Suunto virtuaaljooks

Kui varasemalt olen pärast Saaremaa jooksu paariks-kolmeks nädalaks juhtme seinast välja tõmmanud ja kehale puhkust andnud, siis sel korral jäin end mõnel korral nädalas miskipärast ikkagi liigutama. Ühel hetkel aga avasasin, et sellise hea konditsiooni pealt ei saagi enam niisama lihtsalt pidurit tõmmata ja vaja on mingit tõsisemat pingutust, mis keha korralikult tühjaks tõmbaks ning tekitaks ka emotsionaalselt tunde, et olen puhkuse ära teeninud.

Tuleb tõdeda, et hooaja lõpus on rahvaspordiüritusi hõredalt, aga võistluskalendrist silma jäänud Mispo Talvemaraton kõlas küll nagu väljakutse. Esmapilgul tundus muidugi päris kreisi joosta kolmel järjestikusel päeval 42km-i, aga kuna sügisel oli esmakorselt elus tajunud, et ka maratoni järgselt on täiesti võimalik jooksuliigutusi teha, siis äkki on isegi mõeldav?

Elu tegi aga omad korrektuurid ja peagi sai selgeks, et ajaliselt ei mängi Vändrasse minekuga välja. Küll aga oli mõte juba idanema hakanud ja seepärast otsutasin endale midagi analoogset korraldada ning joosta need maratonid kodu ümber. Et asjal ka ametlik mekk man oleks, regasin oma ponnistuse Suunto virtuaaljooksule (http://marathon100.com/uudised/vaata/suunto-33-virtuaaljooksu-osavotjate-nimekiri-ja-tulemused).

Tegin siis kerge pooleteistnädalase ettevalmistuse ja asusin teele. Esimesed 32km-i jooksin ca 5.5km ringil ja viimased 10 sättisin nii, et jõuaks kontorisse. Paarist plusskraadist hoolimata olid teed kohati libedad ja taevast tibas midagi sadada. Üleüldine tunne oli aga hea ja kui paar sunnitud metsapeatust välja arvata, siis läks esimene päev kenasti. Puhas jooksuaeg tuli mõni minut üle 3h ja tarbitud sai selle ajaga ca pool liitrit mineraalvett, üks banaan ja viil leiba. Selle viimase kohta õppisin, et jooksutrenni see ei sobi- käis teine nagu näts suur ringi ja alla ei tahtnud minna.

Teine päev oli keerulisem. Tööl läks pikemalt ja sain jooksma plaanitust hiljem ning kõigele lisaks oli maha sadanud korralik lumelopp. Seega juba esimese kilomeetriga olid mu jalad läbimärjad, keerutav tuul muutis liikumise vaevaliseks, aina tihenev sadu takistas vaatevälja ja saha poolt lahti aetud kergliiklusteedel käis suss väga ebamugavalt all ringi.

Ma polnud ka rada enda jaoks korralikult läbi mõelnud ja nii ma siis ekslesin esimese poole jooksust lihtsalt mööda linna ringi. Seejärel jõudsin tagasi auto juurde, sõin ühe banaani ja jõin 200ml mineraalvett ning teise poolmaratoni jooksin lilleküla stata ümber ca 2.5km ringil. Jalg oli eelmise päevaga võrreldes ikka tönts ja ega ka ilm elu kergemaks ei teinud, nii et seekord kulus maratonile veidi üle 3h20min. Samas tegi headmeelt asjaolu, et konditsioon oli viimasel kilomeetril veel sedapalju hea, et veidi pingutades suutsin selle läbida ajaga 4min16s.

Emotsioon oli küll üleval, aga kolmanda päeva jooksust otsustasin loobuda.. Eelkõige selle pärast, et juba maratonieelsete trennidega olin vasakule põlvele veidi liiga teinud ja vähem või rohkem see segas mul joosta. Fifty-fifty, et põlv oleks ka kolmanda päeva vastu pidanud, aga ma ei tahtnud vigastusega riskida.. Ühest küljest nagu alla-andmine, aga suutsin selle enda jaoks ikkagi pigem võiduks põjendada;)

Teema nimelt selles, et mu totralt tugev kohusetunne ei luba püstitatud eesmärkidest taganeda ja olen sedapsi endale nii mõnelgi korral vigastuse tekitanud. Seekord aga sain endast võitu ja suutsin loobuda. Olin endale tegelikult juba tõestanud, et järjestikustel päevadel on võimalik maraton läbida ja võib-olla ongi hea, et hammas verele jäi. On ka järgmiseks aastaks midagi, kuhu püüelda. Algatuseks panin end Tallinna Ironmanile kirja ;)

Tule saarele Sa!

Pärast naeratama pannud maratoni ma treeningutele suurt panustada ei saanud, sest rööprähklemine tööl neelas aja ära ja magamatuse ning kurnatuse pealt õnnestus vahepeal ka mingi tõbi külge haakida. Keskmiselt siiski korra või paar nädalas end liigutasin ja kokku kogunes pooleteise kuuga 11 trenni, millest 190km-i läbisin rattal ja 85km-i joostes.

Paar tundi sportimist nädalas hoiab heal juhul vaimu värske ja mingit tulemust sellise mahu pealt ma Saaremaa kolma päeva jooksule püüdma ei läinud- pigem ongi tegemist sellise mõnusa spanädalavahetusega spordihooaja lõpetuseks.

Ööbimiskohaks sai seekord valitud seni proovimata Johan Spa- pere väikseim liige jaheda veega basseinist küll palju ei pidanud, aga vähemalt oli hotell strateegiliselt heas kohas ja jõudsin stardipaika isegi siis, kui 15 minutit enne lähet olin veel oma numbritoas tööprobleeme lahendamas.

