Aastale iseloomulikult tuli ka hooaja viimase võistlusega mahasaamiseks taluda mitmeid tagasilööke ja viperusi. Niikui osavõtutasu sai makstud tekkis säärtes mingi veider pingevalu ja kuigi Paide-Türi rahvajooksu sain veel tehtud, siis kolm päeva hiljem läks olukord ikka nii hulluks, et pidin kossutrenni pooleli jätma.
Õnneks hammutasin läbi, et kurja juureks on vigastuste ennetamiseks soetatud ortopeedilised tallad ja kui poolteist nädalat enne Saaremaa jooksu nad jalanõudest välja viskasin, sain üritse ajaks enamvähem terveks. Aga korralik ettevalmistus oli oli siiski rikutud.
Esimene päev 10km
Et ripakil olevad tööasjad saaks aetud ärkasin juba kell 6 hommikul ja 3h oli piisav, et rahuliku südamega linnast putku pista.
Kuressaarde jõudsin varuga- numbri sain kätte viperusteta ja ka enesetunne tundus soojenduse ajal igati hea. Ainus ärevust tekitav moment oli stardipaiga otsimine, sest finishivärava leidsin kohe üles, aga stardikaart ei olnud kusagil. Lõpuks selgus, et kaart ja ajavõtujoont ei olegi- kõik lasti lihtsalt ühe lipu kõrvalt minema.
Alguses oli tunne hea ja kerge. Rada läks küll veidi mäest alla, aga esimese km-i aeg 3:46 oli minu kohta ikkagi väga hea. Pulss oli ka selline 171 ja sellega pidanuksin 10km-i ära kestma küll. Kusagil nelja kilomeetri järel aga tundsin, et kaaskondlaste tempos püsimine nõuab mugavustsoonist väljumist ja kuna seda ma teha ei tahtnud, siis lasin neil minna.
Ja siis see juhtus- kusagil 5 kilomeetri posti juures hakkas parem põlv valutama. Mul ei ole pärast 2009 aasta jalkavigastusest taastumist põlvemuresid olnud ja nüüd siis selline ootamatus. Põhjuste üle juureldes meenus, et nädala eest grilli talvekorterisse vedades olin põlve kuhugi terava nurga vastu ära löönud ja kuigi igapäevaelus see koks tunda ei andnud, siis küllap koormuse talumiseks polnud ta ikkagi veel valmis.
Esimene mõte oli, et pole mõtet end lõhkuda ja katkestan. Aga kui võtsin nõksukese tempot alla tundus, et tegelikult polegi valu nii hull, et jooksmist segaks- rahvast möödus küll paremalt ja vasakult, aga sain enamvähem talutavas konditsioonis siiski finishisse ja jäin hingevärinal ootama, kuida jalg järgmised päevad üle elab.
Teine päev 16.2km
Eelmise päeva õhtul oli jalg ikka kehvamaks läinud ja valu segas isegi kõndimist. Ohtralt külma vett ja palju und ning laupäeva hommikul oli tunne ikka sedapalju hea, et otsustasin starti minna.
Teine etapp toimus Sõrve sääres, kuhu buss kenasti kohale viis. Jällegi tuli mõistada, kuspool see start on- kui olin juba kilomeetri ühes suunas sörkinud hakkas mulle tunduma, et buss oli vist stardijoone ikkagi ületanud ja mul tuleb paar kilti tagasi joosta.
Starti jõudsin suht viimasel hetkel ja teele sain võistlejaterivi lõpust. Eks selline laveerimine aeglaste vahel on tüütu, aga see oli ikkagi väike mure võrreldes põlvevaluga, mis tundus märksa hullem, kui eelmisel päeval ja esimese kilomeetri lõpus arvasin mõistlik olevat ikkagi kõrvale astuda.
Samal hetkel aga märkasin, et olen jõudnud järele grupile, kellest eelmisel päeval neljandal kilomeetril maha jäin ja kuna nende liikumiskiirus tundus aeglasem, sain aru, et olen jälle kihutama kippunud. Võtsin rahulikult nende grupi sappa ja tundus, et võin vähemalt neljanda kilomeetrini vastu pidada- just siis jõutakse finishi vahetusse lähedusse ja kus saaks veel mõistlikum olla katkestada.
Sinna jõudes aga oli valu vähe taandunud ja kuna 16km-i tempo lõhub jalgu tõenäoliselt vähem, siis otsustasin jätkata. Grupi tempo tundus täna vägagi sobilik ja tuulisel mereäärsel lõigul, kus inimesi järjest maha pudenes, sattusin gruppi lausa vedama.
Kusagil 4km enne lõppu mõned ärksamad panid siiski hoogu juurde ja nendega ma kaasa punnima ei hakanud. Kulgesin omas tempos lõpuni ja finishis selgus, et olin eelmise päeva 98 koha vahetanud 67 vastu. Selle tõdemuse peale avanesid aga taevaluugid ja vihma eest tuli minna peitu kohalikku aulasse- seal jagati veel suppi ja nii see taastumine viimaseks päevaks algas.
Kolmas päev 16km
Ei suju mul ikka see maailma asjadest aru saamine ja stardipaiga leidmine osutus taas keeruliseks, sest pikk jooks pidi kogunema nähtamatu rohelise joone taha mingil tänaval, mille nimi mulle mitte midagi ei öelnud.. Kuidagi teiste järel leidsin õige koha ikkagi üles ja minema ma sain.
Seekord oli tunne kohe algusest peale raske. Kitsastel tänavatel ei hakanud väga pressima, aga mingi hetk märkasin ees siiski omale eelmistest päevadest tuttavat gruppi ja võtsin neile järele. Aga seda rõõmu oli siiski vaid korraks, sest nende tempo tundus täna minu jaoks ikkagi liiast olevat ja pudenesin kiirelt maha. Mingil moel paaril korral õnnestus neile siiski veel saba peale pääseda, aga kusagil 8km-l läksid nad ikkagi eest ja seekord lõplikult. Küllap oli ka neil raske, sest lõpus jäi vahe vaid paarkümmend sekundit, aga täna ma ei olnud kindel kas minus üldse oli rohkem energiat, et neile järele jõuda.
See ei olegi tähtis, sest põlv pidas lõpuni vastu ja finishis ootas mind medal ning kruus Ülemiste vanakest meenutava pildiga. Äge- polegi varem ühtegi tassi saanud spordiüritusest ja nüüd vähemalt on, millest teed juua;)
2013-10-20
2013-10-06
Kodukandijooks- lõpuks ometi :P
Olen käinud sörkimas Berliinis ja Stockholmis, aga lapsepõlve kodu kõrvalt mööda vonklevale Paide-Türi rahvajooksule pole kunagi jõudnud. Või täpsemalt- noortejooksule Kirnasse/Väätsale kunagi ammu ikka mõnel korral sattusin, aga põhidistants on jäänud läbimata, sest see tundus ju nii pikk, nii pikk.
