Hooaja viimane sutsakas

Kuna mulle on hakanud meeldima järjestikel päevadel pingutamine, siis valisin sarnaselt eelmisele aastale hooaja viimaseks katsumuseks Saaremaa kolme päeva jooksu. Saar pakub head võimalust argitoimetuste eest pääsemiseks ja väsinud kehal on keeruline kujutleda taastumiseks paremat paika, kui spa.

Olin seekord targu jätnud grilli talvekorterisse vedamata ja see tasus ära- valutava põlveta on jooksmine ikka palju mõnusam. Nii sai kohe täidetud ka eelmisel aastal püüdmatuks jäänud eesmärk läbida 10 kilti alla 40 minuti ja kuna selline kiirus pidavat olema maratoonaritele 3 tunni klubisse pääsemise eelduseks, siis ma nüüd ei teagi kas peaks oma pikamaajooksu prioriteedid üle hindama vm :P

Teisel päeval kusjuures olingi veel enamvähem ülesannete kõrgusel ja 16 195 meetri läbimise keskmine km-i aeg tuli täpselt 4 minutit. Keeruline öelda kas pingutasin esimeste päevadega üle või ei sobinud vihmane ilm, aga kolmandal päeval ei saanud sellisest tempost ja plaanitud kohaparandustest enam juttugi olla. Kuigi enesetundel ei olnud viga ja pulss püsis eelmise päeva tasemel, siis kiirus oli tervelt 18 sekundit kilomeetri kohta kukkunud.

Ärakukumine oli nii trastiline, et jäin maha isegi oma mullusest tempost ja

vahepeal hakkas tunduma, et ka koguaja parandus võib ohtu sattuda. Õnneks oli esimestest päevadest siiski piisav edu tekkinud ja lõpuks mõni minut oma senisest tippmargist ikka kärpisin- mu nobedaim kolme päevaga läbitud maratonidistantsi aeg on nüüd 2:53:32.

Kuna võistlemised on selleks aastaks võisteldud, siis järgmisteks nädalateks löön jalad lihtsalt seinale. Eks vaikselt võib-olla ikka matkan, ujun ja toksin palli, aga põhitälepanu on siiski söömisel ja magamisel ;)

Eesti liigub.. Suurtel kiirustel ja hulgakaupa!

Nagu viimastel aastatel kombeks, ajasin end taas ühel ilusal septembrikuu pühapäeval keset ööd üles ja andsin oma panuse suurima lõpetajate arvuga maratonijooksu sünniks Eestis. 42.2-kilomeetrise teekonna läbis seekord 1804 jooksusõpra või enesepiinajast, kuidas nüüd võttagi ;)

Ega ma rattasõitude kõrvalt mingit erilist maratoniks ettevalmistust teha ei jõudnud, aga kuna üldine toonus on sel aastal hea olnud, siis eeldasin isikliku rekordi sündi ja aja 3h 15min kukkumist. Kuna aga nädal tagasi Jõulumäel oli keha veel täiesti tühi, siis alustasin rahulikult ja üritasin jooksu esimeses pooles pulssi üle 155 mitte lasta.

Kui mõned tõusunukid välja arvata, siis suures pildis õnnestuski ettenähtud piirides püsida- kulgesin mõnusalt mugavustsoonis ja veidi jäi aega isegi ümbritseva imetlemiseks. Ja kõigest hoolimata edestasin poolmaratoni vaheajas enesele seatud ajagraafikut paari minutiga.

Üks ebameeldivus siiski oli- nimelt oli mul neist magusatest geelidest isu täis saanud ja järgnevates teeninduspunktides jõin vaid vett. Ei teagi kas kütuse nappusest või lihtsalt pikast hooajast, aga ühel hetkel sain aru, et tegelikult mul polegi enam midagi juurde panna isegi, kui tahaks. Mitte et lihas väsinud oleks, aga keha oli tuim ja lugesin seda kui vihjet, et ta ei soovi seekord rohkem pingutada.

Mis seal siis ikka- mingit kohustust mul ju nahast välja pugeda ei ole ja nii ma siis hoidsingi võimalusel teiste tuulde, aga rütmimuudatustega kaasa ei läinud ning pigem tiksusin üksi omas tempos edasi.

Maraton on aga julm ala ja hoolimata rahulikust algusest muutus samm üha raskemaks ning kilomeetrid venisid aina pikemaks ja pikemaks. Eriti distantsi viimasel veerandil. Kusagil 35ndaks kilomeetriks olin maratonis täiega sees- jalad olid nagu pakud ja ainus viis edasi liikumiseks oli tuima järjekindlusega jalgu vaheldumisi üksteise ette lohistada. Tempo oli langenud sinna 4:45 kanti.

5km-i jäänud ja siit-sealt krampi kiskuvad lihased ähvardasid jalad alt tõmmata. Võtsin tempot veelgi alla ja lonksasin aeg-ajalt varem mõtetuna tundunud geelilahust. Aitas! Arvasin end teadvat, et kui 5 minutigagi kilomeetreid läbin, siis püsin ikka veel graafikus..

Omast arust edenesin isegi nati kiiremini, aga mingil seletamatul kombel kippus eesmärk ikkagi aina kaugemale libisema. 39 km-i sildi juures taipasin, et probleem on nendes täiendavas 195 meetris, mis 42 verstale järgnevad. Aiai, päris kiireks läheb ikka.. Aga kuniks jalad päris krampides ei ole, seisma ma ei jää- isegi mitte siis, kui viimane joogipudel maha kukub. Ähh, küll ma kusagilt uue saan :P

Selgus, et ma ei olnud ainus, kel joogiga probleeme, sest mõni hetk hiljem jõudsin järele tegelasele, kes unistas valjuhäälselt õllest. Mõelda vaid, läbid 40km-i ja energiat on veel nii palju, et soovid enesele täiendavat vedelikukaotust- see näitab vist tugevust?

No ja kui jõuab tema, siis saan ka mina hakkama! Ja juba ma nägingi seda koledat pruuni silda ja kuidagi sain võetud ka Kaarli tõusu. Keeranud finishisirgele taipasin, et olin teinud kas arvutusvea või vaadanud kella valesti, sest mul oli veel üle minuti aega oma eesmärgi saavutamiseks. Enam polnud kuhugi kiiret ja N45 naisteklassi võitja vastu lõppu tegema ei hakanud.