Esimene päev jättis vastakad tunded. Alguses oli minek hea ja kerge, pulss püsis mõistlikul tasemel ja kiirus oli minu kohta väga hea- veidi üle 3.5 minuti kilomeetri kohta. Kusagil kolmanda-neljanda versta kandis hakkas aga sees keerama ja tunne läks niruks. Midagi sarnast olen kogenud liig punni õgitud kõhuga joostes, aga seekord oli einestamisest nagu piisavalt möödas- võimalik, et keha polnud rahulike trennide järel lihtsalt veel valmis selliseks intensiivseks pingutuseks.

Aga mis seal ikka, eesootavaid jookse silmas pidades ei olnud põhjust end oimetuks pungestadaja võtsin veits hoo maha. Tasapisi olemine normaliseerus ja finishi eel oli tunne juba nii hea, et suutsin isegi ühe tagant tulija möödumiskatse edukalt bareerida. Koht kohaks- pigem oli selle kiirenduse eesmärk keha veits ehmatada, et ta end järgmiseks päevaks käima tõmbaks ja kurta polnud mul esialgu millegi üle- nii nobedalt polnudki ma varem avapäevaga maha saanud ;)

Teise päeva alguse võtsin juba märks ettevaatlikumalt ja sõltumata ümberkaudsete tegemistest, ei lasknud raja esimesel poolel pulssi üle 160. Võimalik, et strateegiliselt ei olnud see kõige briljantsem tegu, sest kui poolel maal astus mängu kiuslik vastutuul, siis polnud eest lastud grupist enam kasu ja nii pidin seal omapäi kangutama.

Samas oli üpris tugev tunne, kui 6-7 kilomeetrit olin seejuures teerajajaks ka Raul Ollele. Väga vahva- lõpuks oleme kõik inimesed ja tavaline harrastaja ei erine oma võimekuselt sugugi lõpetanud tippsportlasest ;)

Kolmandale päevale startides oli selge, et kui ma just mingit totaalset ebaõnne rajal ei koge, siis mu 72. koha fenomen saab läbi. Positsioon oli lausa nii hea, et tekkis isegi mõte end Top50 pressida, aga jooks tõi mu kohe maa peale tagasi. Pulss ei tõusnud, tempo oli kasin- keha oli tühi, mis tühi.

Eks siin võib olla erinevaid põhjuseid. Kindlasti oli oma mõju viimase aja harvadel treeningutel, aga rolli võisid mängida ka sellised tegurid nagu mitu päeva võtmata ununenud vitamiinid/mineraalid või siis asjaolu, et olin end prii homikusöögi ja muude valmistoitude pealt kolmandaks päevaks juba kaks kilo raskemaks söönud ;)

Aga kurta pole midagi- kolm päeva järjest sai nautida jooksmist ja imeilusat päikselist sügisilma. Hoolimata kohatistest raskustest, sain igal päeval kirja oma senised parimad ajad ja keskmist sisuliselt ühelgi päeval üle 4min/km kohta ei lasknud:

I päev (10km):     00:37:36
II päev (16.2km): 01:03:13
III päev (16km):   01:04:08

Kui finishiprotokolli vaatasin, lõi sportlashing muidugi korraks välja, sest pagan küll- esimese päeva finishisirgel alistatud hea konkurent lipsas kokkuvõttes ikkagi paari sekundiga mööda, aga no viiendal osaluskorral sobis 55. positsioon tegelikult mulle väga hästi. Peaaegu saanuks ka öelda, et selja taha jäänuid oli 555, aga kuna praamid on nüüd nii suured, siis tuli rahvast ikkagi paari võrra enam kohale ;)

Kaua tehtud kaunikene

Kui hind on kallis, siis võrreldes millega? Kui lähed jooksma oma kümnendat maratoni, siis mingist kogemusest võiks see ju kõneleda, aga kui rahvuskaaslane jookseb minu 8-aastase programmi läbi sisuliselt mõne päevaga, siis liiga palju ei maksa endale kah ette kujutama hakata ;)

Ühesõnaga sõltub kõik kontekstist ja arvestades haigustenahka läinud talve, siis mingeid erilisi ootusi ma seekordse Tallinna maratoni eel üleskruvida ei tahtnud. Pealegi olin suve veetnud pigem rattaseljas vääneldes ja nii tuli Vabariigi aastapäeval 5-tunniseks veninud Rõuge rattamaratoni läbimise järel tõdeda, et jooksukilomeetreid on 2017 aastaga koos vaid 300.

Seega tuli maratoni ettevalmistust 22. augustil alustada sisuliselt abc-st. Plaani said võetud 20-minutilised hommikusörgid, et jalad harjuksid jooksmisliigutusega ja pikemad otsad (16-28 km) iga paari-kolme päeva tagant, et nad oleks valmis ka kestma. Kiiruse parandamiseks pikkisin sisse ka mõned pulssi kõigutavad intervallid ja nii suurenes mu jooksukilometraas kahe nädalaga lausa 180 kilomeetri võrra.

Kuna vahele sai tehtud ka taastavaid rattasõite üle 300 kildi, oli tegemist päris ekstreemse treeningkavaga. Samas tervis püsis ja maratonihommikul oli tunne hea ning samm kerge. Kui välja arvata paar viimast versta, mis ronisid mäest üles ja tulid väga raskelt, oli enamik rajast puhas nauding. Alguses hoidsin end tagasi ja teiste varju, aga kuna poolmaratonijärgselt oli tunne hea ja jõudu jagus, panin enda pundil eest minema ja kangutasin omas tempos lõpuni välja.

Jõin pea igas joogipunktis, aga kaasavõetud söök jäi suuresti üle. Lutsutasin distantsi peale 4 Enerviti energiatabletti ja haarasin poolel maal teeninduspunktist ka ühe geeli. Finisheerides selgus, et treeningutel tekkinud kahtlus nagu võiks kell valetada ja näidata tegelikkusest paremat minekut, ei osutunud tõeks ning ka ametlikul rajal sain aja alla kolme tunni. Profiil oli vist päris raske ka, sest alla selle nö maagilise ajapiiri suutis raja läbida vaid 65 jooksusõpra ja seda Baltimaade suurimal jooksumaratonil. Pole paha! :)

Eks pärast sellist õnnestumist tuleb pähe igasugu hulle mõtteid nagu huvitav, kui palju ma võiks oma aega parandada, kui 500 kilomeetri asemel läbiks enne maratoni 1000 või 1500 versta. Õnneks aga sõitis täna juba argipäev sisse ja sain aru, et sel pole vahet. Liikuma pean selleks, et keha ja vaim püsiks terved ning las tulemused paranevad ise, kui nad tahavad.

