Kui pärast Paide-Türit hakkas tervis juba enamvähem ordnungisse saama, siis teisipäeval kammis jälle ära ja pidin pool päeva istuma kontroris jopega nagu mingi munk kuigi teised rääkisid, et tööruumid on normaalselt soojad.
Ma ei teagi kust selline geniaalne idee, aga millegi pärast arvasin kolmapäeval, et mu olukorda võiks parandada üks korvpallitrenn. Lõppes see muidugi sellega, et vaheltlõikele spurtides tõmbasin midagi vasaku reie tagaküljes ära, öösel jäi kurk valusaks ja hommikuks saabus nohu.
Kuna aga kraadiklaas näitas numbrit 36.6, siis ei jaksanud ma kuulata neid simuleerimisteemalisi süüdistusi ja vedasin end reedel ikkagi Saaremaale. Reiehäda oli küll tunda, aga ühtlases rütmist jooksmist see otseselt ei seganud ja nii palju kannatas ka üleüldine olemine pingutada, et sain aja alla 40 minuti.
Tase läheb iga aastaga aga kõvemaks ja selline tulemus andis 700 osaleja seas alles 109 koha. Kuna sel võistlusel peetakse ka kurioosumite arvestust, siis oli mu helesinine unistus jätkata eelmiste aastate traditsiooni ja lõpetada 72 või 73 kohaga. Pärast sellist avapäeva tundus see aga ulme ja kaalusin tõsiselt võimalust tervise säästmiseks laupäevase etapi üldse vahele jätta.
Nii siiski ei läinud, sest Priit pakkus Säärde saamiseks lahkesti küüti ja nii avatasin end ikkagi jooksurajalt. Tunne oli kusjuures parem, kui päev varem- pulsiga 160 juures kestsin kenasti ja raja teises pooles suutsin isegi veidi juurde panna. Protokoll näitas päeva 70 tulemust ja koondtabelis tõsusin sellega reale nr 77. Korraks tekkis isegi lootus, et äkki on tuhast tõusmine siiski veel võimalik.
Pühapäev tõi aga kiirelt maa peale tagasi. Kui pulss stardist minnes eriti tõusta ei tahtnud ja grupp grupi järel eest libises sain aru, et ju siis pool tõbisena ma kolme päeva ikkagi ei kesta. Aga siis kusagil poole maa peal juhtus midagi ootamatut- olemine läks kuidagi kergeks ja varem plehku pääsenud pundid hakkasid selg ees vastu tulema.
Ei saa öelda, et finish jube kergelt oleks tulnud, aga üldiselt jooksin kogu distantsi teise poole sisemiselt naerdes, sest lihasjõul liikumine tundus lihtsalt nii mõnus. Ei pea sugugi tegema trenni selleks, et kedagi võita- regulaarne liigutamine paneb inimest oma kehas lihtsalt hästi tundma ja ega õnneks suurt rohkemat vaja polegi.
Haa, ja praamil tulemusi silmitsedes selgus, et tegin lõpuks ikkagi ka oma tulemuse ära- olen nüüd Saaremaa Kolme Päeva jooksul osalenud 4 korda ja kohad on 72, 72, 73 ja 73. Seega kui võimed esikohale pürgimist ei võimalda, võib seada ka jõukohasemaid eesmärke ja tegelda näiteks täpsusjooksuga ;)
