Sel aastal tegelikult ei olnudki plaanis matkast osa võtta, sest xdreamsari oli juba piisavalt me kehasid koormanud, aga Ivo pealekäimisel võtsime end siiski kokku ja vedasime end koos varustusega Kautlasse. Ja nagu tavaliselt õnnestus meil ka seekord starti hilineda. Põhjus proosaline- me lihtsalt ei leidnud Kautlat esimse hooga üles.. Eheh, no kuidas me peakski teadma kus ta asub, kui pole kunagi finishisse jõudnud? :D
Stardipaigas siblis harjumatult palju inimesi- tänu retkele lendasid peakohal helikopterid ja väravas tervitas meid politseinik alkomeetriga. Olin isikuttõendava dokumendi maha unustanud ja vedas, et üldse niimoodi alale sisse pääsesin..
Formaalsused seljataga asusime kontrollpunkte GPS seadmesse toksima. Punktid olid antud mingis X koordinaatsüsteemis ja nende paikasaamine äsja soetatud aparaadiga polnudki nii lihtne. Kuigi hetkeks tekkis juba tunne, et läheme taaskord lihtsalt kompassi ja asimuudiga teele, siis pärast pooletunnist häkkimist saime 4 esimest kontrollpunkti siiski sisestatud. Nende läbimiseks oli meile aega antud päeval kella kaheni. 20km 13 tunniga ei tohiks ju väga keeruline olla!
Algus läkski päris ladusalt- vastutegevuse vältimiseks keerasime suurelt teelt metsa ja võtsime GPS-i abil suuna otse esimesse punkti. Läbitav maastik oli aga karm- rabale iseloomulik pehme pinnas väsitas lihaseid ja viimastel päevadel mahasadanud vesi leotas jalad päris kiiresti läbi. Abi polnud ka enne punkti alanud laudteest, mille lauad sõna otseses mõttes ujusid vees ja kus poole meetri sügavused auguhakatised suutsid mind mitmel korral endasse imeda.
Kuigi linnulennult oli esimsse punkti vaid 6km, läbisime seda üle 4 tunni ja kõmpisme maha tervelt 12km. 2-3 korda nii palju veel ja mõnel aastal juba katkestasime. Ülesanne ise nõudis meilt kalasnikovi detailide otsimist ja relva kokkupanemist. Sõjaväeteenistuse on meist läbinud ju vaid Ivo ja seega oli tema ainsana võimeline montööritöö enese peale võtma. Aastatega oli küll vilumus kadunud, aga 7 minutiga saime siiski kontrolllasu tehtud ja see andis meile 4 punkti.
Olles sokid kuivaks väänanud ja mõne minuti lõkkest allesjäänud tukkidega jalgu kuivatanud, asusime II punkti poole teele. Kuid vaid paarsaja meetri kaugusel hakkasid mu jalgu vaevama krambid. Esialgu püüdsin küll vapralt edasi astuda, aga valu muutus iga sammuga ühe hullemaks ja mõne minuti pärast pidin tõdema, et ma pole võimeline jätkama.. Meeskond siiski ei tahtnud mind veel koju sooja koti peale lasta ja nii nad siis ootasid, kui ma jalad taeva poole lebasin ja igasuguseid energiaküllaseid eliksiire manusatsin. Pärast veerandtunnist pausi jannataski tasa ja targu edasi sammuda.. Õnneks muutus metsaalune järjest kõvemaks ja see andis mu jalgadele päris hea võimaluse taastumiseks. Leidnud silla Jägala jõe ületamiseks avastasin, et olen võimeline isegi jooksma- siin sai ka tehtud raja kiirusrekord- 17km tunnis:)
Teise punkti jõudes oli alanud tihe vihmasadu ja metsa alt kuiva kohta leida oli pea võimatu. Ja nagu saatuse kiuste oli just siia punkti planeeritud tulepulgaga lõkke süütamine. Kraapisime küll metsast kokku kuivemaid kuuseoksi ja veidike takku, aga põlema me seda lõket 10 minutiga ei saanudki. Hiljem selgus, et me polnud ainsad- see ülesanne käis kõigile võistkondadele üle jõu.
Kolmandasse punkti hiilisime mööda teest kaugel asuvaid põlluservi ja pidime läbipääsu leidma täiesti kinnikasvanud metsaalustest. See katsumus selja taga, jõudsime suurtele turbaväljadele, kus saime käia peaaegu, et siledal maal. Selline meelakkumine ei kestnud aga kaua, sest punkt kostitas meid füüsiliselt raske ülesandega- tuli mööda nöörvõrku sik-sakitades ületada jõgi. Hoolimata krambiohus jalgadest said siiski kõik selle üleandega hakkama ja 4 punkti oligi meie kontol jälle juures.
Stardis nii lihtsana tundunud neljas punkt paistis nüüd aga juba hoopis teise nurga alt. Kuna aga saime teada, et kontrollaega on paari tunni võrra edasi lükatud, siis pidasime targemaks enne teele asumist teha väikese söögi- ja puhkepausi. Mööda aedu turnides ja tihedaid padrkuid läbides jõudsime kohale alles kell 15:00. Ja üllatus-üllatus- ka siin ootas meid füüsiliselt raske atraktsioon. Nimelt tuli kõigil võistkonnaliikmetel järjekorras turnida mööda kahe nööriga kinnitatud prusse kusagil 10m kõrgusel lauda lae all.