Ja kui vaadata tagasi, siis vaikselt nad seda teevad niikuinii:

1. 2009 Berliin- 3:41:03 (ettevalmistus jäi kasinaks, sest suve rikkus jalkas saadud põlvevigastus)
2. 2010 Stockholm- 3:39:06 (viimane ettevalmistus läks tallatugedest tingitud säärevigastuse nahka)
3. 2010 Tallinn- 4:03:40 (eelmisel päeval läbitud rattamaraton oli jalgades ja juba 7km-l hakkas tekkima krambioht)
4. 2011 Tallinn- 3:47:06 (jooksin reielihase vigastuse ja eelnevalt põetud külmetushaiguse kiuste)
5. 2012 Tallinn- 3:21:10 (I maraton, millel suuri probleeme ei eelnenud)
6. 2013 Tallinn- 3:25:08 (kerge külmetus tuli maratonieelsel päeval kallale)
7. 2014 Tallinn- 3:14:12 (väike külmetus eelnes, aga maratonipäeval enamvähem kõik korras)
8. 2015 Tallinn- 3:11:04 (kerge külmetus röövis mõned minutid)
9. 2016 Tallinn- 3:33:17 (olin just paranenud 2-nädalasest kõrva- ja igemepõletikust)
10. 2017 Tallinn- 2:57:45 (Talve rikkus haigus, aga maratonile eelnenud 2 kuud probleemivabad)

Poolpikk Ironman

Laupäeva hommik Pühajärvel. Kell on 10:15 ja 700-pealine rahvusvaheline kamp kummiülikondadesse riietatud tegelasi tammub seenevihmast märjal murul juba pool tundi jalalt jalale. Aga nad ei kurda- mida nad siin teevad?

Igaühe eesmärk on tõenäoliselt erinev. Kindlasti leidub võidu peale minejad, on naabrimehele koti pähetõmbajaid, aga eelkõige on tuldud argirutiinist välja end proovile panema. Kõik teavad, et eesootav katsumus saab olema raske, aga see dopamiinilitakas, mis saabub eesmärgi täitmisel, kui 1900 meetrit on ujutud, 90 kilti ratast sõidetud ja poolmaraton (21.1km) sinna otsa joostud, kaalub kõik vahepealsete tundide kannatused üles.

Kuigi hektiliseks kujunenud talv sundis mind ennast juba ammu loobuma sügisel regades meeles mõlkunud ajalisest eesmärgist alla viie tunni, siis viimastel nädalatel oli tervis jõudsalt paranenud ja ootasin päris huviga, mis rajal saama hakkab. Ma ei kahelnud oma võimekuses distants läbida, aga olin kaugel enesekindlusest, sest treeningmahud olid eeldatule kõvasti alla jäänud ja nii pikal võistlusel tuleb arvestada kõiksuguste ootamatustega.

Algatuseks ei saanud ma üldse aru miks stardiprotseduur nii pikalt kestab, aga videokordus paljastas, et võistlejad lasti vette sisuliselt ühe kaupa. Tegelikult oli see väga hea lahendus, sest nii hajutati võistlejaterivi korralikult ära ja positsiooni pärast mingit erilist võitlust vees ei toimunud.

Sellises vabas vees ujudes oli hämming aga seda suurem, kui täiesti tühjast kohast tugeva hoobi piki piilumist sain. Prilliklaasi tagasi silmile sättides taipasin, et löögi allikaks pidi olema kõrval liikuv konnataja. Tuleb tõdeda, et holimata mõningasest basseinipraktikast krunnitud daamidega, ei oska ma ikka veel arvestada selle stiili spagaativate jalalöökidega, mille tõttu sel moel liikujatest pole ka meetri kauguselt möödumine sugugi turvaline.

Kui jätta kõrvale minu jaoks ennenägematud lained, mille meelevalda jäime niipea, kui Pühajärve saarte kaitsvast varjust väljusime, kulges ujumine lõpusirgeni eriliste viperusteta. Jõudsin just mõelda, et tempo on olnud mõõdukas, sest erilist väsimust pole kehas tunda, kui keegi mulle tagant otsa lendas ja sääremarja pihta sellise obaduse äsas, et viimane krampi tõmbas. Pole küll kalendrist veel kontrollinud, aga küllap oli laupäeval rahvusvahelise mereröövlite päevaga- see seletaks nii algatuseks viltulöödud silmaklapi kui ka nüüdse puujala.

Nali naljaks, aga kuna raputades ega ka vee alt käega jalga sudides ei õnnestunud mul krambist vabaneda, tuligi need viimased 100 meetrit sellise sirge järeltolkneva jalaga ujuda. Mitte et ajakaotus sellest suur oleks olnud, aga pikalt ärevuses olnud lihas valutas ka terve rattasõidu, andis tunda veel ka jooksurajal ja on siiamaani kõige valusam koht mu kehas üldse.

Tulles aga tagasi ratta juurde, siis sellega oli nii ja naa. Keskmised watid tulid isegi suuremad, kui varasemate FTP testide pealt eeldasin, aga hasardist alustasin ikkagi liiga kiirelt ja nii kulges distants suuremalt jaolt langevas tempos.

Oma osa oli siin kindlasti ka vahelduvatel vihmahoogudel, mis kohati tekitasid küsimuse miks me rattaga ujumisetapil oleme, aga probleeme tekkis ka sõiduasendiga. Olin küll viimasel kuul harjutanud aeroasendis olemist, aga kusagil 30. kilomeetril jäi vasak tuharalihas ikkagi sedapalju valusaks, et pidin veidikeseks tempos järele andma.

