Tiheda treeningkavata nädalaid kogunes tänu põdurale reielihasele sel sügisel plaanitust kaks korda rohkem, aga mis siin ikka põdeda- üle võlli läinud võistlushooajast kurnatud keha vist oskas sellest isegi veidi rõõmu tunda.
Ja mina tundsin head meelt vananemise üle, sest mida soliidsem iga, seda vähem korvpallis rabeldakse ja ennast ning teisi ohtu seatakse. Just sellisele järeldusele olin ma jõudnud 5 minutit enne kossutrenni lõppu, kui end üht süütut söödupalli vastu võtma sättisin.
Järgmisel hetkel aga tundsin kuidas midagi kiiret ja rasket rindkerele koputas ning avamiskutset ootamata kohe sisse astuda püüdis. Õnneks roided külalist päris kopsu ei lubanud, aga vähenenud ruumalaga kambrisse enam värsket õhku peale ei voolanud ja pilt hakkas virvendama ning oligi mäng selleks korraks mängitud.
Nüüd on kolm nädalat möödas- luud tunduvad terved, sinikaid ei ole, aga iga hingetõmme pakub teravaid elamusi, lebotamine on valus ja joosta pole võimalik. Rattaga olen küll juba paar korda kerimas käinud, aga kuna talvel tekib aeg-ajalt vajadus kasutada küljelihaseid libisemise tasakaalustamiseks, siis ega selles tegevsues midagi nautimisväärset ei ole.
Mõistan, et tegu oli õnnetu juhusega, aga kuna roided jaanuaris veel niikuinii palli patsutada ei luba, siis sai tehtud raske otsus vähemalt kevadsessioon kossus vahele jätta. Muidugi on kahju, sest antud pundiga on ei tea kui palju aastaid koos käidud ja individuaalalade vahele oli selline kollektiivne tegevus igati mõnus, aga no ma ei saa riskida sellega, et enne suvist poolpikka Otepääl veel mõne kuu käsi põsakil unistava pilguga aknast välja vahin.
2016-12-28
2016-12-08
Nato test
Kuskilt jäi mulle kõrva ühe sõjardi tõdemus, et noored muutuvad järjest äpumaks ja nende hulk, kes puht füüsiliselt ei suuda teenistusse tulles NATO testi miinimumnõuetele vastavalt teha, üha suureneb.
Uudishimuliku inimesena pöördusin kohe internetiavarustesse uurima, mida kõnealune test ja selle miinimumnõuded endast siis kujutavad. Sain teada, et vaja on kahe minuti jooksul sooritada kätekõverdusi ja istesse tõuse nii palju kui jaksad ning lisaks joosta 3200 meetrit aja peale.
Iga ala annab 0-100 punkti ja selleks, et test edukalt läbida, tuleb koguda vähemalt 190 silma. Kui aga tahad kaitseliitu tööle asuda, siis ühest-kahest tugevusest ei piisa, vaja on kõigil üksikaladel teenida minimaalselt 60 punkti. Minusuguse 35-aastase mehehakatise puhul tähendab see:
- 33 kätekõverdust
- 34 istessetõusu
- jooksukiirust 5:36min/km kohta
Mina, kes ma end regulaarselt liigutan, vajan vaid kaht viimast ala miinimumi täissaamiseks ja ainus küsitavus on kätekõverdused. Aga kuigi mu käed on nõrgad, sest vedelesin gümnaasiumi jõusaali matil ja rääkisin anekdoote ajal, mil teised 100-kilose kangiga rinnalt surumisi vehkisid teha, siis no 33 kätekõverdust punnin ikka ära.
Ma ei arva, et terve mees peaks 10 kilti jooksma 40 minutiga, sest inimeste füsioloogilised eeldused on erinevad ja mõnele see ongi mission impossible, küll aga olen veendunud, et inimkeha vajab toimimiseks füüsilist koormust ja kui keegi neid NATO testi miinimunõudeid täita ei suuda, siis tuleb kärmelt midagi ette võtta.
