Meie Tarmo Hõbeda igatahes jooksime.. Ja mitte ainult meie. Kusagil meie seljataga oli veel kaheksa inimolevust tegemas täpselt sedasama. Ja mõni verst eespool ootasid meid tiimikaaslased, et saada meilt koos GPS-seadmega sõbralik õlalepatsutus ja ise teekonda jätkata. Teekonda Tallinnasse. Teekonda, mis oli alanud Baltikumi kõrgema tipu (Suure Munamäe) otsast. Teekonda, mis selleks hetkeks oli kestnud juba 19 tundi.
Minu jaoks sai kõik alguse sellest, kui käisin Eesti Meedia tervisenädala raames kuulamas kontserni inspireerivaid inimesi rääkimas jooksmisest. Kui aga tutvustusvoorus kuuldi minu päritoluüksust, teadis keegi rääkida, et mina olengi vist see, kes jookseb maratoni alla 3h ja hopsti- järsku olingi kirjas kümnenda liikmena Eesti Meedia võistkonnas, kes läheb Tipust Topini nimelisele üritusele..
Ega ma tol hetkel muidugi ei teadnud, millesse mind mässiti, aga 29. juunil kuulsin Kubija hotelli konverentsiruumis istudes, et kamba peale tuleb meil omavahel distants ära jagada ja jõuda sügavalt Lõuna-Eestist tagasi Tallinnasse. Igaühel tuleb selliste 10-15 kilomeetriste juppidena võtta kolm vahetust ja nii saabki kõik see 334 kilomeetrit joostes läbitud. Kuna ettevõtmine toimub avatud liiklusega teedel, siis loomulikult tuleb olla väga ettevaatlik- kanda signaalvesti, pimedal ajal pealampi jne.
Korraldajatel poolt anti teatepulgaks GPS-seade ja kaart trassi ning teatevahetuspunktide asukohtadega. Kõik muu tuli osalejatel ise ära korraldada. Me komplekteerisime 3 autot. Igaühes 3-4 liiget, kes tegid järjest omad vahetused ära ja siis oli ca 7h aega taastumiseks enne, kui tuli koht järgmises teatevahetuses sisse võtta.
Proovisime vahepeal ka magada, aga ega sellest suurt midagi välja ei tulnud. Pingutusest kurnatud keha ja energiavarude taastamiseks täissöödud kõht lihtsalt ei lasknud uinuda. Pärast kaht vahetust ja mõningast vähkremist mul siiski õnnestus mingi tunniks tukastada, aga ärgates oli särk täiesti märjaks higistatud ja suht raske oli end taas käima saada.
Õnneks oli siis vaid üks vahetus veel jäänud.. Esimene etapp oli olnud hea- jooksime 10 kilti tempoga 4:13 kilomeeter, nautisime künkliku Lõuna-Eesti vaateid ja rääkisime üksteise liikumisharrastusest ning eesseisvast Rally Estoniast, mille üheks korraldajaks Tarmo ju on.
Teine vahetus enam nii lõbus ei olnud.. Selgus, et mu liigesed ei olnud nädalatagusest maratonist veel päris taastunud ja siit-sealt hakkas valusaks jääma. Lisaks tuli kaela ilge padukas. Mulle oli see kergenduseks, sest lühikestega jooksnud Tarmol tõmbas see lihased kangeks ja nii lasime tempo vähe alla ;)
Aga sellest hoolimata oli mul lõpetades tõsine probleem.. Nimelt oli mu vasakus jalalabas mingi väike luu nii valusaks jäänud, et põhimõtteliselt ei saanud ma enam jalale toetada. Normaalsest kõndimisest rääkimata..
Ja ma ei olnud kaugeltki ainus, kel oli muresid. Kokku osales sel teekonnal 10 tiimi, igaühes 10 liiget.. Seega oli EV100-t jooksmisega tähistamas 100 inimest ja nii pikal teel sellise hulga inimestega mingeid tagasilööke ikka tekib. Kes eksis ära, kel hakkas tervis jukerdama, keda vaevasid krambid jne.
Moel või teisel aga saadi sellest kõigest üle.. Toetati üksteist moraalselt, haiged kohad turgutati üles ja kui keegi kohe kuidagi enam ei suutnud, siis aitas vapper tiimikaaslane tema teekonna katta. Mina sain oma jala küll niipalju liikuma, et pool longates suutsin viimase 12-kildise jupiga seal Porkunikandis maha saada, aga jooksmise ajaks jututuju enam ei jagunud ja kui hiljem selgus, et üks rahvuslik põlv meie tiimis enam üldse ei liigu, siis asendajat minust enam ei olnud.
Õnneks leidus aga suurte energiaülejääkidega Kaarel ja nii me Pirita Topini ikkagi jõudsime. Ja sedasama tegid ka kõik teised osalejad. Meil kulus Munamäe Tipust Pirita Topini jõudmiseks 30h. Teistel natuke rohkem, aga see ei olnud võistlus. See oli ehe näide sellest, kuidas kollektiivis peitub jõud. Üksi olnuks sellise ajaga 334km-i läbimine võimatu (Rait võib muidugi vastu vaielda ;)), aga täiesti tavaliste kontori-inimeste vahel distantsi jagades, täiesti tehtav.
Teel oli kõike- veidike sporti, palju meeskonnatööd logistika ja tekkinud probleemide lahendamiseks, kõvasti eneseületamist ja rõõmu millegi saavutamisest ning ära tegemisest. Ütlen siinkohal aitäh korraldajatele ja osalejatele, kes selle teekonna meeldejäävaks tegid!
