Sirvisin ükspäev ajakirja Jooksja ja kui kogenud sportlaste nõuannetele kuidas hoida rahulikke ning intensiivseid treeninguid tasakaalus, sain kaasa noogutada, siis kogu mu maailmapilt löödi uppi, kui jõudsin Pulleritsu mõttenurgani.
Sain nimelt teada, et ei ole mõtet maratonidel seasörkimas käia, sest õige mees kannatab ja kui Sa 800 meetrit kahe minutiga ei jookse, siis pole Sa mitte keegi. Ei ole küll kunagi proovinud, aga arvan, et minus vist tõesti ei ole sellist kiirust, et kaks staadioniringi ettepandud ajaühikus läbitud saaks.. Mis ma nüüd siis tegema pean, lõpetama igasuguse liigutamise, sest tulemusi ju ei ole?
Vaadates selles valguses lõppenud aastale tagasi hakkas mulle tunduma, et olen omadega täitsa sohu läinud.. Selle asemel, et pingutada ja kannatada, olen mina rõhunud hoopis pikkadele rahulikele treeningutele ja äkisilisemaid liigutusi teinud vaid võistluste sees, nii et raisatud aasta?
Jah, tulemus-sportlase jaoks kindlasti.. Mina aga oma naiivsuses olen ikkagi rahul, sest intensiivsuse vähendamisel on olnud üks omapärane kõrvalmõju- nimelt on mu tervis olnud parem ja ka kõige intensiivsematel nakkusperioodidel, kus pooled ümberkadused olid tõbised, püsisin mina tervena.
Nii et neile, kelle esmane eesmärk pole tulemuste tegemine, julgen mina oma kogemusenatukese pealt ka seasörgi laskmist soovitada ;)
2015-12-30
2015-11-10
Mis juhtub, kui ma ei treeni?
Viimastel aastatel olen sügiseti alati aja maha võtnud ja 2-3 nädalat treeninguid vältinud, et anda kehale puhkust ja taastekitada isu liigutamise järele. Kui tavaliselt olen sel perioodil siiski veidi matkanud või muid murumänge harrastanud, siis sel korral läks vähe teisiti.
Nimelt veetsin ootamatute töökohustuste tõttu erakordselt pikki päevi ja öid kontoritoolis ning nädala jooksul kinnistest ruumidest praktiliselt välja ei pääsenudki. Ühel hetkel ei saanud ma töömõtetest enam üldse lahti ja need muudkui keerlesid mu peas. Selle tulemusel tekkis peavalu, ma ei suutnud enam uinuda ja kõik see päädis migreenihooga.
Igaüks saab aru, et nii ei ole mõtet rapsida ja kuna suurem tulekahju oli möödas, siis üritasin vähe rahulikumalt võtta- mõtete hajutamiseks koristasin elamist, õhtuti läksin juba üheksast magama, proovisin mediteerida jne. Aga miski ei midagi- peavalu ei kadunud. Arst soovitas uus töö otsida või antidepressante proovida.
Ei aitäh! Ja siis mul meenus, et 10 aastat tagasi, kui mul erilist füüsilist aktiivsust ei olnud, valutas mul ju kogu aeg pea ja iga paari kuu tagant olin migreeniga pikali. Sain aru, et pikutamisest selleks korraks aitab ja kohe järgmisel päeval väntasin rattaga tööle. Kui hommikul mind veel veidi häiris, et ilm oli jahe ja vihma udutas, siis õhtuks oli peavalu juba sedapalju järele andnud, et sisuliselt terve tee oli mul suu kõrvuni, sest nii hea oli taas liikuda!
Ühesõnaga, et tuju oleks hea, tervis tugevam ja jaksaksin paremini ka igapäevatoimetustega hakkama saada, on vaja end liigutada. Et see lihtne tõde edaspidi paremini meeles püsiks, vaatan aeg-ajalt uuesti seda lühikest eestlaste tehtud videklippi:
Nimelt veetsin ootamatute töökohustuste tõttu erakordselt pikki päevi ja öid kontoritoolis ning nädala jooksul kinnistest ruumidest praktiliselt välja ei pääsenudki. Ühel hetkel ei saanud ma töömõtetest enam üldse lahti ja need muudkui keerlesid mu peas. Selle tulemusel tekkis peavalu, ma ei suutnud enam uinuda ja kõik see päädis migreenihooga.
Igaüks saab aru, et nii ei ole mõtet rapsida ja kuna suurem tulekahju oli möödas, siis üritasin vähe rahulikumalt võtta- mõtete hajutamiseks koristasin elamist, õhtuti läksin juba üheksast magama, proovisin mediteerida jne. Aga miski ei midagi- peavalu ei kadunud. Arst soovitas uus töö otsida või antidepressante proovida.
Ei aitäh! Ja siis mul meenus, et 10 aastat tagasi, kui mul erilist füüsilist aktiivsust ei olnud, valutas mul ju kogu aeg pea ja iga paari kuu tagant olin migreeniga pikali. Sain aru, et pikutamisest selleks korraks aitab ja kohe järgmisel päeval väntasin rattaga tööle. Kui hommikul mind veel veidi häiris, et ilm oli jahe ja vihma udutas, siis õhtuks oli peavalu juba sedapalju järele andnud, et sisuliselt terve tee oli mul suu kõrvuni, sest nii hea oli taas liikuda!
Ühesõnaga, et tuju oleks hea, tervis tugevam ja jaksaksin paremini ka igapäevatoimetustega hakkama saada, on vaja end liigutada. Et see lihtne tõde edaspidi paremini meeles püsiks, vaatan aeg-ajalt uuesti seda lühikest eestlaste tehtud videklippi:
2015-10-19
Napilt jäi puudu..
Nagu juba traditsiooniks on kujunenud, siis spordiaasta lõppeb mul Saaremaal- tunnike jooksmist päevas ja nädalavahetusega saab maratonidistants läbitud. Startidevaheline aeg möödub aga mõnusasti spas- mõjub puhkusena argirutiinist ja erinevad veeprotseduurid aitavad kindlasti kaasa ka taastumisele.
Mitte et tagaotsameestel oleks väga võimalik oma kohta prognoosida, aga kuna mõlemal senisel osaluskorral olin olnud 72, siis eks alateadvus ikka lootis sama nalja korrata ka sel aastal. Kõnealune eesmärk sai aga tõsise tagasilöögi juba avapäeval, kui poolteist tundi enne starti allakugistatud pereliikmete toiduportsjonid kippusid kõhus loksuma ja lõpetasin 10-kildise avadistantsi alles 104 kohal.
Ega ma tegelikult päris kindel ei olnud kas avavõistlus ebaõnnestus ainult täis kõhu tõttu, sest oli ka märke väsimusest ja distantsi teisel poolel langema kippunud pulss võis viidata just sellele. Kuna iial ei tea kaua see pool tõbisena joostud maraton veel ihus istub, siis otsustasin võtta ettevaatlikult ja alustasin teist päeva veidi rahulikumalt.
Endalegi üllatuseks tuhisesin aga kergemalt võttes mööda kaasvõistlejatest, kellega eelmisel päeval sammu pidada ei suutnud ja mõne kilomeetriga oli üpris kindel, et reedene sooritus oli anomaalia. Laupäeval oli tunne ikka märksa parem- nautisin mõõdukat pingutust ja jätkus aega veel ka kena sügisest loodust imetelda, ei mingit vägisi punnitamist nagu päev varem.
Enamvähem ok oli tunne ka kolmandal päeva ja vähemalt eelmise aastaga võrreldes tegin oluliselt kiirema jooksu. Olin välja arvutanud, et kui suudan hoida tempot alla 4min10s, siis saab ületatud ka aastast 2013 püsima jäänud kolmanda päeva tulemus ja sellega mingeid raskusi ei tekkinud. Ka kolme päeva kokkuvõttes tegin elu parima aja ja ületasin eelmise aasta sooritust ca 2.5 minutiga.
Seega suutsin kahel viimasel päeval avadistantsi kaotuse küll kuhjaga tagasi teha, aga sellest siiski ei piisanud, et loodetud kübaratrikk teoks teha.. Aga uskudes üritust kokkuvõtvat ajakirja, siis väga palju puudu ei jäänudki:
Mitte et tagaotsameestel oleks väga võimalik oma kohta prognoosida, aga kuna mõlemal senisel osaluskorral olin olnud 72, siis eks alateadvus ikka lootis sama nalja korrata ka sel aastal. Kõnealune eesmärk sai aga tõsise tagasilöögi juba avapäeval, kui poolteist tundi enne starti allakugistatud pereliikmete toiduportsjonid kippusid kõhus loksuma ja lõpetasin 10-kildise avadistantsi alles 104 kohal.
Ega ma tegelikult päris kindel ei olnud kas avavõistlus ebaõnnestus ainult täis kõhu tõttu, sest oli ka märke väsimusest ja distantsi teisel poolel langema kippunud pulss võis viidata just sellele. Kuna iial ei tea kaua see pool tõbisena joostud maraton veel ihus istub, siis otsustasin võtta ettevaatlikult ja alustasin teist päeva veidi rahulikumalt.
Endalegi üllatuseks tuhisesin aga kergemalt võttes mööda kaasvõistlejatest, kellega eelmisel päeval sammu pidada ei suutnud ja mõne kilomeetriga oli üpris kindel, et reedene sooritus oli anomaalia. Laupäeval oli tunne ikka märksa parem- nautisin mõõdukat pingutust ja jätkus aega veel ka kena sügisest loodust imetelda, ei mingit vägisi punnitamist nagu päev varem.
Enamvähem ok oli tunne ka kolmandal päeva ja vähemalt eelmise aastaga võrreldes tegin oluliselt kiirema jooksu. Olin välja arvutanud, et kui suudan hoida tempot alla 4min10s, siis saab ületatud ka aastast 2013 püsima jäänud kolmanda päeva tulemus ja sellega mingeid raskusi ei tekkinud. Ka kolme päeva kokkuvõttes tegin elu parima aja ja ületasin eelmise aasta sooritust ca 2.5 minutiga.
Seega suutsin kahel viimasel päeval avadistantsi kaotuse küll kuhjaga tagasi teha, aga sellest siiski ei piisanud, et loodetud kübaratrikk teoks teha.. Aga uskudes üritust kokkuvõtvat ajakirja, siis väga palju puudu ei jäänudki:
2015-10-05
Põige Paidesse
Tegelikult oli plaan pühapäeval spordiga mitte tegeleda ja minna hoopis sõbra lapse sünnipäevale. Sellest johtuvalt lõhkusin laupäeval veel ujuda ja muude ringitrampimistega väsitasin ennast päris ära. Õhtul aga Eestimaa südames elavat vanaema külastades selgus, et mu enda järeltulija on omale mingi tõve külge haakinud ja nii tast mingit pidulist ei saanudki.
Kuna aga kõiges leidub ka midagi head, siis otsustasin juhust kasutada ja panin end sealsamas toimuvale Paide-Türi rahvajooksule kirja. Pilet tundus küll kallivõitu, aga mina nimetan seda ilma garantiiks- nimelt veerand tundi enne starti regades võis täiesti kindel olla, et jooksutingimused saavad olema head ;)
Ja ära Sa märgi- polnud seal tegemist sugugi mingi pisikese külavõistlusega, osalejaid oli pea 900. Mu rinnanumber viitas küll viimasele stardipositsioonile, aga kuna stardigruppe polnud moodustatud, siis arvestades enda võimekust võtsin koha sisse kusagil esimese veerandi lõpus.
Eks ma vist veidi tagasihoidlik olin, aga ega ette poole poleks mahtunud ka, sest stardist minnes jäi mulje, et esirea olid hõivanud inimesed, kelle võimekus on 6 min/km vms. Mitte et see mind nii pika võistluse puhul häiriks, aga lihtsalt huvitav teada, mis sellise inimese peas toimub- lihtsalt meeldib, kui ollakse kümnetel inimestel jalus? Vaba maa ja eks igaüks ise teab, kuidas elab, aga kõrvaltvaatajana tekib lihtsalt hirm inimelude pärast, kui juba esimese kilomeetri lõpus hingeldatakse nii hullult, et ümberkaudsed ei kuule enam oma jooksu sammegi.
Aga aitab targutamisest, sest lõpuks leiab igaüks niikuinii oma õige koha. Minul juhtus see Reopalus, kui jõudsin gruppi, kellel ma enam eest minema ei saanud. Kuni Kirna mäeni lonksid nad mu taga ja siis ma sain aru, et siin ikka võisteldakse. Keegi ees tööd enam teha ei tahtnud, aga kui kiirendati, siis püüti see kohe kinni ja nii see passimine seal käis- täitsa põnev oli.
Kusagil 5 kilti enne lõppu õnnestus kellelgi grupp ikkagi ribadeks tõmmata- no ma mingi kilomeetri kannatasin põhiagitaatori taga, siis aga vaatasin, et nii ikka hästi ei jaksa ja võtsin grammi hoogu maha. Kuigi keha maratonist veel päris taastunud ei ole, siis tegelikult sain lõpuni päris hea tundega joosta ja aegki tuli nats nobedam, kui eelmisel korral.
