Estonian Cupi lõpuakord: Tsut-tsut jäi puudu..

Nädal oli kuidagi kiire ja toitumine ei olnud just korrapärane- lõunad kippusid üldse vahele jääma ja õhtuti mugisin maiustusi.

Kuna perekondlikud põhjused olid veits päevakava segi löönud ja nii jäi mul pakkimine poolikuks- joogipudel ja kindad ununesidki maha. Kohale jõudsime siiski sedapalju varem, et vähemalt joogipudeli sain uue osta. Juba II sel hooajal ;)

Stardist minek oli väga vaevaline- keha tundus tühi ja jalg pehme. Ei teagi kas eelmise nädala joostud poolmaraton andis veel tunda või oli probleem sees istuvas kurgupõletikus. Plaan sellises olukorras oli lihtne- hoian teiste tuulevarju ja sõidan tervist liigselt koormamata lõpuni.

Ajapikku läks aga tunne paremaks ja mingil hetkel hakkasid need 5km punktid jube nobedalt saabuma- tavaliselt tuleb neid oodata nagu taeva mannat. Mida aeg edasi, seda raskemaks muutus aga jõu säästmine, sest metsavahelt tulles olin tavaliselt saanud just eelmisest pundist lahti ja laiematel teedel oli kõvasti kangutamist, et järgmisele grupile üksi järele jõuda. Mingil hetkel läksid aga vahed sedapalju suureks, et olin sunnitud leppima oma üksindusega. Siis aga kargas ei tea kust välja tiimikaaslane Jan, kes vedas mu järgmisele pundile järele ja sellest veel möödagi.

Pulss oli terve sõidu olnud kahtlaselt kõrge, aga tunne oli hea ja nii ma siis pikkadel turbalõikudel end väga tagasi ei hoidnud ning ka lõpukilomeetrite tõusunukid ei tundunud väga õelad ning finishisse ma sain. Aeg tuli pea pool tundi parem, kui eelmisel aastal ja ka koht oli kõvasti parem, aga.. Hooaja eesmärk oli ju olnud sõita ühel etapil 300 sisse, kuid sellest jäi nüüd ikkagi 8 kohta puudu.. Aga koht kohaks- sõit oli olnud nauditav ja tuju finishis hea.

Kui hooaega saatnud vigastusprobleemid kõrvale jätta, võib aastaga tervikuna rahule jääda- aasta halvim koht oli võrdne mulluse parimaga ja sooritustes tekkis nagu mingi stabiilsus. Kui võistlus jäi alla 3h, platseerusin kohtadele ca 350 - 380 ja pikematel võistlustel tulin 300 - 320 kanti. Koondtabelist leidsin end aga elu kõrgeimalt- 311 kohalt.

Õnnelik ebaõnn

Mõnipäev kisub kohe kõik kiiva.. Või siis veab hullupööra- saa nüüd siia aru kuspool see tõde on.

Hommikul rattaga tööle jõudes sundis üks väljuv auto garaaziukse avanema ja just õigel hetkel, et saaksin kaardiga ukse ees vehkimata enne algavat vihmasabinat parkimismajja siseneda. Ratast lukustades avastasin, et olen rahakoti koju unustanud, aga kontorisse ma siiski pääsesin, sest üks paremini varustatud kolleeg juhtus parasjagu ukse juures olema.

Õhtu saabudes vihm enam õnnemängudele ruumi ei jätnud ja alustas kallamist enne, kui liikumagi sain. Pikalt mul seda siiski kannatada ei tulnud, sest kodarate vahele põimunud käiguvahetaja teatas, et teekond on lõppenud. Olin päris kimbatuses, sest taskusse ununenud autovõtmed ei võimaldanud koduseid järele tellida, mahajäänud rahakoti tõttu mul transpordivahendi eest maksta polnud võimalik ja 13km rattakinga klotsidega koju klõbistada ei tundunud ka kõige ahvatlevam.

