AlutaguseRM

Tegelikult ei pidanud ma sel aastal üldse maastikurattasarja sõitma. Eelmise aasta tulemuste põhjal ma Kulguri esindusmeeskonda niikuinii ei mahtunud ja ratas on juba ka vana ning nagiseb igast otsast.

Juhtus aga nii, et üks tiimikaaslane teatas paar päeva enne avastarti, et ta esimesel kolmel etapil osaleda ei saa ja et raha päris tuulde ei läheks, siis vormistasingi end tema asemele. Kiirelt õnnestus ka paarikümne kildi kaugusele öömaja sebida ja nii täitiski aprilli viimase nädalavahetuse perekondlik väljasõit Ida-Virumaale.

Soojendusel sain aga aru, et nädala alguses lõppenud laager istub veel kindlalt kontides ja jalad on täiesti sodid. Noja polnudki siis imestada, kui stardipaugu kõlades hakkas rahvas paremalt ja vasakult mööda lendama.

Hoolimata sellest, et püüdsin end teadlikult tagasi hoida ja viimast välja ei pannud, siis sõit polnud veel 25 minutit vanagi, kui mul hakkas vasak säär juba krampi kiskuma. No püha püss- miks ma nende mineraaltablettide peale raha kulutan, kui neist üldse kasu pole?

Võtsin siis hoogu veelgi maha ja tiksusin pulsiga 145-150 kandis. Vahefinishiks olin langenud võistlejaterivi viimasesse kolmandikku, aga kusagil 1.5h peal hakkas keha nagu paremini tööle ja sain natuke juurde vajutada. Krambioht küll püsis ja nagu piiraja oleks peal olnud, sest niikui pulss üle 150 läks, jõud rauges, aga vähemalt hakkas inimesi vaikselt selg ees vastu tulema.

Päris nii suurt tõusu, kui eelmisel aastal, ei õnnestunud korrata ja jäin oma mullusele tulemusele mõne kohaga alla, aga kui helgemat poolt vaadata, siis võitjale sain aastaga 5 mintsa lähemale. Ja kuna eelmisel aastal jäin pärast seda sõitu kuuks ajaks haigeks, siis seekord püüan paremini ja loota võib, et ainuüksi puhkuse pealt peaks nüüd lähinädalatel vorm paremaks minema.

Graaf: Ainult Jan libises stabiilselt eest- raja lõpuosas vahe teiste Kulguritega aga 

stabiliseerus või hakkas isegi vähenema

Kulgur Team Gironas

See oli 2015, kui sai viimati Lõuna-Euroopa kevadlaagris käidud ja ootusärevus pika pausi järel suur. Liiati veel seetõttu, et kui varem oli kõik ette-taha ära organiseeritud, siis nüüd tuli oma väikese seltskonna ise hakkama saada.

Mitte et ma logistika või olmetegemiste pärast muretsenud oleks- pigem oli küsimus selles, kuidas kaheksakesi grupitrenne teeme, kui oma tasemelt erinevad juhtume olema? Või noh, olgem ausad- kuidas ma oma hädise 100-verstase kilometraazi pealt tulles talvläbi zwiftijatega sammu jaksan pidada?

Elu aga loksutas kõik paika- trenne sai teha ka paarikaupa või üksi. Minu puhul taandus kõik hoopis sellele kuidas mul õnnestub oma töökohustused enne minekut laiali jaotada..

Ja tuleb tõdeda, et ega hästi ei õnnestunudki.. Esmaspäeval alustasin tööpäeva juba öösel neljast ja panin järgmisel ööl kaheni välja. Teisipäev algas viiest- jätkus veel ka terve õhtuse lennu ja mõned tunnid ööst otsagi. Kolmapäeval oli aga seis ikka selline, et esimene trenn jäi mul vahele.

Neljapäevaks olin aga kõige kriitilisemate asjadega enamvähem mäel ja laager võis alata. Ainus häda, et olin kolme viimase ööpäeva jooksul kokku maganud vaid 10h- pea valutas ja mingit mõnu sellises seisus treenimine ei valmistanud.

Uni
Nagu juba pajatada jõudsin, siis esimene treening algas jubeda unevõla pealt ja kujutas endast vaid tuima kannatamist. Raskusi valmistas grupis püsimine ja 12 kilti väldanud tõusu otsa jõudsin ühena viimastest.

Magamine tegi aga imet. 10 tundi und ja järgmiseks päevaks olin kui ümbersündinud. Sisuliselt terve 5-tunnise trenni pedaalisin naeratus näol ja tõusude otsa polnud mingit probleemi rühkida meie pundi kiirematega koos.