Kuna selle aasta plaanidesse Haanja100 ei mahtunud ja Saaremaa jooksuni oli veel aega, tundus hetk soodne selle puudujäägi kõrvaldamiseks ja nii ma ennast suure hurraaga kirja paningi.
Stardijoonel seistes ei olnud tuju aga kiita, sest eelmise päeva soojendusjooksul olid säärte pealmised lihased täiesti tühjast kohast hakanud valutama ja nii hullusti, et pärast 20 minutilist sörkimist kõndisin nagu puuhobune. Valuvaigistavad geelid ja kompressioonsokid olid olemise pühapäevaks natuke paremaks teinud, aga jalgu korrasolevaks kindlasti nimetada ei saanud.
Mitte et mul oleks suuri eesmärke olnud, aga tahtsin saada tagasisidet, kuidas taastumine maratonist on sujunud, nüüd aga pidin oma pead vaevama teadmatusega kas üldse tasub lõpuni ponnistada ja tervist ohtu seada.
Aga ega ma seal pikalt mõelda ei saanud- olin ennast kuidagi esiritta nihverdanud ja kui pauk käis, tuli uhama panna, sest muidu oleks tagant tulijad mu lihtsalt jalge alla trampinud. Õnneks ei olnud jalgade olukord siiski väga hull ja jooksmist ei seganud- ausalt öeldes ei tulnud probleem võistluskiirusel meeldegi.
Jooks ise oli mõnus- ilm oli küll tuuline, aga sügise kohta soe ja nats isegi kahetsesin, et pika dressiga jooksin. Kuigi mingit särtsu mu kehas ei olnud, siis sellisel mugavustsooni piiril pulsiga 167 kannatas terve tee joosta ja tempo ning koht tulid isegi paremad, kui eeldasin.
Linnuke kirjas ja tuju hea, aga mõned päevad tuleb nüüd ikkagi jalgadele rahu anda, sest pärast kosutavat finishisuppi ei saanud ma enam hästi püsti- säärte pealmised lihased olid nii valusad, et karju appi. Arusaamatu, kuidas paar puhkepäeva sellise häda küll kaasa tõid ;)
Kuna selle aasta plaanidesse Haanja100 ei mahtunud ja Saaremaa jooksuni oli veel aega, tundus hetk soodne selle puudujäägi kõrvaldamiseks ja nii ma ennast suure hurraaga kirja paningi.
Stardijoonel seistes ei olnud tuju aga kiita, sest eelmise päeva soojendusjooksul olid säärte pealmised lihased täiesti tühjast kohast hakanud valutama ja nii hullusti, et pärast 20 minutilist sörkimist kõndisin nagu puuhobune. Valuvaigistavad geelid ja kompressioonsokid olid olemise pühapäevaks natuke paremaks teinud, aga jalgu korrasolevaks kindlasti nimetada ei saanud.
Mitte et mul oleks suuri eesmärke olnud, aga tahtsin saada tagasisidet, kuidas taastumine maratonist on sujunud, nüüd aga pidin oma pead vaevama teadmatusega kas üldse tasub lõpuni ponnistada ja tervist ohtu seada.
Aga ega ma seal pikalt mõelda ei saanud- olin ennast kuidagi esiritta nihverdanud ja kui pauk käis, tuli uhama panna, sest muidu oleks tagant tulijad mu lihtsalt jalge alla trampinud. Õnneks ei olnud jalgade olukord siiski väga hull ja jooksmist ei seganud- ausalt öeldes ei tulnud probleem võistluskiirusel meeldegi.
Jooks ise oli mõnus- ilm oli küll tuuline, aga sügise kohta soe ja nats isegi kahetsesin, et pika dressiga jooksin. Kuigi mingit särtsu mu kehas ei olnud, siis sellisel mugavustsooni piiril pulsiga 167 kannatas terve tee joosta ja tempo ning koht tulid isegi paremad, kui eeldasin.
Linnuke kirjas ja tuju hea, aga mõned päevad tuleb nüüd ikkagi jalgadele rahu anda, sest pärast kosutavat finishisuppi ei saanud ma enam hästi püsti- säärte pealmised lihased olid nii valusad, et karju appi. Arusaamatu, kuidas paar puhkepäeva sellise häda küll kaasa tõid ;)
2013-09-09
Kamikazed Tallinna maratonil
Kuigi plaan oli sõita laupäeval EstonianCupi ja läbida järgmise päeva jooksumaraton treeningu võtmes, siis isiklikel põhjustel jäi rattasõidul käimata ja kuna jooksukiirused treeningutel olid päris head, siis puhanuna võinuks enda kohta ka korralikku maratoni lõpuaega oodata.
Laupäeva hommikuses soojendustrennis oligi kõik veel hästi, aga pealelõunal hakkas kurk valusamaks muutuma ja õhtul tundsin lausa hirmu, kui jälle neelatamisvajadus peale tuli- nii valulik oli see lihtne protseduur. Viimases hädas proovisin veel ka rahvameditsiini ja leotasin kurku Riia palsamis, aga imet ei sündinud ning valutav kurk ajas mind öösel ikka korduvalt üles.
On ju teada, et haigena sportides on endale lihtne häda teha, aga kuna palavikutunnet mul ei olnud, siis ei tahtnud osalemisseeriat katkestada ja otsustasin kuidagi linnukese ikkagi kirja saada. Plaan oli alustada rahulikult pulsiga 155 kandis ja I ringil üle 160 mitte lasta. Tunne oli arvestades asjaolusid isegi päris hea- ainult siis, kui joogipunktis kogemata vee asemel spordijoogi võtsin tuletas põletustunne meelde, et kurk on ju haige
Hoolimata tavapärast madalamast pulsist, tulin esimeselt ringilt elu parima ajaga ja tunne oli ok, kuid lõputult maratoni eest kehva tervist siiski ei varja- edenemine muudkui langes ja 30km-l otsustasin, et läheb trenniks ära. Aga räsitud kehale oli isegi sörk sedavõrd vastumeelne, et 35km-l hakkas vasak säär krampi kiskuma ja edasine oli nagu köielkõnd- niikui jala natuke hooletult või viltu maha panin, kramp. Niipea kui natuke tempot tõstsin- kramp. Üritasin siis hästi-hästi ettevaatlikult liikuda ja kuigi meetrid edenesid väga vaevaliselt, siis päris seisma ei pidanudki jääma.