Finishis sain Tanel Padarilt südamekujulise medali kaela, õnnetus veel vanade sõpradega juttugi puhuda ja suppi süüa, nii et kokkuvõttes oli jälle üks tore spordipäev. Nüüd veel Saaremaa kolme päeva jooks minna ja saab koti peale puhkama ;)
Kuna aga kõiges leidub ka midagi head, siis otsustasin juhust kasutada ja panin end sealsamas toimuvale Paide-Türi rahvajooksule kirja. Pilet tundus küll kallivõitu, aga mina nimetan seda ilma garantiiks- nimelt veerand tundi enne starti regades võis täiesti kindel olla, et jooksutingimused saavad olema head ;)
Ja ära Sa märgi- polnud seal tegemist sugugi mingi pisikese külavõistlusega, osalejaid oli pea 900. Mu rinnanumber viitas küll viimasele stardipositsioonile, aga kuna stardigruppe polnud moodustatud, siis arvestades enda võimekust võtsin koha sisse kusagil esimese veerandi lõpus.
Eks ma vist veidi tagasihoidlik olin, aga ega ette poole poleks mahtunud ka, sest stardist minnes jäi mulje, et esirea olid hõivanud inimesed, kelle võimekus on 6 min/km vms. Mitte et see mind nii pika võistluse puhul häiriks, aga lihtsalt huvitav teada, mis sellise inimese peas toimub- lihtsalt meeldib, kui ollakse kümnetel inimestel jalus? Vaba maa ja eks igaüks ise teab, kuidas elab, aga kõrvaltvaatajana tekib lihtsalt hirm inimelude pärast, kui juba esimese kilomeetri lõpus hingeldatakse nii hullult, et ümberkaudsed ei kuule enam oma jooksu sammegi.
Aga aitab targutamisest, sest lõpuks leiab igaüks niikuinii oma õige koha. Minul juhtus see Reopalus, kui jõudsin gruppi, kellel ma enam eest minema ei saanud. Kuni Kirna mäeni lonksid nad mu taga ja siis ma sain aru, et siin ikka võisteldakse. Keegi ees tööd enam teha ei tahtnud, aga kui kiirendati, siis püüti see kohe kinni ja nii see passimine seal käis- täitsa põnev oli.
Kusagil 5 kilti enne lõppu õnnestus kellelgi grupp ikkagi ribadeks tõmmata- no ma mingi kilomeetri kannatasin põhiagitaatori taga, siis aga vaatasin, et nii ikka hästi ei jaksa ja võtsin grammi hoogu maha. Kuigi keha maratonist veel päris taastunud ei ole, siis tegelikult sain lõpuni päris hea tundega joosta ja aegki tuli nats nobedam, kui eelmisel korral.
Finishis sain Tanel Padarilt südamekujulise medali kaela, õnnetus veel vanade sõpradega juttugi puhuda ja suppi süüa, nii et kokkuvõttes oli jälle üks tore spordipäev. Nüüd veel Saaremaa kolme päeva jooks minna ja saab koti peale puhkama ;)
2015-09-14
Ainult idioot jääb suvel haigeks
Suvine spordiooaeg oli sel korral üle ootuste hästi sujunud- ei mingeid haigusi, vigastusi ja muid jamasid. Hakkasin juba arvama, et kui hommikuti võimelda, korralikult toituda ja alkoholi vältida, siis tõved mind ei tülitagi, sest püsisin korduvalt jalgel ka siis, kui kõik ümberkaudsed külmetuse poolt külili käänati.
Aga uhkus on mind alati upakile ajanud ja nii ma siis teisipäeval pärastlõunal tundsingi, et hakkab kuidagi ära kammima. Just nüüd, kui Tallinna jooksumaratonini on vaid loetud päevad! Proovisin mis ma proovisin, aga ükski trikk enam ei aidanud ja kurk jäi tasapisi valusaks ning olemine muutus aina jahedamaks ja jahedamaks. Kolmapäeva hommikuks olin juba täitsa kutu- palavikku nagu polnudki, aga keha oli jõuetu ja tühipaljas püsti seisminegi tundus pingutusena.
Tarbisin kõiki kodus leiduvaid immuunsust tugevdavaid elemente sibulast terni kapsliteni ja kuigi neljapäeval oli tunne juba veidike parem, siis ei takistanud see nohu lisandumist. Kuidagi sain reedel töönädalale joone alla, pere sõitis minema ja mul oli poolteist ööpäeva enese maratonikonditsioonini viimiseks.
Esiteks magasin 10 tundi. Teiseks kehtestasin endale interneti ja televisioonikeelu ning terve laupäeva olin sunnitud omi mõtteid mõtlema. Vahelduseks jalutasin värskes õhus, üritasin mediteerida ja tegin süüa. Loobusin terveks päevaks lihast, sõin võimalikult palju puu- ja juuvilju, jõin ohtralt teed, närisin pähkleid, marju, seemneid, herneid, kakao ube jms ning õhtul üheksast tundsin, kuidas tervis hakkab tagasi tulema ning kebisin kümnest ära magama.
Hommikul kuuest ärgates olin muidugi pettunud, et kurguvalu on endiselt tunda ja nohu pole kuhugi kadunud, aga olemine oli siiski sedavõrd talutav, et panin kompsud kokku ja läksin starti. Kuna paberiga varustatud kemmergu leidmine võttis aja ära, siis sooja jõudsin teha vaid paar minutit, kerge venitus peale ja joonele.
Plaan oli esimene ring tiksuda vaikselt pulsiga kuni 150 ja enesetunde pealt otsustada, mis edasi saab. Kui aga sellise sörgi pealt tuli poolmaratoni ajaks 1:35 otsustasin tempot tõsta. Tegin seda aga liiga uljalt ja juba 6-7 kildiga olin täitsa sodi- põlve välisküljed hakkasid valutama, sammust kadus elastsus ning viimased kilomeetrid oli puhas kannatamine.
Tempo küll langes järjepidevalt, aga süda jaksas lõpuni pingutada ning teine ring tuli vaid minuti võrra aeglasem, kui esimene. Kokkuvõttes tähendas see 3-minutilist isikliku rekordi parandust ja arvestades just põetud külmetust võib loota, et see ei olnud veel minu maksimum.
Kuna see ei olnud aga esimene kord, kui enne sügisjooksu haigeks jään, siis kas see on pelgelt ebaõnn või teen ise midagi valesti? Varasemaid aastaid ma enam täpselt ei mäleta, aga käesolev on värskelt meeles ja küllap kusagil sai ikkagi üle pandud:
- Augustis jooksin rekordilised 200km-i
- Mõne nädala eest jäin rattatrennis lühikeses dressis mitmeks tunniks vihma kätte
- Töö- ja eraeluliste kohustuste tõttu nappis viimastel nädalatel unetunde
- Tõstsin maratonilie eelneval nädalal intensiivsete treeningute osakaalu
Igaüks ju teab, et treeningud kurnavad keha ja kui sellest korralikult välja puhata ei jõua, siis muutud haigustele vastuvõtlikuks. Võib-olla oleks piisanud vaid ühe trenni ära jätmisest ja oleksin püsinud terve, aga kuidagi magasin selle õige hetke maha. Tuleb tähelepanelikum olla!
Aga uhkus on mind alati upakile ajanud ja nii ma siis teisipäeval pärastlõunal tundsingi, et hakkab kuidagi ära kammima. Just nüüd, kui Tallinna jooksumaratonini on vaid loetud päevad! Proovisin mis ma proovisin, aga ükski trikk enam ei aidanud ja kurk jäi tasapisi valusaks ning olemine muutus aina jahedamaks ja jahedamaks. Kolmapäeva hommikuks olin juba täitsa kutu- palavikku nagu polnudki, aga keha oli jõuetu ja tühipaljas püsti seisminegi tundus pingutusena.
Tarbisin kõiki kodus leiduvaid immuunsust tugevdavaid elemente sibulast terni kapsliteni ja kuigi neljapäeval oli tunne juba veidike parem, siis ei takistanud see nohu lisandumist. Kuidagi sain reedel töönädalale joone alla, pere sõitis minema ja mul oli poolteist ööpäeva enese maratonikonditsioonini viimiseks.
Esiteks magasin 10 tundi. Teiseks kehtestasin endale interneti ja televisioonikeelu ning terve laupäeva olin sunnitud omi mõtteid mõtlema. Vahelduseks jalutasin värskes õhus, üritasin mediteerida ja tegin süüa. Loobusin terveks päevaks lihast, sõin võimalikult palju puu- ja juuvilju, jõin ohtralt teed, närisin pähkleid, marju, seemneid, herneid, kakao ube jms ning õhtul üheksast tundsin, kuidas tervis hakkab tagasi tulema ning kebisin kümnest ära magama.
Hommikul kuuest ärgates olin muidugi pettunud, et kurguvalu on endiselt tunda ja nohu pole kuhugi kadunud, aga olemine oli siiski sedavõrd talutav, et panin kompsud kokku ja läksin starti. Kuna paberiga varustatud kemmergu leidmine võttis aja ära, siis sooja jõudsin teha vaid paar minutit, kerge venitus peale ja joonele.
Plaan oli esimene ring tiksuda vaikselt pulsiga kuni 150 ja enesetunde pealt otsustada, mis edasi saab. Kui aga sellise sörgi pealt tuli poolmaratoni ajaks 1:35 otsustasin tempot tõsta. Tegin seda aga liiga uljalt ja juba 6-7 kildiga olin täitsa sodi- põlve välisküljed hakkasid valutama, sammust kadus elastsus ning viimased kilomeetrid oli puhas kannatamine.
Tempo küll langes järjepidevalt, aga süda jaksas lõpuni pingutada ning teine ring tuli vaid minuti võrra aeglasem, kui esimene. Kokkuvõttes tähendas see 3-minutilist isikliku rekordi parandust ja arvestades just põetud külmetust võib loota, et see ei olnud veel minu maksimum.
Kuna see ei olnud aga esimene kord, kui enne sügisjooksu haigeks jään, siis kas see on pelgelt ebaõnn või teen ise midagi valesti? Varasemaid aastaid ma enam täpselt ei mäleta, aga käesolev on värskelt meeles ja küllap kusagil sai ikkagi üle pandud:
- Augustis jooksin rekordilised 200km-i
- Mõne nädala eest jäin rattatrennis lühikeses dressis mitmeks tunniks vihma kätte
- Töö- ja eraeluliste kohustuste tõttu nappis viimastel nädalatel unetunde
- Tõstsin maratonilie eelneval nädalal intensiivsete treeningute osakaalu
Igaüks ju teab, et treeningud kurnavad keha ja kui sellest korralikult välja puhata ei jõua, siis muutud haigustele vastuvõtlikuks. Võib-olla oleks piisanud vaid ühe trenni ära jätmisest ja oleksin püsinud terve, aga kuidagi magasin selle õige hetke maha. Tuleb tähelepanelikum olla!
2015-09-07
EstonianCupi sarjamisel joon all
Nagu sügiseti kombeks, tuli Tallinna mararatoni silmas pidades rattamahtu koomale tõmmata ja jooksu osakaalu suurendada ning kui uskuda treeningpäevikut, siis sai augustis lausa 200km-i vuditud. Pole kunagi kuu aja jooksul nii palju jooksnud ja kuna jalad olid sellest päris sodid, siis mingit erilist minekut viimasel EstonianCupil oodata ei olnud.
Arvestades, et argitoimetused käsikäes vihma vingerpussidega olid ka treeningkava segi paisanud ja näiteks teisipäevaks plaanitud arendava rattaharjutuse tegin alles neljapäeval, siis polnudki stardist minek kuigi hull. Ei mingit lihasvalu ega ebanormaalset tuimust nagu mõnel varasemal etapil.
Kusagil poolel maal küll tundsin, et paar lisapäeva taastumiseks oleks marjaks ära kulunud, aga kuigi sõit kujundes ajaliselt selle hooaja pikimaks, siis tegelikult kannatas keha pingutust päris kenasti ja ei kollitanud mind seekord ei krambid ega ka muud hädad kuni lõpuni välja.
Ma ei tea kas sellest, et olen sel etapil vähe osalenud, aga see rada meeldib mulle ja kui keegi tahab proovida maastikusõitu, siis julgen küll Jõulumäge soovitada. Kogu rada lookleb kaunite männikute all kergelt üles alla kõigutades ja ei ole siin mingeid kruusalõike ega teiste tuules lebotamist- terve tee tuleb ise mehe eest väljas olla ja vändata.
Mul endal oli seekord veel eriti põnev, sest kokkulangemiste tõttu startisin veidi tagant poolt, kui tavaliselt ja etapi teise poole sain tegeleda peamiselt möödumistega. Eks ühest küljest sellised kiirendused muidugi väsitavad, aga emotsionaalselt on ju ikka tore, kui suudad kellestki ka kiirem olla ;)
Arvestades enesetunnet, oli hooaja halvim tulemus isegi veidi üllatav. Samas meeskonnapunktid said toodud ja kuna kohal olid ka meie kõige kangemad pojad, siis saavutas Kulgur Team etapil lausa 14 positsiooni ning kokkuvõttes aitas see meid 18ndaks. Seega hooaja eelne julge eesmärk tulla 78 võistkonna arvestuses TOP25 hulka, sai kuhjaga täidetud ja usutvasti on kõik rahul!
Arvestades, et argitoimetused käsikäes vihma vingerpussidega olid ka treeningkava segi paisanud ja näiteks teisipäevaks plaanitud arendava rattaharjutuse tegin alles neljapäeval, siis polnudki stardist minek kuigi hull. Ei mingit lihasvalu ega ebanormaalset tuimust nagu mõnel varasemal etapil.