Kui sõtkusin tõuse ja muid keerukamaid lõike püsti, oli olukord talutav, aga selge see, et kui on soov ka edaspidi pikki sõite teha, siis on vaja lasta spetsialistil lihaspinge üle mõõta ja asendit vastavalt korrigeerida.

Õnneks need rattahädad jooksu üle ei kandunud ja viimane ala möödus valuvabalt. Muidugi oli ebamugav ja tunda oli, et võistluspraktikat on vähe ning seetõttu keha väga pingutada ei jaksanud, aga kuna madalast pulsist hoolimata tuli keskmine kiirus 4:30 kanti, siis polnud ka midagi nuriseda.

Püüdes finishis rajale jäänud 4000 kilokalorit tagasi süüa jälgisin teiste lõpetajate seas ka Raivo E. Tamme finishit ja see oli tõesti ülev hetk.. Kaotada 6 kuuga 14 kilo ja tõusta nullist konditsiooni, mis võimaldab kontrollajaga läbida poolpika triatloni.. Respect!!

Minu silmis võiks riskide vähendamiseks ja normaalseks progressiks ka heategevussaadikute ettevalmistusperiood veidi pikem olla, aga kui laialivalgunud 50+ mees sai sellega hakkama, saab igaüks. Muidugi dikteerib füüsis rajal veedetud aja, aga enda tahe ja vaimujõud on need, mis määravad kas üleüldse diivanilt püsti saad ning midagi saavutada suudad. Enda kogemusest tean, et tuleb vaid otsida keegi, kes alguses treeningkavaga aitab ja edasi näeb juba igaüks ise kas ning kuidas normaalne füüsiline vorm rahulolu tööl ja isiklikus elus mõjutab ;)

Elva

Vara veel hõisata, aga pärast kõrvaseenest vabanemist sain mõned nädalad juba päris korralikult liigutada ja ka enesetunne on hoopis teine- märksa kergem on olla ja ka tuju on kohe hoopis parem.

Tundub, et varasemate aastate töö tulemusel olen üldise põhja juba sedapalju heaks saanud, et ka pärast mõningaid tagasilööke uuesti treenima hakates kannatab keha üsna pikal tiksuda ilma, et tekiks ebamugavustunne. Aga ikkagi olin meeldivalt üllatunud, et pärast 280 kildist rattasõitu Tallinnast Krootusele, ei saanud järgmisel päeval väga arugi, et midagi tehtud on.

Sellise seisu pealt oli hea edasi minna ja pidades silmas Otepää triatlonit, lisasin üle pika aja treeningplaanidesse ka jooksmise. Kokku jõudsin kahe nädalaga läbida rattaga 700 kilti, joosta 65 kilomeetrit ja korra käia ka ujumas ning oligi aeg minna Elva rattamaratonile.

Sellise mahu pealt tulles oli keha aga suht tuim ja kiiretel alguslõikudel oli suure grupi sabas püsimisega ikka tõsiseid raskusi ning läinud nad olidki. Kolmveerandtunnise sõidu järel hakkas keha aga  normaalselt tööle, tunne oli päris mõnus ja jaksasin mõne eespool liikuja isegi kinni püüda. Lõbu kestis kuni jõudsin järele sellisele 10+ grupile ja eest ma neil enam minema ei saanudki ning nii tuligi viimased 15 kilti üheskoos loksuda.

Njääh, ei ole selline grupisõit kruusateel ikka minu teema, aga vähemalt sain päris korraliku trenni enne järgmise nädala triatlonit. Nüüd veel mõned intensiivsed jooksu ja rattatrennid otsa, paar päeva puhkamiseks ning eks siis näis, mismoodi see poolpikk seal Pühajärvel tehtud saab ;)

Ahaa

Mitte et ma sel aastal enam midagi päästa loodaks, aga vaadates tulevikku tegin investeeringu varustusse ja ostsin maantekale võimsusanduri. Ühest küljest tore mänguasi, aga teisalt võimaldab see ikkagi täpsemalt treeninguid planeerida ja edusamme mõõta, kui pulsiandur.

Jõudsin sellega teha küll vaid mõned trennid ja 20-minutilise FTP-testi, kui pärast Rakke maratoni jäin taas kõrvapõletikuga kimpu. Ei hakanud sel korral aga enam saatekirjaga eriarsti juurde pääsemist ootama, sest haiguste vahel ei suudeta niikuinii midagi leida ja seepärast otsustasin koheselt tasulise arsti vastuvõtule minna.

Algus oli küll tavapärane- aparaat näitas, et sisekõrv on korras, aga täpsemal vaatlusel selgus, et miski tekitab kõrvas siiski ebaharlikku lima ja põhjuseks tundub olevat.. seen. No tore-tore, nii lihtsa diagnoosi saamiseks pidin aasta otsa kulutama erinevate kabinettide uksi ja efktiivse ravi asemel võtma vastu hoopis antibiotsisoovitusi, mis teadupärast pigem tugevdavad, kui nõrgendavad seenekultuuri..

Aga vähemalt olen selle aasta jooksul tublisti õppinud kuidas oma immuunsust tugevdada ja saanud igapäevaeluga hakkama ka olukorras, kus keha peab pidevalt mingi võõrliigiga võitlema. Selge see, et raviprotsess võtab veel aega, aga vähemalt tean nüüd, mis suunas toimetada. Kui üks ravim ei toimi, siis katsetan järgmist. Lisaks on alati kasulik vähendada seenele maitsvaid suhkruid oma töögilaual ja tagada, et ujudes ei satuks vesi kõrva (selleks on olemas erinevad kitid ja muud abivahendeid).

Kui see tõesti nüüd oli põhjus, siis olen tuleviku osas optimistlik ja ehk saan aasta pärast samal ajal valmistuda koos sõprade-tuttavatega samuti Etape du Touri tõuse vallutama, mitte ei mängi kodus mükoloogi ;)

Juuni liikus ülesmäge

Juuni esimese nädalaga sain oma haigustest seks korraks võitu ja võisin taas tasapisi liigutama hakata. Tunnise rattatrenni pealt ei tundunud küll mõistlik MTB Estile minna, aga kuna üks etap juba oli haiguse tõttu vahele jäänud ja hooaja viimasest sõidust jään ka eemale, siis otsustasin koondtulemuse nimel ta rahulikumas tempos ikkagi läbida.