Kõik ei pruugi lugeda või uskuda teaduskirjandust, mis pajatab sellest kuidas ürginimene liikus 15-20 kilti päevas raskel maastikul ja kuidas aju seniajani vajab normaalseks talituseks füüsilist aktiivsust, aga kui oled kogu aeg väsinud ja haige, siis proovi midagi muuta. Liiguta ennast rahulikult paar-kolm korda nädalas ja vaata, mis juba paari kuuga juhtub.
Meil kõigil muidugi võiks säärane kogemus olla kehalise kasvatuse tundidest kaasa antud, aga millegi pärast mäletame sellest ajast vaid veri ninast väljas jooksmist hinde saamiseks. Mingil arusaamatul põhjusel ei või kehalise tundides ka koduseid töid anda ja täna on olukord selline, kus gümnaasiumi astmes on nö liikumisõpetus vähendatud ühele päevale nädalas- mis harjumus saab niimoodi kujuneda?
Ühesõnaga, ei ole mõtet loota teistele. Kui on nälg, siis tuleb ikka ise külmikuni roomata. Ja kui füüsis on nii ära vajunud, et paar korrust trepil võtab hingeldama, siis tuleb hakata end liigutama, sest ega keegi teine peale ravimitööstuse ei rõõmusta, kui viiekümneselt insuldi või atakiga haiglasse kukud.
Uudishimuliku inimesena pöördusin kohe internetiavarustesse uurima, mida kõnealune test ja selle miinimumnõuded endast siis kujutavad. Sain teada, et vaja on kahe minuti jooksul sooritada kätekõverdusi ja istesse tõuse nii palju kui jaksad ning lisaks joosta 3200 meetrit aja peale.
Iga ala annab 0-100 punkti ja selleks, et test edukalt läbida, tuleb koguda vähemalt 190 silma. Kui aga tahad kaitseliitu tööle asuda, siis ühest-kahest tugevusest ei piisa, vaja on kõigil üksikaladel teenida minimaalselt 60 punkti. Minusuguse 35-aastase mehehakatise puhul tähendab see:
- 33 kätekõverdust
- 34 istessetõusu
- jooksukiirust 5:36min/km kohta
Mina, kes ma end regulaarselt liigutan, vajan vaid kaht viimast ala miinimumi täissaamiseks ja ainus küsitavus on kätekõverdused. Aga kuigi mu käed on nõrgad, sest vedelesin gümnaasiumi jõusaali matil ja rääkisin anekdoote ajal, mil teised 100-kilose kangiga rinnalt surumisi vehkisid teha, siis no 33 kätekõverdust punnin ikka ära.
Ma ei arva, et terve mees peaks 10 kilti jooksma 40 minutiga, sest inimeste füsioloogilised eeldused on erinevad ja mõnele see ongi mission impossible, küll aga olen veendunud, et inimkeha vajab toimimiseks füüsilist koormust ja kui keegi neid NATO testi miinimunõudeid täita ei suuda, siis tuleb kärmelt midagi ette võtta.
Kõik ei pruugi lugeda või uskuda teaduskirjandust, mis pajatab sellest kuidas ürginimene liikus 15-20 kilti päevas raskel maastikul ja kuidas aju seniajani vajab normaalseks talituseks füüsilist aktiivsust, aga kui oled kogu aeg väsinud ja haige, siis proovi midagi muuta. Liiguta ennast rahulikult paar-kolm korda nädalas ja vaata, mis juba paari kuuga juhtub.
Meil kõigil muidugi võiks säärane kogemus olla kehalise kasvatuse tundidest kaasa antud, aga millegi pärast mäletame sellest ajast vaid veri ninast väljas jooksmist hinde saamiseks. Mingil arusaamatul põhjusel ei või kehalise tundides ka koduseid töid anda ja täna on olukord selline, kus gümnaasiumi astmes on nö liikumisõpetus vähendatud ühele päevale nädalas- mis harjumus saab niimoodi kujuneda?
