Siiani oli see ju olnud vaid teooria, et pikkadel rattamaratonidel ei käi ja keskendun sel aastal hoopis lühematele jooksuvõistlustele.
Praktikas aga oli muidugi päris valus vaadata kuidas klubikaaslaste tulemused Kuusalust tulevad ja ise kusagil sünnipäevapeol kringlit näost sisse ajades jääd kõigist neist pingutusega kaasnevatest emotsioonidest ilma.
Teadsin, et küll tulevad ka minu hetked ja Tartu Kevadjooks on ju peagi ukse ees, aga kusagil kukla taga oli ikkagi väike okas, sest mis see 10 kilti siis ära ei ole- 40 mintsa ja sutsti läbi. Aga nagu ikka, siis piisab mul vaid mõttes kellegi või millegi alahindamisest kui elu tuletab meelde, et ta on ikka päris mitme tahuga ja kui vaja, siis ka keeruline.
Ja nii siis juhtuski, et umbes nädal aega enne hooaja esimest võistlust sain teada, et mul on reied. Või täpsemalt jõudis mu teadvusse, et mu vasakul reiel eksisteerivad ka tagumised lihased. Ma ei olnud neid teadaolevalt ära tõmmanud ega midagi, aga päev päevalt muutus vasak jalg üha valusamaks.
Täpsuse huvides olgu öeldud, et vigastanud ei olnu ma seda jalga hiljuti.. Kunagi 5 aasta eest oli mul temaga ühel sünnipäevapeol küll väike arusaamatus kuidas spagaadiharjutust teha, aga arvasin, et oleme sellest üle saanud. Vähemalt talvel olime mõlemad väga rõõmsad, et lihaselastsus on lõpuks taastanud ja valu pärast pole küll enam põhjust üheski asendis kisama pista.
Nüüd aga oli vana häda tagasi.. Ja mitte ainult! Kolmapäevases kossutrennis suutsin oma vaagna kaasmängija pihta niimoodi ära lüüa, et pool külge tõmbus merekarva siniseks ja järgmistel päevadel sain jälgida põnevat võistlust kumb valu on tugevam.
Esmalt võttis juhtrolli enda kanda puus ja asus kõndimist segama. Neljapäeval domineeris reis muutes püstitõusmise ebamugavaks. Reede oli jälle puusa päev, kes keelas külgedele pööramise ära. Laupäevaks liikusin juba päris kabedalt, aga jooksueelsel soojendusel selgus võitja- kiirendusi tehes oli just kange reis see, kes oleks nagu mingi piiraja liikumiskiirusele peale tõmmanud.
Sprindikiirus 10-kilomeetris aga kuigi oluline pole ja kuna tugevat häirivat valu ka enam kusagilt ei kiiranud, siis läksin starti. Esimene kilomeeter tuli ajaga 4:30 ja järgmised tuntavas vastutuules kusagil 4 minuti kanti. Tagasitee allatult oli juba puhas nauding ja kokkuvõttes sai 10 kilomeetrit 40 minutiga tehtud.