Kusagil poolel maal küll tundsin, et paar lisapäeva taastumiseks oleks marjaks ära kulunud, aga kuigi sõit kujundes ajaliselt selle hooaja pikimaks, siis tegelikult kannatas keha pingutust päris kenasti ja ei kollitanud mind seekord ei krambid ega ka muud hädad kuni lõpuni välja.
Ma ei tea kas sellest, et olen sel etapil vähe osalenud, aga see rada meeldib mulle ja kui keegi tahab proovida maastikusõitu, siis julgen küll Jõulumäge soovitada. Kogu rada lookleb kaunite männikute all kergelt üles alla kõigutades ja ei ole siin mingeid kruusalõike ega teiste tuules lebotamist- terve tee tuleb ise mehe eest väljas olla ja vändata.
Mul endal oli seekord veel eriti põnev, sest kokkulangemiste tõttu startisin veidi tagant poolt, kui tavaliselt ja etapi teise poole sain tegeleda peamiselt möödumistega. Eks ühest küljest sellised kiirendused muidugi väsitavad, aga emotsionaalselt on ju ikka tore, kui suudad kellestki ka kiirem olla ;)
Arvestades enesetunnet, oli hooaja halvim tulemus isegi veidi üllatav. Samas meeskonnapunktid said toodud ja kuna kohal olid ka meie kõige kangemad pojad, siis saavutas Kulgur Team etapil lausa 14 positsiooni ning kokkuvõttes aitas see meid 18ndaks. Seega hooaja eelne julge eesmärk tulla 78 võistkonna arvestuses TOP25 hulka, sai kuhjaga täidetud ja usutvasti on kõik rahul!
2015-08-22
Rattaga Valgehobusemäest laskumine veel printsiks ei tee
Eelmise Estonian Cupi järgselt sai jooksu osakaalu suurendatud ja veloga jõudsin kahe nädala jooksul pööritada vaid 200km-i. Teisipäeval aga lõpetasin nädalase jooksuutsükli, kus nelja trenniga sai maha vuditud 80 kilti.
Jalad on sellistest jooksudest niikuinii sodid, aga lisaks tuli maadelda ka mitmesuguste muude muredega. Näiteks hõõrus pulsikell 28-kildisel jooksupäeval randme veits marraskile ja seetõttu otsustasin ajamõõtja järgmises trennis paremale käele tõsta. Pikkadel jooksudel on aga iga detail oluline ja kuigi kell kaalub ju vaid mõned kümned krammid, siis ometi hoidsin kätt seetõttu vist vähe teisiti ning sellest piisas, et parem õlg oleks 26-kildise jooksu järgsel hommikul nii valus, et tema taeva poole sirutamine ei tulnud enam kõne allagi.
Õnneks läks see kiirelt üle ja kui päev hiljem oli kraanikausi ummistust vaja lahti pumbata, siis ei tulnud mulle õlahäda enam meeldegi. Küll aga meenus see mulle järgmisel hommikul, kui paremasse käsivarde oli veerand-tunnisest kummimusiga vehkimisest tekkinud mingi veider närvivalu. Ja sellest ma ei saanudki enam päriselt lahti- igapäevatoimetuste juures ta küll taandus, aga neljapäeval-reedel piisas vaid veerand-tunnisest rattasõidust, kui ebameeldiv valu oli taas tagasi.
Noja kui Sul kehas on mingi häda, siis hakkab igast otsast kärisema ja nii ma ei imestanudki, kui reedel tekkis keset kuuma suve ei tea kust veel ka kurguvalu, no tere hommikust! Eks siis jälle tavapärane mesi, tee, sidrun, sooda ja laupäeva hommikuks oli kõik nagu korras ning võis selle Valgehobusemäe ikkagi üle vaadata.
Ilm oli palav ja kuna ma ei olnud oma seisundis kindel, siis võtsin alguses eriti rahulikult. Midagi hullu polnud ja pärast tunnist sõitu olin kohal 237. Juba hakkas enamvähem minema, kui sain mingi erilise takjapaela kasseti vahele ja pidin laskma mööda selle 20-se rongi, kellest just olin pika punnimisega lahti saanud.
No mis Sa teed- kulus 10-15km-i ja sainigi enamiku neist uuesti kätte. Viimased 10-15 kilti ei last ma end aga ümbritsevatest enam häirida ja sõitsin täiesti omas taktis- ei olnud jalas küll teab mis jõudu, aga ikka jube kaif on sõita, kui krampe ei ole ning suudad päris mitmel pundil eest minema panna. Protokolli järgi oli viimasel 6 kilomeetril vaid 118 ratturit must nobedamad ja see aitas mind kokkuvõttes viimastel etappidel juba harjumuspäraseks saanud kohale- sinna kusagile 180 alla.
Ühesõnaga päevaga jäin igati rahule- seisund oli kahtlane ja eelmisel aastal kaotasin pärast sarnast jooksutsüklit rattasõidus pea 50 kohta, aga seekord sellist ärakukkumist ei toimunud. Kindlasti oli selles oma osa ka õigesti ajastatud puhkenädalal, mis aitas lõpuks ometi TriSmile kurnatusest väja tulla. Oma tegin ära ja võistkonna arvestuses püsib Kulgur Team endiselt väikese varugagi 25 parema seas ;)
Jalad on sellistest jooksudest niikuinii sodid, aga lisaks tuli maadelda ka mitmesuguste muude muredega. Näiteks hõõrus pulsikell 28-kildisel jooksupäeval randme veits marraskile ja seetõttu otsustasin ajamõõtja järgmises trennis paremale käele tõsta. Pikkadel jooksudel on aga iga detail oluline ja kuigi kell kaalub ju vaid mõned kümned krammid, siis ometi hoidsin kätt seetõttu vist vähe teisiti ning sellest piisas, et parem õlg oleks 26-kildise jooksu järgsel hommikul nii valus, et tema taeva poole sirutamine ei tulnud enam kõne allagi.
Õnneks läks see kiirelt üle ja kui päev hiljem oli kraanikausi ummistust vaja lahti pumbata, siis ei tulnud mulle õlahäda enam meeldegi. Küll aga meenus see mulle järgmisel hommikul, kui paremasse käsivarde oli veerand-tunnisest kummimusiga vehkimisest tekkinud mingi veider närvivalu. Ja sellest ma ei saanudki enam päriselt lahti- igapäevatoimetuste juures ta küll taandus, aga neljapäeval-reedel piisas vaid veerand-tunnisest rattasõidust, kui ebameeldiv valu oli taas tagasi.
Noja kui Sul kehas on mingi häda, siis hakkab igast otsast kärisema ja nii ma ei imestanudki, kui reedel tekkis keset kuuma suve ei tea kust veel ka kurguvalu, no tere hommikust! Eks siis jälle tavapärane mesi, tee, sidrun, sooda ja laupäeva hommikuks oli kõik nagu korras ning võis selle Valgehobusemäe ikkagi üle vaadata.
Ilm oli palav ja kuna ma ei olnud oma seisundis kindel, siis võtsin alguses eriti rahulikult. Midagi hullu polnud ja pärast tunnist sõitu olin kohal 237. Juba hakkas enamvähem minema, kui sain mingi erilise takjapaela kasseti vahele ja pidin laskma mööda selle 20-se rongi, kellest just olin pika punnimisega lahti saanud.
No mis Sa teed- kulus 10-15km-i ja sainigi enamiku neist uuesti kätte. Viimased 10-15 kilti ei last ma end aga ümbritsevatest enam häirida ja sõitsin täiesti omas taktis- ei olnud jalas küll teab mis jõudu, aga ikka jube kaif on sõita, kui krampe ei ole ning suudad päris mitmel pundil eest minema panna. Protokolli järgi oli viimasel 6 kilomeetril vaid 118 ratturit must nobedamad ja see aitas mind kokkuvõttes viimastel etappidel juba harjumuspäraseks saanud kohale- sinna kusagile 180 alla.
Ühesõnaga päevaga jäin igati rahule- seisund oli kahtlane ja eelmisel aastal kaotasin pärast sarnast jooksutsüklit rattasõidus pea 50 kohta, aga seekord sellist ärakukkumist ei toimunud. Kindlasti oli selles oma osa ka õigesti ajastatud puhkenädalal, mis aitas lõpuks ometi TriSmile kurnatusest väja tulla. Oma tegin ära ja võistkonna arvestuses püsib Kulgur Team endiselt väikese varugagi 25 parema seas ;)
2015-08-14
Elu enne ja pärast Kolme Naeratust
Nädalapäevad enne TriSmile triatlonit toimus Lähtel järjekordne Estonian Cupi maastikurattasõit. Ma polnud küll baigiga pea kaks kuud sõitnud ja alguses tundus sõiduasend pentsikult harkjalgne, aga inimene harjub kõigega ja mõne kilomeetri pärast oli kõik juba normaalne.
Sõit ise oli puhas nauding- olin Paide sprinditriatlonist kenasti taastunud ja jaksasin kruusalõikudel isegi tööd teha ning singlitel kellegi jäljes veeremine tundus lausa puhkusena. Viimastel kilometritel magasin küll ühe vasakpöörde maha ja sabas olnud punt pääses minema, aga ikkagi parandasin oma selle aasta parimat kohta 35 pügalaga.
Noja siis oligi käes TriSmile nädal. Alanud puhkuse tõttu treeninguteks eriti mahti polnud, sest erinevad mängumaad nõudsid üle vaatamist ja vanad tuttavad külastamist, aga aeg-ajalt õnnestus laps siiski kellegi hoolde jätta ning paar rahulikku treeningpäeva sain ikka kirja. Pühajärvel lõi aga reaalsus kannaga pähe, sest sellise häälestuse pealt rahvasummas ujudes tekkis juba paari minutiga tunne, et ma vist ikka ei suuda..
Aga kuhu Sa seal keset järve ikka lähed- tõmbasin lihtsalt suurest massist välja ja püüdsin mingi rahuliku rütmi leida. Olin omadega nii ametis, et unustasin ümbruse jälgimise sootuks ära ja ühel hetkel oleksin peaaegu pääsetepaadile otsa põrutanud. Paadiga ei juhtunud õnneks midagi, aga ega selline lisapoogen mingit positiivset mõju kellaseieritele avaldada ei saanud ja nii olingi pärast ujumist oma eelmise aasta graafikule kaotamas.
Võta nüüd kinni kas varasemate võistluste väsimusest või siis hoopis intensiivsete treeningute puudumisest, aga ujumise tuimus ja emotsioonitus jätkus ka rattarajal. Alles kolmandal ringil suutsin keskenduda ja sundida end pingutama. Mitte et tempo sellest tõusnud oleks, aga kiirus vähemalt ei langenud ja sellest piisas, et viimasel ringil tekiks võimalus vastutulevaid selgu imetleda.
Hoolimata puisest algusest parandasin oma rattaetapi tulemust 3.5 minutiga ja teise sama palju kärpisin ka jooksu ajast, nii et kokkuvõttes sai oma aastatagusele kloonile ikkagi koht kätte näidatud. Mitte et aega oleks vaja hirmsasti tähtsustada, aga paranev tulemus lubab loota, et allakäik pole veel alanud ja tervena elatud aastad jätkuvad;)
Aga ole kui heas vormis tahes, siis selline 4-tunnine intensiivne pingutus on kehale ikkagi kurnav. Niisama argitoimetusi tehes ei saanud sellest arugi, aga kui nädal hiljem Alutaguse Estonian Cupil jälle ratta selga ronisin, olid lihased ikka veel valusad.
Sõitu see vähemalt alguses ei seganud ja oma stardigrupis jaksasin püsida küll. Kusagil poolel maal toimus aga kustumine ja tundsin, kuidas jaks lihtsalt lõppes. Sõin ja jõin, aga keha oli tühi mis tühi ja kilomeetrid venisid nagu tatt. Viimasel 10 kildil oli mul tunne, et seisan, aga küllap oli palav ilm ja raske rada ka teisi küpsetanud, sest hoolimata vaevalisest edenemist sain ikkagi kirja elu parima koha:P
Püüan mõista, miks need TriSmile järelmõjud alati nii karmid on ja isegi ligi tunni kauem kestnud poolpikast triatlonist taastumine käis kiiremini. Kahtlustan, et põhjuseks on ikkagi jooksuetapp, sest 10km-i tundub küll lühike, aga pärast 100-kildist rattaotsa mäest alla kihutamine taob lihased ikkagi sedapalju sodiks, et nende uuesti ülesehitamine võtab paratamatult aega.
Aga kuna triatlonitele sai selleks aastaks joon alla, siis edaspidi suurendan jooksu osakaalu ja ehk õnnestub nii see haigustevaba aasta Tallinna sügisjooksul isiklikuks rekordiks vormistada.
Sõit ise oli puhas nauding- olin Paide sprinditriatlonist kenasti taastunud ja jaksasin kruusalõikudel isegi tööd teha ning singlitel kellegi jäljes veeremine tundus lausa puhkusena. Viimastel kilometritel magasin küll ühe vasakpöörde maha ja sabas olnud punt pääses minema, aga ikkagi parandasin oma selle aasta parimat kohta 35 pügalaga.
Noja siis oligi käes TriSmile nädal. Alanud puhkuse tõttu treeninguteks eriti mahti polnud, sest erinevad mängumaad nõudsid üle vaatamist ja vanad tuttavad külastamist, aga aeg-ajalt õnnestus laps siiski kellegi hoolde jätta ning paar rahulikku treeningpäeva sain ikka kirja. Pühajärvel lõi aga reaalsus kannaga pähe, sest sellise häälestuse pealt rahvasummas ujudes tekkis juba paari minutiga tunne, et ma vist ikka ei suuda..
