2014-04-19

Cambrils 2014: Kevadlaager


Oma tööülesannetega ma endiselt hakkama ei saa- kõige kriitilisemate asjadega sain ühele poole alles öösel kell kolm, nii et tukkumiseks jäi vaid tunnike, kui tuligi juba hakata lennujaama poole sättima.

Paari päevaga sain unevõla enamvähem tasa ja edasi oli juba super- ilmad olid ilusad, treeningkaaslased toredad ja erinevalt eelmistest aastatest oli ööbimispaigas isegi küttesüsteem, mis ei kukkunudki pärast veerand tunnist töötamist säästureziimile. Nii et ei mingit kurguvalu ega nina kinnisust seekord.

Võimekuse kohta ei oska treeningute põhjal muidugi midagi kosta. Talviseid treeningtunde oli vigastuste tõttu küll mullusest vähem all, aga tundsin ennast hästi nii siledal, kui ka mägedes. Ka kingad püsisid seekord ühes tükis ja laagri lõpetuseks sai Mont Caro vallutatud kümmekond minutit nobedamaltki, kui aasta varem.



Kuna tunne oli kahtlaselt hea ja eesmärgiks seatud 1000km-i oli juba täis, jätsin viimase päeva treeningu üldse ära ja uudistasin hoopis kohalikke vaatamisväärsuseid, ostsin meeneid ja pakkisin rahulikult asju.

Kojusõit ise osutus aga üpris meeldejäävaks. Nimelt sai hommikul mõnuga magatud, sest kaua see rendiautoga lennujaama sõitmine ikka aega võtab, aga tankla otsimine ja muud ekslemised tahtsid ju tegemist ning kui lõpuks kiirteelt maha keerates selgus, et GoldCari tagastuspunkti pole nähagi, läks siiski vähe ärevaks.

Igaks petteks sai naine ja laps juba terminali ära viidud ning jätkasin otsinguid üksi. Olles järjekordseid autoparklaid silmates veel kahel korral kiirteelt vales kohas maha keeranud sain aru, et rohkem eksimisvõimalusi mul pole, sest lennuki väljumiseni on alla tunni.

Püüdsin siis telefonitsi saada rendifirmalt instruktsioone, aga miskipärast ei õnnestunud neid tabada ja kui ka ainus kohatud jalakäia mind aidata ei osanud, taipasin lõpuks pagasiruumist Tom-Tomi välja kaevata. Bootis teine hiiglama kaua, aga hoolimata vananenud kaardist ja surema hakkavast akust, suutis ta mulle vähemalt õige suuna lõpuks kätte näidata.

Kui olin teepeenraid kasutades pääsenud mööda vahepeal tekkinud Suure Reede ummikutest ja ohutulede abil läbinud paar kilomeetrit ühesuunalist teed selleks mitte ette nähtud viisil, sain auto lõpuks tagastatud. 12 minutit bussipeatuses tammumist ja 5km sohvri meloodiavilet hiljem olingi juba lennujaamas. Kerge spurt ja pardale jõudes jäi viis minutit ülegi. Igati plaanipärane ;)

Kui seda viimast kilomeetrist sörki 25-kraadises lennujaamas koos suusajope ja sülelapsega mitte arvestada, jäävad laagris veedetud kümmet treeningpäeva ilmestama numbrid:
    Sadulas veedetud aeg: 41.5h
    Läbitud kilomeetreid: 1016
    Tõusumeetreid: 13510
    Keskmine pulss 124
    Keskmine kiirus: 24.3km/h
    Kulutatud kaloreid: 23128

Lisaks rattasõidule siis veel ka kerged hommikused sörgid rannapromenaadil:
    Läbitud vahemaa: 30.7km
    Keskmine pulss: 117
    Tempo: 5:52min/km

Hetkel paistab kõik hästi olevat ja jään huviga ootama, kuidas see kõik mõjutab mu enesetunnet EstonianCupi esimesel etapil Viljandis.