Pärast naeratama pannud maratoni ma treeningutele suurt panustada ei saanud, sest rööprähklemine tööl neelas aja ära ja magamatuse ning kurnatuse pealt õnnestus vahepeal ka mingi tõbi külge haakida. Keskmiselt siiski korra või paar nädalas end liigutasin ja kokku kogunes pooleteise kuuga 11 trenni, millest 190km-i läbisin rattal ja 85km-i joostes.
Paar tundi sportimist nädalas hoiab heal juhul vaimu värske ja mingit tulemust sellise mahu pealt ma Saaremaa kolma päeva jooksule püüdma ei läinud- pigem ongi tegemist sellise mõnusa spanädalavahetusega spordihooaja lõpetuseks.
Ööbimiskohaks sai seekord valitud seni proovimata Johan Spa- pere väikseim liige jaheda veega basseinist küll palju ei pidanud, aga vähemalt oli hotell strateegiliselt heas kohas ja jõudsin stardipaika isegi siis, kui 15 minutit enne lähet olin veel oma numbritoas tööprobleeme lahendamas.
Esimene päev jättis vastakad tunded. Alguses oli minek hea ja kerge, pulss püsis mõistlikul tasemel ja kiirus oli minu kohta väga hea- veidi üle 3.5 minuti kilomeetri kohta. Kusagil kolmanda-neljanda versta kandis hakkas aga sees keerama ja tunne läks niruks. Midagi sarnast olen kogenud liig punni õgitud kõhuga joostes, aga seekord oli einestamisest nagu piisavalt möödas- võimalik, et keha polnud rahulike trennide järel lihtsalt veel valmis selliseks intensiivseks pingutuseks.
Aga mis seal ikka, eesootavaid jookse silmas pidades ei olnud põhjust end oimetuks pungestadaja võtsin veits hoo maha. Tasapisi olemine normaliseerus ja finishi eel oli tunne juba nii hea, et suutsin isegi ühe tagant tulija möödumiskatse edukalt bareerida. Koht kohaks- pigem oli selle kiirenduse eesmärk keha veits ehmatada, et ta end järgmiseks päevaks käima tõmbaks ja kurta polnud mul esialgu millegi üle- nii nobedalt polnudki ma varem avapäevaga maha saanud ;)
Teise päeva alguse võtsin juba märks ettevaatlikumalt ja sõltumata ümberkaudsete tegemistest, ei lasknud raja esimesel poolel pulssi üle 160. Võimalik, et strateegiliselt ei olnud see kõige briljantsem tegu, sest kui poolel maal astus mängu kiuslik vastutuul, siis polnud eest lastud grupist enam kasu ja nii pidin seal omapäi kangutama.
Samas oli üpris tugev tunne, kui 6-7 kilomeetrit olin seejuures teerajajaks ka Raul Ollele. Väga vahva- lõpuks oleme kõik inimesed ja tavaline harrastaja ei erine oma võimekuselt sugugi lõpetanud tippsportlasest ;)
Kolmandale päevale startides oli selge, et kui ma just mingit totaalset ebaõnne rajal ei koge, siis mu 72. koha fenomen saab läbi. Positsioon oli lausa nii hea, et tekkis isegi mõte end Top50 pressida, aga jooks tõi mu kohe maa peale tagasi. Pulss ei tõusnud, tempo oli kasin- keha oli tühi, mis tühi.
Eks siin võib olla erinevaid põhjuseid. Kindlasti oli oma mõju viimase aja harvadel treeningutel, aga rolli võisid mängida ka sellised tegurid nagu mitu päeva võtmata ununenud vitamiinid/mineraalid või siis asjaolu, et olin end prii homikusöögi ja muude valmistoitude pealt kolmandaks päevaks juba kaks kilo raskemaks söönud ;)
Aga kurta pole midagi- kolm päeva järjest sai nautida jooksmist ja imeilusat päikselist sügisilma. Hoolimata kohatistest raskustest, sain igal päeval kirja oma senised parimad ajad ja keskmist sisuliselt ühelgi päeval üle 4min/km kohta ei lasknud:
I päev (10km): 00:37:36
II päev (16.2km): 01:03:13
III päev (16km): 01:04:08
Kui finishiprotokolli vaatasin, lõi sportlashing muidugi korraks välja, sest pagan küll- esimese päeva finishisirgel alistatud hea konkurent lipsas kokkuvõttes ikkagi paari sekundiga mööda, aga no viiendal osaluskorral sobis 55. positsioon tegelikult mulle väga hästi. Peaaegu saanuks ka öelda, et selja taha jäänuid oli 555, aga kuna praamid on nüüd nii suured, siis tuli rahvast ikkagi paari võrra enam kohale ;)