Finisheerisin vahetult end põrgatamisega Guinessi raamatusse kirjutanud Joosep Moosesi ees ja edasi oli kõik juba puhas nauding- medal kaela, soojendav kile ümber, kuivad riided selga ja vedeliku ning energiakulu taastama. Ja selleks ei olnud ilmtingimata vaja seista seal kõige pikemas sabas, mis Saku silti kandva leti ees lookles :P

Kokkuvõttes said mu enda jaoks kõik eesmärgid täidetud ja kui senise tulemuse ca 7-minutiline parandus tuli tunde poolest märksa kergemalt, kui varasemad maratonid, siis võib loota, et väike arengupotensiaal on veel seeski.

Täpsustan siiski üle, et kergem võis ju olla, aga maraton on ikkagi maraton ja täna olen tavaline puuhobune- seisan trepi kõrgemail astmel, naeratan ja tellin lifti :P

Meeskonna värk noh

Nädalaga 90 jooksukilomeetrit jalgades oli mõte Jõulumägi rahulikult võtta. Mitte päris matkatempos, sest nädal enne Tln-a maratoni oleks väikest võistluspingutust ikka tarvis, aga piisavalt ettevaatlikult, et jõuaks ära taastuda.

Stardikoha pärast ma seega ei muretsenud ja minema sain umbes 500ndana. Mõttetut uimerdamist vältisin, aga pulssi püüdsin hoida tavapärasest ca 5 lööki madalamal seal 155 kandis. Jalgades oli puudu nii teravusest kui ka jõust, aga südame löögisagedus reageeris olukordadele adekvaatselt ja tunne iseenesest oli hea.

Kuna meil mõned võistkonnaliikmed olid tõbised, siis nähes 13ndal km-l Jani konkurendi küljest sinna kinni jäänud ratast lahti kangutamas sain aru, et minu koht läheb ikkagi ka ühisarvestusse kirja ja väga uimerdada ei olegi enam ilus.

Tühjast kehast siiski palju anda ei olnud. Poolel maal jõudsin küll meeskonnakaaslastele Mihklile ja Vahurile järele ning arvestades nende eelmise sõidu häid sooritusi olin veidi üllatunud, et nad mulle sappa ei võtnud, aga hoolimata aeglasest algusest mind päris lõpuni ikka ei jätkunud. Rahuliku ökosõidu asemel kujunes päev siis selliseks, et kogu kaasas olnud jook sai otsa, imesin ära veel ka 2 pakki geeli ja magneesiumit, aga viimased 10-15km-i tuli kõigele vaatamata krampides väänelda.

Seisma küll ei jäänud ja rahulikult kannatas kerida, aga eks ta mu jooksust kurnatud kehale ikka paras piin oli. Lisaks õnnestus mul täiesti süütus olukorras veel ka külg maha panna ja kui kiivriga sambla kündmine polnud probleem, siis raami vastu ära löödud põlv teeb mind eelseisva maratoni valguses päris murelikuks, sest jala sisekülg on täna inetult sinine ja astudes hell.

Aega muidugi veel on ja kergemat sorti põrutus võiks nädalaga paraneda, nii et kokkuvõttes võib vast rahule jääda. Võistkonnana saime etapilt hooaja teise tulemuse ja see kergitas meid üldises pingereas pügala võrra kõrgemale. Tõsi, eesmärgiks seatud 35ndast positsioonist tuli suu puhtaks pühkida, aga eks järgmiseks aastaks ongi vaja kuidagi sportlikku viha tekitada :P

EstonianCup: Tehtud

Loomulikult ma tean, et Jõulumägi on veel tulemas, aga kuna Kalevipojal õnnestus koondtulemuseks vajalik kuues linnuke kirja saada, siis viimasele etapile võib minna lihtsalt nautima.

Pärast totaalset puhkenädalat arvasin end varasematest võistlustest taastunud olevat ja hellitasin lootust Kuremaal hooaja parim tulemus teha ning varustasin end seekord korralikult. Pole vist kunagi nii palju süüa ja juua EstCupi etapile kaasa võtnud:

• Igasse tundi 1 geel
• 20km-i enne lõppu üks Mg
• Enne starti pistsin pintslisse ühe batooni ja teise võtsin igaks juhuks veel ka rajale kaasa.

Kuna aga stardikoridori sisenemine jäi viimsele hetkele, avastasin end seltskonnast, kus isegi minusugune olematute temposõiduvõimetega tegelane tundis end kunnina- kui tavaliselt mul grupi ees pikalt olla ei lasta, sest rongid panevad paremalt ja vasakult mööda, siis seekord sain sisuliselt poolteist tundi vedamistööd teha.

Umbes 100+ möödasõitu ja keegi hea inimene luges mu kohaks 305- jõudsin veel mõelda, et väga hea, nii hoida, kui avastasin, et kogu mu kaasa veditud toidumoon on otsas ning suuremad tõusud on alles võtmata. Laiuse voor ja muud lõpust lahutanud mäehakatised tuli nüüd krampide tõttu rahulikult kerida ning mõned kiiremad nagu võistkonnakaslane Raul ka mööda lasta, aga kuna raskustesse sattujaid oli teisigi, jõudsin joonele 301-na.

Elu tulemus jäi taaskord tegemata, aga selle eest sain kõva tempotrenni ja emotsionaalselt oli väga nauditav sõit. Hooaja lõppkoht ei ole veel teada, aga kui võrdlen arvesseminevaid tulemusi eelmise aastaga, siis edestan ennast rohkem, kui 100 punktiga ja seega võib hooajaga igati rahule jääda.

Etapp	2013	2014
Viljandi	302	292
Tallinn	368	305
Rõuge	320	356
Elva	356	307
Otepää	373	357
Kalevipoeg	308	301

Tõsi, areng ei ole küll teab mis suur, aga sisuliselt kõigil etappidel (va ponnistused haigena) tegin koharekordid ja erilist head meelt teeb asjaolu, et suurimad hüpped õnnestus teha Tallinnas ja Elvas, mis teadupärast on kiired sõidud ning just nende jaoks on mul eelmistel aastatel võimsust nappinud.

Nii et nüüd võib igati rahuliku südamega rattatrennidele selleks aastaks joone alla tõmmata- Jõulumäele sarja meeneid ära tooma küll lähen, aga põhirõhk on järgmistel nädalatel juba jooksul, sest õigepea toimub Tallinna jooksumaraton ja kui õnnestub haiguseid vältida, võiks ju isiklik tulla.

