Jõu- ja ilunumbrid tõid vigastuse

Ühel ilusal augustikuu päeval vedisin end Kosele, kus tähistati õe kuti vananemist. Pidu iseenesest oli mõnus- palju toredaid inimesi ja värske õhk ning mõõdukas koguses pulli ja tralli.

Õhtu hämardudes kolis rahvas tubasematesse ruumidesse ja käsile võeti seltskonnamängud. Eriti palju nalja pakkus kõigile akrobaatikaharjutus "haara põrandalt karp ilma käsi kasutamata". Ma ei tea kuidas see juhtus, aga kui piimapaki põhjast oli järele jäänud vaid õhuke viil, andsin meelitustele järele ja proovisin siis ka kui keeruline see hammaste kasutamine ikka olla saab..

Noja piisas vaid põgusast spagateerimisest, kui puusaliiges hüppas oma õigest kohast välja ja suure raginaga said kahjustada nii liigese enda sidemed kui ka olukorda lahendama tõtanud reielihased.. Pärast esmase valu möödumist ei tundunud lugu siiski väga hull ja kükkasendis sain mängu edukalt lõpuni teha, aga järgmisel päeval sai magamistoa trepist üles-alla liikumisest ikka väga keeruline missioon.

Kui ehmatuse põhjustanud puusaliiges ise eriti pikalt tunda ei andnud, siis nikastusega kaasnenud vasaku reie tagalihaste venitus osutus oodatust märksa ebameeldivamaks. Igapäeva elu väga ei seganud, aga treenida ei saanud ja nii ma siis läksingi Otepää rattamaratonile 0 kilomeetriga pärast viimast võistlust. Plaan oli küll vajadusel katkestada, aga kuna Kulgureid oli sel korral stardis vaid neli, muutus finisheerimine oluliseks ja nii ma kuidagi kõik selle 63 kilti ikkagi läbi veeresin.. Tasuks hooaja kehvim koht, mis iroonilisel kombel oli täpselt võrdne 2010 aasta parima tulemusega. Vot selline mõju siis kevadlaagril :P

Finishis selgus, et ega ma ei olnud Kulgur, keda saatus sel korral nöökis.. Harlest vaevas Jõulumäe etapist saati mingi müstiline lihashäda, mis kumas punase triibuna ta paremal jalal. Raul aga kukkus rajal kaasvõistlejale otsasõitu vätides sõrme liigesest välja ja kiirabibrigaadi puudumise tõttu toitlustuspunktides pidi ta viimased 40km sõitma fakisõrm uhkelt taevapoole näitamas.. No mul ei ole sõnu- selline siis ongi tervisesport? :O

Aga kui tundus, et enam hullemaks minna ei saa, siis tegelikult sai küll.. Keeruline öelda kas pikale veninud treeningpausist või stressist seoses ohtusattunud maratoniga, aga  augustikuu viimasel päeval otsustas ka immuunsus alla anda ja jättis külmetuse sisenemiseks ukse lahti. Ja ega viimane siis mõni Mats ole, et end kaua oodata laseb- tunni ajaga oli ta kohal koos kurguvalu, nohu ja muu mölluga. Eeldasin, et natuke rahvameditsiini ja olen paari päevaga vormis, aga ei old abi ei kuumast teest, jalavannidest ega ingverist ning polnudki vaja oma pead vaevata kas Xdreami-hooaja viimasel etapil asendusliikmena osaleda või mitte- haiguse tõttu see lihtsalt tuli vahele jätta.

Väga hull- terve aasta suutsin haiguseid vältida ja elasin üle kevadise treeninglaagri, korduvad lennureisid, suure suvise nakkuspuhangu Pärnus ja külmetamise öisel Xdreamil, aga poolteist nädalat enne aasta põhieesmärki (Tallinna maratoni) oskasin ikka kusagilt mingi tõve hankida ja viimase poole aasta tööle ning ajale 3:30 tuleb taaskord vaid lehvitada. Valus..

Siriga kõik

Xdreami hooaeg kulges alguses peale üle kivide ja kändude- esimesel etapil põrkas Sven korraldajaga kokku ja see ei lasknud meil kellelgi mõtetega 100% võistluse juures olla. Teisel etapil eksisime aga kohe alguses ära ja punkti täiesti valest kohast otside kaotasime terve tunni ning mingit head emotsiooni ei sündinud ka sealt.

Kolmas etapp jäi võistkonnal haiguste tõttu vahele, aga ma ise siiski osalesin asendusliikmena ühe tuttava tuttava meeskonnas. Tunne oli seekord palju ärevam, sest stardis räägiti kõrgetest sihtidest ja minu tavapärane seasilm visati kohe nurka ning anti selline korralik prozektor, mis pidi öisel etapil metsa-aluse ikka valgeks tõmbama.

Pealambi rakseid akusid seljakotti toppides jõudsin veel mõelda, et ei tea kas sellise kandamiga üldse jaksan nende tempos püsida, aga kui pauk käis, siis polnudki kõige hullem- esimesed kaks kilomeetrit oli tegemist, et tuuleski püsida, aga hiljem vedasin juba ise ja mida võistluse lõpu poole, seda tugevamana end tundsin.

Üldiselt algas kõik hästi- kaardilugemise eest pidi vastutama euroopas võistlemas käinud navigaator ja meeskonnalaaslaste mõningase abiga läks esimeste punktide leidmine ladusalt. Vahepeal leidsime end juba esi kahekümnest, aga kanuus tabas meid tagasilöök- mitte keegi meist ei märganud, et kanuu ei tulegi seekord viia tagasi starti, vaid hoopis teisele poole Väikest Väina. Märkasime seda muidugi siis, kui olime sealt just tulnud ning uuesti kanuud madalas vees tagasi kangutades jõudis vahepeal lausa valgeks minna.

Eks sellised apsakad tekitavad igasuguseid emotsioone ja kui tüürimees ähvardas kaardilugejale mõlaga äiata jäi minul vaid oodata, et kustpoolt see tutakas nüüd siis tuleb. Õnneks jutust siiski kaugemale ei jõutud ja jooksurajal olid kõik jälle sõbrad edasi.

Pilliroos ragistatud, kuul tõugatud, torni ronitud ja köistakistus alistatud jõudsimegi finishisse. Meeldiva ülaltusena saime teada, et kanuupunktide leidmisega oli teistelgi probleeme ja suure hulga trahvide tõttu tõusime lõppkokkuvõttes 35ndaks. Minu jaoks tähendas see elu parima koha kordamist ning jäi vaid oletada, kuhu see hooletusest kaotatud tund-poolteist meid tõstnud oleks;)

Aga selle positiivse emotsiooniga minu xdreami hooaeg ka lõppes, sest vanad võistkonnakaaslased ei olnud huvitatud viimasele etapile minemisest, nii et ühele peatükile sai sellega siis joon alla. Iial ei tea- ehk kunagi proovib ka xdreami uuesti, aga vähemalt järgmisel aastal on plaan siis rohkem treeningutele keskenduda ja võib-olla ka mingisuses vormis triatlonit proovida.