Kuigi roidehäda jälitab varjuna mind seniajani, siis jaanuaris hakkasin end vaikselt ikkagi liigutama. Käisin rattaga tööl, tegin kätekõverdusi ja kuu lõpu poole kannatas kerget ebamugavustunnet trotsides juba ka ujuda ning isegi sörkida.
Olen aastaid arvanud teadvat, et mu sooritused ujumises ja rattal jäävad lihtlabase jõu puudumise taha, aga no mulle ei meeldi see umbses jõukas koos teiste jõmmidega rassimine kohe mitte üks põrm ja nii need talvised ettevalmistused siiani tegemata olidki jäänud.
Praeguste vigastuste ja muude juhuste kokkulangemisel sattusin aga koolitusele, kus tehti selgeks mõned jõusaali põhitõed ning sealt hakkas idanema idee soetada omale isiklik kang. Saaks end nii ehk veidikenegi järele aidata selles vallas.
Mõeldud- tehtud. Lihtlabasest kangist sai muidugi sujuvalt kangipink, mis võimaldab teha ka mõningaid jalaharjutusi, aga võitma pididki ju need, kel surres rohkem asju. Igatahes väga mõnus- kuigi vigastus on aeroobset võimekust tugevasti pärssinud, siis nüüd korra-paar nädalas jõuharjutusi tehes lausa tunnen, kuidas võimsus päev päevalt taastub.
Jõud on aga sellise mühinaga kasvanud, et juba pärast esimest kahenädalast treeningtsüklit oli jalas sedapalju rammu, et keldri keerdtrepist tõustes pani alakeha alt minema ja selgroog tegi praks nagu õlekõrs uht-uhti uhkesti loos..
Sain juba sekundi murdosa jooksul aru, et see on täpselt seesama vigastus, mis tabas mind suvepäevadel 2010 ja mille järel taheti mind pikka taastumist nõudvale seljaopile saata. Meeles aga toonane kirurgi soovitus seda mitte lubada, surusin hambad kokku, painutasin end kuidagi autosse ja viisin lapse lasteaeda ning läksin ise tööle.
Kui aga õhtul hambaid pestes end peeglist nägin, ehmatasin päris ära- torso alaosa oli ikka võikalt väändunud.. Ja ükskõik kuidas ma ennast ka ei üritanud sirgeks lükata, see polnud lihtsalt võimalik.. Kui ma oleksin ennast 2010 aastal peeglist näinud, siis ei oleks ma küll xdreamile läinud- kas tõesti on võimalik, et selline nihe taastub ise?
Kompisin lülisammast, katsusin lihaseid, otsisin netist sarnase trauma füsioloogilisi põhjuseid. Kõik viitas, et selle painde tekitavad ikkagi lihased, mitte selgroo füüsiline nihestus. Rippusin, painutasin, tegin nädalakese seljalihaseid tugevdavaid harjutusi ja oh imet- hädad taandusidki. Aga siililegi selge, et mu alaselg on ühest tobedast lapsepõlvetraumast mõjutatult ikkagi väga õrnake ja nalja siin ei ole- pean jube ettevaatlik olema igasuguste selga koormavate harjutustega, sest liigsuuri lollusi ei pruugi saada enam pärast kuidagi parandada :S
