TallinnaRM

Nüüd oli vahepeal paar nädalat aega trenni teha. Esimesel nädalal kulgesin rahulikult ja teisel pikkisin sisse ka ühe intervalli rattaga. Kokku väntasin sel perioodil 350 ja jooksin 30 kilomeetrit.

Kõik olnuks kena, aga võistlusnädala keskpaigaks olin täiesti töss. Kahtlustan, et põhjus oli laupäevases trennis, kuhu läksin vaid ühe pudeliga. Arvasin, et rahulik sõit ja palju ma ikka selle mõne tunniga joon, aga ilm oli Eesti kevade kohta harukordselt soe ning vesi oli mul juba poole trenni pealt otsas.

Seega mingi tund aega vähkresin vedelikupuuduses ja õhtul oli suht niru olla. Pühapäeva puhkasin, aga esmaspäeval joostes tunne ikka raske. Kusjuures teisipäevaste intervallide ajal tundus, et olemine paraneb, aga kolmapäeval käis klõps- keset rahulikku sõitu lihtsalt jõud kadus ja järgmisel päeval oli isegi ühe korrusevahe tõusmine mööda treppe vaevaline.

Vähe sellest, et mul ei õnnestunud end sealt august õigeks ajaks välja puhata, tuleb natuke jälle rääkida ka remondijuttu. Mul oli nimelt plaan pärast Mulgit kinnikiilunud pidureid veits puhastada ja pikalt vett täis olnud amort lõpuks lahti võtta, aga päevad kadusid käest ning meenus see kõik mulle alles võistluseelsel õhtul.

Siis aga olin töönädalast juba kurnatud ja jaksu jagus vaid kassetivahetuseks, aga seegi läks lörri. Uus kassett pidanuks olema identne vanaga, aga ketiga ta sõbraks ei saanud, nii et ju tuleb nad siis ikka mõlemad korraga vahetada. Aga see on pisiasi- suurem mure tekkis siis, kui proovisõitu tehes esikäikar pooleks läks.. Toho pime, kas sarnaselt autole hakkab ka ratas mingist vanusest alates igast otsast lagunema ja raha neelama? Esikäikar ei maksa küll palju, aga reede õhtul kell 9 pole seda kusagilt võtta.. Liiati veel siis, kui täitsamehed sõidavad kõik eest ühega ;)

Korraks isegi mõtlesin, et kuna füüsis ka nii niru, siis äkki ei peaks üldse minema, aga kui kuidagi õnnestus kett keskmise hammaka peale pidama saada, siis otsustasin raja matkatempos ikkagi läbi sõita. Sai ju suure vaevaga end just põhidistantsilt ümber XXL-le vormistatud ja triatlonit silmas pidades on mul just selliseid pikki trenne tarvis.

Eks rajal see esikäiguvahetuse puudumine tiba ikka segas- laskumistel polnud väntamisest kasu ja lasin tirri ning mõningaid tõuse tuli ikka rämeda jõuga kangutada, aga tõenäoliselt poleks mind seekord ükski ratas aidanud. Sarnaselt Alutagusele sõitsin taas piirajaga, aga seekord oli latt veel madalama pulsi juurde sätitud. Sisuliselt ei suutnud ma raja esimesel kolmandikul pulssi üle 140 ajada ja rahvas kadus eest.

Kusagil 40-minutilise sõitmise järel vaatasin pikemal sirgel tagasi ja ei näinud kedagi. Hiljem protokollist selgus, et kusagil seal need 15 inimest ikkagi olid, aga hoolimata sellest, et tiksusin viimaste hulgas, tegi ikkagi headmeelt asjaolu, et krampe polnud taas kusagil.

Ja mida aeg edasi, seda paremini hakkasin ennast tundma ja sain vaikselt juurde panna. Viimased 20 kilomeetrit kannatas keha juba päris korralikult pingutada ning ka koht vaikselt paranes. Midagi hiilgavat ei olnud, aga ma ei peagi praegu veel vormis olema. Üldiselt sain kinnituse, et liikumissuund on õige, aga mõistust ei tohi kaotada ja trenni tuleb ikka kahe pudeliga minna.

Kuna sellega said mu kolm maastikusõitu asendusliikmena läbi, siis ei ole kindel, kas järgmisele etapile üldse osalen. Aga kuna sinna on veel aega, siis väga sellele ei mõtle- 3 nädalat on vahepeal nüüd kindlasti aega puhata ja atra seada.