Niimoodi kangutades sörkides ja kannatades jõudsin igasugu asju mõelda- vahepeal vaatasin ka kella ja olin endiselt 3.5h graafikus, mis tähendas, et tegelikult oli vorm ikkagi päris hea olnud. Nähes aga vanalinna sillal ümber maaslamaja tilgutitega meediukuid askeldamas, jäin korraks seisma ja skännisin mõtteid oma keha kas kõik on ikka normi piires, sest mis tähtsust on ajal või kohal, kui Sa ennast kasti jooksed?
Ei olnud mul seekord mingit isu teha pikka lõpuspurti ja tegelikult trummeldas peas vaid üks mõte- kuula oma keha ja kui midagi on kahtlast, siis hoog maha. Jooksu ajal midagi erakorralist ma siiski ei tajunud ja lõpuni sain. Meetrid pakihoiuni oli aga tõsine eneseületus, kuid pidin kuivad riided selga saama ja pärast mõningast sööki-jooki läks olemine üpris kiiresti kabedamaks ning loota võib, et enesele tehtud kahju ei ole kokkuvõttes siiski liiga suur. Igatahes oli seis juba mõni aeg pärast maratoni piisavalt hea, et 10km-i jooksjate rivi lõppu ootavas bussis üle poole tunni püstijala peal vastu pidada. Ja ka kurk on täna, esmaspäeval, juba märksa parem, aga trepist allakalpsamist sooviks siiski mõnda aega vältida ;)
Laupäeva hommikuses soojendustrennis oligi kõik veel hästi, aga pealelõunal hakkas kurk valusamaks muutuma ja õhtul tundsin lausa hirmu, kui jälle neelatamisvajadus peale tuli- nii valulik oli see lihtne protseduur. Viimases hädas proovisin veel ka rahvameditsiini ja leotasin kurku Riia palsamis, aga imet ei sündinud ning valutav kurk ajas mind öösel ikka korduvalt üles.
On ju teada, et haigena sportides on endale lihtne häda teha, aga kuna palavikutunnet mul ei olnud, siis ei tahtnud osalemisseeriat katkestada ja otsustasin kuidagi linnukese ikkagi kirja saada. Plaan oli alustada rahulikult pulsiga 155 kandis ja I ringil üle 160 mitte lasta. Tunne oli arvestades asjaolusid isegi päris hea- ainult siis, kui joogipunktis kogemata vee asemel spordijoogi võtsin tuletas põletustunne meelde, et kurk on ju haige
Hoolimata tavapärast madalamast pulsist, tulin esimeselt ringilt elu parima ajaga ja tunne oli ok, kuid lõputult maratoni eest kehva tervist siiski ei varja- edenemine muudkui langes ja 30km-l otsustasin, et läheb trenniks ära. Aga räsitud kehale oli isegi sörk sedavõrd vastumeelne, et 35km-l hakkas vasak säär krampi kiskuma ja edasine oli nagu köielkõnd- niikui jala natuke hooletult või viltu maha panin, kramp. Niipea kui natuke tempot tõstsin- kramp. Üritasin siis hästi-hästi ettevaatlikult liikuda ja kuigi meetrid edenesid väga vaevaliselt, siis päris seisma ei pidanudki jääma.
Niimoodi kangutades sörkides ja kannatades jõudsin igasugu asju mõelda- vahepeal vaatasin ka kella ja olin endiselt 3.5h graafikus, mis tähendas, et tegelikult oli vorm ikkagi päris hea olnud. Nähes aga vanalinna sillal ümber maaslamaja tilgutitega meediukuid askeldamas, jäin korraks seisma ja skännisin mõtteid oma keha kas kõik on ikka normi piires, sest mis tähtsust on ajal või kohal, kui Sa ennast kasti jooksed?
Ei olnud mul seekord mingit isu teha pikka lõpuspurti ja tegelikult trummeldas peas vaid üks mõte- kuula oma keha ja kui midagi on kahtlast, siis hoog maha. Jooksu ajal midagi erakorralist ma siiski ei tajunud ja lõpuni sain. Meetrid pakihoiuni oli aga tõsine eneseületus, kuid pidin kuivad riided selga saama ja pärast mõningast sööki-jooki läks olemine üpris kiiresti kabedamaks ning loota võib, et enesele tehtud kahju ei ole kokkuvõttes siiski liiga suur. Igatahes oli seis juba mõni aeg pärast maratoni piisavalt hea, et 10km-i jooksjate rivi lõppu ootavas bussis üle poole tunni püstijala peal vastu pidada. Ja ka kurk on täna, esmaspäeval, juba märksa parem, aga trepist allakalpsamist sooviks siiski mõnda aega vältida ;)
2013-08-24
Estonian Cupi lõpuakord: Tsut-tsut jäi puudu..
Nädal oli kuidagi kiire ja toitumine ei olnud just korrapärane- lõunad kippusid üldse vahele jääma ja õhtuti mugisin maiustusi.
Kuna perekondlikud põhjused olid veits päevakava segi löönud ja nii jäi mul pakkimine poolikuks- joogipudel ja kindad ununesidki maha. Kohale jõudsime siiski sedapalju varem, et vähemalt joogipudeli sain uue osta. Juba II sel hooajal ;)
Stardist minek oli väga vaevaline- keha tundus tühi ja jalg pehme. Ei teagi kas eelmise nädala joostud poolmaraton andis veel tunda või oli probleem sees istuvas kurgupõletikus. Plaan sellises olukorras oli lihtne- hoian teiste tuulevarju ja sõidan tervist liigselt koormamata lõpuni.
Ajapikku läks aga tunne paremaks ja mingil hetkel hakkasid need 5km punktid jube nobedalt saabuma- tavaliselt tuleb neid oodata nagu taeva mannat. Mida aeg edasi, seda raskemaks muutus aga jõu säästmine, sest metsavahelt tulles olin tavaliselt saanud just eelmisest pundist lahti ja laiematel teedel oli kõvasti kangutamist, et järgmisele grupile üksi järele jõuda. Mingil hetkel läksid aga vahed sedapalju suureks, et olin sunnitud leppima oma üksindusega. Siis aga kargas ei tea kust välja tiimikaaslane Jan, kes vedas mu järgmisele pundile järele ja sellest veel möödagi.
Pulss oli terve sõidu olnud kahtlaselt kõrge, aga tunne oli hea ja nii ma siis pikkadel turbalõikudel end väga tagasi ei hoidnud ning ka lõpukilomeetrite tõusunukid ei tundunud väga õelad ning finishisse ma sain. Aeg tuli pea pool tundi parem, kui eelmisel aastal ja ka koht oli kõvasti parem, aga.. Hooaja eesmärk oli ju olnud sõita ühel etapil 300 sisse, kuid sellest jäi nüüd ikkagi 8 kohta puudu.. Aga koht kohaks- sõit oli olnud nauditav ja tuju finishis hea.