Plaaniks hea küll, aga pärast pikka treeningpausi oli kuuma päikese käes kulgemine minu jaoks ikka väga vaevaline. Rada juhtus ka olema päris ränk ja sõida kuidas tahad, aga kolmest tunnist pikemaks veniv võistlus oli kehale igal juhul kurnav ning jälle tuli hoida pöidlaid, et uuesti haigeks ei jääks.

Seekord läks sellega siiski õnneks. Järgmisel nädalal jõudsin veel paar pikka aeroobset trenni teha ja Rakveres oli tunne juba märksa parem. Nädalaga muidugi mingit imet ei sünni ja kohast pole mõtet rääkida, aga kui Jõelähtmel kaotasin võitjale pea 50%, siis nüüd olin liidrile juba pea 20% lähemale saanud. Ei midagi erilist, aga vähemalt on suund õige.

Kui olulistest asjadest rääkida, siis igal juhul teeb rõõmu see, et juunis kannatas keha juba päris korralikult harjutatada ja elas üle isegi 400-kildise rattanädala. Kokku kogunes vändakilomeetreid kuuga 700. Lisaks jõudsin korra käia ka sörkimas ja teha ühe ujumistrenni.

Tunne ei ole küll päris õige ja miski endiselt kurnab mu organismi, aga näib, et kuidagimoodi on ikkagi võimalik mööda seda õhukest nööri käia. Nii et eks tuleb edasi toimetada, sest Otepää 70.3 ei ole enam kaugel ja kui osalustasu juba makstud sai, siis tuleb sealt finishikaare alt ka läbi käia ;)

Mai läks kaduma

Tagantjärgi tarkusena sai aprilli lõpus ikkagi üle pandud.. Mõned korrad kannatas mais rattaga veel tööl käia, aga siis oli kurk valus ja tuli hakata end taas tohterdama.

Algus oli paljulubav- haige inimese jõuetus taandus juba 3-4 päevaga, aga vaevalt sai rõõmuhüüete kaja vaibuda, kui järgmise hädana lendas kaela igemepõletik. Täpselt sama nali, mis sügisel- auke pole, aga sellest hoolimata ei näita igemed hammaste suhtes üles erilist vaimustust ja nii nad üksteisest eemalduda püüavadki. Minul kõrvalseisjana tuleb aga leppida kaenla-aukudeni ülespaistetanud lümfidega ja harjuda, et iga kalori suhutoppimisega kaasneb ka märkimiväärne valudoos. Ülimõnus!

Aga aeg parandab kõik haavad ja mõne nädalaga kogu see pull siiski taandus. Ilm läks ilusaks ja õnnestus isegi lühikestega sörkimas käia. Uskumatu, kui kaif see oli üle pika aja. Edasi jõudsin veel veits ratast kerida ja ükspäev ka pool tunnikest ujuda ning seejärel võõrustasin jälle nädala kõrvapõletikku. Ja sealt edasi maadlesin teise samapalju veel nohu ja muu juraga. Ja oligi kuu läbi :O

Kui esimesed haigusnädalad füüsilist konditsiooni suurt ei muutnud, siis see teine haigustsükkel mõjus ikka laastavalt. Rattakiirus kukkus kolinal, jooksuvõimekus langes ja jõunäitajates saalis pole mõtet rääkidagi. Ja kõige hullem, et mul pole endiselt aimu, mis mu tervisehädasid põhjustab. Veri põletikku ei näita, kõrvad väliselt ilusad ja hambad terved. Ainus, mis on üle normi on eosinofiilide tase. Olen üpris kindel, et sellel on mingi põhjus, aga perearst keeldus uurimast, sest meie kliimas pidi olema normaalne, kui ollakse tihti haige..

Ma ei taha sellega aga kuidagi leppida ja eks teen siis omal käel mõned testid. Esmalt kontrollin üle üldise verepildi koos vitamiinide/mineraalide tasakaaluga ja seejärel tellin vajadusel mõned allergiatestid. Selleks ajaks jõuab vast ka kõrva-arsti ootejärjekord minuni ja eks sealt siis vaatab/mõtleb edasi. Mõned ideed õnneks veel on ;)

Omapärane arusaam puhkamisest

Pärast paari 12-tunnist treeningnädalat ja esimest võistlust saabus puhkenädal. See on siis aeg, kus treenin vähem, et keha saaks aega end taas üles ehitada. Algus tuli päris hästi välja:
- Esmaspäeval ei teinud midagi
- Teisipäeval sörkisin 50 minutit
- Kolmapäeval kerisin rattaga tööle 40 minutit.
- Neljapäeval ujusin 50 minutit
- Reedel puhkasin

Kuna kolmapäeval lähetati mind paariks päevaks Lätti, siis otsustasin hotellihommikuid alustada nö kohvijooksuga. Tegemist siis 20-minutilise sörgiga enne hommikusööki, et keha õpiks varjatud varusid üles leidma.

Esimesel hommikul oli Jurmalas ilus päikseline ilm ja kuigi öösel oli magatud vaid 4h, siis pulsiga 120 oli tempo alla 6min/km. Teisel hommikul oli ilm veel ilusam, aga tempo oli langenud 15 sekundit. See on suur vahe- sellist kukkumist pole mul isegi rattalaagrites pärast raskeid treeningpäevi olnud. Ei oska seda seletada muu, kui vähestest unetundidest tingitud kurnatusega- vaat nii mõjuvad mulle kaks järjestikust 4-tunnist ööd.