Otepää ja mudakonn

Eks inimene harjub kõigega ja keset kuumalainet sellist laussadu, millega Otepää meid tervitas, küll oodata ei osanud. Soojendussõit ei tulnud meeldegi- saaks vaid kuidagi räästa all riided selga ja stardijoonele seisma. Käiks see pauk juba ära, ehk liigutades hakkab veidikenegi soojem.

Kuna pärast hooaja avasähvatust mingeid tulemusi pole, siis olin ilma jäänud ka privileegist eest poolt startida ja alustada tuli koos 500+ grupiga. Alguses oli päris põnev aeglasemate vahel laveerida, aga üsna pea sai selgeks, et igale poole ikka ei maksa oma nina toppida, sest juba esimesel mudalõigul vänderdati lenksud risti ja põõsas ma olingi.

Midagi hullu ei juhtunud ja paar kriimustust teekonna jätkumist takistada ei suutnud. Üldiselt oli tunne hea- jõudu jagus ja endalegi üllatuseks suutsin ka libedatel lõikudel ratastel püsida. Küll aga olin veidi hädas kiirete kurvidega ja kui pärast järjekordset pikaks läinud poognat kraavipervel ukerdades jäin täpselt võistkonnakaaslase Rauli trajektoorile, siis pidi vaene mees otsasõidu vältimiseks suunduma kraavi põhja uperpallitama.

Veendunud, et eluvaim jäi meeskonnaliikmel sisse jätkasin kergete süümepiinadega teed. Kuna teadsin, et raja teine pool on raskem, üritasin end küll veidi tagasi hoida, aga sellest hoolimata lähenesin Harimäe tõusul ees liikunud pundile päris jõudsalt ja laskumise lõpuks jõudsin neile ilma suurema pingutuseta isegi järele. Metsavahel õnnestus enamik neist veel ühe kaupa ka ära noppida ja päris meeldiv oli järjekordselt kohalugejalt kuulda, et olin oma eelmise punkti 406. koha 340 vastu vahetanud.

Sellega aga lõbu ka lõppes. Esmalt avastasin, et krampide ennetamiseks mõeldud magneesium on maha jäänud. Selle kompenseerimiseks mõtlesin siis igaks petteks kaasa võetud geeli lutsutada, aga jõukatsumine korgiga õnnestus enda kasuks pöörata alles keset tõusu hetkel, mil kett kinni kiilus ja olin jälle külili. Gravitatsioon mõjus lisaks minule ka geelipaki sisule ja nii temast huumus saigi.

Ise-enesest ma mingit erilist nälga seejurues ei tundnud ja ignoreerisin ka TP-d, aga edenemine muutus järjest ja järjest vaevalisemaks. Viimased 20km-i ma sisuliselt seisin- tegin küll väntamisliigutusi, aga pilt virvendas ees ja pulss enam üles ei läinud. Pärast kodus Polari graafikut vaadates tundus olukord isegi hullem, kui Rakkes:
Esimesed 2h: Keskmine pulss 155
Järgmine tund: Keskmine pulss 150
Viimane pooltund: Keskmine pulss 140!!

Kõige selle juures kirja läinud 357 koha üle ma üldse ei nurise, aga selline ärakukkumine on ikkagi ilmselge märk sellest, et keha polnud triatlonist taastunud ja valmis kolme poole tunniseks pingutuseks. Nüüd tuleb aeg maha võtta ja et minust ka sügisel mingit elulooma oleks, siis selle nädala ma lihtsalt puhkan- söön ja magan ning tunnen end niisama mõnusalt.

Kui akud laetud, siis edasine plaan näeb ette hooaja parimat kohta Kalevipojalt ja seejärel algab juba ettevalmistus Tallinna jooksumaratoniks ;)

TriSmile triatlon: Duubel kaks

Kuna olin endale pähe võtnud, et tegemist on minu hooaja kõige olulisema võistlusega, siis olin eriti korralik ja sõitsin juba võistluseelsel päeval stardipaika, et stardimaterjalid aegsasti välja võtta. Kui juba tuldud sai, võtsin vastu ka pakutud pastakausi ja üritasin sinna kõrvale kuulata olulist võistlusalast teavet, aga väga hästi see ei õnnestunud, sest söögilauad olid paigutatud lavaesinejast täpselt sellisele distantsile, et kaassööjate luristamine muutis tema sõnad arusaamatuks jõminaks.

Keeruline öelda kas paari päeva eest poesabas rögiseva gripihaige ees seismisest, aga igatahes oli hingamine ööl vastu võistlust väga väga imelik. Kurk küll valus ei olnud, aga sügavalt väljaohates kippus kõik sees kuidagi kahisema.

Kuna enesetunne üldiselt oli hea, siis ei tulnud mõttessegi jätta minemata. Kõik oli ju täpselt valmis mõeldud- mis kell ärgata, millal startida, kuidas geelid rattaraamile kleepida jne. Ainus, mida ma jälle ei teadnud, oli see organiseeritud parkimise tasu, mida osavõtumaks ei katnud. Loomulikult jäi mul üks münt puudu, aga õnneks oli mul seekord ettenägelikult ka suurem kupüür kaasas ja kõik laabus.

Kuna ilm oli palav ja vesi soe, siis ujumistunked olid keelatud. Eks abivahendite puudumine tegi natuke keeruliseks endale võimetekohase stardigrupi valmise, aga oleksin pidanud ikka päris suurt lõvi unes nägema, et mõningate konnatajate eeskujul sinna 15 minuti kampa ronida. Neid ikka vajus terve esimese distantsi poole läbi võistlejatesumma ja selliste haraliste koivalöökide vahel laveerimine oli paras katsumus- ei ole veest just teab mis mõnu täismehelt jalaga ribidesse saada.

Lõpuks kaldale jõudes oli tunne päris hea, sest sellist tavapärast ujumise järgset väsimust ma ei tundnud. Aeg oli küll eelmise aasta omast minutikese kehvem, aga kuna kalipsoga maadlemine jäi vahele, siis vahetusalas teenisin selle kaotsi läinud ajanatukese mitme kordselt tagasi.

Rattaga oli plaan, et esimesel ringil pulssi üle 155 ei lase, aga kus Sa seal mägede vahel saad- kümme kilomeetrit mindud ja juba oli keskminegi sellest piirist üle. Ajapikku pääses mõistus siiski taas võimule ja edasi sai juba veidi rahulikumalt võetud.