Lonkisin siis tagasi kontorisse- garaaziukse ksuitsetav kolleeg tegi oma võluliigutuse ja uksest sain sisse. Ratas sai küll pargitud, aga lahendus kojusaamiseks puudus endiselt. Õnneks loodus juhmust siiski ei salli ja nii pidi keegi tulema küsima, mis mul selle rattaga ikka täpselt juhtus, et ma vaataks tagumise käikari poole ja lõpuks ometi märkaks, et mu nö "koju ununenud" rahakott lebab ju sealsamas kõrval. Mõelda vaid- jõudnuks ma tõrgeteta koju, oleksin võinud ennast emaseks otsida, aga kasu ei midagi- lõpuks ikka kõik kaardid kinni ja järgmisel päeval nalja kui palju.

Raha paneb teadupärast aga rattad (ka jalgrattad) käima ja kuna transpordi eest maksmine polnud enam küsimus, siis esmalt ikka ratas hooldusesse ja alles siis vaataks, kuidas kingade säästmise eesmärgil paljajalu bussi peale saab. Läks aga veel paremini, sest nähes mu olukordaes viskas mehaanikmees kõik muu nurka ja lubas kõrvavahetuse kohe ära teha. Väga nunnu!

Veerand tundi hiljem selgus, et nii lill see elu nüüd ka ei ole ja tegelikult on vaja ikka uus käiguvahetaja panna. Kuna minu tasemel varuosa neil puudus, tuli leppida kallimaga. Nooh, loodetavasti see käikarisse hüpanud puuroigas ikka katab pärast selle tekkinud kulu:P

Hoolimata kõigist neist vihjetest ja tagasilöökidest ning kulutustest arvasin endiselt, et on jube hea mõte sadulasse ronida ja koju kimada. Seda kuni Kadrioru trammiteeni- keeruline öelda mida ma seal mämmerdasin, aga rööpavahele pihta ma sain ja külje ja põlve ja küünarnuki vihmamärjal asfaldil siledamaks hööveldada suutsin. Ei osanud ka möödakõndiv ema midagi vastata oma lapse küsimusele, miks see onu kukkus- hea, et selline asi ei juhtunud minu tavapärasel kojusõidu ajal, sest tihedama liikluse korral oleks tagajärjed märksa kurvemad võinud olla.

Tilkuvana küll, aga koju ma lõpuks sain ja edasi oli kõik jälle ilus- Kanter teenis pronksi ja Eesti korvpalli rahvuskoondis võidu Portugali üle ;)

TriSmile111- checked

Kuna olümpiadistantsiga õnnestus eelmisel aastal hakkama saada, siis loogilise jätkuna otsustasin sel korral võtta ette tiba pikema TriSmile111 triatloni Pühajärvel. Kuna ettevalmistused polnud sujunud päris ootuspäraselt (Rõuge duuril saadud roidevigastus ei võimaldanud ujumist ja valutav põlv rattasõitu soovitud mahus harjutada), siis olin esialgu eesmärgiks seatud aja alla 4.5h maha kandnud ja lootsin lihtsalt finishisse jõuda.

Kerge see ülesanne ei tundunud, sest esmamulje võistluspaigast polnud kuigi sõbralik- nimelt saadeti mind auto parkimiseks raha otsima. Appikene, küsinud siis osaluse eest suurem summa või andnud sularahanõudest kodulehel teada, aga niimoodi ettehoiatamata tundus selline nöörimine mulle alatu. Tänasin siiski õnne, et seekord oli mul koju ununenud telefon ja mitte rahakott- muidu oleks ikka karauul olnud, sest kui parkimiskoha kusagile võpsikusse oleksin vast ikka leidnud, siis ujumisprille niisama ilusate silmade eest meesterahvale vaevalt keegi andnud oleks :)

Mõningase närveldamise järel jõudsin paarisekundilise varuga siiski oma kompsud vahetusalasse toimetada ja liikusin stardikoridori. Kuna ma kusagil ei näinud tahvlit vee temperatuuriga, siis üritasin raja-valvuritelt uurida kas kalipso on lubatud, aga mitte keegi ei osanud sellele küsimusele vastata. Kaasvõistlejate eeskujul hakkasin lõpuks kummiülkonda siiski selga ajama, aga miskipärast võttis see teisel korral palju vähem, kui aasta tagasi ja sellise mustanahalisena jõdusin ma stardini jäänud 20 minutiga end vist küll oma tubli pool kilo kergemaks higistada.