Aga kuhu Sa seal keset järve ikka lähed- tõmbasin lihtsalt suurest massist välja ja püüdsin mingi rahuliku rütmi leida. Olin omadega nii ametis, et unustasin ümbruse jälgimise sootuks ära ja ühel hetkel oleksin peaaegu pääsetepaadile otsa põrutanud. Paadiga ei juhtunud õnneks midagi, aga ega selline lisapoogen mingit positiivset mõju kellaseieritele avaldada ei saanud ja nii olingi pärast ujumist oma eelmise aasta graafikule kaotamas.
Võta nüüd kinni kas varasemate võistluste väsimusest või siis hoopis intensiivsete treeningute puudumisest, aga ujumise tuimus ja emotsioonitus jätkus ka rattarajal. Alles kolmandal ringil suutsin keskenduda ja sundida end pingutama. Mitte et tempo sellest tõusnud oleks, aga kiirus vähemalt ei langenud ja sellest piisas, et viimasel ringil tekiks võimalus vastutulevaid selgu imetleda.
Hoolimata puisest algusest parandasin oma rattaetapi tulemust 3.5 minutiga ja teise sama palju kärpisin ka jooksu ajast, nii et kokkuvõttes sai oma aastatagusele kloonile ikkagi koht kätte näidatud. Mitte et aega oleks vaja hirmsasti tähtsustada, aga paranev tulemus lubab loota, et allakäik pole veel alanud ja tervena elatud aastad jätkuvad;)
Aga ole kui heas vormis tahes, siis selline 4-tunnine intensiivne pingutus on kehale ikkagi kurnav. Niisama argitoimetusi tehes ei saanud sellest arugi, aga kui nädal hiljem Alutaguse Estonian Cupil jälle ratta selga ronisin, olid lihased ikka veel valusad.
Sõitu see vähemalt alguses ei seganud ja oma stardigrupis jaksasin püsida küll. Kusagil poolel maal toimus aga kustumine ja tundsin, kuidas jaks lihtsalt lõppes. Sõin ja jõin, aga keha oli tühi mis tühi ja kilomeetrid venisid nagu tatt. Viimasel 10 kildil oli mul tunne, et seisan, aga küllap oli palav ilm ja raske rada ka teisi küpsetanud, sest hoolimata vaevalisest edenemist sain ikkagi kirja elu parima koha:P
Püüan mõista, miks need TriSmile järelmõjud alati nii karmid on ja isegi ligi tunni kauem kestnud poolpikast triatlonist taastumine käis kiiremini. Kahtlustan, et põhjuseks on ikkagi jooksuetapp, sest 10km-i tundub küll lühike, aga pärast 100-kildist rattaotsa mäest alla kihutamine taob lihased ikkagi sedapalju sodiks, et nende uuesti ülesehitamine võtab paratamatult aega.
Aga kuna triatlonitele sai selleks aastaks joon alla, siis edaspidi suurendan jooksu osakaalu ja ehk õnnestub nii see haigustevaba aasta Tallinna sügisjooksul isiklikuks rekordiks vormistada.
2015-07-20
Treenides Paide triatlonile
Ei teagi kas nendest veidratest putukahammustustest või millestki muust, aga paar päeva pärast Tartu Milli hakkas kehas mingi põletik võimutsema- üks lümf paistetas võideldes üles ja iga väiksemgi kriimustus või ummistus kippus mädanema minema.. Võtsin siis natukeseks aja maha ja läksin ilma rattata Pärnumaale suvepäevi veetma.
Saunatasin, matkasin rabas, minimeerisin suhkru söömise ja tarbisin erinevaid immuunsust tugevdavaid saadusi nagu mesi, sooda, kalamaksaõli, sidrun, punane päevakübar jms. Pühapäevaks oli seis juba sedapalju hea, et julgesin kahe ja poole tunnisele rattasõidule 6-kilomeetrise jooksugi otsa teha ning kõik tundus taas korras olevat.
Järgmine nädal tuli päris tihe, sest rattaga tööle ja tagasi sõites kogunes viie päevaga märkamatult 100 kilomeetrit. Lisaks sai nädala sees veel paar kilti ujutud, poolteist tundi joostud ja 55 versta pedaalitud. Reedel aga võtsin ette tempolõikudega rattasõidu Paidesse, sest pühapäevaks oli plaan sünnilinna triatlonietapi läbimise linnuke kirja saada.
Kui laupäeval jooksulõike tehes oli jalg eelmise päeva 115km-st ikka suhteliselt pehme, siis võistluse ajal see tunda ei andnud ja TriSmile'i sprindietapp sai mõnusa tundega läbitud. Korraks proovisin ka sportlane olla, kui pärast enda vedamisvahetust pandi meie väikeses grupis litter ja vahe tuli sisse. Väänlesin, mis ma seal ratta seljas väänlesin, aga ei olnud minus sellist võimsust, mis oleks võimaldanud tekkinud vahe kinni nõeluda ja kaaslased läkskid vaikselt, aga kindlalt eest ära.
Lõpuks see muidugi ei muutnud midagi, sest tagant tuli suurem punt selga ja nendega koos saime sama seltskonna ikkagi kätte, nii et jooksma läksime kõik koos. Ilm oli tuuline, aga nii lühikese võistluse lõpus erilist väsimust ei tundnud. Diivanil istudes võib ju mõte 750m ujumisest, 20km-st rattast ja 5km-st jooksust olla hirmutav, aga kui end regulaarselt liigutada, siis tuleb see kergelt ja järgmisel päeval ei saa arugi, et eile tuli pingutada;)
Saunatasin, matkasin rabas, minimeerisin suhkru söömise ja tarbisin erinevaid immuunsust tugevdavaid saadusi nagu mesi, sooda, kalamaksaõli, sidrun, punane päevakübar jms. Pühapäevaks oli seis juba sedapalju hea, et julgesin kahe ja poole tunnisele rattasõidule 6-kilomeetrise jooksugi otsa teha ning kõik tundus taas korras olevat.
Järgmine nädal tuli päris tihe, sest rattaga tööle ja tagasi sõites kogunes viie päevaga märkamatult 100 kilomeetrit. Lisaks sai nädala sees veel paar kilti ujutud, poolteist tundi joostud ja 55 versta pedaalitud. Reedel aga võtsin ette tempolõikudega rattasõidu Paidesse, sest pühapäevaks oli plaan sünnilinna triatlonietapi läbimise linnuke kirja saada.
Kui laupäeval jooksulõike tehes oli jalg eelmise päeva 115km-st ikka suhteliselt pehme, siis võistluse ajal see tunda ei andnud ja TriSmile'i sprindietapp sai mõnusa tundega läbitud. Korraks proovisin ka sportlane olla, kui pärast enda vedamisvahetust pandi meie väikeses grupis litter ja vahe tuli sisse. Väänlesin, mis ma seal ratta seljas väänlesin, aga ei olnud minus sellist võimsust, mis oleks võimaldanud tekkinud vahe kinni nõeluda ja kaaslased läkskid vaikselt, aga kindlalt eest ära.
Lõpuks see muidugi ei muutnud midagi, sest tagant tuli suurem punt selga ja nendega koos saime sama seltskonna ikkagi kätte, nii et jooksma läksime kõik koos. Ilm oli tuuline, aga nii lühikese võistluse lõpus erilist väsimust ei tundnud. Diivanil istudes võib ju mõte 750m ujumisest, 20km-st rattast ja 5km-st jooksust olla hirmutav, aga kui end regulaarselt liigutada, siis tuleb see kergelt ja järgmisel päeval ei saa arugi, et eile tuli pingutada;)
2015-07-06
Puhas nauding Tartu Millil
Suvel on tõesti päevad pikemad- kogu aeg on mingeid üritusi ja asjatoimetusi ning unetunde jääb napiks. Viimasel ööl enne Tartu Mill triatlonit üritasin natuklenegi unevõlga vähendada ja ronisin telki magama. Eeldasin täielikku privaatsust ja eraldatust, aga sattusin hoopis kellegi toidulauale, sest hommikuks olid mingid putlased mu keha täpiliseks nosinud.
Ei teagi öelda kas olin neist hammustustest deliiruimis või mis värk, aga ükskõik kui vara ma triatloni stardipaika ka ei liiguks, siis ikka läheb kiireks. 50km-i autoga pidanuks ju ometi 3h-ga tehtav olema, aga piisas vaid mõnest ehitustöödest tingitud auringist, takistavatest lintidest tavapärasele parkimisplatsile pääsemisel ja registreerimistelgi asukoha muutusest, kui juba oligi tegemist, et õigeaegselt starti liikuva bussi peale jõuda.
Sesmõttes on triatlon ikka paras pähkel pureda, et sunnib kõiki oma samme läbi mõtlema ja õpetab alati ka midagi uut- seekord näiteks sain teada, mis häda mul selle kiivriga Valgas oli. Nimelt seletas seal üks kohtunik, et ma ei tohi oma kiivrit lenksu küljes hoida, aga kui nüüd Tartus pilgul rännata lasin, siis keegi ju ei hoidnud oma kiivrit minu kombel maas. Targematega konsulteerides selgus, et lenksu peale võib kiivri asetada küll, aga rihmad peavad olema lahti. Novat, reegleid tuleb ikka hoolsamalt lugeda, muidu ei teagi miks triatleet oma kiivrit seenelise korvi kombel sarve otsa ei riputa:P
Aga natuke siis triatlonist endast ka.. Tänu lõõskavale päiksele oli vesi emajões arvatust soojem, aga 21 kraadi lubas siiski veel kalipso abi kasutada. Kui välja arvata hetkeline segadus kummalt poolt keset jõge paigutatud poist mööduda tuleb, läks ujumine rahulikult. Olin vist kogemata õigesse stardigruppi sattunud ja seetõttu oli põkkumisi kaasvõistlejatega mõnusalt vähe.
Ajaparandust tuli küll vähem, kui eeldasin, aga kuna tipud jäid oma eelmise aasta tulemustele pigem alla, siis võib arvata, et äkki võttis ka jõgi sel korral oma voolamist vähe rahulikumalt. See on ka täiesti arusaadav, sest ma ise hoiaks ka madalt profiili, kui ma sellist värvi oleks- andke andeks, aga Emajões on vee all silmi avades ikka väga keeruline saada lahti tundest, et olen miskipärast sattunud kuivkäimlas valele poole prill-lauda. Õnneks minu välimusele vee toon siiski mõju ei avaldanud ja sõbrad tundsid mu vahetusalas ikkagi ära, sest vaevalt Harles võõrale oleks taibanud banaani söömist meelde tuletada.
Viimsel hetkel suhu topitud musa veel põske punnitamas asusin rattaga teele. Tunne oli kohe algusest peale parem, kui Valgas. Mitte et ma hullult hästi edenenud oleks, aga puudus ebamugav lihasvalu ja nii oli sõitmine lausa lust- ei mingeid krampe ega muid hädasid. Puudub küll täpne ülevaade aegadest, aga jaksasin lõpuni pingutada ja oletan, et teine ring ei jäänud esimesele palju alla ning tagasiteel vastu tuult kangutades edenesin kohati pareminigi, kui mõned varasemad möödasõitjad.
Jooksuetapi kohta pole aga öelda muud, kui et finishijoonel oli tunne hea ja kerge ning jalad oleks võinud veel edasigi joosta. No mis viga nautida pingutust, kui krampe ei ole. Vara veel hõisata, aga äkki tõesti oli kasu viimastel nädalatel söögilauale lisatud Himaalaja soolast, sest peaks see ju sisaldama lademetes mineraale ja ehk leidis keha nende hulgast ka midagi sellist, millest tal puudus oli;)
Ei teagi öelda kas olin neist hammustustest deliiruimis või mis värk, aga ükskõik kui vara ma triatloni stardipaika ka ei liiguks, siis ikka läheb kiireks. 50km-i autoga pidanuks ju ometi 3h-ga tehtav olema, aga piisas vaid mõnest ehitustöödest tingitud auringist, takistavatest lintidest tavapärasele parkimisplatsile pääsemisel ja registreerimistelgi asukoha muutusest, kui juba oligi tegemist, et õigeaegselt starti liikuva bussi peale jõuda.
Sesmõttes on triatlon ikka paras pähkel pureda, et sunnib kõiki oma samme läbi mõtlema ja õpetab alati ka midagi uut- seekord näiteks sain teada, mis häda mul selle kiivriga Valgas oli. Nimelt seletas seal üks kohtunik, et ma ei tohi oma kiivrit lenksu küljes hoida, aga kui nüüd Tartus pilgul rännata lasin, siis keegi ju ei hoidnud oma kiivrit minu kombel maas. Targematega konsulteerides selgus, et lenksu peale võib kiivri asetada küll, aga rihmad peavad olema lahti. Novat, reegleid tuleb ikka hoolsamalt lugeda, muidu ei teagi miks triatleet oma kiivrit seenelise korvi kombel sarve otsa ei riputa:P
Aga natuke siis triatlonist endast ka.. Tänu lõõskavale päiksele oli vesi emajões arvatust soojem, aga 21 kraadi lubas siiski veel kalipso abi kasutada. Kui välja arvata hetkeline segadus kummalt poolt keset jõge paigutatud poist mööduda tuleb, läks ujumine rahulikult. Olin vist kogemata õigesse stardigruppi sattunud ja seetõttu oli põkkumisi kaasvõistlejatega mõnusalt vähe.