Ei teagi kas liiga kiirest algusest või on see 100-kilomeetrisel sõidul loomulik, aga kolmas ring oli jällegi paras kangutamine, sest jalg oli tönts ja keha kange. Väike ajaparandus siiski tuli ja kui kuulsin, et mõned heas toonuses ratturid olid oma eelmise aasta ajale keeruliste tuuleolude tõttu kaotanudki, võisin lõpuks igati rahul olla.

Ja ega seal suurt midagi võtta enam polnudki- tibake kõvem pingutus ja jooksuetapp oleks rikutud. Praegultki kippus juba esimesel tõusul eelnevatel päevadel valu teinud põlve kohal mingi väike lihas krampi kiskuma, aga õnneks magneesium toimis ja vedas lõpuni välja.

Kergelt see muidugi ei tulnud. Ma ei mäletanudki, et see jooksmine nii raske on ja kõik need 10 kilomeetrit venisid nagu tatt. Viimasel kahel verstal olid akud ikka täitsa tühjad ja mõeldes palavale ilmale tundus hea mõte lõpuponnistus ära jätta ning lihtsalt tulemus kirja saada.

Õnneks ei olnud lõpus enam kedagi püüda ka ja ees ning taga laiutas tühimik. Ja raskustest hoolimata sai jooksust ikkagi mu päeva säravaim tulemus, sest kui kokkuvõttes olin 155-s, siis sellel alal mahtusin lausa 50 parema sekka. Ratta ja ujumise kohad siis vastavalt 200 ja 275.

Kuum ilm on alati risk, aga protokollist on näha, et katkestajaid oli vähe ja ma paneks selle suuresti korralduse süüks- mul kulus selle 4h18min kestnud võistluse läbimiseks ca 4l vedelikku, aga ma ei pidanud kordagi tundma janu, sest toitlustuspunkte oli piisava tihedusega, teenindajad andsid joogid ilusti kätte ja pudelid sobisid rattahoidjasse. Sellisel viisil sportida on lausa lust ;)

Elva: Tagasi seal, kus kevadel pooleli jäin

Pärast haiguseid ja Rakke ebaõnnestumist oli stardiärevus võrreldav hooaja avasõiduga- polnud ju kindel, kuidas taastumine eelmisest rängast katsumusest on sujunud ja kusmaal on teised.

Sättisin end küll varakult Elvasse kohale, aga territooriumil ringi kosserdades ja palava ilma tõttu tavapärasest suuremat hulka pudeleid täites lendas aeg kuidagi märkamatult ning kui lõpuks riidesse sain, oli kell juba nii palju, et soojategemiseks jäi vaid mõni minut.

Kuna akadeemiliselt huvitavast eksperimendist startida kogu võistkonnaga ühest koridorist ja proovida karussellitades võimalikult kõrgele tõusta seekord siiski asja ei saanud, lükkasin oma just uue ketiga õnnistatud velo numbrijärgsest väravast sisse ja jäin stardipauku ootama.

Algus oli Elvale iseloomulik ilge hooga mööda asfaldit uhamine. Panin tähele, et seekord ei olnudki väga palju neid, kes paremalt ja vasakult mööda oleks tuhisenud ning kui esimest korda metsa vahele pöörasime tajusin, et Rakkes probleemiks olnud jõuetus oleks nagu kadunud. Äge!

Samas olin veidi pettunud, et vahepealse kolme nädalaga polnud kummid märgatavalt tühjemaks vajunud ja treppi aetud lõikudel olin ikka päris hädas- tagumine ratas lõi pidevalt tühja ja sellise põrkerattaga ei oska mina kohe kuidagi kiirelt edasi liikuda. Igaks juhuks ma mingil määral siiski töötavat süsteemi näppima ei hakanud ja kummide tühjendamisteed ei läinud, sest kruusalõikudel pidanuks suur rõhk ju eelise andma. Küllap see ka nii oli, sest kiirendustel jäin küll alati maha, aga vähemalt esimesel paarkümnel kilomeetril suutsin end siiski puntidesse tagasi sõita.

Mingi hetk see 250 koha peale sõitnud kamp pääses ikkagi putku, aga ega ka järgmisel seltskonnal väga viga polnud ja liikusime endiselt päris hea hooga edasi. Üldiselt nägi sõit välja nii, et hoidsin grupi sabast kinni, kuid tõusudel tõmbasin kõrvale, et saaks endale mugavas tempos kulgeda. Mäe harjal jõudsin küll enamvähem grupi pähe välja, aga allamäge vajus kogu rong jälle mööda ja nii ei jäänud mul muud üle, kui taas viimast vagunit oodata, sest sõideti pikas ketis ning ega keset gruppi polnud suurt kuhugi vahele hüpata.

Lõputult see pidu siiski ei kestnud ja kusagil poolel maal hakkas ümbritsev rahvas minust ka tõusudel mööda vajumama. Samas lausikul püsisin veel tuules ja 3nda TP-ni pidasin ikka vastu- seal aga tekkis poolmaratoonaritega ühinedes paras segadus ja kaotasin ka selle grupi silmist.

Tundsin, et tegelikult ongi vaja natuke rahulikumalt võtta ja taastuda- panin litaka magneesiumit sisse ja nii palju see aitas, et leidsin korraks veel päris mõnusa rütmi ning järgmistel kilomeetritel õnnestus isegi paar möödumist soortida, aga kui läks järsu tõusunuki võtmiseks enne karjääri, olid krambid platsis ja järgmised künkad pidin juba kõndima. Kuidagi õrnalt meelitades kannatas laugetel siiski veel sõita, aga kui kõige kergema käiguga aiamaa tõusust üles olin kerinud sundisid pulgaks tõmmanud jalad mind korraks ikkagi ka päris seisma jääma. Õnneks olid viimased 3km-i suuresti mäest alla ja väga palju ma sellega ei kaotanud- kõik kokku vast mingi minut või kaks, aga sinna see elu parim koht jälle jäi;)

Krampides sipeldes polnud mul oma positsioonidest aimugi ja nii enda, kui ka võistkonnakaaslaste kohad lõpuprotokollis tulid meeldiva üllatusena. Esimest korda sel hooajal edestasime meeskondlikuks eesmärgiks seatud 35ndat kohta ja ka hooaja kokkuvõttes sellele positsioonile jõudmine ei tundugi enam nii ulmeline. Ole ainult mees ja pane trennile pihta!