Pärast esimese laine lähet hakkasin vaikselt stardi poole liikuma, aga hilinemishirmust ajendatuna olid kolmanda grupi seeniorid läbipääsu juba blokeerinud. Kuidagi õnnestus nende vahelt siiski läbi roomata ja rannaliivale jõudsin vahetult enne stardivilet. Aeglase ujujana plaanisingi tagantpoolt startida ja sesmõttes oli kõik hästi. Pealegi oli seal olelusvõitlust vähem- eks aeg-ajalt ikka mõni eesujuja üritas mind valedele jälgedele juhatada või tagant tulija jalgu kallistada, aga otsest uputamiskavatsust keegi üles ei näidanud ja pärast kilomeetri läbimist elusana ma veest välja igatahes sain.

Esimeses vahetusalas läks mul vähe kauem, sest ma ei mõistnud, miks raja-abiline arvab, et tahan ennast paljaks võtta kuigi mul oli ju võistluskombe kalipso all ning mingit liputamisohtu ei paistnud. Jälgides teisi võistlejaid sain lõpuks aru, et ta üritab mulle selgeks teha, et kui vahetusalas on telk, siis tuleb riideid vahetada seal. Taas targem ja võisin alustada rattaga 100km-i mõõtmist.

Alguses oli tunne üllatavalt kerge ja ega ma hästi ei uskunudki seda pulsinäitu, mis kellalt vastu vaatas- see oli 10-15 lööki kõrgem, kui enesetunne arvata lubas. Kõrgest pulsist hoolimata lendas rattureid muidugi ülevalt ja ümbert mööda- võistlejate voor oli nii tihe, et olin päris hädas leidmaks kohta, kus mind ei süüdistataks tuules sõitmises. Ajapikku olukord rahunes ja hakkasin märkama igasugu detaile- näiteks, et jube tüütu on sõita, kui sääre sisekülgi kriibivad geelipakid.. Olin nad kiirustades teipinud vale koha peale ja liiga nõrgalt- mõned kilomeetrid üritasin neid vahetpidamata otseks sättida, aga kui nad juba ära hakkasid kukkuma pistsin ühe põske ja teise põue. Kodus selgus, et sinna ta ununeski :D

Esimene joogipunkt oli kusagil 15-20km peal- tüdrukud andsid topsi küll kenasti kätte, aga vedelikku oli seal põhja peal ca poolteist sentimetrit. Ma ju ei teadnud, et meie eest hoolitsetakse ringi lõpus suuri joogipudeleid jagades ja otsustasin rattaseljast mahatulekut võimalikult kaugele lükata ning jõin terve esimese ringi minimaalselt, et kaasasolevast jätkuks pikemalt. Eks sellise kuiva kurguga sõitmine maksis hiljem kätte ja janutundest ma enam lahti ei saanudki.

Kuigi ma ei olnud maanteerattaga kunagi sellise intensiivsusega nii pikalt sõitnud, siis midagi väga hullu kehaga ei juhtunudki- ega ta kerge ei olnud, sest viimaseks 15km-ks oli keegi ratta ju maa külge kinni liiminud, aga kõigest hoolimata said kõik kolm tiiru tehtud ja olin isegi veits pettunud, et vahetusalasse suunduti ilma Otepää tõusu võtmata- vähemalt minu kella mõõdetud distants oli pannud mind arvama, et mingi lisapaun kindlasti veel tehakse, aga võta näpust.

Jooksule üle minnes see kahetsus kadus muidugi hetkega, sest jalad olid ikka täitsa pakud ja vaatasin mitu korda selja taha, et ega mu rasketest sammudest asfalt pragunema pole hakanud.. Lisaks oli parema põlve kohal olev lihas sellise näoga, et hakkab kohe krampi minema.. Panin siis igaks petteks ühe magneesiumi hinge alla ja kuna natuke hakkas juba ka külmatunne tekkima, siis peatusin igas joogipunktis tankimaks 1-2 topsi vedelikupuuduse leevendamiseks ning niimoodi mugavustsoonist väljumata kannatas keha sörkida küll.

Naturaalsetel rattameestel oli aga tõenäoliselt veel raskem, sest jooksurajal parandasin oma positsiooni ca 70 pügalat ja finishiaeg 4:23:53 andis lõppkokkuvõttes koha esimese 200 hulgas. Koht kohaks, aga emotsionaalselt oli päev väga tore ja olen lõpmata tänulik inimestele, kes jaksvad selliseid üritusi läbi viia.