Graaf: Võrdlus Janiga. Alguses hävisin rämedalt ja lõpuks jäigi vahe selliseks 

nagu ta esimese kolmandikuga sisse sõideti.

ViljandiRM

Vaid mõni päev pärast järvejooksu olin tagasi Viljandis- sedapuhku siis ratast sõitmas. Sõidu ajal juhtus küll ka üht-teist, aga mu enda jaoks oli huvitavam see, mis eelnes.

Kõik algas sellest, kui suvist Ironmani silmas pidades tuli mõte tellida maanteekale hiinast mingid odavad karbonjooksud, et enne, kui läheb uute rataste soetamiseks, saaksin reaalse tunnetuse, et kas ja kuidas kergem pöörlev kehand edenemisele kaasa aitab.

Juhtus aga nii, et otsingute käigus eesmärk hägustus ja kui märkasin Velo plussis tuntud tootja maastikuratta võistlusjookse 60% allahindlusega mõtlesin, et kergemaid jookse võin ka ju baigi peal katsetada. Saidki nad siis soetatud ja kuna tegemist tubeless-ready jooksudega, siis lasin sinna peale kohe ka vastavad rehvid paigaldada- sisekummi kaal nagu niuhti kokku hoitud.

Kogu komplekti kaaluvahe vanade jooksudega on küll käega katsutav, aga iroonia seisneb selles, et mu maastikuratas sai just 10-aastaseks ja tegemist on 26" isendiga, mille raam on nii raske, et isegi sõbrad pole nõus teda seljavigastuse hirmus auto katusele tõstma.

Ühesõnaga, sellises mõõdus rattaid põhimõtteliselt enam ei toodeta ja seega pole mul neid imetabaseid jookse uue ratta soetamisel võimalik kasutada. Seega läheb see kulutus õigepea kas korstnasse või ma siis ei osta uut ratast ning teen hoopis sedapalju trenni, et suudan ka selle lastemõõdus rattaga võistlustel 29-tollistele vastu saada ;)

Jooksud käes, tuli nad ka alla panna, aga vana ratast eemaldades avastasin, et tagumised piduriklotsid on metallini kulunud. Taas tuli mööda poode kolistada, aga kui sobivad klotsid paika said selgus, et ratas ei taha enam pöörelda. Nimelt omavad uute jooksude pidurikettad kaalu kokkuhoiu mõttes plastikdetaile, mis aga ei mahu piduriklotsidest väljaulatuvatest tiladest kuidagi mööda..

Kratsisime isaga küll veidi aega kukalt, aga kui ei saa nõuga, saab jõuga ning saagisime segavad tilad lihtsalt maha. Ratas hakkas küll ringi käima, aga järgiseks oli pidurilink lakanud töötamast. Lähemal uurimisel selgus, et mu rattal on õlipidurid ja tõenäoliselt oli osa õlist lihtsalt süsteemist välja voolanud..

Paides rattapoodidega üldse kitsas ja laupäeval oli see ainuski kinni.. Sobiva dot-õli leidsime ehituspoest ja isa põhjatutest tööriistakappidest kaevasime välja paar süstalt, millega saime vajaliku koguse õli kuidagi süsteemi pressitud.

Põhimõtteliselt läks rattaputitamisele terve päev, aga stardis ma pühapäeval olin. Keha oli küll veidi väsinud, sest olin alles reedel teinud 3-tunnise trenni sees ka FTP-testi (kokku pool tundi max pingutust), aga üldiselt oli tunne hea- hoopis teine tera, kui nädala eest Alutagusel.

Minek oli isegi nii hea, et esimesed veerand tundi püsisin Jani sabas. Siis jäin kuskil metsavahel ummikusse ja edasi tiksusin omas tempos. Üldiselt oli kõik hästi kuni raudteelõiguni- seal pidin pikalt üksi kangutama, aga kui lõpuks kiiremad mööda läksin ja nende sabas üritasin püsida, siis jõud rauges.

Sportlased vist nimetavad seda haamriks. Ratas oli justkui maa külge liimitud ja kohe kuidagi ei tahtnud edasi veereda. Õnneks oli lõpuni vaid 3 kilti ja tahtejõuga kannatasin selle ära, mingi imeläbi sain ka Pika tänava tõusust üles ning oligi päästev finish. Uhh, vist mu elu kõige vaevalisem rattasõidu lõpp ja seda vanemate silme all :)

Aga kokkuvõttes üldse ei kurda. Esiteks sain elu parima koha- 132. Senine parim sai ületatud 50 pügalaga ja alutagusega võrreldes oli parandus veelgi suurem. Ainus mure, et ma nüüd ei tea palju sellest arengust läks uute jooksude ja palju minu paranenud vormi arvele ;)

Kõige rohkem aga tegi mulle headmeelt see, et terve sõidu ei olnud mul krambipoegagi. Eelmisel etapil sai naljaga pooleks kirutud mineraalidele tehtud kulutusi, aga seekord tuleb tõdeda, et raha on ikkagi õigesse kohta läinud. Väga mõnus, kui isegi siis, kui enam ei jaksa, saab pingutust edasi nautida, sest krambid ei kollita. Ülikaif!