Reede õhtupoolikul tegin olukorra aga veel hullemaks.. Nimelt tundus tagasiteel mulle millegi pärast hea mõttena üle mitme-mitme kuu koos kaasreisijatega veits alkot tarbida ja nagu sellest veel vähe oleks, siis käisin enne kojuminekut ka ühe vana sõbra poolt läbi. Ise-enesest istuda ja jõmiseda oli tore, aga kui tema edasi klubisse läks ja mina pidin võtma kojusõitmiseks takso, siis selgus, et mu mobiil ei lülitu enam sisse, helistada pole võimalik ja mul tuli hakata jalgsi koju astuma.

Minna oli mul üle kümne kildi.. Jooksutrenniks poleks see mingi märkimisväärne distants, aga mul tuli kõmpida kingades suur spordikott näpu otsas. Ja suht külm oli. Sooja saamiseks tegin poolel teel peatuse veel mingis lounges, et juua üks tee, aga kokkuvõttes venitas see kodutee 3-tunniseks, nii et magama sain viiest. Laste virgudes oli äratus aga juba kell 7. Mõnus!

Keset laupäeva sain küll paar tunnikest veel lisaks tukkuda, aga ega sellise mitme öö väsimuse pealt väga mõnus Öörannakule minna ei olnud. Õnneks oli meie start üks esimesi, aga kuna päeval oli möllanud kõva lumetorm ja vihma sadas endiselt, siis kakerdasin selle raja läbi kummikutega. Ise-enesest olid jalad mõnusalt kuivad ja kaaslaste naljalood mõjusid kõhulihastele ergastavalt, aga kuna rajal veetsime kaheksa ja pool tundi, siis öösel neljast koju jõudes olin omadega ikka suht töss.

Ja polnud varianti, et pühapäev mingit hõlpu tooks- esmalt lapsega ujumistrenni ja siis õhtul sõit Viljandisse. Magama sain sealgi alles südaööl ja esmaspäeval ärgates ütles keha selgelt, et eesootav järvetiir ei kuulu maailma mõistlikumate ettevõtmiste hulka..

Samas kui hakkasin stardiks sooja tegema, siis tundusid jalad vägagi normaalses seisus. Ja mis ma ikka jorisen- see ring on ju vaid 12 kilti ja moel või teisel selle ikka läbitud saan.

Stardikoridori sisenemine jäi tavapäraselt hilja peale ja nii sain minema umbes 1100 positsioonil. Algus oli vaevaline, sest kulus mingi 40 sekundit, et üldse stardijooneni jõuda ja kuna tee oli kitsas, siis esimene kilomeetri jooksuaeg rahvamassis tuli ca 4:45.

Esimene tõus tõmbas jala küll suht pehmeks, aga vähemalt ärkas keha üles ja neljas kilomeeter tuli juba ajaga 3:50. Kui pool tundi sai joostus, siis täheldasin, et keha ikkagi ei ole veel nii heas seisus, et terve distantsi sellsit tempot vastu peaks ja võtsin grammi tempot alla. Sellest hoolimata pidin aga põllupealsetel jooksma radade kõrval, sest liikusin ühtselt ülesrivistatud kaasjooksjatest nõksa kiiremini.

Headmeelt tegi asjaolu, et keha kannatas viimasel kilomeetril veel korralikult pingutada ja aeg tuli 49:58, mis on üle kuue mintsa parem, kui mu eelmisel osalemisel aastal 2010. Eks harrastustase on vahpeal tõusnud ja sellise tulemusega ei mahtunud ma isegi esimese 200 hulka, aga vaadates helgemat poolt, siis veetsin rajal ikkagi vähem aega, kui 3000 ülejäänud osalejat.

Arvestades, et jooksukilomeetreid on mul sel aastal all vaid 150 ja talv on kulgenud vägagi konarlikult, siis millegi üle nuriseda pole. Ainus miljoniküsimus on kuidas pärast sellist magamatust ja pingutamist terveks õnnestub jääda. See võib päris keeruliseks osutuda, sest pärast lõpetamist ei saanud ma kohe ka omi kuivi riideid kätte ja päris külm oli seal päikese käes värisedes suppi lürpida ;)

Teistmoodi maastikurattasari

Uni oli olnud suht rahutu. Ei teagi kas päeval magamisest või murest oma kõrva pärast, aga vähkresin pool ööd linade vahel nii kuidas jaksasin. Uni hakkas tulema alles hommikul, aga siis polnud enam midagi mõelda- 8:30 oli atuo maja ees ja nii see teekond Alutagusele algas.

Kuigi kogu sõidu sadas midagi lume ja lörtsi vahepealset ning taevas oli silmapiirini hall, siis meeldiva üllatusena võttis autoparkla meid vastu täiesti kuiva asfaldiga. Näha oli, et kõvakatte lõppedes on metsavahe kruusateed täiesti vettinud ja ligased, aga vähemalt starti saime puhaste riietega.

Kõht oli veel autos nositud kaeraküpsistest punnis, aga panin igaks juhuks ka ühe energiatableti keele alla ja kõlaski stardipauk. Oma olematu vormi ja jukerdava tervise pealt oli mu põhiline plaan hoida end tagasi ning esimesed 10km-i see nagu õnnestuski.

Või vähemalt nii ma arvasin. Kulgesin seal mööda üles-alla loksutavaid singleid, ilm oli mõnualt jahe, higistama ei võtnud ja jooki ei kulunud ning  ja elu tundus kui lill. Teise veerandi alguses aga selgus, et isegi see tagasihoidlik tempo on liiast, sest ratas keeldus veeremast, pulss eriti üle 150 ei tõusnud ja eessõitjad kadusid vaikselt, aga kindlalt kaugusesse.

Nii ma seal siis tiksusin üksi omas tempos kuni millalgi pärast vahefinishit jõudsin turbalõigule. Olin juba mitu head minutit kellegi kummimustris sõitnud, kui tabasin end mõttelt, et kuidagi kerge on.. Vaatasin pulsikella ja see näitas 147. Kamoon- kordki elus võiks ju pingutada ja nii ma tast mööda pressisingi.