Ajaparandust tuli küll vähem, kui eeldasin, aga kuna tipud jäid oma eelmise aasta tulemustele pigem alla, siis võib arvata, et äkki võttis ka jõgi sel korral oma voolamist vähe rahulikumalt. See on ka täiesti arusaadav, sest ma ise hoiaks ka madalt profiili, kui ma sellist värvi oleks- andke andeks, aga Emajões on vee all silmi avades ikka väga keeruline saada lahti tundest, et olen miskipärast sattunud kuivkäimlas valele poole prill-lauda. Õnneks minu välimusele vee toon siiski mõju ei avaldanud ja sõbrad tundsid mu vahetusalas ikkagi ära, sest vaevalt Harles võõrale oleks taibanud banaani söömist meelde tuletada.
Viimsel hetkel suhu topitud musa veel põske punnitamas asusin rattaga teele. Tunne oli kohe algusest peale parem, kui Valgas. Mitte et ma hullult hästi edenenud oleks, aga puudus ebamugav lihasvalu ja nii oli sõitmine lausa lust- ei mingeid krampe ega muid hädasid. Puudub küll täpne ülevaade aegadest, aga jaksasin lõpuni pingutada ja oletan, et teine ring ei jäänud esimesele palju alla ning tagasiteel vastu tuult kangutades edenesin kohati pareminigi, kui mõned varasemad möödasõitjad.
Jooksuetapi kohta pole aga öelda muud, kui et finishijoonel oli tunne hea ja kerge ning jalad oleks võinud veel edasigi joosta. No mis viga nautida pingutust, kui krampe ei ole. Vara veel hõisata, aga äkki tõesti oli kasu viimastel nädalatel söögilauale lisatud Himaalaja soolast, sest peaks see ju sisaldama lademetes mineraale ja ehk leidis keha nende hulgast ka midagi sellist, millest tal puudus oli;)
2015-06-21
Poolpikk Valgas
Seda pole ammu juhtunud, et ma enne rahvaspordiüritust und ei saa.. Mitte et poolpikk triatlon nüüd nii hirmutav oleks, aga jalg tegi muret. Olin nimelt viimases jooksutrennis hiirelaipa imetledes astunud asfaldi servale ja nikastanud päris tõsiselt jalga. Käia küll sain, aga kas jalg ka nii pika võistluse vastu peab ja kui peab, siis mis pärast saab?
Minu muredest hoolimata saabus lõpuks ikkagi hommik ja olin kraps püsti. Laadisin pudrukuhja paaki, määrsin jalale põletikuvastast kreemi ja keerasin nina Valga suunas. Jube vara jõusdin kohale- stardini oli vist mingi poolteist tundi aega ja nii ma seal siis vahtisin rahulikult ringi, tutvusin laadal pakutavaga ning käisin igaks petteks korduvalt vetsus kuniks järsku kuulsin hoiatust, et vahetusala sulgemiseni on vaid veerand tundi aega.
Jubeda rabelemise ja strateegiliste punktide vahel edasi-tagasi jooksmisega sain kogu nodi siiski õigeaegslet vahetusalasse ning paljajalu spurt kalipso kaenlsas oli hädavajalik, et jõuda Pedeli paisjärve vastaskaldale breefingule. Tuleb tõdeda, et räägitust ei kuulnud ma mitte midagi ja kui üks kaasvõistleja poleks juhtunud mult küsima kas maale tuleb tulla piiksumasinale oma kohalolekust teatama vaid esimsel ringil, poleks ma sellest nõudest midagi teadnud ja mu võistlus oleks lõppenud tõenäoliselt disklafiga.
Aga vahest peab ka õnne olema ja oluline info käes, tuli teha väike supelung üle järve tagasi stardipaika ning juba kõlaski pauk. Vesi oli 17.5 kraadi ja kalipsoga täiesti talutav. Hoolimata sellest, et võistlejaid oli vaid 200, siis oma koha leidmine ka suhtelsielt vabas vees ei olnud sugugi lihtne ja ikka ning jälle ristus mu trajektoor kellegi teisega ja karistavaid obadusi jagati nii paremalt kui ka vasakult.
Mulle tundus, et normaalse rütmi leidsin alles viimasel sajal meetril, aga kui veest väljudes näitas kell 37 minutit, siis olin meeldivalt üllatunud- basseinitreeningud 1.9km-i aega alla 42 minuti ei ennustanud, nii et 5 minutit nagu maast leitud. Raiskasin selle muidugi kohe vahetusalas ära, sest sokid olid kadunud ja batoonid ei tahtndu kitsasse taskusse mahtuda ning kogu selle sahmimise tulemusel unustasin kiirust näitava GPS-seadme käele kinnitada ja see veeres teadmata suunas minema..
Seega rattaga oli väga keeruline sõita, sest mul polnud oma tempost õrna aimugi enne esimese 30km-se ringi läbimist. Lisaks muutus juba esimestel kilomeetritel vasaku jala Vastus Medialis kangeks ja valulikuks ning tundus, et ta eriti koostööd teha ei taha.
Samas need olid ikkagi kõrvalised hädad, sest tegelikult ma lihtsalt ei jõua eraldisatarti sõita. Esimesel ringil nagu hoidsin end tagasi ja pulssi üle 155 ei last, aga teisel läks keeruliseks südant isegi 150 korda minutis lööma motiveerida ning kolmandal kukkus tuksesagedus vapsjee 145 peale.. Aga sellisest treeningpulsist hoolimata läks seesama algusest peale valu teinud lihas 15 kilomeetrit enne lõppu krampi ja hoog tuli veelgi maha võtta.. Sellises seisus ma küll ei kujutanud ette, mismoodi seda poolmaratoni joosta saab.
Olin rattasõidu ajal nii palju söönud, et joostes enam isu ei olnud, aga sundisin end vähemalt energiatablette lutsutama ja ma ei teagi kas tänu neile, aga krambid jooksmist ei seganud. Muidugi olin ma väsinud ja viiel korral sedasama 4.2 kilomeetrist ringi läbida oli jube tüütu, aga sain päris normaalse rütmiga joosta ja poolmaratoni aeg 1:35.5 triatloni sees tundus mulle täitsa kobe. Paras pähkel Cogrele puremiseks homsel Võidupüha maratonil;)
Tagantjärgi enam nii hull ei tundugi, aga jooksu ajal jõudsin küll korduvalt mõelda kas ma ikka tõesti tahan kõiki neid distantse topelt pikkuses läbi teha.. Krt, mis küsimus see on- muidugi tahan! :)
Minu muredest hoolimata saabus lõpuks ikkagi hommik ja olin kraps püsti. Laadisin pudrukuhja paaki, määrsin jalale põletikuvastast kreemi ja keerasin nina Valga suunas. Jube vara jõusdin kohale- stardini oli vist mingi poolteist tundi aega ja nii ma seal siis vahtisin rahulikult ringi, tutvusin laadal pakutavaga ning käisin igaks petteks korduvalt vetsus kuniks järsku kuulsin hoiatust, et vahetusala sulgemiseni on vaid veerand tundi aega.
Jubeda rabelemise ja strateegiliste punktide vahel edasi-tagasi jooksmisega sain kogu nodi siiski õigeaegslet vahetusalasse ning paljajalu spurt kalipso kaenlsas oli hädavajalik, et jõuda Pedeli paisjärve vastaskaldale breefingule. Tuleb tõdeda, et räägitust ei kuulnud ma mitte midagi ja kui üks kaasvõistleja poleks juhtunud mult küsima kas maale tuleb tulla piiksumasinale oma kohalolekust teatama vaid esimsel ringil, poleks ma sellest nõudest midagi teadnud ja mu võistlus oleks lõppenud tõenäoliselt disklafiga.
Aga vahest peab ka õnne olema ja oluline info käes, tuli teha väike supelung üle järve tagasi stardipaika ning juba kõlaski pauk. Vesi oli 17.5 kraadi ja kalipsoga täiesti talutav. Hoolimata sellest, et võistlejaid oli vaid 200, siis oma koha leidmine ka suhtelsielt vabas vees ei olnud sugugi lihtne ja ikka ning jälle ristus mu trajektoor kellegi teisega ja karistavaid obadusi jagati nii paremalt kui ka vasakult.
Mulle tundus, et normaalse rütmi leidsin alles viimasel sajal meetril, aga kui veest väljudes näitas kell 37 minutit, siis olin meeldivalt üllatunud- basseinitreeningud 1.9km-i aega alla 42 minuti ei ennustanud, nii et 5 minutit nagu maast leitud. Raiskasin selle muidugi kohe vahetusalas ära, sest sokid olid kadunud ja batoonid ei tahtndu kitsasse taskusse mahtuda ning kogu selle sahmimise tulemusel unustasin kiirust näitava GPS-seadme käele kinnitada ja see veeres teadmata suunas minema..
Seega rattaga oli väga keeruline sõita, sest mul polnud oma tempost õrna aimugi enne esimese 30km-se ringi läbimist. Lisaks muutus juba esimestel kilomeetritel vasaku jala Vastus Medialis kangeks ja valulikuks ning tundus, et ta eriti koostööd teha ei taha.
Samas need olid ikkagi kõrvalised hädad, sest tegelikult ma lihtsalt ei jõua eraldisatarti sõita. Esimesel ringil nagu hoidsin end tagasi ja pulssi üle 155 ei last, aga teisel läks keeruliseks südant isegi 150 korda minutis lööma motiveerida ning kolmandal kukkus tuksesagedus vapsjee 145 peale.. Aga sellisest treeningpulsist hoolimata läks seesama algusest peale valu teinud lihas 15 kilomeetrit enne lõppu krampi ja hoog tuli veelgi maha võtta.. Sellises seisus ma küll ei kujutanud ette, mismoodi seda poolmaratoni joosta saab.
Olin rattasõidu ajal nii palju söönud, et joostes enam isu ei olnud, aga sundisin end vähemalt energiatablette lutsutama ja ma ei teagi kas tänu neile, aga krambid jooksmist ei seganud. Muidugi olin ma väsinud ja viiel korral sedasama 4.2 kilomeetrist ringi läbida oli jube tüütu, aga sain päris normaalse rütmiga joosta ja poolmaratoni aeg 1:35.5 triatloni sees tundus mulle täitsa kobe. Paras pähkel Cogrele puremiseks homsel Võidupüha maratonil;)
Tagantjärgi enam nii hull ei tundugi, aga jooksu ajal jõudsin küll korduvalt mõelda kas ma ikka tõesti tahan kõiki neid distantse topelt pikkuses läbi teha.. Krt, mis küsimus see on- muidugi tahan! :)
2015-06-07
Estonian Cup: Kalevipoeg
Pärast Kuusalut olin päris usinasti ratast sõitnud- läbinud Tartu rattaralli raja, kahe päevaga vändanud Tallinnast Viljandisse ning hakanud treeningutesse ka mõningaid kiiremaid lõike tegema. Kõik see aga väsitas ja mingit erilist särtsu ma võistluseelsel päeval jalgades ei tundnud.
Ilm Kuremaal oli jälelgi ilus ja võimaldas lausa lühikestes sõita- kohe hea kerge oli stardist minna. Tunne oli ka märksa parem, kui eelmisel etapil Kuusalus ja karistuseks sattusin kohe esimesel kruusalõigul pundi etteotsa. Suurest rõõmust, et pulss siiski on veel võimeline üle 165 tõusma jäin sinna aga liiga kauaks ja väsitasin end juba kaheksandaks kilomeetriks päris ära.
Põlluvahelõikudele jõudes tekkis mul aga kahtlus, et minu edenemine kruusalõigul ei ole mitte märk paranenud vormist, vaid seletusi tuleb otsida hoopis rehvirõhust.. Tootja on küll rehvidele rasvaselt graveerinud soovitatavaks rõhuks 2.5-4.5 atti, aga minu kehakaalu arvestades oli ka 2 atti nendel mogulitel liiklemiseks liig, mis liig- põrkusin igalt väiksemaltki mättalt mõlema rattaga õhku ja kuna vändad peksid poole ajast tühja, siis polnud mul mingit varianti ümbritsevatega sama tempot hoida ja jäin üksi.
Eks tagant tuli uut rahvast peale ja erinevates gruppides vaheldumisi tööd tehes lähenesime Laiuse tõusule. Kuna jalad väga väsinud ei tundunud, siis oli plaan tõusul ees liikuvast 15-liikmelisest grupist mööda saada, aga kuna kilomeeter enne mäefinishit hakkasid jalad juba krampi kiskuma, siis ma Laiusel enam väga ei kurvastanudki, et varem kasutuses olnud lai põllulapp oli asendatud möödumist mitte võimaldava singliga- jalad niikuinii pingutada enam ei võimaldanud.
Üles ma sealt mäest siiski sain ja laskumisega olukord natuke nagu taastus. Mingi hetk avastasin end jälle vedamas mingit pundikest, aga märgates 50 meetrit eespool liikumas võistkonnakaaslast Andrest, lasin jala sirgu- oma krampidega ma lõpuni niikuinii ei kesta ja mis valu mul neid konkurente talle järele aidata on?
Lõpp oli täpselt nagu eelmisel aastal- täiesti süütus kohas oskasin metsavahel kukkuda ja viimasel pikal tõusul kaotasin paar kohta, sest krampis jalad lihtsalt ei võimaldanud vastu hakata. Võistkonnale vajalikud punktid tõin aga ära ning kokkuvõttes jätkame eesmärgiks seatud 25ndal kohal.
