Tagantjärgi tarkusena sai aprilli lõpus ikkagi üle pandud.. Mõned korrad kannatas mais rattaga veel tööl käia, aga siis oli kurk valus ja tuli hakata end taas tohterdama.
Algus oli paljulubav- haige inimese jõuetus taandus juba 3-4 päevaga, aga vaevalt sai rõõmuhüüete kaja vaibuda, kui järgmise hädana lendas kaela igemepõletik. Täpselt sama nali, mis sügisel- auke pole, aga sellest hoolimata ei näita igemed hammaste suhtes üles erilist vaimustust ja nii nad üksteisest eemalduda püüavadki. Minul kõrvalseisjana tuleb aga leppida kaenla-aukudeni ülespaistetanud lümfidega ja harjuda, et iga kalori suhutoppimisega kaasneb ka märkimiväärne valudoos. Ülimõnus!
Aga aeg parandab kõik haavad ja mõne nädalaga kogu see pull siiski taandus. Ilm läks ilusaks ja õnnestus isegi lühikestega sörkimas käia. Uskumatu, kui kaif see oli üle pika aja. Edasi jõudsin veel veits ratast kerida ja ükspäev ka pool tunnikest ujuda ning seejärel võõrustasin jälle nädala kõrvapõletikku. Ja sealt edasi maadlesin teise samapalju veel nohu ja muu juraga. Ja oligi kuu läbi :O
Kui esimesed haigusnädalad füüsilist konditsiooni suurt ei muutnud, siis see teine haigustsükkel mõjus ikka laastavalt. Rattakiirus kukkus kolinal, jooksuvõimekus langes ja jõunäitajates saalis pole mõtet rääkidagi. Ja kõige hullem, et mul pole endiselt aimu, mis mu tervisehädasid põhjustab. Veri põletikku ei näita, kõrvad väliselt ilusad ja hambad terved. Ainus, mis on üle normi on eosinofiilide tase. Olen üpris kindel, et sellel on mingi põhjus, aga perearst keeldus uurimast, sest meie kliimas pidi olema normaalne, kui ollakse tihti haige..
Ma ei taha sellega aga kuidagi leppida ja eks teen siis omal käel mõned testid. Esmalt kontrollin üle üldise verepildi koos vitamiinide/mineraalide tasakaaluga ja seejärel tellin vajadusel mõned allergiatestid. Selleks ajaks jõuab vast ka kõrva-arsti ootejärjekord minuni ja eks sealt siis vaatab/mõtleb edasi. Mõned ideed õnneks veel on ;)