Ei läinudki kaua, kui jõudsin juba järgmiste ratturite sabale. Avastasin, et tänu külmunud põhjale kannavad mülkad mind ka põhitrajektoori kõrval ja nii sain tasapisi oma positsiooni veelgi parandada. Turvas lõppes ära, aga konkurendid jätkasid selg ees vastutulemist ka kiviklibul. Mitte et ma ilgelt juurde oleks pannud, aga ju siis teised olid alguses vähe üle tõmmanud.

Mingi hetk viskasin kummiga hätta jäänud tiimikaaslasele Janile käsipumba ja siis sain aru, et hoolimata oma kolmanda varumehe rollist, lähevad tänu puudujatele minu punktid seekord ikkagi arvesse. Ega selle teadmisega midagi suurt siiski peale polnud hakata, sest mingit lisapowerit ma jalast enam ei leidnud ja kuigi protokoll näitas, et raja teises pooles tegin üle 50 möödumise, siis ega 183. kohas tulemussportlaste jaoks midagi kõneväärset pole.

Aga minu enda jaoks oli.. Mitte tulemusel, aga elamusel. Ma mäletan küll väga hästi kuidas ma ühes oma 2015a postituses ei pidanud endise katuseorganisatsiooni kopeerimist eetiliseks, aga vähemalt selle ühe etapi põhjal on mul hea meel, et nii läks..

Mitte, et mu põhimõtted muutunud oleks, aga kuna minu viimaste kogemuste põhjal oli Estonain Cup muutunud grupisõiduks kruusateedel ja see ei olnud kohe üldse minu rida. Selle kontrastina oli MTBEsti trass hoopis teistsgune ja kulges sisuliselt kogu pikkuses raskel maastikul. Eriti meeldis mulle asjaolu, et  pärast tõuse ei pidanud ma kruusalõike üksi kangutades ootama millal grupp mind alla neelab. Polnud lihtsalt ei kruusalõike ega ka gruppe ja kõigi vändapööretega tuli ise hakkama saada.

Kõik on muidugi maitse asi, aga vähemalt avapaugu põhjal mulle tundub, et tiim on hooajaks hea sarja valinud- eks näis kas sama vaimustus jäktub ka järgnevatel etappidel.

Hakkab looma

Üksikisiku kogemusega teaduspõhisusele ei pretendeeri, aga soodavesi, mineraalid ja D-vitamiin on mind isiklikult ikkagi nüüd sedapalju aidanud, et viimased nädalad olen püstinud enamvähem tervena. Ja mitte lihtsalt niisama- olen ka päris arvestatavas mahus ennast liigutada saanud.

Alustasin rahulikult ja piirdusin 5-6h treeningtunniga nädalas. Seejärel julgesin mahu juba 8h peale tõsta ja kõik tundus hästi. Arvestades võlas elatud talve tulnuks nüüd teha üks kergem puhkenädal, aga ise-endale kavasid tehes juhtub ikka vahel nii, et emotsioonid saavad ratsionaalsusest võitu ja nii tegin taastumise asemel hoopis kahenädalase treeningtsükli otsa.

Kuigi tegemist oli rahulike aeroobses tsoonis tiksumistega ja paljud rattasõidud lihtsalt tööle kerimised, siis maht tuli kahe nädala peale ikkagi päris arvestatav:

• 1.5h ujmist
• 3.5h jooksu
• 16h ratast
• 2h jõudu

Koostasin selle plaani tegelikult hetkel, kui endale teadaolevalt olin koha MTBEsti meeskonnas loovutanud klubiga liitunud päris ratturile, aga elu tegi omad korrektuurid ja nädalake enne esimest etappi Alutagusel selgus, et mul tuleb tiimidress ikkagi selga tõmmata.

Üritasin siis päästa, mis päästa annab ja tegin tsükli lõpetuseks ka ühe intensiivsete lõikudga rattatrenni. See osutus muidugi lauslolluseks- sellise mahu pealt tulles pulss ei tõusnud, seega villa oli sellest vähe ja lisaks jäi kõrv selle tuule käes kangutamisest taas valusaks kah.

Õnneks keha siiski nii palju on vahepeal tugevamaks saanud, et põletik ei progresseerunud ja palavikku ei tõusnud. Tänase lahtisõitmise jätsin küll igaks juhuks ära, aga kuna enesetunne muus osas igati ok, siis lähen teen rattahooaja avamise homme ikkagi kaasa. Olles meeskonna ei tea mitmes varumees, siis mingit tulemuse tegemise kohustust mul pole, nii et katsun mõistusega võtta.

Ära hakkab juba tüütama..

Vist ei õppinud Kubija kogemusest midagi, sest sain taas vaid kaks nädalat liigutada, kui juba uus häda kallal- nimelt tekkis kõrvapõletik.

Liigutan end kahe nädala jooksul suhteliselt rahulikult veidi üle viie tunni ja seda on liiga palju? See ei ole normaalne- inimene oma kujunemisperioodil liikus igapäevaselt rohkem, kui mina kahe nädalaga, seega peab siin olema mingi suurem ja sügavam probleem..

Igatahes mäletasin sügisest veel liigagi hästi kui hull lugu oli kõrvapõletikuga- see lõi lümfidesse, laienes igemetesse, kaks nädalat põdesin ja see kurnas organismi igas mõttes täiesti tühjaks.. Sellist jama ei taha ma enam uuesti läbi teha ja otsisin juba antibiotsikarbi riiulile valmis

Aga veel enne kui karbi sisu nosimiseni jõudsin, sirvisin veidi oma treeningpäevikut. Veidral kombel oli kahele viimasele haigusele eelnenud ÜKE. Kas see on juhus? Mis on nendel treeningutel teistmoodi? Viimasest trennis mäletan, et see kestis 1.5h ja mul polnud jooki kaasas ning pärast trenni oli ilge janu. Eelmise ÜKE-ga oli sarnane lugu, et higistasin kõvasti ja jõin vähe.. Ja kui nüüd sügise peale tagasi mõtlen, siis enne suurt haigust tegin pikki jooksutrenne, kus jooki kaasas ei olnud..