Küll aga võiks keegi mulle seletada, miks juba teist aastat järjest hakkavad mind kolmandast etapist alates krambid kimbutama? Teooriaid muidugi on, aga võta Sa nüüd kinni kas on vaja puhata või tankida otsalõppenud mineraalaineid või äkki on hoopis kevadlaagri kohvijooksude mõju raugenud ning tuleks hakata hoopis hommikusi tühja kõhu sörke tegema, et keha õpiks raskelt ligipääsetavaid varusid kasutama?
Ilm Kuremaal oli jälelgi ilus ja võimaldas lausa lühikestes sõita- kohe hea kerge oli stardist minna. Tunne oli ka märksa parem, kui eelmisel etapil Kuusalus ja karistuseks sattusin kohe esimesel kruusalõigul pundi etteotsa. Suurest rõõmust, et pulss siiski on veel võimeline üle 165 tõusma jäin sinna aga liiga kauaks ja väsitasin end juba kaheksandaks kilomeetriks päris ära.
Põlluvahelõikudele jõudes tekkis mul aga kahtlus, et minu edenemine kruusalõigul ei ole mitte märk paranenud vormist, vaid seletusi tuleb otsida hoopis rehvirõhust.. Tootja on küll rehvidele rasvaselt graveerinud soovitatavaks rõhuks 2.5-4.5 atti, aga minu kehakaalu arvestades oli ka 2 atti nendel mogulitel liiklemiseks liig, mis liig- põrkusin igalt väiksemaltki mättalt mõlema rattaga õhku ja kuna vändad peksid poole ajast tühja, siis polnud mul mingit varianti ümbritsevatega sama tempot hoida ja jäin üksi.
Eks tagant tuli uut rahvast peale ja erinevates gruppides vaheldumisi tööd tehes lähenesime Laiuse tõusule. Kuna jalad väga väsinud ei tundunud, siis oli plaan tõusul ees liikuvast 15-liikmelisest grupist mööda saada, aga kuna kilomeeter enne mäefinishit hakkasid jalad juba krampi kiskuma, siis ma Laiusel enam väga ei kurvastanudki, et varem kasutuses olnud lai põllulapp oli asendatud möödumist mitte võimaldava singliga- jalad niikuinii pingutada enam ei võimaldanud.
Üles ma sealt mäest siiski sain ja laskumisega olukord natuke nagu taastus. Mingi hetk avastasin end jälle vedamas mingit pundikest, aga märgates 50 meetrit eespool liikumas võistkonnakaaslast Andrest, lasin jala sirgu- oma krampidega ma lõpuni niikuinii ei kesta ja mis valu mul neid konkurente talle järele aidata on?
Lõpp oli täpselt nagu eelmisel aastal- täiesti süütus kohas oskasin metsavahel kukkuda ja viimasel pikal tõusul kaotasin paar kohta, sest krampis jalad lihtsalt ei võimaldanud vastu hakata. Võistkonnale vajalikud punktid tõin aga ära ning kokkuvõttes jätkame eesmärgiks seatud 25ndal kohal.
Küll aga võiks keegi mulle seletada, miks juba teist aastat järjest hakkavad mind kolmandast etapist alates krambid kimbutama? Teooriaid muidugi on, aga võta Sa nüüd kinni kas on vaja puhata või tankida otsalõppenud mineraalaineid või äkki on hoopis kevadlaagri kohvijooksude mõju raugenud ning tuleks hakata hoopis hommikusi tühja kõhu sörke tegema, et keha õpiks raskelt ligipääsetavaid varusid kasutama?
2015-05-18
EstonianCup: Kuusalu kimamine
Erinevalt vihmasest avaetapist oli seekord ilma päikseline ja see tegi tuju heaks. Kaasvõistlejad aga panid mu meelekindluse kohe proovile ja tuiskasid stardist sellise hooga minema, et vaid hambad ristis punnitades oli kuidagi võimalik neil sabas rippuda.
Jõudes metsavahe singlitele hoog langes ja tagant jõuti järgi ning kui mõned möödatrügijad laskumistel ette mämmerdama jäid, oligi grupi pea eest kadunud. Aga küllap see oli isegi hea, sest ma poleks ju niikuinii jaksanud sel moel lõpuni uhada.
Nimelt oli enesetunne üleüldiselt kuidagi kehvapoolne ja mul oli pidevalt probleeme tuules püsimisega, nii et erinevalt eelmisest etapist, ei saanud seekord juttugi olla vahe kinnisõitmisest või mõne grupi vedamisest.
Ma ise loodan, et põhjuseks ei ole mitte ületreening vaid asjaolu, et suviseid triatlone silmas pidades olen treeningutesse lisanud ka jooksmisi ja see teatavasti lõhub neid lihaseid, mis rattasõiduks vajalikud on.
Seega väga ei põdenud, sest uus rada oli huvitav ja tegin selle veel põnevamaks, kui 20 kilomeetrit enne lõppu oskasin poole meetri sügavuses vees piinlikult külili kukkuda. Päris omapärane oli sõita, kui vasak külg higistas ja parem külmetas;)
Ei teagi kas sellest planeerimatust jahutusest või millest, aga seekord oli mu keskmine pulss veel madalam, kui Vooremäel.. See teeb natuke murelikuks, sest nii madal pole mu pulss ühelgi varasemal etapil olnud ja ei saa öelda, et ma oleks vähem pingutanud või kuidagi kergemalt võtnud.. Eks tuleb nüüd hommikust pulssi ja muid üleväsimusele viitavaid märke jälgida ning vajadusel aeg maha võtta.
Headmeelt tegi aga asjaolu, et viimased 10 kilomeetrit kannatas keha jälle mõnusalt pingutada ja sain temposõiduks treenida ning endiselt ei mingeid krampe- väga mõnus, nii hoida!
Jõudes metsavahe singlitele hoog langes ja tagant jõuti järgi ning kui mõned möödatrügijad laskumistel ette mämmerdama jäid, oligi grupi pea eest kadunud. Aga küllap see oli isegi hea, sest ma poleks ju niikuinii jaksanud sel moel lõpuni uhada.
Nimelt oli enesetunne üleüldiselt kuidagi kehvapoolne ja mul oli pidevalt probleeme tuules püsimisega, nii et erinevalt eelmisest etapist, ei saanud seekord juttugi olla vahe kinnisõitmisest või mõne grupi vedamisest.
Ma ise loodan, et põhjuseks ei ole mitte ületreening vaid asjaolu, et suviseid triatlone silmas pidades olen treeningutesse lisanud ka jooksmisi ja see teatavasti lõhub neid lihaseid, mis rattasõiduks vajalikud on.
Seega väga ei põdenud, sest uus rada oli huvitav ja tegin selle veel põnevamaks, kui 20 kilomeetrit enne lõppu oskasin poole meetri sügavuses vees piinlikult külili kukkuda. Päris omapärane oli sõita, kui vasak külg higistas ja parem külmetas;)
Ei teagi kas sellest planeerimatust jahutusest või millest, aga seekord oli mu keskmine pulss veel madalam, kui Vooremäel.. See teeb natuke murelikuks, sest nii madal pole mu pulss ühelgi varasemal etapil olnud ja ei saa öelda, et ma oleks vähem pingutanud või kuidagi kergemalt võtnud.. Eks tuleb nüüd hommikust pulssi ja muid üleväsimusele viitavaid märke jälgida ning vajadusel aeg maha võtta.
Headmeelt tegi aga asjaolu, et viimased 10 kilomeetrit kannatas keha jälle mõnusalt pingutada ja sain temposõiduks treenida ning endiselt ei mingeid krampe- väga mõnus, nii hoida!
2015-05-03
Estonian Cup alustab taas
Sel aastal on kõik siiski natuke teisiti- katuseorganisatsiooni ja etapikorraldajate erimeelsuste tõttu on meil pisikeses Eestis nüüd lausa kaks kaheksast etapist koosnevat maastikuratta sarja. Pole minu asi teada kes oli selles tülis suurem süüdlane, aga igapäevaeluga paralleele tuues ma ei pea eetiliseks tööandja juurest lahkumist ja tema väljatöötatud ärimudelit kopeerides konkurendiks asumist.
Kogu selle vägikaikaveo tagajärjel on meil nüüd olukord, kus suur hulk varem koos võistelnud harrastajaid on jagunenud järjestikustel päevadel toimuvate konkureerivate võistluste vahel ja lõpptulemusel on mõlema ürituse konkurents hõredam ning supp lahjem, kui varasematel aastatel.
Aga aitab poliitikast. Kui ratas sai lõpuks enda tõekspidamistele vastavale stardijoonele aetud, tuli ka sõita. Kuna hooaja alguses on teadmised oma vastupidavusest alati üks suur mõistatus, siis plaanisin võtta rahulikult. Juhtus aga nii, et pidevalt lasti minust veidi eespool grupiga vahe sisse ja selle kinninõelumiseks pidin korduvalt kiirendama.
Enesetunne oli seejuures hea, aga juba 20ndal minutil tajusin, et keha on kuidagi tühi. Jõudu lihastes siiski oli ja konkurentidega võrreldes polnud seis halb ning nii sattusin veidrast tühjusetundest hoolimata pidevalt vedama. See omakorda aga väsitas ja pärast üht järjekordset pikka vahetust pandi selline litter, et jäin grupist maha täiesti üksi kangutama.
Niimoodi mõnda aega pingutades vaatasin, et pulss enam üle 150 ei taha minnagi ja see ei olnud hea märk. Ausalt öeldes kangastus juba eelmise aasta Rakke, kus vajusin 500ndast kohast taha poole, aga siis jõudsime Vooremäe suusaradadele ja keha hakkas jälle tööle. Ma ei ütleks, et ma seal väga pingutanud oleks, aga ühtlaselt kerides oli tõusude lõppedes olukord, kus selja taha vaadates ei näinud ma 100 meetri ulatuses kedagi sellest ca 30-liikmelisest grupist, kes tõuse jupp maad minust eespool alustas.
Siledale jõudes sõin ära ka ühe batooni ja sain aru, et seda oleks pidanud varem tegema. Sealt edasi oli jõud tagasi ja viimased 10 kilomoeetrit tegin üksi temposõitu- mõned küll istusid mu tuules, aga mööda ei läinud keegi. Pigem jõudsime mõnele konkurendile veel järelegi.
Koht 208 on küll mu elu parim, aga eelpool mainitud osalejate kahanemise tõttu ei ole see eelmiste aastatega tegelikult võrreldav. Kohast rohkem teeb mulle aga headmeelt asjaolu, et vaheaegade põhjal sõitsin tõusvas joones ja hoolimata pikast pingutusest ei tekkinud mul krampe ega midagi.
Võib vist lausa öelda, et nii värske tundega pole ma kunagi Estonian Cupi finishisse jõudnud ja tegelikult tahaks kangesti teada, mis on selle põhjus.. Igatahes oleks jube tore sellist tunnet kogeda rohkem, kui ainult ühel etapil ;)
Kogu selle vägikaikaveo tagajärjel on meil nüüd olukord, kus suur hulk varem koos võistelnud harrastajaid on jagunenud järjestikustel päevadel toimuvate konkureerivate võistluste vahel ja lõpptulemusel on mõlema ürituse konkurents hõredam ning supp lahjem, kui varasematel aastatel.
Aga aitab poliitikast. Kui ratas sai lõpuks enda tõekspidamistele vastavale stardijoonele aetud, tuli ka sõita. Kuna hooaja alguses on teadmised oma vastupidavusest alati üks suur mõistatus, siis plaanisin võtta rahulikult. Juhtus aga nii, et pidevalt lasti minust veidi eespool grupiga vahe sisse ja selle kinninõelumiseks pidin korduvalt kiirendama.
Enesetunne oli seejuures hea, aga juba 20ndal minutil tajusin, et keha on kuidagi tühi. Jõudu lihastes siiski oli ja konkurentidega võrreldes polnud seis halb ning nii sattusin veidrast tühjusetundest hoolimata pidevalt vedama. See omakorda aga väsitas ja pärast üht järjekordset pikka vahetust pandi selline litter, et jäin grupist maha täiesti üksi kangutama.
Niimoodi mõnda aega pingutades vaatasin, et pulss enam üle 150 ei taha minnagi ja see ei olnud hea märk. Ausalt öeldes kangastus juba eelmise aasta Rakke, kus vajusin 500ndast kohast taha poole, aga siis jõudsime Vooremäe suusaradadele ja keha hakkas jälle tööle. Ma ei ütleks, et ma seal väga pingutanud oleks, aga ühtlaselt kerides oli tõusude lõppedes olukord, kus selja taha vaadates ei näinud ma 100 meetri ulatuses kedagi sellest ca 30-liikmelisest grupist, kes tõuse jupp maad minust eespool alustas.
Siledale jõudes sõin ära ka ühe batooni ja sain aru, et seda oleks pidanud varem tegema. Sealt edasi oli jõud tagasi ja viimased 10 kilomoeetrit tegin üksi temposõitu- mõned küll istusid mu tuules, aga mööda ei läinud keegi. Pigem jõudsime mõnele konkurendile veel järelegi.
Koht 208 on küll mu elu parim, aga eelpool mainitud osalejate kahanemise tõttu ei ole see eelmiste aastatega tegelikult võrreldav. Kohast rohkem teeb mulle aga headmeelt asjaolu, et vaheaegade põhjal sõitsin tõusvas joones ja hoolimata pikast pingutusest ei tekkinud mul krampe ega midagi.