Tervis ise-enesest tundub korras ja Rõuge/Rakke sõidud rikkunud haigus on alistatud, aga treeningutega on tegelikult hiljaks jäädud, sest järgmised kaks nädalavahetust mööduvad samuti võistlemise tähe all ning pingutusest taastumisaeg lihtsalt ei jäta harjutamiseks aega.

Tartu Mill: Läheb nagu vaikselt paremaks

Meteroloogid ähvardasid küll kuumalainega, aga tegelikult oli ilm võistluspäeval pilves ja tuuline. Sel korral puudus mul VIP-pääse ja seega tuli autole seisukoht hankida omaenese tarkusest. Pärast mõningast teetõkete vahel tiirutamist leidsingi korraldajate kaardile märgitud parkla, aga kuna organisaatorid puudusid ja liikluskorraldusvahend keelas seal viibimise, siis tekitas see omajagu küsimusi- kas olen ikka õiges kohas? Kas parkimine on tasuta või tuleb kellelegi maksta? Kuidas territooriumit kontrolliv ametnik teab kes on võistleja ja kes niisama muidusööja?

Kerge trahvisaamise hirm küll jäi, aga aega polnud raisata ja lõpetanud numbrite kleepimise võistlusvarustusele hüppasin ujumise starti suunduvale bussile. Kuigi kuumas plekktünnis loksudes tundus mõte värskendavast emajõest üpris ahvatlev, siis reaalselt varbaga Lodjakoja juures vett katsudes oli mul ikkagi natuke kahju neist ükskikutest kangelastest, kes ilma kalipsota ujumistrassile suundusid.

Kui välja arvata tõik, et mul kulus ca pool minutit enne, kui pärast lähet stardijoonele jõudsin, siis ujumisetapist  suurt rääkida ei ole- kaasvõistlejad küll püüdsid oma kirglike kallistustega mind teelt eksitada, aga kuidagi õnnestus mul kõigist haardeist lahti rabeleda ja punaste poide vahel laveerides jõudsin eriliste viperusteta Atlantise vastaskaldal asunud vahetusalasse kohale. Aega kulus selle 1.5km-i läibimiseks 24 minutit.

Vahetusalades olin täna täielik mämmerdis- küll ei tulnud kiivri klõpats lahti, küll kukkus sokk käest jne. Kui lõpuks ratta selga sain olin kahe aasta tagusest graafikust juba mitu minutit maas. Aga mis seal ikka- plaan oligi ju eelkõige testida kui pikalt keha pärast haigust pingutada jaksab.

Ja kokkuvõttes võib öelda, et jaksas kenasti. Väntamise alguses kippus pulss küll kõrgustesse tõusma, aga ajapikku keha harjus ja sellist ärakukkumist nagu nädal tagasi Rakkes ei järgnenud- sisuliselt sõitsin mõlemad ringid samas tempos ja 1h 18min-ga olin alguses tagasi ning jaksu oli veel piisavalt, et ka terve jooksuetapp mõnusa rütmiga läbida.

Tõsi, kokkuvõttes tuli aeg küll ca pool minutit kehvem, kui eelmisel korral, aga nagu öeldud, tuleb see suuresti vahetusalades uimerdamise süüks ajada. Sisulise poole pealt olen aga nii rattas kui ka jooksus tiba nobedamaks saanud.

Eks see võtab muidugi veel natuke aega enne, kui haiguseelne seisund täielikult taastub, aga jooksuaeg 44:20 triatloni lõpetuseks näitab, et suurimast mõõnast on vast üle saadud.

Nüüd olen augus ja aru ei saa kas põhi juba paistab.

Pärast pool-tõbisena kannatamist Rõuges tuli kergendav võistluspaus- saab kuu aega rahus treenida, oujee.

Aga mida Sa siin ikka pikalt võimled, kui meie kliima üllatab pidevate vihmasahmakate ja jäise tuulega ning nendest täiesti piisab, et kurk või kõrv leiaks taas ja taas põhjuse pilli löömisega alustada. Aeroobseid trenne siiski servast tegin ja päev päevalt läks tunne nagu paremaks. Kaks suurte mahtudega nädalat sai kõigest hoolimata üle elatud, aga sellele järgnenud puhkenädal oli liiast.

Või õigemini selle viimane päev, kuna Lätimaale planeeritud kanuumatk üllatas meid non-stop sajuga. Kandsime küll kaitsekilesid ja külma nagu ei tundnud, aga esimese päeva õhtul lõi kõri jälle valusaks ja sedapuhku siis nii hullult, et järgmisel päeval oli tükk tegemist matka sihtpunkti jõudmisega kuna aerud olid muutnud nii raskeks, nii raskeks..

Kui pärast neid vintsutusi lõpuks koju jõudsin, olin terve päeva sirakil. Kuna palavikku ei olnud, siis kallerdasin järgmised kolm päeva ikkagi tööl käia ja seejärel saabunud nädalavahetuse magasin lihtsalt maha. Või vähemalt nii palju, kui kodused toimetamised seda võimaldasid.

Tegelikult oli tunne pärast pooleteist nädalast treeningpausi ikka veel sant, aga kartsin, et see ei lähegi üle, kui end uuesti liigutama ei hakka ja nii ma siis kolmapäeval sörkimisega taas alustasin. Neljapäeval tegin veel pooleteise tunnise rattatiiru ja reedel kerge soojendustrenni ning oligi Rakke etapp juba käes.

Kõhkluseid oli palju, aga esimesed 10-15km oli tunne ja ka tempo päris korralikud. Siis aga hakkas keha muutuma tuimaks ja motivatsioon pingutada kippus haihtuma. 25km-l avastasin, et pulssi enam üle 150 löögi minutis ei lähegi ja napid 5km hiljem hakkasid jalad juba vaikselt krampi kiskuma.

Mõtlesin küll, et püüaks kellegi tuules kuidagi edasi loksuda, aga 400+ vennad panid puntide kaupa mööda ja ei olnud mingit varianti, et jaksaksin neile sappa võtta. Mu ainus siht oli nüüd jõuda kuidagi TP-sse ja end tankida.

Pärast mõningast maiustamist soolaste rosinate ja banaanileivaga oligi tunne juba parem ning jätkasin teekonda. Pingutamiseks aga endiselt jaks puudus ja nii jäigi mul üle vaid vaadata, et tagant tulijatelt ikka õigel hetkel tee pealt eest ära saan.