Kui hooaega saatnud vigastusprobleemid kõrvale jätta, võib aastaga tervikuna rahule jääda- aasta halvim koht oli võrdne mulluse parimaga ja sooritustes tekkis nagu mingi stabiilsus. Kui võistlus jäi alla 3h, platseerusin kohtadele ca 350 - 380 ja pikematel võistlustel tulin 300 - 320 kanti. Koondtabelist leidsin end aga elu kõrgeimalt- 311 kohalt.
Kuna perekondlikud põhjused olid veits päevakava segi löönud ja nii jäi mul pakkimine poolikuks- joogipudel ja kindad ununesidki maha. Kohale jõudsime siiski sedapalju varem, et vähemalt joogipudeli sain uue osta. Juba II sel hooajal ;)
Stardist minek oli väga vaevaline- keha tundus tühi ja jalg pehme. Ei teagi kas eelmise nädala joostud poolmaraton andis veel tunda või oli probleem sees istuvas kurgupõletikus. Plaan sellises olukorras oli lihtne- hoian teiste tuulevarju ja sõidan tervist liigselt koormamata lõpuni.
Ajapikku läks aga tunne paremaks ja mingil hetkel hakkasid need 5km punktid jube nobedalt saabuma- tavaliselt tuleb neid oodata nagu taeva mannat. Mida aeg edasi, seda raskemaks muutus aga jõu säästmine, sest metsavahelt tulles olin tavaliselt saanud just eelmisest pundist lahti ja laiematel teedel oli kõvasti kangutamist, et järgmisele grupile üksi järele jõuda. Mingil hetkel läksid aga vahed sedapalju suureks, et olin sunnitud leppima oma üksindusega. Siis aga kargas ei tea kust välja tiimikaaslane Jan, kes vedas mu järgmisele pundile järele ja sellest veel möödagi.
Pulss oli terve sõidu olnud kahtlaselt kõrge, aga tunne oli hea ja nii ma siis pikkadel turbalõikudel end väga tagasi ei hoidnud ning ka lõpukilomeetrite tõusunukid ei tundunud väga õelad ning finishisse ma sain. Aeg tuli pea pool tundi parem, kui eelmisel aastal ja ka koht oli kõvasti parem, aga.. Hooaja eesmärk oli ju olnud sõita ühel etapil 300 sisse, kuid sellest jäi nüüd ikkagi 8 kohta puudu.. Aga koht kohaks- sõit oli olnud nauditav ja tuju finishis hea.
Kui hooaega saatnud vigastusprobleemid kõrvale jätta, võib aastaga tervikuna rahule jääda- aasta halvim koht oli võrdne mulluse parimaga ja sooritustes tekkis nagu mingi stabiilsus. Kui võistlus jäi alla 3h, platseerusin kohtadele ca 350 - 380 ja pikematel võistlustel tulin 300 - 320 kanti. Koondtabelist leidsin end aga elu kõrgeimalt- 311 kohalt.
2013-08-13
Õnnelik ebaõnn
Mõnipäev kisub kohe kõik kiiva.. Või siis veab hullupööra- saa nüüd siia aru kuspool see tõde on.
Hommikul rattaga tööle jõudes sundis üks väljuv auto garaaziukse avanema ja just õigel hetkel, et saaksin kaardiga ukse ees vehkimata enne algavat vihmasabinat parkimismajja siseneda. Ratast lukustades avastasin, et olen rahakoti koju unustanud, aga kontorisse ma siiski pääsesin, sest üks paremini varustatud kolleeg juhtus parasjagu ukse juures olema.
Õhtu saabudes vihm enam õnnemängudele ruumi ei jätnud ja alustas kallamist enne, kui liikumagi sain. Pikalt mul seda siiski kannatada ei tulnud, sest kodarate vahele põimunud käiguvahetaja teatas, et teekond on lõppenud. Olin päris kimbatuses, sest taskusse ununenud autovõtmed ei võimaldanud koduseid järele tellida, mahajäänud rahakoti tõttu mul transpordivahendi eest maksta polnud võimalik ja 13km rattakinga klotsidega koju klõbistada ei tundunud ka kõige ahvatlevam.
Lonkisin siis tagasi kontorisse- garaaziukse ksuitsetav kolleeg tegi oma võluliigutuse ja uksest sain sisse. Ratas sai küll pargitud, aga lahendus kojusaamiseks puudus endiselt. Õnneks loodus juhmust siiski ei salli ja nii pidi keegi tulema küsima, mis mul selle rattaga ikka täpselt juhtus, et ma vaataks tagumise käikari poole ja lõpuks ometi märkaks, et mu nö "koju ununenud" rahakott lebab ju sealsamas kõrval. Mõelda vaid- jõudnuks ma tõrgeteta koju, oleksin võinud ennast emaseks otsida, aga kasu ei midagi- lõpuks ikka kõik kaardid kinni ja järgmisel päeval nalja kui palju.
Raha paneb teadupärast aga rattad (ka jalgrattad) käima ja kuna transpordi eest maksmine polnud enam küsimus, siis esmalt ikka ratas hooldusesse ja alles siis vaataks, kuidas kingade säästmise eesmärgil paljajalu bussi peale saab. Läks aga veel paremini, sest nähes mu olukordaes viskas mehaanikmees kõik muu nurka ja lubas kõrvavahetuse kohe ära teha. Väga nunnu!
Veerand tundi hiljem selgus, et nii lill see elu nüüd ka ei ole ja tegelikult on vaja ikka uus käiguvahetaja panna. Kuna minu tasemel varuosa neil puudus, tuli leppida kallimaga. Nooh, loodetavasti see käikarisse hüpanud puuroigas ikka katab pärast selle tekkinud kulu:P
Hoolimata kõigist neist vihjetest ja tagasilöökidest ning kulutustest arvasin endiselt, et on jube hea mõte sadulasse ronida ja koju kimada. Seda kuni Kadrioru trammiteeni- keeruline öelda mida ma seal mämmerdasin, aga rööpavahele pihta ma sain ja külje ja põlve ja küünarnuki vihmamärjal asfaldil siledamaks hööveldada suutsin. Ei osanud ka möödakõndiv ema midagi vastata oma lapse küsimusele, miks see onu kukkus- hea, et selline asi ei juhtunud minu tavapärasel kojusõidu ajal, sest tihedama liikluse korral oleks tagajärjed märksa kurvemad võinud olla.