Graaf: Nii heal positsioonil ma isegi klubisiseselt tavaliselt 

ei ole- said vist mägedejooksud ostetud ;)

Tiir ümber Viljandi järve

Siia sattusin ka omapäraselt.. Tööandja oli küll pakkunud osalemisvõimalust, aga kuna magasin sooviavaldamiseks ettenähtud aja maha, siis üldse ei arvestanud enam selle võimalusega ja enda nime leidmine protokollist mõni päev enne jooksu, tuli pisukese üllatusena.

Aga mis seal ikka, käed-jalad ju liiguvad ja vedasin end siis mulgimaale kohale. Mingeid erilisi eesmärke mul ei olnud, aga mõtlesin, et oma eelmise aasta tulemusest võiks ikka nobedam olla. Oli mul siis vaja eelmisel aastal selline ulmeline alla 50 minuti jooks teha ;)

Aga vähemalt oli toonane pingutus mulle väga hea stardinumbri taganud ja lootsin sellest teatavat kasu lõigata, aga kui lõpuks vetsujärjekorra ära kannatasin ja stardialasse jõudsin selgus, et grupid on juba kokku lastud.

Pole ma ju mingi kõrge koha peale jooksja, aga kusagilt 1000 juurest startimine on ka jama, sest kiiruste erinevuse tõttu olen lihtsalt kaasvõistlejatele ohtlik ja nii ma siis Pireti õhutamisel üle aia ronisingi, et oma väljateenitud kohale pääseda.

Minema sain kusagil 200 koha pealt aga ikka läks omajagu aega enne, kui stardijoonele jõudsin ja esimesel 500 meetril oli ka paar korda kõndimist. Edasi sai aga joosta vabas vees ja kui miski ei läinud plaanitult, siis võis vaid ise-ennast süüdistada.

Esiteks ei suutnud ma hästi ennast pingutama sundida.. Tõenäoliselt tulenes see sellest, et keha oli mõne päeva tagusest Alutaguse rattasõidust veel väsinud, aga ega ma polnud ka ühtegi intensiivset jooksutreeningut sel aastal veel teinud, nii et polnud ka midagi imestada.

Teiseks olin ma hädas rajavalikuga. Eelmisel aastal sai tuimalt panna teiste järgi, sest kõik läksid üht radapidi, aga seekord toimus hargnemisi mitmes kohas. Esmalt keeras üks minust aeglasem seltskond võssa. Ma panin ikka mööda teed edasi, aga kui pärast kohtusime, sain aru, et veidi nad sealt võitsid.

Õppisin siis sellest ja järgmises pooldumiskohas valisin siis ka otsetee. Aga see vist ka ei olnud väga hea valik, sest pehme põllu peal oli liikumine vaevaline ja lisaks tuli mingi oja läbimiseks laskuda sügavale orgu ja pärast teisest nõlvast üles ronida. See tõmbas kopsu ikka nii kinni, et pärast kruusa peal mitu minutit taastusin enne, kui keha jälle normaalselt tööle hakkas.

Lõpus aga tunne päris hea ja kui keegi luges mulle 3 kilti enne lõppu esisaja koha, siis see sundis ikka pingutama ja nii õnnestus kõigi tagant tulijate rünnakud pareerida ning ja mõnest eesliikujast sain veel möödagi.

Kokkuvõttes võib igati rahule jääda- ilm oli soe ja oma eelmise aasta aega edestasin üle 3 minuti. Natuke veel parem koht stardirivis ja õigem rajavalik ning naiste võitja võinuks olla püütav. Jajah, see 13 aastane tütarlaps..

Ühesõnaga mu jooksuvõimekus on sisuliselt lapse tase.. Ja mitte paha pärast- pigem võiks olla see kainestav nii mulle kui ka ülejäänud 2800-le, et ei ole vaja pühapäevasportlasel hakata endale midagi ette kujutama ja parem on niisama nautida liikumist ning sellest tulenevat head enesetunnet ;)