Ühesõnaga, ei ole mõtet loota teistele. Kui on nälg, siis tuleb ikka ise külmikuni roomata. Ja kui füüsis on nii ära vajunud, et paar korrust trepil võtab hingeldama, siis tuleb hakata end liigutama, sest ega keegi teine peale ravimitööstuse ei rõõmusta, kui viiekümneselt insuldi või atakiga haiglasse kukud.
Kuna kätes jõudu napib, siis 57. kätekõverdusega juhtus nii
2016-12-02
Kuidas sportides terveks jääda?
Vaadates lõppevat aastat, ei tohiks ma sel teemal tegelikult midagi arvata- võistlushooaeg on ammu läbi, aga tuleviku tarbeks põhja ladumise asemel ravin mina juba mitmendat kuud erinevaid põletikukoldeid. Mis siis ikkagi valesti läks?
Põgus rahvaküsitlus ütles, et põhjus on liigses sportimises. Kõik need vigastused ja muud hädad, mis mind pidevalt saadavad, pidavat veenvalt tõestama, et sport on ebatervislik. Sobrasin siis veits mälus ja lugesin vanu blogipostitusi ning sain tõesti päris pika nimekirja oma vigastustest:
Muus osas on aga elu täna märksa parem, kui minu 10 aastat nooremal versioonil:
Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on aga tervis viimastel kuudel- esmalt kõhutõbi ja seejärel kõrvapõletik, mis lõi edasi igemetesse ning kuigi tänaseks on kõik sümptomid kadunud, siis väsimus ja jõuetus istuvad ikka veel sees.
Veidi numbritesse süübinuna arvan end teadvat ka hädade põhjuseid- nimelt näitab treeningpäevik, et olen sel aastal jooksnud paarsada ja rattaga sõitnud ca 2200 kilomeetrit vähem, kui mullu. Mitte, et 270 liikumistunnist kontoriinimesele ei piisaks, aga kuna kahanenud treeningmahtude juures võistluste arv kasvas ja nad muutusid oma iseloomult äkilisemateks, siis kokkuvõttes intensiivse koormuse osakaal suurenes.
Ühesõnaga tegin Pulleritsu- ajanappusel rõhusin arendavatele treeningutele ja parandasingi seeläbi tulemusi. Õnneks kümne kildi rekordi nimel päris ahhilkaopile minema ei pidanud, aga kuna maksimumilähedane pingutamine kulutab organismi reserve, siis lõpuks said varud ikkagi otsa ja jäin lihtsalt haigeks.
Ma olen sesosas muidugi ka eriline hellik- täitsamehed võivad ka poole ajast intensiivseid trenne teha ja midagi ei juhtu, aga võime koormuseid taluda eristabki tipuvõimelisi inimesi tavalistest. Enda puhul näen, et kui pingutuste osakaal juba üle viie prossa läheb, siis hakkavad liigesed tunda andma ja muutun haigustele vägagi vastuvõtlikuks.
Eks isiklike eripärasustega lihtsalt tuleb õppida arvestama, aga rusikareegel ütleb, et hoides anaeroobsete treeningute osakaalu alla 10%, on keeruline endale liiga teha. Sel aastal läksin sellest piirist üle ja sain kõrvetada. Aga hoolimata mõningatest tagasilöökidest, kaaluvad liigutamisega kaasnevad hüved ikkagi kõik muu üles- vähemalt minu jaoks ;)
Põgus rahvaküsitlus ütles, et põhjus on liigses sportimises. Kõik need vigastused ja muud hädad, mis mind pidevalt saadavad, pidavat veenvalt tõestama, et sport on ebatervislik. Sobrasin siis veits mälus ja lugesin vanu blogipostitusi ning sain tõesti päris pika nimekirja oma vigastustest:
- 2008: Rammisin kardiga rehvivalli ja roided ei lasknud mul mitu kuud rooli kuju unustada.
