Napilt jäi puudu..

Nagu juba traditsiooniks on kujunenud, siis spordiaasta lõppeb mul Saaremaal- tunnike jooksmist päevas ja nädalavahetusega saab maratonidistants läbitud. Startidevaheline aeg möödub aga mõnusasti spas- mõjub puhkusena argirutiinist ja erinevad veeprotseduurid aitavad kindlasti kaasa ka taastumisele.

Mitte et tagaotsameestel oleks väga võimalik oma kohta prognoosida, aga kuna mõlemal senisel osaluskorral olin olnud 72, siis eks alateadvus ikka lootis sama nalja korrata ka sel aastal. Kõnealune eesmärk sai aga tõsise tagasilöögi juba avapäeval, kui poolteist tundi enne starti allakugistatud pereliikmete toiduportsjonid kippusid kõhus loksuma ja lõpetasin 10-kildise avadistantsi alles 104 kohal.

Ega ma tegelikult päris kindel ei olnud kas avavõistlus ebaõnnestus ainult täis kõhu tõttu, sest oli ka märke väsimusest ja distantsi teisel poolel langema kippunud pulss võis viidata just sellele. Kuna iial ei tea kaua see pool tõbisena joostud maraton veel ihus istub, siis otsustasin võtta ettevaatlikult ja alustasin teist päeva veidi rahulikumalt.

Endalegi üllatuseks tuhisesin aga kergemalt võttes mööda kaasvõistlejatest, kellega eelmisel päeval sammu pidada ei suutnud ja mõne kilomeetriga oli üpris kindel, et reedene sooritus oli anomaalia. Laupäeval oli tunne ikka märksa parem- nautisin mõõdukat pingutust ja jätkus aega veel ka kena sügisest loodust imetelda, ei mingit vägisi punnitamist nagu päev varem.

Enamvähem ok oli tunne ka kolmandal päeva ja vähemalt eelmise aastaga võrreldes tegin oluliselt kiirema jooksu. Olin välja arvutanud, et kui suudan hoida tempot alla 4min10s, siis saab ületatud ka aastast 2013 püsima jäänud kolmanda päeva tulemus ja sellega mingeid raskusi ei tekkinud. Ka kolme päeva kokkuvõttes tegin elu parima aja ja ületasin eelmise aasta sooritust ca 2.5 minutiga.

Seega suutsin kahel viimasel päeval avadistantsi kaotuse küll kuhjaga tagasi teha, aga sellest siiski ei piisanud, et loodetud kübaratrikk teoks teha.. Aga uskudes üritust kokkuvõtvat ajakirja, siis väga palju puudu ei jäänudki:

Põige Paidesse

Tegelikult oli plaan pühapäeval spordiga mitte tegeleda ja minna hoopis sõbra lapse sünnipäevale. Sellest johtuvalt lõhkusin laupäeval veel ujuda ja muude ringitrampimistega väsitasin ennast päris ära. Õhtul aga Eestimaa südames elavat vanaema külastades selgus, et mu enda järeltulija on omale mingi tõve külge haakinud ja nii tast mingit pidulist ei saanudki.

Kuna aga kõiges leidub ka midagi head, siis otsustasin juhust kasutada ja panin end sealsamas toimuvale Paide-Türi rahvajooksule kirja. Pilet tundus küll kallivõitu, aga mina nimetan seda ilma garantiiks- nimelt veerand tundi enne starti regades võis täiesti kindel olla, et jooksutingimused saavad olema head ;)

Ja ära Sa märgi- polnud seal tegemist sugugi mingi pisikese külavõistlusega, osalejaid oli pea 900. Mu rinnanumber viitas küll viimasele stardipositsioonile, aga kuna stardigruppe polnud moodustatud, siis arvestades enda võimekust võtsin koha sisse kusagil esimese veerandi lõpus.

Eks ma vist veidi tagasihoidlik olin, aga ega ette poole poleks mahtunud ka, sest stardist minnes jäi mulje, et esirea olid hõivanud inimesed, kelle võimekus on 6 min/km vms. Mitte et see mind nii pika võistluse puhul häiriks, aga lihtsalt huvitav teada, mis sellise inimese peas toimub- lihtsalt meeldib, kui ollakse kümnetel inimestel jalus? Vaba maa ja eks igaüks ise teab, kuidas elab, aga kõrvaltvaatajana tekib lihtsalt hirm inimelude pärast, kui juba esimese kilomeetri lõpus hingeldatakse nii hullult, et ümberkaudsed ei kuule enam oma jooksu sammegi.

Aga aitab targutamisest, sest lõpuks leiab igaüks niikuinii oma õige koha. Minul juhtus see Reopalus, kui jõudsin gruppi, kellel ma enam eest minema ei saanud. Kuni Kirna mäeni lonksid nad mu taga ja siis ma sain aru, et siin ikka võisteldakse. Keegi ees tööd enam teha ei tahtnud, aga kui kiirendati, siis püüti see kohe kinni ja nii see passimine seal käis- täitsa põnev oli.

Kusagil 5 kilti enne lõppu õnnestus kellelgi grupp ikkagi ribadeks tõmmata- no ma mingi kilomeetri kannatasin põhiagitaatori taga, siis aga vaatasin, et nii ikka hästi ei jaksa ja võtsin grammi hoogu maha. Kuigi keha maratonist veel päris taastunud ei ole, siis tegelikult sain lõpuni päris hea tundega joosta ja aegki tuli nats nobedam, kui eelmisel korral.

Finishis sain Tanel Padarilt südamekujulise medali kaela, õnnetus veel vanade sõpradega juttugi puhuda ja suppi süüa, nii et kokkuvõttes oli jälle üks tore spordipäev. Nüüd veel Saaremaa kolme päeva jooks minna ja saab koti peale puhkama ;)