Laupäeva hommik Pühajärvel. Kell on 10:15 ja 700-pealine rahvusvaheline kamp kummiülikondadesse riietatud tegelasi tammub seenevihmast märjal murul juba pool tundi jalalt jalale. Aga nad ei kurda- mida nad siin teevad?
Igaühe eesmärk on tõenäoliselt erinev. Kindlasti leidub võidu peale minejad, on naabrimehele koti pähetõmbajaid, aga eelkõige on tuldud argirutiinist välja end proovile panema. Kõik teavad, et eesootav katsumus saab olema raske, aga see dopamiinilitakas, mis saabub eesmärgi täitmisel, kui 1900 meetrit on ujutud, 90 kilti ratast sõidetud ja poolmaraton (21.1km) sinna otsa joostud, kaalub kõik vahepealsete tundide kannatused üles.
Kuigi hektiliseks kujunenud talv sundis mind ennast juba ammu loobuma sügisel regades meeles mõlkunud ajalisest eesmärgist alla viie tunni, siis viimastel nädalatel oli tervis jõudsalt paranenud ja ootasin päris huviga, mis rajal saama hakkab. Ma ei kahelnud oma võimekuses distants läbida, aga olin kaugel enesekindlusest, sest treeningmahud olid eeldatule kõvasti alla jäänud ja nii pikal võistlusel tuleb arvestada kõiksuguste ootamatustega.
Algatuseks ei saanud ma üldse aru miks stardiprotseduur nii pikalt kestab, aga videokordus paljastas, et võistlejad lasti vette sisuliselt ühe kaupa. Tegelikult oli see väga hea lahendus, sest nii hajutati võistlejaterivi korralikult ära ja positsiooni pärast mingit erilist võitlust vees ei toimunud.
Sellises vabas vees ujudes oli hämming aga seda suurem, kui täiesti tühjast kohast tugeva hoobi piki piilumist sain. Prilliklaasi tagasi silmile sättides taipasin, et löögi allikaks pidi olema kõrval liikuv konnataja. Tuleb tõdeda, et holimata mõningasest basseinipraktikast krunnitud daamidega, ei oska ma ikka veel arvestada selle stiili spagaativate jalalöökidega, mille tõttu sel moel liikujatest pole ka meetri kauguselt möödumine sugugi turvaline.
Kui jätta kõrvale minu jaoks ennenägematud lained, mille meelevalda jäime niipea, kui Pühajärve saarte kaitsvast varjust väljusime, kulges ujumine lõpusirgeni eriliste viperusteta. Jõudsin just mõelda, et tempo on olnud mõõdukas, sest erilist väsimust pole kehas tunda, kui keegi mulle tagant otsa lendas ja sääremarja pihta sellise obaduse äsas, et viimane krampi tõmbas. Pole küll kalendrist veel kontrollinud, aga küllap oli laupäeval rahvusvahelise mereröövlite päevaga- see seletaks nii algatuseks viltulöödud silmaklapi kui ka nüüdse puujala.
Nali naljaks, aga kuna raputades ega ka vee alt käega jalga sudides ei õnnestunud mul krambist vabaneda, tuligi need viimased 100 meetrit sellise sirge järeltolkneva jalaga ujuda. Mitte et ajakaotus sellest suur oleks olnud, aga pikalt ärevuses olnud lihas valutas ka terve rattasõidu, andis tunda veel ka jooksurajal ja on siiamaani kõige valusam koht mu kehas üldse.
Tulles aga tagasi ratta juurde, siis sellega oli nii ja naa. Keskmised watid tulid isegi suuremad, kui varasemate FTP testide pealt eeldasin, aga hasardist alustasin ikkagi liiga kiirelt ja nii kulges distants suuremalt jaolt langevas tempos.
Oma osa oli siin kindlasti ka vahelduvatel vihmahoogudel, mis kohati tekitasid küsimuse miks me rattaga ujumisetapil oleme, aga probleeme tekkis ka sõiduasendiga. Olin küll viimasel kuul harjutanud aeroasendis olemist, aga kusagil 30. kilomeetril jäi vasak tuharalihas ikkagi sedapalju valusaks, et pidin veidikeseks tempos järele andma.
Kui sõtkusin tõuse ja muid keerukamaid lõike püsti, oli olukord talutav, aga selge see, et kui on soov ka edaspidi pikki sõite teha, siis on vaja lasta spetsialistil lihaspinge üle mõõta ja asendit vastavalt korrigeerida.
Õnneks need rattahädad jooksu üle ei kandunud ja viimane ala möödus valuvabalt. Muidugi oli ebamugav ja tunda oli, et võistluspraktikat on vähe ning seetõttu keha väga pingutada ei jaksanud, aga kuna madalast pulsist hoolimata tuli keskmine kiirus 4:30 kanti, siis polnud ka midagi nuriseda.
Püüdes finishis rajale jäänud 4000 kilokalorit tagasi süüa jälgisin teiste lõpetajate seas ka Raivo E. Tamme finishit ja see oli tõesti ülev hetk.. Kaotada 6 kuuga 14 kilo ja tõusta nullist konditsiooni, mis võimaldab kontrollajaga läbida poolpika triatloni.. Respect!!
Minu silmis võiks riskide vähendamiseks ja normaalseks progressiks ka heategevussaadikute ettevalmistusperiood veidi pikem olla, aga kui laialivalgunud 50+ mees sai sellega hakkama, saab igaüks. Muidugi dikteerib füüsis rajal veedetud aja, aga enda tahe ja vaimujõud on need, mis määravad kas üleüldse diivanilt püsti saad ning midagi saavutada suudad. Enda kogemusest tean, et tuleb vaid otsida keegi, kes alguses treeningkavaga aitab ja edasi näeb juba igaüks ise kas ning kuidas normaalne füüsiline vorm rahulolu tööl ja isiklikus elus mõjutab ;)