Just siis, kui hakkas juba tunduma, et finish pole enam kaugel, asetas keegi teele veetakistuse ja niikui mu jalad selle külma sisuga kokku puutusid, tekkisid krambid, mis sundisid mu rattalt maha jalutuskäigule. Oi, kui pikk oli see kilomeeter järgmisesse teeninduspunkti, aga kõik pakutav korvas nähtud vaeva ja sealt edasi suutsin juba ilma täiendavate peatusteta ka lõpujooneni veereda.

Tulemus oli muidugi masendav- koht 534. Sellest kehvemini esinesin aastal 2010, kui ma rattatreeningutega sisuliselt veel ei tegelenud ja aastane kilometraaz jäi sinna 1000 kanti.

Koht kohaks, aga küsimusi on palju. Kaua mul siiski vastuseid oodata ei tule, sest juba nädala pärast olen Tartu Mill triatloni stardis ja siis saab vast selgemaks kas tagasilöök oli ajutise iseloomuga või olen sügavas augus ning tuleb aeg maha võtta.

EstCup: Rõuge- probleemid, probleemid

Pärast Tallinna maratoni otsustasin end suveks kahele triatlonile kirja panna- esmalt läbida olümpiadistants Tartu Millil ja mõned nädalad hiljem üritada TriSmile'l oma eelmise aasta aega parandada.

Kuna seepeale treeningutesse lisatud jooksud lõhkusid mu rattavõimekust, siis oli mul plaan Rõuge eel mõned puhkepäevad võtta. Teisipäeval aga õnnestus mul vihma kätte jäädes külmetuda ja nii tuli isegi reedeks ettenähtud soojendustreening vahele jätta.

Kui laupäeva hommikul lisandus veel ka veider peavalu, siis kaalusin lausa osavõtust loobumist, aga kuna palavikku ei olnud ja kurguvalu oli nagu taandunud, siis moraalsest kohustusest võistkonnakaaslaste ees vedisin end ikkagi starti.

Plaan oli võtta vähe kergemalt, aga kus Sa seal võistlussituatsioonis saad ja eks ta kokkuvõttes tuli ikka korralik pingutus, sest keha oli tühi ja pulss eriti üles minna ei tahtnud. Lisaks kippusid viimasel 15km-l krambid mind kimbutama ja lõpuks tuli etapi keskmine pulss 8 lööki madalam, kui mõne nädala eest Tallinnas.

Kõike seda arvestades polnud kohal väga vigagi- kaotasin esimeste sõitudega võrreldes vaid poolsada postistiooni ja olin ikkagi oma võistkonna parim. Aga eks lähipäevad ja -nädalad näitavad kuivõrd hästi või halvasti selline pingutus pool-tõbisena kehale ning tema taastusvõimele mõjus.

Elu või heinad

Viimasel ajal on maadeldud erinevate hädadega ja kuna olude sunnil tuli võistlusnädala treeningud ära jätta, siis oli Tallinna maratoni peamine eesmärk organismi liigselt mitte kurnamist ja vältida vigastuste süvenemist.

Kuna tegu oli intervall-lähtega, siis vile kõlades erilist trügimist ei olnud ja veeresingi rahulikult oma grupi viimasena üle stardijoone. Ka esimesed tõusud õnnestus üsna kergelt ära kerida, aga grupile iseloomuliku yoyotamise tõttu tuli juba esimestel kruusalõikudel kõvasti pingutada, et mitte vahet sisse lasta ja nii see tagasihoidmine ununema kippuski.

Metsavahed oli aga mõnusad ja tõusudel tundsin ennast hästi. Pärast 20ndat km-i otsustasin miskipärast eessõitjast mööda pressida ja nii jäin 4-5 minutiks üksi vastu tuult kangutama ning see tõmbas jala täiesti kinni.

Metsateedel taastusin aga tasapisi ära ja tunne läks vaikselt paremaks. Järsku teavitas keegi aga kukkumisest ja künka taga oligi üks kaasvõistleja siruli. Nägin, et Karol oli juba seisma jäänud ja küsisin kas telefon on abi kutsumiseks olemas ning saanud jaatava vastuse, siis sõitsin edasi, sest mida me seal ikka mitmekesi teha oleks saanud..

Kui pärast finishit Karoliga uuesti rääkima juhtusin selgus, et see õnnetu kukkuja olevat seal juba mõnda aega lebanud suutmata tõusta ja palunud möödujatelt telefoni, aga mitte keegi ei peatunud. Ja nii minutite kaupa.

Minul puuduvad sügavad meditsiinialased teadmised, aga piisas vaid pilgust mõistmaks, et seal oli tegemist millegi enama, kui lihtsalt mõne muhu ja marrastusega. Naabrit on loomulikult tore edestada, aga ma tõesti loodan, et hoolimata võistlushasardist on meis kõigis säilinud piisavalt inimlikkust taipamaks, et valudes vährkreva kaaslase aitamine on olulisem, kui taamal terendav 300-s koht vms.

Ma muidugi eeldan, et kõigil neil möödasõitnud inimestel lihtsalt ei olnud mobiili kaasas, aga kandkem neid siis edaspidi ühes- see võib päästa Su enda, Su sõbra või lihtsalt toreda kaasvõistleja elu sõna otseses mõttes.

Alustame harjutustega ehk Estonian Cup Viljandis.

Tervis on olnud korras ja laager läks hästi, aga nagu ikka ei osanud esimeselt võistluselt midagi oodata.

Start anti kerges vihmasajus ja nagu ikka, tuli esmalt linnamäest üles rühkida. Võimekuse kohta ei saanudki täpselt aru, sest tempot tuli sättida eessõitjatele vastavalt ja oligi hea- mida Sa ikka seal pika võistluse alguses end rihmaks tõmbad. Pärast mõningast üles-alla kõigutamist ja kruusateedel uhamist tekkis siiski tunne, et algus on olnud liiga kiire, sest metsateedel, kus eelmisel aastal oli kaasvõistlejatest mööda rühitud, olin seekord vastupidises olukorras ja imetlesin teiste madallendu.

Üritasingi siis veidi rahulikumalt võtta, aga sellest hoolimata hakkas 15km-k tunduma, et varsti tulevad krambid. No mida asja! Õnneks olid seekord hirmul lihtsalt suured silmad ja 20km kandis hakkas tunne nagu paremaks minema.