Tilkuvana küll, aga koju ma lõpuks sain ja edasi oli kõik jälle ilus- Kanter teenis pronksi ja Eesti korvpalli rahvuskoondis võidu Portugali üle ;)
Hommikul rattaga tööle jõudes sundis üks väljuv auto garaaziukse avanema ja just õigel hetkel, et saaksin kaardiga ukse ees vehkimata enne algavat vihmasabinat parkimismajja siseneda. Ratast lukustades avastasin, et olen rahakoti koju unustanud, aga kontorisse ma siiski pääsesin, sest üks paremini varustatud kolleeg juhtus parasjagu ukse juures olema.
Õhtu saabudes vihm enam õnnemängudele ruumi ei jätnud ja alustas kallamist enne, kui liikumagi sain. Pikalt mul seda siiski kannatada ei tulnud, sest kodarate vahele põimunud käiguvahetaja teatas, et teekond on lõppenud. Olin päris kimbatuses, sest taskusse ununenud autovõtmed ei võimaldanud koduseid järele tellida, mahajäänud rahakoti tõttu mul transpordivahendi eest maksta polnud võimalik ja 13km rattakinga klotsidega koju klõbistada ei tundunud ka kõige ahvatlevam.
Lonkisin siis tagasi kontorisse- garaaziukse ksuitsetav kolleeg tegi oma võluliigutuse ja uksest sain sisse. Ratas sai küll pargitud, aga lahendus kojusaamiseks puudus endiselt. Õnneks loodus juhmust siiski ei salli ja nii pidi keegi tulema küsima, mis mul selle rattaga ikka täpselt juhtus, et ma vaataks tagumise käikari poole ja lõpuks ometi märkaks, et mu nö "koju ununenud" rahakott lebab ju sealsamas kõrval. Mõelda vaid- jõudnuks ma tõrgeteta koju, oleksin võinud ennast emaseks otsida, aga kasu ei midagi- lõpuks ikka kõik kaardid kinni ja järgmisel päeval nalja kui palju.
Raha paneb teadupärast aga rattad (ka jalgrattad) käima ja kuna transpordi eest maksmine polnud enam küsimus, siis esmalt ikka ratas hooldusesse ja alles siis vaataks, kuidas kingade säästmise eesmärgil paljajalu bussi peale saab. Läks aga veel paremini, sest nähes mu olukordaes viskas mehaanikmees kõik muu nurka ja lubas kõrvavahetuse kohe ära teha. Väga nunnu!
Veerand tundi hiljem selgus, et nii lill see elu nüüd ka ei ole ja tegelikult on vaja ikka uus käiguvahetaja panna. Kuna minu tasemel varuosa neil puudus, tuli leppida kallimaga. Nooh, loodetavasti see käikarisse hüpanud puuroigas ikka katab pärast selle tekkinud kulu:P
Hoolimata kõigist neist vihjetest ja tagasilöökidest ning kulutustest arvasin endiselt, et on jube hea mõte sadulasse ronida ja koju kimada. Seda kuni Kadrioru trammiteeni- keeruline öelda mida ma seal mämmerdasin, aga rööpavahele pihta ma sain ja külje ja põlve ja küünarnuki vihmamärjal asfaldil siledamaks hööveldada suutsin. Ei osanud ka möödakõndiv ema midagi vastata oma lapse küsimusele, miks see onu kukkus- hea, et selline asi ei juhtunud minu tavapärasel kojusõidu ajal, sest tihedama liikluse korral oleks tagajärjed märksa kurvemad võinud olla.
Tilkuvana küll, aga koju ma lõpuks sain ja edasi oli kõik jälle ilus- Kanter teenis pronksi ja Eesti korvpalli rahvuskoondis võidu Portugali üle ;)
2013-08-05
TriSmile111- checked
Kuna olümpiadistantsiga õnnestus eelmisel aastal hakkama saada, siis loogilise jätkuna otsustasin sel korral võtta ette tiba pikema TriSmile111 triatloni Pühajärvel. Kuna ettevalmistused polnud sujunud päris ootuspäraselt (Rõuge duuril saadud roidevigastus ei võimaldanud ujumist ja valutav põlv rattasõitu soovitud mahus harjutada), siis olin esialgu eesmärgiks seatud aja alla 4.5h maha kandnud ja lootsin lihtsalt finishisse jõuda.
Kerge see ülesanne ei tundunud, sest esmamulje võistluspaigast polnud kuigi sõbralik- nimelt saadeti mind auto parkimiseks raha otsima. Appikene, küsinud siis osaluse eest suurem summa või andnud sularahanõudest kodulehel teada, aga niimoodi ettehoiatamata tundus selline nöörimine mulle alatu. Tänasin siiski õnne, et seekord oli mul koju ununenud telefon ja mitte rahakott- muidu oleks ikka karauul olnud, sest kui parkimiskoha kusagile võpsikusse oleksin vast ikka leidnud, siis ujumisprille niisama ilusate silmade eest meesterahvale vaevalt keegi andnud oleks :)
Mõningase närveldamise järel jõudsin paarisekundilise varuga siiski oma kompsud vahetusalasse toimetada ja liikusin stardikoridori. Kuna ma kusagil ei näinud tahvlit vee temperatuuriga, siis üritasin raja-valvuritelt uurida kas kalipso on lubatud, aga mitte keegi ei osanud sellele küsimusele vastata. Kaasvõistlejate eeskujul hakkasin lõpuks kummiülkonda siiski selga ajama, aga miskipärast võttis see teisel korral palju vähem, kui aasta tagasi ja sellise mustanahalisena jõdusin ma stardini jäänud 20 minutiga end vist küll oma tubli pool kilo kergemaks higistada.
Pärast esimese laine lähet hakkasin vaikselt stardi poole liikuma, aga hilinemishirmust ajendatuna olid kolmanda grupi seeniorid läbipääsu juba blokeerinud. Kuidagi õnnestus nende vahelt siiski läbi roomata ja rannaliivale jõudsin vahetult enne stardivilet. Aeglase ujujana plaanisingi tagantpoolt startida ja sesmõttes oli kõik hästi. Pealegi oli seal olelusvõitlust vähem- eks aeg-ajalt ikka mõni eesujuja üritas mind valedele jälgedele juhatada või tagant tulija jalgu kallistada, aga otsest uputamiskavatsust keegi üles ei näidanud ja pärast kilomeetri läbimist elusana ma veest välja igatahes sain.
Esimeses vahetusalas läks mul vähe kauem, sest ma ei mõistnud, miks raja-abiline arvab, et tahan ennast paljaks võtta kuigi mul oli ju võistluskombe kalipso all ning mingit liputamisohtu ei paistnud. Jälgides teisi võistlejaid sain lõpuks aru, et ta üritab mulle selgeks teha, et kui vahetusalas on telk, siis tuleb riideid vahetada seal. Taas targem ja võisin alustada rattaga 100km-i mõõtmist.
