Pärast paari 12-tunnist treeningnädalat ja esimest võistlust saabus puhkenädal. See on siis aeg, kus treenin vähem, et keha saaks aega end taas üles ehitada. Algus tuli päris hästi välja:
- Esmaspäeval ei teinud midagi
- Teisipäeval sörkisin 50 minutit
- Kolmapäeval kerisin rattaga tööle 40 minutit.
- Neljapäeval ujusin 50 minutit
- Reedel puhkasin
Kuna kolmapäeval lähetati mind paariks päevaks Lätti, siis otsustasin hotellihommikuid alustada nö kohvijooksuga. Tegemist siis 20-minutilise sörgiga enne hommikusööki, et keha õpiks varjatud varusid üles leidma.
Esimesel hommikul oli Jurmalas ilus päikseline ilm ja kuigi öösel oli magatud vaid 4h, siis pulsiga 120 oli tempo alla 6min/km. Teisel hommikul oli ilm veel ilusam, aga tempo oli langenud 15 sekundit. See on suur vahe- sellist kukkumist pole mul isegi rattalaagrites pärast raskeid treeningpäevi olnud. Ei oska seda seletada muu, kui vähestest unetundidest tingitud kurnatusega- vaat nii mõjuvad mulle kaks järjestikust 4-tunnist ööd.
Reede õhtupoolikul tegin olukorra aga veel hullemaks.. Nimelt tundus tagasiteel mulle millegi pärast hea mõttena üle mitme-mitme kuu koos kaasreisijatega veits alkot tarbida ja nagu sellest veel vähe oleks, siis käisin enne kojuminekut ka ühe vana sõbra poolt läbi. Ise-enesest istuda ja jõmiseda oli tore, aga kui tema edasi klubisse läks ja mina pidin võtma kojusõitmiseks takso, siis selgus, et mu mobiil ei lülitu enam sisse, helistada pole võimalik ja mul tuli hakata jalgsi koju astuma.
Minna oli mul üle kümne kildi.. Jooksutrenniks poleks see mingi märkimisväärne distants, aga mul tuli kõmpida kingades suur spordikott näpu otsas. Ja suht külm oli. Sooja saamiseks tegin poolel teel peatuse veel mingis lounges, et juua üks tee, aga kokkuvõttes venitas see kodutee 3-tunniseks, nii et magama sain viiest. Laste virgudes oli äratus aga juba kell 7. Mõnus!
Keset laupäeva sain küll paar tunnikest veel lisaks tukkuda, aga ega sellise mitme öö väsimuse pealt väga mõnus Öörannakule minna ei olnud. Õnneks oli meie start üks esimesi, aga kuna päeval oli möllanud kõva lumetorm ja vihma sadas endiselt, siis kakerdasin selle raja läbi kummikutega. Ise-enesest olid jalad mõnusalt kuivad ja kaaslaste naljalood mõjusid kõhulihastele ergastavalt, aga kuna rajal veetsime kaheksa ja pool tundi, siis öösel neljast koju jõudes olin omadega ikka suht töss.
Ja polnud varianti, et pühapäev mingit hõlpu tooks- esmalt lapsega ujumistrenni ja siis õhtul sõit Viljandisse. Magama sain sealgi alles südaööl ja esmaspäeval ärgates ütles keha selgelt, et eesootav järvetiir ei kuulu maailma mõistlikumate ettevõtmiste hulka..
Samas kui hakkasin stardiks sooja tegema, siis tundusid jalad vägagi normaalses seisus. Ja mis ma ikka jorisen- see ring on ju vaid 12 kilti ja moel või teisel selle ikka läbitud saan.
Stardikoridori sisenemine jäi tavapäraselt hilja peale ja nii sain minema umbes 1100 positsioonil. Algus oli vaevaline, sest kulus mingi 40 sekundit, et üldse stardijooneni jõuda ja kuna tee oli kitsas, siis esimene kilomeetri jooksuaeg rahvamassis tuli ca 4:45.
Esimene tõus tõmbas jala küll suht pehmeks, aga vähemalt ärkas keha üles ja neljas kilomeeter tuli juba ajaga 3:50. Kui pool tundi sai joostus, siis täheldasin, et keha ikkagi ei ole veel nii heas seisus, et terve distantsi sellsit tempot vastu peaks ja võtsin grammi tempot alla. Sellest hoolimata pidin aga põllupealsetel jooksma radade kõrval, sest liikusin ühtselt ülesrivistatud kaasjooksjatest nõksa kiiremini.
Headmeelt tegi asjaolu, et keha kannatas viimasel kilomeetril veel korralikult pingutada ja aeg tuli 49:58, mis on üle kuue mintsa parem, kui mu eelmisel osalemisel aastal 2010. Eks harrastustase on vahpeal tõusnud ja sellise tulemusega ei mahtunud ma isegi esimese 200 hulka, aga vaadates helgemat poolt, siis veetsin rajal ikkagi vähem aega, kui 3000 ülejäänud osalejat.
Arvestades, et jooksukilomeetreid on mul sel aastal all vaid 150 ja talv on kulgenud vägagi konarlikult, siis millegi üle nuriseda pole. Ainus miljoniküsimus on kuidas pärast sellist magamatust ja pingutamist terveks õnnestub jääda. See võib päris keeruliseks osutuda, sest pärast lõpetamist ei saanud ma kohe ka omi kuivi riideid kätte ja päris külm oli seal päikese käes värisedes suppi lürpida ;)