Ülesande sooritamiseks oli aega 25 minutit, aga pärast esimest kahte liiget oli sellest alles jäänud vaid 9. Keeruline olukord paneb aga inimesed pingutama ja nii ei jäänudki Ivol muud üle, kui rada päeva rekordiga läbida. Ja kui mina suutsin näidata temast vaid paarikümne sekundit nõrgemat aega, siis oligi ülesanne sooritatud ja terve minut jäi veel ülegi. Preemiaks suurepärased 9.5 punkti.
Kõnelune IV punkt jäi päris mitmele võistkonnale viimaseks ja meidki tabas siin kaotus- karm rada oli vajutanud tugeva pitseri Sveni põlvele ja ilma invaliidistumisriskita ei olnud tal võimalik enam jätkata. Kuna aga matka on lubatud jätkata ka kolmekesi, siis kuivatasime end veidike paistma hakanud päiekse käes ja seadsime oma sammud vaikselt viienda punkti poole.
Tee oli meile tuttav, sest lookles suuresti sama rada pidi, mis tõi meid neljandassegi punkti. Ainult punkti enda leidmine osutus vaevaliseks- 500 meetrit enne punkti muutus pinnas vesiseks ja punkti väidetavas asukohas tervitas meid vööni vesi. Otsustasime minna välja tee peale ja seal mõnda aega edasi tagasi tuiates leidsime ka punkti üles- saime teada, et punkti asukohta oli märgadele oludele viidates "veidi" liigutatud:P
Punkt ise-enesest oli puhas rõõm- meil kui näljastel ränduritel tuli ära süüa 2 lusikatäit valgeid väänlevaid sääsevastseid ja juua peale tops klimbirikast kliistrit. Keegi ei pirtsutanud ja maksimumpunktidest jäime ilma vaid seetõttu, et meid oli 4 asemel 3.
Jalgu kuivatades otsustasime, et kuna me pole veel kaotanud ühtegi elu, siis riskime vastutegevusega ja lähme edasi mööda teid. Tee on küll pikem, aga liikumiskiirus arvatavasti suurem ja see on ainus võimalus südaööks seitsmendasse punkti jõua. Aega oli meil selleks jäänud vähem, kui 5h.
Teekond kuuendasse ei olnud siiski sugugi lihtne- viimase 2km läbimiseks valisime kaardile joonistatud rabaraja, mille lootsime laudtee olevat, aga mis tegelikkuses osutus tõeliseks mülkaks- igal sammul hüppeliigeseni sisse vajudes oli selle läbimine füüsiliselt imekurnav ja kui lõpuks punkti jõudsime hakkas kell juba 23 saama.
Sooritanud esmaabi ülesande, püüdes elustada ataki saanud meest, ja taskus 8.5 punkti asusime 7 punkti poole teeele. Olime teada saanud, et aega on kella kaheni ja tundus, et mööda Teid minnes peaksime selle ajaga jõudma küll. Ainus mure oli, kuidas ületada Jägala jõgi, mis oli juba paaril eelmiselgi aastal meile komistuskiviks saanud.. Seekord lahenes kõik aga kergelt- nimelt leidsime mingi erasilla ja üks südaöine kõne omanikule ning ületusluba oligi käes.
Oli näha, et hoolimata juba päris valusaks muutnud jalgadest tahtsid kõik sinna seitsmendasse punkti jõuda ja nägid selle nimel kõvasti vaeva. Kohalejõudmine oleks ju tähendanud lisa-aega hommikul kella üheksani ja kuna lõpuni jäänud punktid olid kõik suurte teede lähistel, siis oli reaalne võimalus jõuda esmakordselt kautlasse ja näha ära finish.
Ometigi nii ei läinud- avastasime, et järjekordne kaardile märgitud metsa-rada ei olnud mitte midagi muud, kui läbivettinud kaldaga kraav ja seda mööda tuli meil veel läbida ligi 3km. Aega oli aga jäänud kõigest 45 minutit ja meil polnud õrna aimugi, milliseks see raba nii pikal teel veel muutuda võib.. Kuulnud korraldajetelt, et punktis enam niikuinii ülesannet sooritada ei saa- kohalejõudmine tähendaks ainult luba jätkamiseks, siis otsustasime, et siinkohal jääb meie teekond katki..
Kuigi punkte läbisime vähe, siis võime matkaga ikkagi rahule jääda- karmides ilmastikuoludes saavutasime elu parima 5. koha ja mitte kunagi varem pole me rajal olnud nii kaua (27h) ning läbinud nii palju kilomeetreid (60). Isegi siis, kui oleksime teinud kangelaslikke pingutusi ja end seistmendasse punkti pressinud, poleks see tõenäoliselt me kohta parandanud. Oleksime küll võtnud mõned lisapunktid, aga esimese nelja võiskonna kombel kontrollajaks finishisse poleks me ikka kuidagi enam jõudnud..
Aga ei ole halba ilma heata- tänus sellele, et jõudsime öösel kell 4 juba Tallinnasse, sain paar tundi magada ja piisavalt energiat koguda, et jõudsin hommikul kella kümnese praami peale, mis viis mind firma suvepäevadele Saaremaal. Seal oli, mida muljetada ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab meid järgmisel aastal näha Erna matka keskmisel rajal, kus finishisse mittejõudmine ei tule kõne allagi ;)
Meie (Rainer Nagel, Marko Tempel, Ivo Hindreus ja Sven Süld) teekond kolmel lehel
