Olen ka varem maininud, et mind ei ole maast madalast saatnud treeningud ja lapsepõlves oli minu peamiseks kokkupuuteks spordiga kaootiline pallitoksimine kortermaja pesupuude vahel ning loomulikult ka kooli kehalise kasvatuse tunnid.
Viimastes ma ühelgi alal silmapaistvat andekust ei ilmutanud- klassivõistkonda küll mahtusin, aga ainsa individuaalse saavutusena jäi minu kooliteed kaunistama hoopis kolmas koht Saaremaa lahtistelt meistrivõistlustelt.. males :P
Kestvusalade juurde sattusin juhuslikult, kui aastal 2004 jäi üliõpilasena meelelahutust otsides silma sügisjooksu lõpetajatele pakutav Soome reis. Eesmärk pühitseb abinõu ja nii mu elu esimesed järjestikused 10km joostud saidki. Selles, et antud üritus on saanud kellegi jaoks iga aastaseks traditsiooniks ei ole tõenäoliselt midagi taunimisväärset, küll aga tahan hoiatava näitena rääkida sellest, milline nägi välja minu ettevalmistus..
See oli siililegi selge, et päris treenimata pole mõtet sellisele üritusele minna ja nii ma siis alustasingi jooksmaskäimistega 3-4 nädalat enne igat sügisjooksu. Kusjuures ma kirjutasin kõik oma rajad ja ajad üles, sest olin kuulnud treeningpäeviku tähtsusest ning see andis mulle võimaluse arengul silm peal hoida ja jälgida, kas ma ikka igas järgmises trennis suudan joosta kiiremini, kui eelmises- suutsin!
Ajad muudkui paranesid iga aastaga ja kõik oli ilus, ainult et pärast seda mõnenädalast ponnistamist kippusid põlved valutama.. Ja ikka päris tõsiselt- kohe nii hullusti, et mõnda aega ei saanud juttugi olla uuesti trenni minemisest. Aga sellest polnudki lugu, sest järgmise sügisjooksuni oli terve aasta ja selle ajaga paranesid jalad ära ning võisin uue jooksu eel jälle kuukese "trenni" teha.
Muidugi ma juurdlesin selle üle, et miks see küll nii on, aga vastust teadsid ju kõik- asfalt lõhub jalgu ja tänapäeva inimese liigesed ongi nii nõrgad, et ei kannata jooksmist. Eks seda tuli võtta, kui paratamatust.
Kuna mulle aga oli sportimine omamoodi armsaks saanud, siis ajapikku lisandus minu võistluskalendrisse ka teisi võistluseid ja xdreamile kirja pannes ei piisanud enam ühest treeningkuust aastas. Üritasin küll joosta pehmemal pinnasel, aga kuna treeningmetoodika jäi samaks, siis probleem süvenes ja 2008 sügisel oli seis selline, et hooaja lõpus (septembris) olid põlved nii läbi, et hakkasid juba ka igapäevaelu segama (kõndida oli ebamugav).
Tõenäoliselt olekski minu sportimisega olnud kõik, aga kuidagi sattusid mu teele õiged inimesed ja asju hakkas juhtuma. Kõigepealt sain teada, et tuleb teha koormustest, kus tehakse kindlasks Sinu individuaalsed pulsivahemikud. Seejärel ostsin pulsikella, et treeningutel tekiks võimalus jälgida, kus tsoonis parasjagu olen. Ja kõige krooniks sain veebruaris 2009 endale appi Martin Moosese, kes tegi mulle nendesamade pulsivahemike põhjal personaalsed treeningkavad maratoni läbimiseks.
Jah, maratoni läbimiseks- teate küll, asfaldil 42km. Olin küll skeptiline, sest 4 kuud tagasi ei saanud ma ju korralikult käiagi, aga kambavaimust innustatuna ostsin siiski lennupiletid Berliini, et see katsumus läbida.
Maratoni treeningprotsess oli minu jaoks muidugi täiesti arusaamatu- mismõttes pulss ei tohi minna üle 140, ma ju kõnnin ka kiiremini, mis jooks see selline on? Mind on esimesest klassist peale õpetatud, et kui sporti teha, siis ikka täiega- muidu ei saa ju hinnet.
Kuigi 28-aastaselt ei olnud just lihtne kõike seni õpitut unustada, täitsin siiski kuulekalt käsku ja treenisin nii nagu ette öeldi. Kuud möödusid ja jalad pidasid vastu ning 20. september 2009 alustasin ja ka lõpetasin oma esimese maratoni. Aeg 3:41:03 jäi ennustatule küll alla, aga eks põhjuseid tuleb otsida tagasilöökidest treeningperioodil- nimelt õnnestus mul keset suve end õnnetult jalgpallis vigastada ja see ei võimaldanud kõige olulisemal perioodil pea kaks kuud korralikult harjutada.
Lõpptulemusega jäin ma igatahes väga rahule, sest kui keegi oleks aasta eest öelnud, et minu põlvedega on võimalik maratoni joosta, oleksin ta lihtsalt välja naernud. Minu läbielamised panevad aga küsima palju leidub Eestis teisi harrastajaid, kes ei tule selle pealegi, et treening ei võrdu võistlusega ja saab ka teisiti, kui meile koolis õpetati? Ja kuidas tänapäeval on- kas kehalise kasvatuse õpetaja seletab lapsele või tema vanemale, mida ja kuidas tuleb füüsiliselt arendada, et hinde peale jooks ei oleks tervist kahjustav?