Ka trepimäest sain seekord uperpallitamata alla ja seda isegi hoolimata läbipaistmatuks muutunud prillidest. Neid seejärel taskusse toppides mängisin muidugi võimaluse kruusalõigul mõne grupi sabas tiksuda maha, aga mis seal ikka- niikuinii pidin varsti ratta seljast maha ronima, sest sõidu pealt ei õnnestunud kohe kuidagi üht joogipudelit kileka alla särgitaskusse toppida.

Peagi tuli kuidagi märkamatult Hansgrohe kiirenduskilomeeter ja lõpujoonel kuulsin isegi piiksu. Mõne aja pärast tuli uuesti piiksuv joon ja alles siis taipasin, et see esimene jupp, kus mina pingutasin, ei läinudki arvesse :)

Olgu-olgu, ega ma teadlikult tegelikult tempot niikuinii ei sättinud ja pigem nautisin järgnenud metsavahesid- ei saa öelda, et ma ei oleks pingutanud, aga väsimust jalgadesse väga juurde ei kuhjunud ja nii juhtuski, et kusagil 40km-i tekkis tunne, et sel maal pole ma veel kunagi nii värske olnud.

Et pingutusvõimalus raisku ei läheks, siis järgmised 10km kruusateel uhasin üksinda mitmest eeldatavalt poolmaratoonarite grupist mööda, aga pärast sellist tempotrenni olin lõputõusudeks juba täitesti sodi. Üle ma neist kuidagi siiski sain ja viimastel kilomeetritel sõtkusin pildi suht virvendama, nii et treeningut ikka täie raha eest. Ja päris meeldiv oli, kui sõidu lõpus keegi veel tuli ja tänas mind vedamise eest- aga palun, see on ju suurepärane, kui sain kellelegi kasulik olla.

Kuigi lõpus enam mingit särtsu ei olnud ja paar kohta seetõttu kaotasin, siis aeg oli üllatavalt hea ja hiljem protokolli silmitsedes vaatas sealt vastu elu parim koht- eelmise aasta eesmärk jõuda kord 300 sekka sai siis nüüd väikese hilinemisega siiski täidtud ;)

Cambrils 2014: Kevadlaager

Oma tööülesannetega ma endiselt hakkama ei saa- kõige kriitilisemate asjadega sain ühele poole alles öösel kell kolm, nii et tukkumiseks jäi vaid tunnike, kui tuligi juba hakata lennujaama poole sättima.

Paari päevaga sain unevõla enamvähem tasa ja edasi oli juba super- ilmad olid ilusad, treeningkaaslased toredad ja erinevalt eelmistest aastatest oli ööbimispaigas isegi küttesüsteem, mis ei kukkunudki pärast veerand tunnist töötamist säästureziimile. Nii et ei mingit kurguvalu ega nina kinnisust seekord.

Võimekuse kohta ei oska treeningute põhjal muidugi midagi kosta. Talviseid treeningtunde oli vigastuste tõttu küll mullusest vähem all, aga tundsin ennast hästi nii siledal, kui ka mägedes. Ka kingad püsisid seekord ühes tükis ja laagri lõpetuseks sai Mont Caro vallutatud kümmekond minutit nobedamaltki, kui aasta varem.

Kuna tunne oli kahtlaselt hea ja eesmärgiks seatud 1000km-i oli juba täis, jätsin viimase päeva treeningu üldse ära ja uudistasin hoopis kohalikke vaatamisväärsuseid, ostsin meeneid ja pakkisin rahulikult asju.

Kojusõit ise osutus aga üpris meeldejäävaks. Nimelt sai hommikul mõnuga magatud, sest kaua see rendiautoga lennujaama sõitmine ikka aega võtab, aga tankla otsimine ja muud ekslemised tahtsid ju tegemist ning kui lõpuks kiirteelt maha keerates selgus, et GoldCari tagastuspunkti pole nähagi, läks siiski vähe ärevaks.

Igaks petteks sai naine ja laps juba terminali ära viidud ning jätkasin otsinguid üksi. Olles järjekordseid autoparklaid silmates veel kahel korral kiirteelt vales kohas maha keeranud sain aru, et rohkem eksimisvõimalusi mul pole, sest lennuki väljumiseni on alla tunni.

Püüdsin siis telefonitsi saada rendifirmalt instruktsioone, aga miskipärast ei õnnestunud neid tabada ja kui ka ainus kohatud jalakäia mind aidata ei osanud, taipasin lõpuks pagasiruumist Tom-Tomi välja kaevata. Bootis teine hiiglama kaua, aga hoolimata vananenud kaardist ja surema hakkavast akust, suutis ta mulle vähemalt õige suuna lõpuks kätte näidata.

Kui olin teepeenraid kasutades pääsenud mööda vahepeal tekkinud Suure Reede ummikutest ja ohutulede abil läbinud paar kilomeetrit ühesuunalist teed selleks mitte ette nähtud viisil, sain auto lõpuks tagastatud. 12 minutit bussipeatuses tammumist ja 5km sohvri meloodiavilet hiljem olingi juba lennujaamas. Kerge spurt ja pardale jõudes jäi viis minutit ülegi. Igati plaanipärane ;)

Kui seda viimast kilomeetrist sörki 25-kraadises lennujaamas koos suusajope ja sülelapsega mitte arvestada, jäävad laagris veedetud kümmet treeningpäeva ilmestama numbrid:
    Sadulas veedetud aeg: 41.5h
    Läbitud kilomeetreid: 1016
    Tõusumeetreid: 13510
    Keskmine pulss 124
    Keskmine kiirus: 24.3km/h
    Kulutatud kaloreid: 23128

Lisaks rattasõidule siis veel ka kerged hommikused sörgid rannapromenaadil:
    Läbitud vahemaa: 30.7km
    Keskmine pulss: 117
    Tempo: 5:52min/km

Hetkel paistab kõik hästi olevat ja jään huviga ootama, kuidas see kõik mõjutab mu enesetunnet EstonianCupi esimesel etapil Viljandis.

Suusaga ja suusata

Kuna traditsiooniline suusalaager Kubijal jäi lumenappusel ära, käis korra peast läbi mõte võtta  murdmaavarustus Alpidesse kaasa, et saaks mäesuusale vahepalaks end paaril õhtupoolikul ka natuke aktiivsemalt liigutada. Esmalt oli aga vaja elada üle ettevõtte talvepäevad.

