See on muidugi iseasi, kui teadlikult treenitakse ja ega kasu asemel endale hoopis kahju ei tehta, aga kui oma mätta otsast vaatan, siis kestvusaladel läheb olukord nagu vaikselt paremaks- osavõtjate arv rahvaspordiüritustel kasvab ja keskmine tase tõuseb ning end 500 koha pärast pildituks rabelejaid hakkab nagu harvem silma. Või siis ma lihtsalt tahan nii mõelda.
Kui ettevalmistuses on intensiivsed treeningud aeroobsetega tasakaalus olnud, siis ega pingutamine halb ei ole- pigem aitab see arengule kaasa ja kus siis veel oma vormi kontrollida, kui mitte selleks ette nähtud võistlusel. Kuna aga osavõtjaid on palju, siis kõrgeid kohti jagub vähestele, teised peavad mingil muul moel silma paistma.
Minu jaoks on küll esmatähtis end oma kehas hästi tunda, aga teisalt oleks ju tore milleski ka hea olla. Aga milles? Minu põhilised väljundid on olnud jooks ja rattasõit (maastikul), aga eraldi võetuna pole mul kummastki rääkida midagi peale keskpärasuse. Võtsin siis ette Alaveerliku statistika ja hakkasin uurima, kes veel end minu kombel mitme ala vahel jagavad. Triatleedid loomulikult, aga jätsin nemad seekord kõrvale ja vaatasin osalejaid nendel üksikalade, kus ka ise 2013 kaasa lõin. EstonianCupi lõpuprotokoll ja maratonijooksu edetabel andis välja sellised osalusnumbrid:
- ca 1750 maastikuratta harrastajat osales vähemalt ühel Estonian Cupi etapil
- ca 2000 jooksusõpra läbis aasta jooksul vähemalt ühe maratoni (42km 195m)