- 2009: Jalgpallis koksu saanud põlv paistetas mitmeks kuuks üles.
- 2010: Vigastuse ennetamisest soetatud tallatoed põhjustasid mõlema sääre luuümbruse põletiku.
- 2010: Nikastasin võrkpallis selga
- 2011: Õlalt tuge otsinud poole suurem korvpallur koolutas mu rangluud
- 2011: Meeleoluka seltskonnamängu tulemusel vigastasin reielihast
- 2013: Pikas trennis lagunenud rattasuss põhjustas ülekoormatud teises jalas kõõlusepõletiku
- 2013: Paaril korral rattaga uperpallitades vigastasin rangluud ja roideid
- 2014: Õppetund lumelauga lõppes punnitava randme tõttu traumapunktis
- 2015: Uued tossud panid achilleuse valutama
Muus osas on aga elu täna märksa parem, kui minu 10 aastat nooremal versioonil:
- Varem valutas mul selg mitmeid kordi aastas, nüüd on viimasest korrast nii palju möödas, et ma ei mäletagi seda enam.
- 25-lt olin mõnekuuliste vahedega migreeniga kummuli. Viimasel kolmel aastal on seda probleemi esinenud vaid korra.
- Mingis vanuses hakkas vererõhk vaikselt tõusma- nüüd on ta jälle tagasi 120+ juures.
- Kui nooremana end liigutada üritasin, hakkasid põlved isegi pehmel maastikul joostes valutama ja perearst soovitas tegeleda millegi muuga, sest see ala lihtsalt ei sobivat kokku minu jalgade ehitusega. Tänaseks olen aga kõige kiuste läbinud 9 maratoni asfaldil ja põlvedega pole mingeid märkimisväärseid probleeme.
Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on aga tervis viimastel kuudel- esmalt kõhutõbi ja seejärel kõrvapõletik, mis lõi edasi igemetesse ning kuigi tänaseks on kõik sümptomid kadunud, siis väsimus ja jõuetus istuvad ikka veel sees.
Veidi numbritesse süübinuna arvan end teadvat ka hädade põhjuseid- nimelt näitab treeningpäevik, et olen sel aastal jooksnud paarsada ja rattaga sõitnud ca 2200 kilomeetrit vähem, kui mullu. Mitte, et 270 liikumistunnist kontoriinimesele ei piisaks, aga kuna kahanenud treeningmahtude juures võistluste arv kasvas ja nad muutusid oma iseloomult äkilisemateks, siis kokkuvõttes intensiivse koormuse osakaal suurenes.
Ühesõnaga tegin Pulleritsu- ajanappusel rõhusin arendavatele treeningutele ja parandasingi seeläbi tulemusi. Õnneks kümne kildi rekordi nimel päris ahhilkaopile minema ei pidanud, aga kuna maksimumilähedane pingutamine kulutab organismi reserve, siis lõpuks said varud ikkagi otsa ja jäin lihtsalt haigeks.
Ma olen sesosas muidugi ka eriline hellik- täitsamehed võivad ka poole ajast intensiivseid trenne teha ja midagi ei juhtu, aga võime koormuseid taluda eristabki tipuvõimelisi inimesi tavalistest. Enda puhul näen, et kui pingutuste osakaal juba üle viie prossa läheb, siis hakkavad liigesed tunda andma ja muutun haigustele vägagi vastuvõtlikuks.
Eks isiklike eripärasustega lihtsalt tuleb õppida arvestama, aga rusikareegel ütleb, et hoides anaeroobsete treeningute osakaalu alla 10%, on keeruline endale liiga teha. Sel aastal läksin sellest piirist üle ja sain kõrvetada. Aga hoolimata mõningatest tagasilöökidest, kaaluvad liigutamisega kaasnevad hüved ikkagi kõik muu üles- vähemalt minu jaoks ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)