Võib vist lausa öelda, et nii värske tundega pole ma kunagi Estonian Cupi finishisse jõudnud ja tegelikult tahaks kangesti teada, mis on selle põhjus.. Igatahes oleks jube tore sellist tunnet kogeda rohkem, kui ainult ühel etapil ;)
2015-04-26
Hooaeg algas ehk pühendusega Pulleritsule
Kuna teoks tehtud välkotsus osaleda lisaks Estonian Cupile ka TriSmile triatlonitel, oli mu spordisündmuste kalendri käesolevaks aastaks juba väga tihedaks teinud, siis ega ma üle paari jooksusutsaka sinna midagi lisada ei plaaninud. Aga kui äiapapa vihjas, et kodukoha võistlusel võiks ikka ka mõni tuttav rajal olla, siis vedasin end 25.04 siiski Krootusele, et startida seal esmakordselt toimunud Oras Cupil.
Ilm oli super- oleks võinud lühikesteski minna, aga panin ikkagi sääred ja värgid peale, et treeningvõistlusel ei külmetaks. Minu saabumise ajaks oli stardikoridor muidugi juba pilgeni täis ja lintide vahele ma ei mahtunud, aga sellest polnud hullu, sest start oli rahumeelne- erinevalt suurtest sarjadest keriti alguses tasa ja targu ning mingit trügimist ei toimunud.
Aja möödudes tekkis ikkagi ka väike võistlushasart ja võimalusel hakati kohti parandama. Proovides ühe ja teise tuules püsida avastasin end aga juba viiendaks kilomeetriks suht punases ning otsustasin tempot veidi alla võtta. Kuna aga tagant tulijatega oli vahe päris suureks kärisenud, siis jäi paariks pikaks kruusalõiguks täiesti üksi ja seda küll puhkuseks nimetada ei saa.
Võtsin seda siis kui tempotrenni ja kangutasin üksi kuni tekkis võimalus ühele mööduvale rongile saba peale hüpata. Üksteise alla vedades püüdsime raja esimese kolmandiku lõpetuseks kinni ka esireast startinud Pulleritsu. Jah, selle Eesti profesionaalseima harrastaja, kes kiire elutempo tõttu oma aega aeroobsetele trennidele ei raiska ja teeb vaid intensiivseid..
Mul tegelikult on ükskõik kas olin tast ees või taga, aga kui ta mingil hetkel tuulest maha pudenes tabasin end küll mõttelt, et millise tiitliga ta siis nüüd ennast peab ristima, kui minusugune lödipüks mööda paneb? Ega praalimine ei ole ju keelatud, aga sel moel kaasinimesi sildistades ei maksa siis ka imestada, kui hiljem tulebki tõepoolest üksinda kogu maailma vastu võistelda, sest inimloomus lihtsalt on selline- solvajale tahetakse ikka koht kätte näidata ;)
Sõit aga kulges vaikselt omas rütmis edasi- kiiremad libisesid eest ja aeglasemad jäid maha. Viimased 15km jäime vahepeal sõpra aidanud Haanja rattaklubilasega kahekesi ja korda mööda tempot tehes läksid ka pikad kruusalõigus nobedalt.
Arvasin, et tunnen Krootuse järve taguseid metsi päris hästi, aga rattaga on maailm ikka teistsugune ja kuidagi suutsin sel kilomeetrisel jupil mitu korda käiguvahetusega ikka nii pusse panna, et pidin ratta seljast mahagi tulema. Viperustest hoolimata sain lõpuni ja üldiselt jäi sõidust hea tunne- pulss oleks võinud nii lühikese võistluse puhul olla veidi kõrgem, aga kuna ma pole sel aastal intensiivseid trenne teinud, siis tõenäoliselt keha lihtsalt pole pingutamisega harjunud.
Ja ei peagi olema, sest nautisin krambivaba sõitu ja kõigele krooniks sain pärast lõpetamist paarilt toredalt inimeselt vedamise eest veel kiitagi. Kuna protokolli järgi edestasin esmakordselt ka oma kunagise kooli direktorit, siis võib öelda, et olen endiselt arenemisvõimeline ja see ongi peamine, sest mida füüsiliselt võimekam on mu keha, seda elujõulisem olen ma ka ise ;)
Ilm oli super- oleks võinud lühikesteski minna, aga panin ikkagi sääred ja värgid peale, et treeningvõistlusel ei külmetaks. Minu saabumise ajaks oli stardikoridor muidugi juba pilgeni täis ja lintide vahele ma ei mahtunud, aga sellest polnud hullu, sest start oli rahumeelne- erinevalt suurtest sarjadest keriti alguses tasa ja targu ning mingit trügimist ei toimunud.
Aja möödudes tekkis ikkagi ka väike võistlushasart ja võimalusel hakati kohti parandama. Proovides ühe ja teise tuules püsida avastasin end aga juba viiendaks kilomeetriks suht punases ning otsustasin tempot veidi alla võtta. Kuna aga tagant tulijatega oli vahe päris suureks kärisenud, siis jäi paariks pikaks kruusalõiguks täiesti üksi ja seda küll puhkuseks nimetada ei saa.
Võtsin seda siis kui tempotrenni ja kangutasin üksi kuni tekkis võimalus ühele mööduvale rongile saba peale hüpata. Üksteise alla vedades püüdsime raja esimese kolmandiku lõpetuseks kinni ka esireast startinud Pulleritsu. Jah, selle Eesti profesionaalseima harrastaja, kes kiire elutempo tõttu oma aega aeroobsetele trennidele ei raiska ja teeb vaid intensiivseid..
Mul tegelikult on ükskõik kas olin tast ees või taga, aga kui ta mingil hetkel tuulest maha pudenes tabasin end küll mõttelt, et millise tiitliga ta siis nüüd ennast peab ristima, kui minusugune lödipüks mööda paneb? Ega praalimine ei ole ju keelatud, aga sel moel kaasinimesi sildistades ei maksa siis ka imestada, kui hiljem tulebki tõepoolest üksinda kogu maailma vastu võistelda, sest inimloomus lihtsalt on selline- solvajale tahetakse ikka koht kätte näidata ;)
Sõit aga kulges vaikselt omas rütmis edasi- kiiremad libisesid eest ja aeglasemad jäid maha. Viimased 15km jäime vahepeal sõpra aidanud Haanja rattaklubilasega kahekesi ja korda mööda tempot tehes läksid ka pikad kruusalõigus nobedalt.
Arvasin, et tunnen Krootuse järve taguseid metsi päris hästi, aga rattaga on maailm ikka teistsugune ja kuidagi suutsin sel kilomeetrisel jupil mitu korda käiguvahetusega ikka nii pusse panna, et pidin ratta seljast mahagi tulema. Viperustest hoolimata sain lõpuni ja üldiselt jäi sõidust hea tunne- pulss oleks võinud nii lühikese võistluse puhul olla veidi kõrgem, aga kuna ma pole sel aastal intensiivseid trenne teinud, siis tõenäoliselt keha lihtsalt pole pingutamisega harjunud.
Ja ei peagi olema, sest nautisin krambivaba sõitu ja kõigele krooniks sain pärast lõpetamist paarilt toredalt inimeselt vedamise eest veel kiitagi. Kuna protokolli järgi edestasin esmakordselt ka oma kunagise kooli direktorit, siis võib öelda, et olen endiselt arenemisvõimeline ja see ongi peamine, sest mida füüsiliselt võimekam on mu keha, seda elujõulisem olen ma ka ise ;)
2015-04-19
Suvi algab Portugalis
Eelmiste aastate eeskujul sai ka sel kevadel võetud paarinädalane puhkus, velo kasti pakitud ja lennatud veidi soojemasse klimmasse rattakilomeetreid koguma. Seekord oli laagripaigaks valitud Albufeira Portugalis.
Kui kohati kasin teekvaliteet kõrvale jätta, võib öelda, et väga mõnus kant. Suuri mägesid ei ole, aga rannikule iseloomulik tuul ja mõnekordse võimendusega Lõuna-Eesti kuppelmaastik sobivad kevadiseks treeninguks ideaalselt.
Kuna Eestimaa tali jäi sel korral taevasse, siis tegelikult olin eelnevalt juba ka kodukamaral veidi tiirutanud ja märtsis kogutud 600 versta pealt tundsin end enne laagrit päris kindlalt. Päris kiirete ja vihaste punti ei kippunud, aga Teedu taktikepp tundus jõukohane küll.
See eeldus siiski päris pädev ei olnud, sest juba esimesel tõusul tõmmati pulss punasesse ja seltskonda sattunud ainus U23 tasemel rattasportlane vangutas peast, et hullud ja jäi maha.. Selline paugutamine käis poolteist trenni ja siis järsku klõps- tempo rahunes ja edasi tundsin end juba hästi.
Või noh, kui hästi Sa end ikka tunned, kui kolmandal päeval hakkab keset trenni sadama, oled läbimärjana lühkarite väel, liigud kiirusega 8m/s ja temperatuur langeb üheksa kraadini? Kolm tundi hammaste plagistamist ja polegi midagi imestada, kui veerandil seltskonnast järgmiseks päevaks kurk valus või palavik üleval.
Mul siiski vedas ja haigeks ma ei jäänud ning sain ka kogu edasise programmi kaasa teha. Eranditult kõiki päevi alustasin 20-minutilise sörgiga ja rattakilomeetreid kogunes 11 treeningpäevaga kokku 1220. Kõige pikemal päeval sai läbitud 190 kilomeetrid- sõitsime Cabo de Sao Vicente'i, mida Euroopa edelapoolsema tipuna peeti vanasti maailma otsaks, sõime seal ühe burgeri ja sõtkusime vastutuules tuldud teed tagasi.
Ma ei olnud nii pikka maad ühe päevaga varem läbinudki ja kuigi sõidu lõpus polnud tundel viga, siis järgmise päeva trenn oli ikka megaraske- sõitsime küll vaid napid 80km-i, aga see venis nagu tatt.. Sel hetkel olin ma täiesti kindel, et ajamasin on leiutatud ja keegi parasjagu katsetab seda minu peal.
Aga olgu nende trennidega kuidasi oli, kõige väsitavam katsumus oli siiski kodutee- pakkimise ja ühisürituse tõttu saime magama südaööl ja juba 1:45 oli äratus, et sõita lennujaama. Lend Lissabonist läks aga alles 13:40 ja kuna Amsterdamis ümberistumist oodates kulus veel 4h, siis koju jõudsime alles järgmisel ööl kell 1. Eks näis, kuidas selline 24 magamatust pärast kurnavat laagrit mõjub- hetkel igatahes veel elan.. Kuidagimoodi :P
Kui kohati kasin teekvaliteet kõrvale jätta, võib öelda, et väga mõnus kant. Suuri mägesid ei ole, aga rannikule iseloomulik tuul ja mõnekordse võimendusega Lõuna-Eesti kuppelmaastik sobivad kevadiseks treeninguks ideaalselt.
Kuna Eestimaa tali jäi sel korral taevasse, siis tegelikult olin eelnevalt juba ka kodukamaral veidi tiirutanud ja märtsis kogutud 600 versta pealt tundsin end enne laagrit päris kindlalt. Päris kiirete ja vihaste punti ei kippunud, aga Teedu taktikepp tundus jõukohane küll.
See eeldus siiski päris pädev ei olnud, sest juba esimesel tõusul tõmmati pulss punasesse ja seltskonda sattunud ainus U23 tasemel rattasportlane vangutas peast, et hullud ja jäi maha.. Selline paugutamine käis poolteist trenni ja siis järsku klõps- tempo rahunes ja edasi tundsin end juba hästi.
Või noh, kui hästi Sa end ikka tunned, kui kolmandal päeval hakkab keset trenni sadama, oled läbimärjana lühkarite väel, liigud kiirusega 8m/s ja temperatuur langeb üheksa kraadini? Kolm tundi hammaste plagistamist ja polegi midagi imestada, kui veerandil seltskonnast järgmiseks päevaks kurk valus või palavik üleval.
Mul siiski vedas ja haigeks ma ei jäänud ning sain ka kogu edasise programmi kaasa teha. Eranditult kõiki päevi alustasin 20-minutilise sörgiga ja rattakilomeetreid kogunes 11 treeningpäevaga kokku 1220. Kõige pikemal päeval sai läbitud 190 kilomeetrid- sõitsime Cabo de Sao Vicente'i, mida Euroopa edelapoolsema tipuna peeti vanasti maailma otsaks, sõime seal ühe burgeri ja sõtkusime vastutuules tuldud teed tagasi.
Ma ei olnud nii pikka maad ühe päevaga varem läbinudki ja kuigi sõidu lõpus polnud tundel viga, siis järgmise päeva trenn oli ikka megaraske- sõitsime küll vaid napid 80km-i, aga see venis nagu tatt.. Sel hetkel olin ma täiesti kindel, et ajamasin on leiutatud ja keegi parasjagu katsetab seda minu peal.
Aga olgu nende trennidega kuidasi oli, kõige väsitavam katsumus oli siiski kodutee- pakkimise ja ühisürituse tõttu saime magama südaööl ja juba 1:45 oli äratus, et sõita lennujaama. Lend Lissabonist läks aga alles 13:40 ja kuna Amsterdamis ümberistumist oodates kulus veel 4h, siis koju jõudsime alles järgmisel ööl kell 1. Eks näis, kuidas selline 24 magamatust pärast kurnavat laagrit mõjub- hetkel igatahes veel elan.. Kuidagimoodi :P
2015-02-23
Suusatamisega on ikka ikaldus
Sportlikust vaatevinklist ei ole just väga palju rääkida.. Pärast sügisesi puhkenädalaid sain novembris teha vaid ühe aeroobse tsükli, kui jäin haigeks. Kõrget palavikku jagus küll vaid 16 tunniks, aga keha oli täiesti tühjaks tõmmatud ja nädalake tuli taastuda.