Alguses oli tunne üllatavalt kerge ja ega ma hästi ei uskunudki seda pulsinäitu, mis kellalt vastu vaatas- see oli 10-15 lööki kõrgem, kui enesetunne arvata lubas. Kõrgest pulsist hoolimata lendas rattureid muidugi ülevalt ja ümbert mööda- võistlejate voor oli nii tihe, et olin päris hädas leidmaks kohta, kus mind ei süüdistataks tuules sõitmises. Ajapikku olukord rahunes ja hakkasin märkama igasugu detaile- näiteks, et jube tüütu on sõita, kui sääre sisekülgi kriibivad geelipakid.. Olin nad kiirustades teipinud vale koha peale ja liiga nõrgalt- mõned kilomeetrid üritasin neid vahetpidamata otseks sättida, aga kui nad juba ära hakkasid kukkuma pistsin ühe põske ja teise põue. Kodus selgus, et sinna ta ununeski :D
Esimene joogipunkt oli kusagil 15-20km peal- tüdrukud andsid topsi küll kenasti kätte, aga vedelikku oli seal põhja peal ca poolteist sentimetrit. Ma ju ei teadnud, et meie eest hoolitsetakse ringi lõpus suuri joogipudeleid jagades ja otsustasin rattaseljast mahatulekut võimalikult kaugele lükata ning jõin terve esimese ringi minimaalselt, et kaasasolevast jätkuks pikemalt. Eks sellise kuiva kurguga sõitmine maksis hiljem kätte ja janutundest ma enam lahti ei saanudki.
Kuigi ma ei olnud maanteerattaga kunagi sellise intensiivsusega nii pikalt sõitnud, siis midagi väga hullu kehaga ei juhtunudki- ega ta kerge ei olnud, sest viimaseks 15km-ks oli keegi ratta ju maa külge kinni liiminud, aga kõigest hoolimata said kõik kolm tiiru tehtud ja olin isegi veits pettunud, et vahetusalasse suunduti ilma Otepää tõusu võtmata- vähemalt minu kella mõõdetud distants oli pannud mind arvama, et mingi lisapaun kindlasti veel tehakse, aga võta näpust.
Jooksule üle minnes see kahetsus kadus muidugi hetkega, sest jalad olid ikka täitsa pakud ja vaatasin mitu korda selja taha, et ega mu rasketest sammudest asfalt pragunema pole hakanud.. Lisaks oli parema põlve kohal olev lihas sellise näoga, et hakkab kohe krampi minema.. Panin siis igaks petteks ühe magneesiumi hinge alla ja kuna natuke hakkas juba ka külmatunne tekkima, siis peatusin igas joogipunktis tankimaks 1-2 topsi vedelikupuuduse leevendamiseks ning niimoodi mugavustsoonist väljumata kannatas keha sörkida küll.
Naturaalsetel rattameestel oli aga tõenäoliselt veel raskem, sest jooksurajal parandasin oma positsiooni ca 70 pügalat ja finishiaeg 4:23:53 andis lõppkokkuvõttes koha esimese 200 hulgas. Koht kohaks, aga emotsionaalselt oli päev väga tore ja olen lõpmata tänulik inimestele, kes jaksvad selliseid üritusi läbi viia.
2013-07-16
Minu esimene Tour de Rõuge
Kuna touri start oli planeeritud kella kolmeks reedel, sättisin end juba neljapäeva õhtul Lõuna-Eestisse. Hommikused tööasjad Skype vahendusel aetud, kiirelt kett õliseks ja Rõuges ma olingi.
Proloog
Eraldistart oli minu jaoks uus kogemus, aga kuna mul oli võimalus varem startijate pealt spikerdada, siis õige liikumissuuna tabasin õnneks ära. Napid sajad meetrid stardist ja sain aru, et rada tulnuks eelnevalt ikka läbi sõita, sest kust ma muidu hooga mäest tulles tean kas sealt pimeda kurvi tagant paistev trepp on sõidetav või ei. Kukkumine Viljandist veel värskelt meeles tulin targu sadulast maha, poseerisin fotograafile ja kepsutasin ratas käevangus mäest alla.
Ei olnud ma veel kilomeetritki läbinud, kui minut hiljem startinud lätlane juba mööda tuhises- raskeks läheb niimoodi viimast kohta vältida jõudsin vaid mõelda. Metsavahel muutusin siiski tiba optimistlikumaks, sest tõusudel oli selg ees vastutuljaid ja kui hirmkiirel ning käänulisel laskumimisel õnnestus napilt ka kukkumist vältida võisin tulemustelehte silmitsedes rahul olla, sest oma eesmärgist olin paarkümmend pügalat ees ;)
I etapp
Kuna pärast proloogi oli järgmise stardini vaid mõni tund, siis ega kuhugi kaugele ei olnud mõtet minna ja enamik taastuski koha peal, kuidas oskas. Kuna ilm oli palav, siis üritasin varju hoida ja jõin/sõin palju jaksasin. Start ise oli maru rahulik, sest võrreldes massiüritustega oli minejaid vähe ja ka rivi lõpust liikuma hakates ei kaotanud ma suurt midagi. Etapp ise oli väga tehniline- künkad ja mättad, sinkadi-vonkadi ning viltuse kaldega mudased metsarajad, märgade laudadega purded jms.
Kuigi alguses sadelesin seal niisama kohapeal, siis ajapikku kohanesin tigimustega ja jõudsin isegi varem möödunud Läti paarile järele. Kitsa raja tõttu ootasin möödumisvõimalust mitu kilomeetrit, aga lõpuks neil siiski eest minema sain. Järgnes aga 12 km-i kruusa rallit ja ega see väga efektiivne seal üksi rassida ei olnud- jõudsin küll mõnele aeglasemele järele ja sain möödagi, aga jõudu kulus omajagu. Vahetult enne metsavahele sukeldumist jõudsid juba varem tuttavad lätakad must uuesti mööduda ja jäid vana kombe kohaselt, jäid siis ette munema. Kui lõpuks mööda pääsesin, oli kange isu vajutada, aga kõik see päädis sellega, et panin ninapidi kraavi ja kukkusin külili. Hoog oli null, aga kui langed kogu keha raskusega kopsupidi mingi mahasaetud võsavõrse otsa, siis nalja ei ole. Katsusin ettevaatlikult kas roided ikka terved ja ega kusagilt õhk kahinaga välja ei tule, aga kere tundus ühes tükis olevat ja sain jätkata.
