Kuna ma pidevalt komistasin xdreamiks soetatud ratta otsa, siis otsustasin talle mingit lisategeuvst otsida. Telekast nähtud kokkuvõte Elioni rattamaratonide sarjast tekitas tunde, et see on talle paras karistus ja kuna jalg oli rattaretkest veel soe, siis nii mu nimi osalejate hulka sattuski.
Õnnetuseks toimus minu väljavalitud etapp Rõuges ja et sinna õigeks ajaks kohale jõuda, pidin juba keset ööd üles ärkama. Kuna eelmisel päeval kardisõidus saadud roidevigastus mul niikuinii magada ei lasknud, siis suuri raskusi üles saamisega siiski ei olnud ja kell 6 olin juba ratast auto katusele tõstmas.
Aga nagu ajal kombeks, siis kadus ta ikkagi kuidagi käest- alguses kodus veits sahmimist, siis Lasnamäele tuttavale järele, pärast veel väike tiir tema kiivrit tooma ja tuligi maanteel omajagu pingutada, et õigeks ajaks stardipaigas olla. Ega seal enam muud ei jõudnudki, kui number külge, roidevalu leevendamiseks mandliopist ülejäänud valuvaigisti sisse ning rajale.
Startisin kusagilt täitsa lõpust kurvi tagant ja pean tõdema, et rajast ma suurt ei mäletagi.. Aga nii palju sain siiski targemaks, et see on loll jutt, et Eestis mägesid ei ole- mind igatahes tehti nendega tuttavaks ja neid oli kohe oi kui palju. Aeg-ajalt ilmus välja ka mõni kaasvõistleja, kes kuuldes, et oleme umbes 700ndal kohal ähvardas ilgelt panema hakata, aga miskipärast nende entusiastlik hoog mõne aja pärast rayges ja rohkem ma neid tavaliselt ei näinud.
Pärast paari kukkumist ja 3.5h kestnud üleüldisi väntsutusi jõudsin lõpuks siiski finishisse. Keha oli väsimusest krambiäärel, aga tuju oli hea ja olin endaga rahul, et olin suutnud alustatu lõpule viia.
Esmaspäeval läksin igaks seitsmeks petteks ka arstile oma valutavat rindkere näitama ja õnneks ta kinnitas mu kahtluseid- luud on terved, söö valuvaigisteid ja küll läheb üle.. Nooh, lõpp hea kõik hea :)