Terveks olemist sain seekord nautida vaid mõne päeva ja juba sebisin mingi kõhutõve ning ühe ööpäevaga oli kehakaalust 2kg nagu niuhti kadunud. Tundus kuidagi uskumatu, sest jõin seejuures kõvasti ja otseselt midagi välja ju ei tulnud.
Sealt edasi olukord mõneks ajaks paranes- kui pühademöll välja arvata, siis detsembris ja jaanuaris õnnestus ikkagi reglaarselt paar korda nädalas sörkida, aeg-ajalt natuke ujuda, korvapalli mängida ja üket harrastada.
Vahetult aga enne mäesuuskamist Alpides sain korvpallis kopsu vastu näppe ja vasaku käe näpuliigesed tõmbusid punni. Midagi katki ei olnud, kuid piiratud liikumisega sõrmed sundisid suusakeppidega tavapärasest siiski hellemalt ringi käima.
Arvasin, et olengi siis alalhoidlikum ja sõidan ettevaatlikult. Kõik oli timm ja pärast kuut päeva mägedes tundsin, kuidas jalad on läinud tugevamaks ning poolkükis olemine pole kunagi varem nii vähe raskusi valmistanud.
Eestisse saabudes oli tervis korras ja tunne hea. Olin juba uut kava küsimas, kui pärast hommikust sörki vasak hüppeliiges üles paistetas ja käimine ebamugavaks muutus. Põhjuseid tuleb otsida tõenäoliselt liiga kinni tõmmatud mäesuusasaapast, mis päevade kaupa hüppeliigesele surudes oli viimase tavapärasest veidi vastuvõtlikumaks muutnud. Seega piisaski nüüd vaid väikesest jooksust, et varem vaid kerget valuaistingut kiirgav liiges põletikuliseks muutuks.
Esmapilgul tundus probleem suht süütu, aga kaks nädalat on möödas ja hoolimata treeningpausist, pole valu kadunud. Nädalavahetusel sai võetud ette ka ammu broneeritud väljasõit suusalaagrisse Haanjas, kuid arusaadavatel põhjustel veetsin enamuse ajast suusaradade asemel hoopis spas.
Kuna muud toimetused sujuvad, siis stressi ei ole. Vaime tasakaal on paigas ja üldiselt kõik elulised mured loksuvat õiges rütmis, lihtsalt sportimine kipub olevat vastunäidlustatud. Eks tuleb siis rahulikult võtta ja oodata paranemist- loodetavasti aprillikuuks on seis siiski selline, et lõunalaagris saab ka midagi muud peale vaatamisväärsuste kaemise teha. Kui ei, siis tuleb vist üldse puhkeaasta teha :P
Terveks olemist sain seekord nautida vaid mõne päeva ja juba sebisin mingi kõhutõve ning ühe ööpäevaga oli kehakaalust 2kg nagu niuhti kadunud. Tundus kuidagi uskumatu, sest jõin seejuures kõvasti ja otseselt midagi välja ju ei tulnud.
Sealt edasi olukord mõneks ajaks paranes- kui pühademöll välja arvata, siis detsembris ja jaanuaris õnnestus ikkagi reglaarselt paar korda nädalas sörkida, aeg-ajalt natuke ujuda, korvapalli mängida ja üket harrastada.
Vahetult aga enne mäesuuskamist Alpides sain korvpallis kopsu vastu näppe ja vasaku käe näpuliigesed tõmbusid punni. Midagi katki ei olnud, kuid piiratud liikumisega sõrmed sundisid suusakeppidega tavapärasest siiski hellemalt ringi käima.
Arvasin, et olengi siis alalhoidlikum ja sõidan ettevaatlikult. Kõik oli timm ja pärast kuut päeva mägedes tundsin, kuidas jalad on läinud tugevamaks ning poolkükis olemine pole kunagi varem nii vähe raskusi valmistanud.
Eestisse saabudes oli tervis korras ja tunne hea. Olin juba uut kava küsimas, kui pärast hommikust sörki vasak hüppeliiges üles paistetas ja käimine ebamugavaks muutus. Põhjuseid tuleb otsida tõenäoliselt liiga kinni tõmmatud mäesuusasaapast, mis päevade kaupa hüppeliigesele surudes oli viimase tavapärasest veidi vastuvõtlikumaks muutnud. Seega piisaski nüüd vaid väikesest jooksust, et varem vaid kerget valuaistingut kiirgav liiges põletikuliseks muutuks.
Esmapilgul tundus probleem suht süütu, aga kaks nädalat on möödas ja hoolimata treeningpausist, pole valu kadunud. Nädalavahetusel sai võetud ette ka ammu broneeritud väljasõit suusalaagrisse Haanjas, kuid arusaadavatel põhjustel veetsin enamuse ajast suusaradade asemel hoopis spas.
Kuna muud toimetused sujuvad, siis stressi ei ole. Vaime tasakaal on paigas ja üldiselt kõik elulised mured loksuvat õiges rütmis, lihtsalt sportimine kipub olevat vastunäidlustatud. Eks tuleb siis rahulikult võtta ja oodata paranemist- loodetavasti aprillikuuks on seis siiski selline, et lõunalaagris saab ka midagi muud peale vaatamisväärsuste kaemise teha. Kui ei, siis tuleb vist üldse puhkeaasta teha :P
2015-01-14
Koormustest
Eelmise hooaja kurnatusest puhatud, on aeg end jälle vaikselt liigutama hakata. Veendumaks, et koormused pole südant kahjustanud ja kontrollimaks pulsivahemike paikapidavust, on enne suuremate mahtude juurde asumist juba kohustuslikuks muutunud ka koormustesti läbimine.
Üldiselt olen enne läbivaatust jõudnud ikka mõned korralikud treening- ja puhksetsüklit teha, aga kuna sel aastal on mind pidevalt kollitanud pisivigastused korvpallis, erinevad nakkused ja kõhutõved, siis tundus konditsioon varasemast võrdlusbaasist kehvem olevat.
Kui mõõtmisseadmed siiski kinnitasid, et ventileerimine toimib, vererõhk on ideaalne ja rasvaprotsent jääb normi piiresse, oli aeg vudima hakata. Alustasin kiirusest 6km/h, siis 8, 10, 12, 14 ja sealt edasi suurendati kiirust 1km/h võrra iga 3 minuti tagant.
Jaks sai otsa 17km/h juures. Ma ei olnud ju intensiivseid trenne teinud ja lihtsalt ei suutnud sundida end pikemalt pingutama ning nii jäi maksimaalne pulss eelmistele testidele pea 10 lööki alla.
Aeroobne ja anaeroobne lävi said siiski fikseeritud ja mingeid häireid südameöös ei täheldatud. Positiivse üllatusena olid aga ka kasina ettevalmistuse pealt mõlema läve kiirused oluliselt paranenud ja VOmax väärtuseks mõõdeti uut isiklikku rekordit tähistav 70 ml/min/kg.
See kõik andis kinnituse, et midagi on treeningutes õigesti tehtud ja võib julgelt edasi toimetada.
Üldiselt olen enne läbivaatust jõudnud ikka mõned korralikud treening- ja puhksetsüklit teha, aga kuna sel aastal on mind pidevalt kollitanud pisivigastused korvpallis, erinevad nakkused ja kõhutõved, siis tundus konditsioon varasemast võrdlusbaasist kehvem olevat.
Kui mõõtmisseadmed siiski kinnitasid, et ventileerimine toimib, vererõhk on ideaalne ja rasvaprotsent jääb normi piiresse, oli aeg vudima hakata. Alustasin kiirusest 6km/h, siis 8, 10, 12, 14 ja sealt edasi suurendati kiirust 1km/h võrra iga 3 minuti tagant.
Jaks sai otsa 17km/h juures. Ma ei olnud ju intensiivseid trenne teinud ja lihtsalt ei suutnud sundida end pikemalt pingutama ning nii jäi maksimaalne pulss eelmistele testidele pea 10 lööki alla.
Aeroobne ja anaeroobne lävi said siiski fikseeritud ja mingeid häireid südameöös ei täheldatud. Positiivse üllatusena olid aga ka kasina ettevalmistuse pealt mõlema läve kiirused oluliselt paranenud ja VOmax väärtuseks mõõdeti uut isiklikku rekordit tähistav 70 ml/min/kg.
See kõik andis kinnituse, et midagi on treeningutes õigesti tehtud ja võib julgelt edasi toimetada.
2015-01-01
Liikumisaasta 2014 numbrites
On olnud päris keeruline hooaeg- talvel nappis lund, veebruaris murdsin randme ja suvi otsa kimbutas mind mingi veider haigusetont. Harrastajana siiski väga ei stressanud ja liigutasin palju olud ning tervis võimaldasid ja lõpuks sain kokku sellised mahud:
* Ratta seljas veedetud tunde 200
* Jooksmisele pühendatud aega 100h
* Ujuda jõudsin 10h
Seda kõike on küll poolesaja tunni jagu eelmisest aastast vähem, aga napid treeningud olid siis seda efektiivsemad ja sooritusvõime ei langenud- pigem paranes ning enamik isiklikke eesmärke sai täidetud. Estonian Cupil mahtusin kokkuvõttes kenasti 300 sisse ja maraton alla 3:15 sai Tallinnas tehtud. Aerolenks jäi aga ka sel aastal ostmata, sest TriSmilel mu ratta aeg 3h-ni ei küündinud ja nii ikka mingit premeerimist ei tule!
Kui rääkida rahvaspordi üldisest tasemest, siis tundus see olevat tõusuteel ka Olüpiakomitee korraldatud liikumisaastal. Või vähemalt mu enda kogemus näitas, et hoolimata usinasti vähendatud kaotusprotsendist võitjale, koht lõpp-protokollis suurt ei muutunud.
Ja lõpetuseks siis traditsiooniline statistika maasturratturite ja jooksjate ühisosast:
* EstonianCupil sai vähemalt ühe tulemuse kirja 1624 osalejat
* Vähemalt ühe jooksumaratoni lõpetas möödunud aastal 2019 inimest
* Neist mõlemaga sai hakkama täpselt 100 harrastajat
Ma ise küll parandasin mõlemal alal oma tulemust, kuid kohapunkte liites kaotasin mullusega võrreldes siiski positsiooni ja platseerusin sel korral 13. tabelireale. Üksikalasid vaadates olin jooksus 7. ja rattas 33., nii et ei olegi vaja väga elavat fantaasiat mõistmaks, mille kallal uuel hoojal rohkem vaeva tuleb näha :P
Muude alanud aasta plaanidega on nii, et tuleks vist lõpuks see poolpikk triatlon ette võtta. Esmane eesmärk on küll distants läbida, aga kui kõik klapib, siis peaks aeg ikka alla 5.5h tulema. Valga tundub küll natuke vara, aga saab vast hakkama ja kui Eestis juba tegemiseks läheb, siis tõenäoliselt teen kaasa kogu TriSmile'i sarja.
* Ratta seljas veedetud tunde 200
* Jooksmisele pühendatud aega 100h
* Ujuda jõudsin 10h
Seda kõike on küll poolesaja tunni jagu eelmisest aastast vähem, aga napid treeningud olid siis seda efektiivsemad ja sooritusvõime ei langenud- pigem paranes ning enamik isiklikke eesmärke sai täidetud. Estonian Cupil mahtusin kokkuvõttes kenasti 300 sisse ja maraton alla 3:15 sai Tallinnas tehtud. Aerolenks jäi aga ka sel aastal ostmata, sest TriSmilel mu ratta aeg 3h-ni ei küündinud ja nii ikka mingit premeerimist ei tule!
Kui rääkida rahvaspordi üldisest tasemest, siis tundus see olevat tõusuteel ka Olüpiakomitee korraldatud liikumisaastal. Või vähemalt mu enda kogemus näitas, et hoolimata usinasti vähendatud kaotusprotsendist võitjale, koht lõpp-protokollis suurt ei muutunud.
Ja lõpetuseks siis traditsiooniline statistika maasturratturite ja jooksjate ühisosast:
* EstonianCupil sai vähemalt ühe tulemuse kirja 1624 osalejat
* Vähemalt ühe jooksumaratoni lõpetas möödunud aastal 2019 inimest
* Neist mõlemaga sai hakkama täpselt 100 harrastajat
Ma ise küll parandasin mõlemal alal oma tulemust, kuid kohapunkte liites kaotasin mullusega võrreldes siiski positsiooni ja platseerusin sel korral 13. tabelireale. Üksikalasid vaadates olin jooksus 7. ja rattas 33., nii et ei olegi vaja väga elavat fantaasiat mõistmaks, mille kallal uuel hoojal rohkem vaeva tuleb näha :P
Muude alanud aasta plaanidega on nii, et tuleks vist lõpuks see poolpikk triatlon ette võtta. Esmane eesmärk on küll distants läbida, aga kui kõik klapib, siis peaks aeg ikka alla 5.5h tulema. Valga tundub küll natuke vara, aga saab vast hakkama ja kui Eestis juba tegemiseks läheb, siis tõenäoliselt teen kaasa kogu TriSmile'i sarja.
Tellimine:
Postitused (Atom)