Napp minut hiljem üritasin ennetada uut kukkumist ja tulin purde ületamiseks ratta seljast maha, aga üle kraavi hüppasin nii õnnetult, et tõmbasin pedaali otse sääremarja. See oli veel valusam, kui roidehäda ja tundsin, kuidas miski voolab lahinal mööda mu jalga. Silmad siiski lahtist haava ei tuvastanud ja kuna jalale oli võimalik toetuda, siis ronisin uuesti ratta selga ja oh imet- saingi finishisse.
II etapp
Kuna iga liigutuse järel ajas valu mind üles, siis oli mul võimalus pool ööd vaagida kas on mõistlik mul üldse hommikul starti minna või ei. Kuna käte jõul suutsin end voodist püsti ajada ja ratta selge õnnestus ronida, siis mõtlesin, et lähen ikka proovin- tagasi saab ju alati tulla.
Stardist minek oli muidugi piin, sest mu raputust kartvad roided ei olnud mättarohkest põlluteest just vaimustuses ja kogu kamp vajus eest ära. Mõtlesingi siis, et kui ma ajalimiiti ei mahu, siis ongi hea põhjus kõrvale astuda, aga kruusateel sain grupi uuesti kätte ja ajapikku keha harjus koormusega ning ühel hetkel valu enam sõitu ei seganudki. Etapp oli profiili poolest raske ja see ise-enesest sobis mulle ning samm sammult oma kohta parandades tuli päeva lõpuks sellest mu tuuri parim koht- kokkuvõttes oli 54 ja soolode arvestuses 41 positsioonil.
III etapp
Kuna tegu oli suuresti kruusaralliga, siis hirmu lõpuni mittesaamise ees mul enam ei olnud ja üldiselt läkski kõik tavapäraselt- metsalõikudel jõudsin mõnele grupikesele järele ja sain möödagi, aga teede peal võtsid nad mu uuesti kinni ja ei jaksanud ma neil tuuleski püsida. Või siis väga ei üritanudki, sest see tundus ebaviisakas.. Etapi kõige mäletamisväärsem objekt oli mingi tohutu suur hunnik, mis oli keset põldu kuhjatud. See ei tundunud looduslik, aga oli sedapalju suur, et vaevalt keegi selle sinna käsitsi kokku kandis. Igatahes hõikas keegi selle mäe all välja, et kes üles sõidab saab 2 õlut- kesvamärjuke mind ei huvitanud, aga ennast tõestada tahtsin ikka. Njääh- kuigi sain kõrgemale kui ümberkaudsed, siis ühel hetkel jäi ikka ratas kuhugi mätta taha kinni ja edasi tuli jala vantsida.
Üldiselt see Lätimaa jupp oligi kõige lahendam- jõudsin sealsetes metsades ühele kümnesele rivile järele ja singlitel parandasin järjest ja järjest oma positsiooni kuni olin juba teine, aga siis kukkusin ühel tõusunukil lihtsalt ümber. HaLLoo! Alumine jalg jäi veel ka klipi sisse kinni ja päris mitu hetke kulus enne, kui ratta jalgevahelt kätte sain. Kui lõpuks püsti pääsesin olid kõik teised juba ammu kadunud ja ega ma rohkem neid ei näinudki.
Kindlasti oleksid need 3 päeva olnud nauditavamad, kui ma poleks I etapil tobedalt kukkunud ja valu pidanud kannatama, aga tehtud ta sai ja sõit olemist hullemaks ei teinud- käelaba suurune sinikas juba muudab vaikselt värvi ja arstitädi kinnitas, et roided on terved, tuleb lihtsalt oodata ja küll ka valu kaob.
Proloog
Eraldistart oli minu jaoks uus kogemus, aga kuna mul oli võimalus varem startijate pealt spikerdada, siis õige liikumissuuna tabasin õnneks ära. Napid sajad meetrid stardist ja sain aru, et rada tulnuks eelnevalt ikka läbi sõita, sest kust ma muidu hooga mäest tulles tean kas sealt pimeda kurvi tagant paistev trepp on sõidetav või ei. Kukkumine Viljandist veel värskelt meeles tulin targu sadulast maha, poseerisin fotograafile ja kepsutasin ratas käevangus mäest alla.
Ei olnud ma veel kilomeetritki läbinud, kui minut hiljem startinud lätlane juba mööda tuhises- raskeks läheb niimoodi viimast kohta vältida jõudsin vaid mõelda. Metsavahel muutusin siiski tiba optimistlikumaks, sest tõusudel oli selg ees vastutuljaid ja kui hirmkiirel ning käänulisel laskumimisel õnnestus napilt ka kukkumist vältida võisin tulemustelehte silmitsedes rahul olla, sest oma eesmärgist olin paarkümmend pügalat ees ;)
I etapp
Kuna pärast proloogi oli järgmise stardini vaid mõni tund, siis ega kuhugi kaugele ei olnud mõtet minna ja enamik taastuski koha peal, kuidas oskas. Kuna ilm oli palav, siis üritasin varju hoida ja jõin/sõin palju jaksasin. Start ise oli maru rahulik, sest võrreldes massiüritustega oli minejaid vähe ja ka rivi lõpust liikuma hakates ei kaotanud ma suurt midagi. Etapp ise oli väga tehniline- künkad ja mättad, sinkadi-vonkadi ning viltuse kaldega mudased metsarajad, märgade laudadega purded jms.
Kuigi alguses sadelesin seal niisama kohapeal, siis ajapikku kohanesin tigimustega ja jõudsin isegi varem möödunud Läti paarile järele. Kitsa raja tõttu ootasin möödumisvõimalust mitu kilomeetrit, aga lõpuks neil siiski eest minema sain. Järgnes aga 12 km-i kruusa rallit ja ega see väga efektiivne seal üksi rassida ei olnud- jõudsin küll mõnele aeglasemele järele ja sain möödagi, aga jõudu kulus omajagu. Vahetult enne metsavahele sukeldumist jõudsid juba varem tuttavad lätakad must uuesti mööduda ja jäid vana kombe kohaselt, jäid siis ette munema. Kui lõpuks mööda pääsesin, oli kange isu vajutada, aga kõik see päädis sellega, et panin ninapidi kraavi ja kukkusin külili. Hoog oli null, aga kui langed kogu keha raskusega kopsupidi mingi mahasaetud võsavõrse otsa, siis nalja ei ole. Katsusin ettevaatlikult kas roided ikka terved ja ega kusagilt õhk kahinaga välja ei tule, aga kere tundus ühes tükis olevat ja sain jätkata.