Väike numbrimaterjal ka siia otsa. Alustasin nimelt igat hommikut 20-minutilise sörgiga (pulss 120 ümber) ja sõltumata eelmise päeva treeningute raskusest, paranes kilomeetri aeg iga päevaga mõne sekundi võrra. Teise tsükli lõpus läks meil aga öine istumine pikaks- sain seetõttu magada vaid 4h ja sellest piisas, et jooksukiirusest kaoks 15 sekundit. Ei mingit alkoholi ega haigust- lihtsalt üks magamata öö ja kukkusin tagasi tasemele, kus olin laagri alguses. Ja ka ülejärgmisel päeval polnud ma veel tagasi vahepeal saavutatud levelil.

Treeningud.
Treening on teadupärast pingutamine ja sellest taastumine. Alustan viimasest- puhkepäevi oli planeeritud 3. Ülejäänud päevad sisustasime aga rattasõiduga- tsüklite pikkused 3+3+2+2 päeva. Esimesed treeningud tegime lühemad ja mida aeg edasi seda enam kasvas pikkus ning suurenes intensiivsus.

Kui esimene päev välja arvata, siis nõrku hetki ei olnud. Kuna eesmärk oli laduda põhja, siis hoidsin end reeglina teiste tuulde ja ise ei paugutanud, aga tõuse üritasin sõita kellegi kiirema tempos ja mahajäämust ei pidanud kordagi tunnistama ;)

Arengu mõttes tundub, et see mudel toimis. Kui esimese päeva 600-meetrise kõrgusevahega tõusu sõitsin tunni ja surin, siis viimasel päeval 1200 kõrgusele ronides tundsin kõik see poolteist tundi ennast suhteliselt mugavalt. Pulss oli mõlemal juhul sama, aga võimsust oli kahe nädalaga 18% juurde tulnud.


Kokkuvõte
Olen ka siin Eestis üritanud kevadel puhkuse võtta ja ratast sõita, aga no lõunalaagrit ei asenda see ikka kuidagi. Üks probleem kodukamaral on suutmatus vabaneda argikohustustest, aga lõpuks pole siin ju lihtsalt mägesid.

Eestis uhad 3h sõita ja tõusumeetreid koguneb heal juhul paarsada. Hispaanias aga oli neid iga trenni 1500 - 2000 ja nii polnud eriline vaev saada kokku selliseid numbreid:

• Treeningaeg: 48h
• Distants: 1055km
• Tõusumeetreid: 15 500m
• Keskmine pulss: 122
• Saavutused: 1 KOM (elu esimene ja võimalik, et ka viimane teadlikult luuratud ning vormistatud segmendirekord)

Eks hommikujooksudest tuli vast ka üks maratonidistants siia lisaks, aga need on nii väikesed numbrid, et jäävad statistile vea piiridesse ja ei vääri märkimist. Aga et mälestused ehedana püsiks, panen siia lõpetuseks ka väikese videokokkuvõtte:

Tervis

Juba mõne päeva pärast seisab ees sõit kevadlaagrisse ja viimase nädala olen taas tõbine olnud. Aasta on vaid kolm kuud vana ja sellest tervelt 4 nädalat on mul läinud haiguste nahka.

Ei saa muidugi välistada võimalust, et olen vanadusest nõdraks jäänud, aga erinevalt eelmisest aastast ma üldse ei muretse. Kui mullu need pidevad kõrva- ja igemehädad tõmbasid ikka täiesti tühjaks ning tegid nõutuks, siis nüüd ma ikkagi enamvähem tean, milles kühvel. Tööpinged on suured, und vähe ja selle pealt tahan ikka liiga palju ning liiga kiirelt teha. Noja see kloorivesi on ka muidugi saatanast :P

Jaanuari kohta ma ei ütleks, et liiga palju. Liigutasin nii 4-5h nädalas, aga kui mõned ööd jäid vahele, siis pärast kaht pikka basseinitrenni keha murdus ja jäin kaheks nädalaks tõbiseks. Ei midagi erilist, tavaline muster- esmalt kurguvalu, seejärel nohu. Jooksuvõimekus kusjuures väga ei kannatanud.

Seejärel panin üle.. Olin jõudnud vaid paar nädalat liigutada ja selle pealt 6h suuskamist Kubija nädalavahetusega (kohatise 15 külmakraadiga kusjuures), oli ikka liiast ja kurk jäi taas valusaks. Selle peale ei läinud nädalatki, nii et kokkuvõttes pääsesin taas kergelt.

Märtsis pidas tervis hästi- vahepeal sai juba 7.5-8.5 tunniseid treeningnädalaid teha, aga kui kuu lõpus sai lühikese vahega kolm korda basseinis käidus, läksin ikkagi katki. Ise-enesest väga halb ajastus enne kevadlaagrit haige olla, aga kuna konditsioon üldiselt hea (märtsi jooksukiirused treeningutel juba alla 5 min/km), siis väga ei pabla- küll soe lõunamaa päike haavad parandab ;)