hea tunne- pulss oleks võinud nii lühikese võistluse puhul olla veidi kõrgem, aga kuna ma pole sel aastal intensiivseid trenne teinud, siis tõenäoliselt keha lihtsalt pole pingutamisega harjunud.
Ja ei peagi olema, sest nautisin krambivaba sõitu ja kõigele krooniks sain pärast lõpetamist paarilt toredalt inimeselt vedamise eest veel kiitagi. Kuna protokolli järgi edestasin esmakordselt ka oma kunagise kooli direktorit, siis võib öelda, et olen endiselt arenemisvõimeline ja see ongi peamine, sest mida füüsiliselt võimekam on mu keha, seda elujõulisem olen ma ka ise ;)