Napp minut hiljem üritasin ennetada uut kukkumist ja tulin purde ületamiseks ratta seljast maha, aga üle kraavi hüppasin nii õnnetult, et tõmbasin pedaali otse sääremarja. See oli veel valusam, kui roidehäda ja tundsin, kuidas miski voolab lahinal mööda mu jalga. Silmad siiski lahtist haava ei tuvastanud ja kuna jalale oli võimalik toetuda, siis ronisin uuesti ratta selga ja oh imet- saingi finishisse.
II etapp
Kuna iga liigutuse järel ajas valu mind üles, siis oli mul võimalus pool ööd vaagida kas on mõistlik mul üldse hommikul starti minna või ei. Kuna käte jõul suutsin end voodist püsti ajada ja ratta selge õnnestus ronida, siis mõtlesin, et lähen ikka proovin- tagasi saab ju alati tulla.
Stardist minek oli muidugi piin, sest mu raputust kartvad roided ei olnud mättarohkest põlluteest just vaimustuses ja kogu kamp vajus eest ära. Mõtlesingi siis, et kui ma ajalimiiti ei mahu, siis ongi hea põhjus kõrvale astuda, aga kruusateel sain grupi uuesti kätte ja ajapikku keha harjus koormusega ning ühel hetkel valu enam sõitu ei seganudki. Etapp oli profiili poolest raske ja see ise-enesest sobis mulle ning samm sammult oma kohta parandades tuli päeva lõpuks sellest mu tuuri parim koht- kokkuvõttes oli 54 ja soolode arvestuses 41 positsioonil.
III etapp
Kuna tegu oli suuresti kruusaralliga, siis hirmu lõpuni mittesaamise ees mul enam ei olnud ja üldiselt läkski kõik tavapäraselt- metsalõikudel jõudsin mõnele grupikesele järele ja sain möödagi, aga teede peal võtsid nad mu uuesti kinni ja ei jaksanud ma neil tuuleski püsida. Või siis väga ei üritanudki, sest see tundus ebaviisakas.. Etapi kõige mäletamisväärsem objekt oli mingi tohutu suur hunnik, mis oli keset põldu kuhjatud. See ei tundunud looduslik, aga oli sedapalju suur, et vaevalt keegi selle sinna käsitsi kokku kandis. Igatahes hõikas keegi selle mäe all välja, et kes üles sõidab saab 2 õlut- kesvamärjuke mind ei huvitanud, aga ennast tõestada tahtsin ikka. Njääh- kuigi sain kõrgemale kui ümberkaudsed, siis ühel hetkel jäi ikka ratas kuhugi mätta taha kinni ja edasi tuli jala vantsida.
Üldiselt see Lätimaa jupp oligi kõige lahendam- jõudsin sealsetes metsades ühele kümnesele rivile järele ja singlitel parandasin järjest ja järjest oma positsiooni kuni olin juba teine, aga siis kukkusin ühel tõusunukil lihtsalt ümber. HaLLoo! Alumine jalg jäi veel ka klipi sisse kinni ja päris mitu hetke kulus enne, kui ratta jalgevahelt kätte sain. Kui lõpuks püsti pääsesin olid kõik teised juba ammu kadunud ja ega ma rohkem neid ei näinudki.
Kindlasti oleksid need 3 päeva olnud nauditavamad, kui ma poleks I etapil tobedalt kukkunud ja valu pidanud kannatama, aga tehtud ta sai ja sõit olemist hullemaks ei teinud- käelaba suurune sinikas juba muudab vaikselt värvi ja arstitädi kinnitas, et roided on terved, tuleb lihtsalt oodata ja küll ka valu kaob.
2013-06-10
Rõuge mägismaad ja Peipsit kaemas
Töönädal seljatatud ja Kulgur Teami liikmena tuli oma kondid järjekordsele Estonian Cupi etapile lohistada, sedapuhku siis Rõugesse. Vältimaks laupäevahommikust pikka autosõitu oli plaan end juba reede õhtul Lõuna-Eestisse paigutada ja hoolimata 0-nähtavusest paduvihmas, õnnestuski kohale jõuda.
Kuna raskemapoolne profiil ja palav ilm pidanuks mulle sobima, siis heietasin vaikselt lootus lõpuks ka 300 sisse sõita ning panin kohe stardist enda kohta võib-olla tiba liiga kõrge pulsiga minema, aga kuna esimestel metsaseisakutel oli piisavalt aega taastumiseks, tundus kõik hästi.
Õnnetuseks ilmnes aga tõsiasi, et metsavaheteed on porised ja libedad ning kuna pärast eelmiste kummide vahetamist Racing Ralphi vastu on mul saanud kombeks sellistes oludes pidevalt käbla käia, siis Viljandis vigastatud õla tõttu ei tahtnud ma sellega riskida ja nii ma siis kargasingi iga mülka ees rattalt maha ja sumasin jala läbi.
Võrreldes nendega, kes sellistest keskmistest poriaukudest hooga läbi panid, kaotasin vaid mõned sekundid, aga energiat kulutasin tõenäoliselt rohkem ja mis veel hullem- uuesti rattaselga hüpates ei saanud ma oma uusi imetabaseid Looki klippe enam kinni. Viskasin vanad pedaalid pärast Tln-t minema, sest pingutuskruvi vint oli maas ja arvasin, et on ebamugav, kui jalg kõvemal pedaalimisel mõnikord lahti tuleb, aga see oli ikka nohu võrreldes uue olukorraga, kus aeg-ajalt maadlesin pedaaliga mitu kilomeetrit ja õnnestusin alles siis, kui tuli juba uus mülgas ning kõik algas otsast peale.
Ei teagi kas pidevast peale ja maha hüppamisest või valest toitumisest või millestki muust, aga juba 20km enne lõppu hakkasid krambid tekkima. Tegelikult olin korralikult joonud ja singlitõusudel rahulikult teiste sabas üles jalutanud ning täiesti arusaamatu, kuidas nii vara. Panin siis ühe magneesiumiampulli sisse ja nii palju see aitas, et kannatas sellise 85-90% võimsusega lõpuni kerida- ainult 3-4 korda pidin krampide tõttu hoo maha võtma, aga finishisse ma sain.
Võistlusjärgne lõdvestus toimus sel korral siis Peipsi ääres, kus elasin pühapäeva hiliste tundideni kaasas Pireti ponnistustele xDreami II etapil ja koju Tallinnasse jõudsime alles õhtul kümneks. Nädalavahetuse kokkuvõttes jäi enesele püstitatud eesmärgist küll paarkümmend kohta puudu, aga mõnus aeg looduses jälle veedetud ja võistkond vähemalt püsib kursil- eesmärgiks seatud top50 kohta edestame paari pügalaga :)
Tellimine:
Postitused (Atom)