Sportlik nädalalõpp Kiviõlis tundus ise-enesest hea mõttena. Saabumine sihtkohta toimus reedel piisavalt vara, et aktiivsemad jõudsid juba samal õhtul kohaliku tuhahunniku libisemisomadusi kontrollida ja kuigi 20m/s puhuv küljetuul üritas kõigest väest põnevust luua, tundus pärast paari liugu mõistlik järgmisel päeval suuskadele siiski puhkust anda ja lumelauaga tutvust teha.

Aga öös on asju ja pärast hommikuni veninud soovikontserti selgus, et mäe asemel tuleb mul kuidagi hoopis Tln-sse tagasi saada, sest ootamatult seiskunud küttesüsteem ähvardas peret 15 külmakraadiga. Sain bossilt auto ja kui lugematu hulga e-mailide saatmine laupäeval suletud küttefirmadesse tulemust ei andnud, pidin pelletid kuidagi omal käel põlema saama. Välgumihkel ja kopsumaht aitasid seekord hädast välja, aga seadmemüüja sellist lähenemist arvatavasti heaks ei kiidaks.

Päev päästetud vurasin Ida-Virumaale tagasi. Õhtuks oli planeeritud ühine baarikülastus, aga kuna minu magamata keha sellest ei vaimustunud, siis läksin hoopis sörkima. Päris õudne kogemus- hämarusse mattunud Kiviõli oli täiesti inimtühi ja lisaks hõljuvatele lumehelvestele võis liikumas märgata ainult turvafirma patrullautosid vanglaterritooriumi vahetus läheduses.

Tühi maja soodustas aga varajast voodisseminekut ja nii juhtuski, et kui hommikul hakkas ülejäänud rahvas kojusõiduks bussi peale sättima, tundsin mina end sedavõrd teotahtelisena, et otsustasin vahele jäänud lumelauakatsetused järele vastata. Kolme-tunnine mäepilet sai aga kiirelt läbi, sest juba pärast esimest liftisõitu alla ukerdades õnnestus mäe laugel osal sedavõrd õnnetult istuli vajuda, et kaitseks ettepandud käsi andis randmest järele.

Kuidagi tuli siis ainult vasakule käele lootes saada ära laud, saapad, avada uksi ja tagastada varustus. Pärast seda kõike oli aga pilt juba sedavõrd tasku serval, et kilomeetri kaugusele traumapunkti veeremiseks tuli auto paar korda lausa kinni peatada. Mõningane nuuskpiirituse ja valuvaigistitega turgutamine tegi olemise siiski veidi paremaks ja suutsin keelduda kiirabi pakutud ühe otsa piletist Rakvere röntgeniaparaadi juurde ning sõitsin ise.

Mõni tund ootamist ja saabus ka erinevaid ladinakeelseid sõnu sisaldav diagnoos- doktoritädi tõlkis need põrutuseks, nikastuseks ja nihestuseks. Kuna midagi katki ei olnud, siis reisikindlustust kasutama ei hakanud ja nädala pärast sai sõit Austriasse ikkagi ette võetud. Ilmaga seekord ei vedanud ja udus ning paksus lumelopas õnnestus ilma keppide abistava toeta mõnel korral ka kukkuda, aga luud püsisid terved ja nii ma siin vaikselt paranen. Korvpallile veel ei mõtle, aga joosta juba täitsa saab.

Kuidas ka mina pildile sain.

Kuulsin ERR uudistest, et 36% eestlastest teeb regulaarselt trenni. Sellega on ennast liigutavate kodanike osakaal küll kaks korda väiksem, kui naaberriigis Soomes, aga kui vaatan lähiringkonna kontoritöölisi, siis kahtlustasin isegi halvemat- ei oleks arvanud, et iga kolmas oma tervise nimel korrapäraselt vaeva näeb.

See on muidugi iseasi, kui teadlikult treenitakse ja ega kasu asemel endale hoopis kahju ei tehta, aga kui oma mätta otsast vaatan, siis kestvusaladel läheb olukord nagu vaikselt paremaks- osavõtjate arv rahvaspordiüritustel kasvab ja keskmine tase tõuseb ning end 500 koha pärast pildituks rabelejaid hakkab nagu harvem silma. Või siis ma lihtsalt tahan nii mõelda.

Kui ettevalmistuses on intensiivsed treeningud aeroobsetega tasakaalus olnud, siis ega pingutamine halb ei ole- pigem aitab see arengule kaasa ja kus siis veel oma vormi kontrollida, kui mitte selleks ette nähtud võistlusel. Kuna aga osavõtjaid on palju, siis kõrgeid kohti jagub vähestele, teised peavad mingil muul moel silma paistma.

Minu jaoks on küll esmatähtis end oma kehas hästi tunda, aga teisalt oleks ju tore milleski ka hea olla. Aga milles? Minu põhilised väljundid on olnud jooks ja rattasõit (maastikul), aga eraldi võetuna pole mul kummastki rääkida midagi peale keskpärasuse. Võtsin siis ette Alaveerliku statistika ja hakkasin uurima, kes veel end minu kombel mitme ala vahel jagavad. Triatleedid loomulikult, aga jätsin nemad seekord kõrvale ja vaatasin osalejaid nendel üksikalade, kus ka ise 2013 kaasa lõin. EstonianCupi lõpuprotokoll ja maratonijooksu edetabel andis välja sellised osalusnumbrid:

• ca 1750 maastikuratta harrastajat osales vähemalt ühel Estonian Cupi etapil
• ca 2000 jooksusõpra läbis aasta jooksul vähemalt ühe maratoni (42km 195m)

Nimekirju kõrvutades selgus, et tegemist on suuresti erinevate seltskondadega ja üldiselt on nii, et kes teeb üht, ei tee teist. Mõlema katsumusega said aasta jooksul hakkama vaid 88 inimest ja mul oli hea meel olla üks neist- jess, esisaja koht on käes. Aga jah- isegi sellisel enda väljamõeldud võistlusel ma lõpuks siiski esikümnesse ei jõudnud, küll aga päästis mu 2013 aasta fotosilma ette jäämine Saaremaa kolma päeva jooksul:

Foto: Saaremaa kolme päeva jooksu kokkuvõttev ajakiri- minu roheline jooksususs on selgelt näha.