Varasematel jõin trennis ja väljaspool seda märksa rohkem- kogu aeg kuhjus koju mingeid värska ja borjomi pudeleid, aga kuna tegelikult mingit häirivat janu ei ole, siis ma pole neid viimasel ajal väga viitsinud enam osta.. Kas tõesti võib olla, et mul on lihtsalt vedelikupuudus ja see teeb mu haigustele vastuvõtlikumaks?

Vastust teab vaid tuul, aga kuna mul midagi kaotada ei ole, siis otsustasin suurendada oma igapäevast vee tarbimist. Kuna tavaline vesi pidi soolasid välja viima ja füüsiliselt aktiivsele inimesele ei pruugi see head teha, siis eelistasin kergelt mineraliseeritud vett.

Muidugi on veel vara hõisata, aga vähemalt esialgu tundub, et kõrvapõletik taandus seekord ilma suuremate kõrvalmõjudeta. Igatahes teen selle paarinädalase veekuuri nüüd lõpuni ja siis on plaan ka Synlabis vereanalüüs teha, et näha kas äkki on vaja d-vitamiini või mõnd muud lisandit hakata juurde võtma. Elame veel!

Kubija vol5

Kui seljahäda alistatud, sain nädalakese end liigutada- kergelt ujuda ja mõned korrad sörkida ning oligi juba aega suunduda Kubijale suusatamise minilaagrisse.

Kuna põhja sellest talvest ju märkimisväärselt pole, siis mitmekülgseid intensiivsete lõikudega treeninguid polnud mõtet planeerida. Eesmärk oli rahulikult ja aeroobselt lihtsalt sõita ja sõita ja sõita, et süda ning veresoonkond harjuksid taas liigutama.

Eks Haanjas sesmõttes on muidugi raske atra seada, et mõni tõus ikka teele satub ja need ajavad pulsi kohati üpriski kõrgeks. Kokku sai nelja päevaga suuskadel läbitud 95 kilomeetrit ja 1400 tõusumeetrit ning kõigi treeningute keskmine pulss tuli 133 löögi tuuri.

Varasemate aastatega võrreldes ei olnud neis numbrites midagi erilist, pigem tundus see mulle säästva koormusena, aga võta näpust. Kolm päeva pärast laagrit tõmbas kurgu ikkagi valusaks, tekkis nohu ja nädalane treeningpaus oli taas tõsiasi.

Tean, et pole vahet kes või mis Sa olid, loeb vaid see, kes oled täna.. Kas tõesti panin jälle üle? Pole vist mõtet küsida küsimusi, mille vastust ma tean.. Oijah, tuleb lõvikonservid maha matta ja veel väiksemate sammudega astuda. Nooh- proovime!

Krõks ja valmis

Kuigi roidehäda jälitab varjuna mind seniajani, siis jaanuaris hakkasin end vaikselt ikkagi liigutama. Käisin rattaga tööl, tegin kätekõverdusi ja kuu lõpu poole kannatas kerget ebamugavustunnet trotsides juba ka ujuda ning isegi sörkida.

Olen aastaid arvanud teadvat, et mu sooritused ujumises ja rattal jäävad lihtlabase jõu puudumise taha, aga no mulle ei meeldi see umbses jõukas koos teiste jõmmidega rassimine  kohe mitte üks põrm ja nii need talvised ettevalmistused siiani tegemata olidki jäänud.

Praeguste vigastuste ja muude juhuste kokkulangemisel sattusin aga koolitusele, kus tehti selgeks mõned jõusaali põhitõed ning sealt hakkas idanema idee soetada omale isiklik kang. Saaks end nii ehk veidikenegi järele aidata selles vallas.

Mõeldud- tehtud. Lihtlabasest kangist sai muidugi sujuvalt kangipink, mis võimaldab teha ka mõningaid jalaharjutusi, aga võitma pididki ju need, kel surres rohkem asju. Igatahes väga mõnus- kuigi vigastus on aeroobset võimekust tugevasti pärssinud, siis nüüd korra-paar nädalas jõuharjutusi tehes lausa tunnen, kuidas võimsus päev päevalt taastub.

Jõud on aga sellise mühinaga kasvanud, et juba pärast esimest kahenädalast treeningtsüklit oli jalas sedapalju rammu, et keldri keerdtrepist tõustes pani alakeha alt minema ja selgroog tegi praks nagu õlekõrs uht-uhti uhkesti loos..

Sain juba sekundi murdosa jooksul aru, et see on täpselt seesama vigastus, mis tabas mind suvepäevadel 2010 ja mille järel taheti mind pikka taastumist nõudvale seljaopile saata. Meeles aga toonane kirurgi soovitus seda mitte lubada, surusin hambad kokku, painutasin end kuidagi autosse ja viisin lapse lasteaeda ning läksin ise tööle.

Kui aga õhtul hambaid pestes end peeglist nägin, ehmatasin päris ära- torso alaosa oli ikka võikalt väändunud.. Ja ükskõik kuidas ma ennast ka ei üritanud sirgeks lükata, see polnud lihtsalt võimalik.. Kui ma oleksin ennast 2010 aastal peeglist näinud, siis ei oleks ma küll xdreamile läinud- kas tõesti on võimalik, et selline nihe taastub ise?

Kompisin lülisammast, katsusin lihaseid, otsisin netist sarnase trauma füsioloogilisi põhjuseid. Kõik viitas, et selle painde tekitavad ikkagi lihased, mitte selgroo füüsiline nihestus. Rippusin, painutasin, tegin nädalakese seljalihaseid tugevdavaid harjutusi ja oh imet- hädad taandusidki. Aga siililegi selge, et mu alaselg on ühest tobedast lapsepõlvetraumast mõjutatult ikkagi väga õrnake ja nalja siin ei ole- pean jube ettevaatlik olema igasuguste selga koormavate harjutustega, sest liigsuuri lollusi ei pruugi saada enam pärast kuidagi parandada :S